|
Venemaal tekitas küllalt suurt elevust teade, et Ameerika Ühendriigid tegid ekspeaministrist majandusteadlasele Jegor Gaidarile ettepaneku lüüa kaasa Iraagi majanduse jaluleaitamises. Suuresti ebaõnnestunud šokiteraapiaga kuulsaks saanud Gaidari kõrval said sellise kutse aga veel mitu majandusreformide läbiviimise ajal võimul olnud Ida-Euroopa poliitikut, nende hulgas ka Eesti ekspeaminister Mart Laar. Temaga võttis ühendust Üve Maloverjan.
– – – – –
ÜM: Vene ajakirjandus kirjutab, et te sõidate järgmisel nädalal Iraaki koos Jegor Gaidari ja Bulgaaria ekspresidendi Petr Stojanoviga.
ML: Mulle on esitatud kutse, et ma sinna sõidaksin, aga et see kutse tuli paraku hästi väikese etteteatamisajaga, siis ma vähemalt sellele üritusele ei jõua, kuigi ma olen põhimõtteliselt avaldanud oma valmisolekut seda kogemust, mis Eesti on oma edukate reformidega omandanud, seal, kus sellest vähegi kasu võib olla, jagada.
ÜM: Nagu mina aru sain, moodustatakse seal töögrupp ja te hakkate selle grupi tööst edaspidi osa võtma.
ML: Praegusel hetkel on siin küll hästi palju lahtist, sest see töögrupp pidigi asutatama selle konverentsi käigus. Aga jah, minu poole pöörduti sellise palvega ja kui juba Eesti sõdurid on seal abis, siis peavad teised ka olema valmis minema.
Kuid mul endal on paraku just samal ajal väga suur konverents Venemaal Peterburis, kus Maailma maksumaksjate liit peab oma aastakoosolekut ja kus mind koos president Putiniga on välja reklaamitud kõnelejaks. Ma olen sinna ammu lubanud minna ja kahjuks ma selle tõttu järgmisel nädalal Bagdadi ei jõua.
ÜM: Ma küsiksin veel selle Peterburi konverentsi kohta. Mulle öeldi, et te kohtute seal president Putiniga.
ML: President Putinit ja mind kasutatakse põhiliselt selle ürituse reklaamimiseks. Kas president Putin sellel üritusel kohal on, seda ei julge ma ei üht- ega teistpidi kuidagi kommenteerida, sest tihtipeale selgub selliste väga kõlavate nimede puhul hiljem, et tegemist on kutsutud külalisega, keda asendab kas peaminister või asepeaminister. Umbes sellel tasemel seal esindatus tuleb, sest mina pean rääkima teemal “10 aastat proportsionaalset tulumaksu Eestimaal ja Vene poole esindaja, kes ta siis on, peab kõne “Kaks aastat proportsionaalset tulumaksu Venemaal”.
ÜM: Kui nüüd Iraagi juurde tagasi tulla, siis mida te Iraagile esmapilgul soovitaksite?
ML: Käigult on soovitusi anda väga raske, sest kellelegi pole ilmselt vaja seletada, et Iraak ja Eesti on äärmiselt erinevad ja kõik need soovitused, olgu nad nii head kui tahes, peavad ilmselt lähtuma sellest, mida iraaklased ise tahavad ja ise otsustavad, sest kõik katsed väljaspoolt midagi importida või mingit päästvat lahendust just sellele maale välja pakkuda ei vii kindlasti sihile.
Praegusel hetkel tundub seal olevat tegemist teatava segadusega. Tundub, et see sõja võitmine toimus liiga kiiresti ja kähku ka Ühendriikide jaoks ja mingit selget plaani, mida teha, ei ole. See tuleb nüüd välja töötada, kuid nagu ma ütlesin, saab seda teha ainult koos iraaklastega.
ÜM: Vene ekspeaminister Jegor Gaidar ütles, et Venemaa ja Iraagi vahel on palju sarnast ja tema läheb sinna just seda kogemust neile jagama. Kas teie võiksite öelda, mida on sarnast Ida-Euroopa ja Iraagi vahel?
ML: Mina ei julgeks nii väita, et meie vahel nüüd automaatselt midagi sarnast on. Ma väga kardan, et kui üritada teha iraaklastele selgeks, et nad peaksid mõnda meie lahendust kopeerima, siis see ei ole kõige parem nõu. Küll on aga kindlasti Venemaal toimunud reformiprotsesside negatiivsetest kogemustest üht-teist õppida.
Mõne asja tegematajätmine maksis Venemaal väga rängalt kätte ja see puudutas eriti institutsionaalsete reformide aeglust ning selliste mõistete nagu seaduslikkus ja kõige muu sellise kehtestamist. Nagu elu on näidanud, ei saa ilma nendeta toimivat turumajandust üles ehitada. Sellised näiliselt igavad reformid nagu kohtureform, omandireform ning õigussüsteemi ja kogu tsiviilseadustiku ülesehitamine omavad tegelikult eduka majandusreformi jaoks tunduvalt suuremat tähendust, kui seda on seni arvatud.
ÜM: Kas te ei karda, et ameeriklased kutsusid teid Iraaki selle lihtsa eesmärgiga, et kuulda, et Iraagil on vaja kohest erastamisprotsessi ja need naftaettevõtted, mis seal on, tuleb erastada ameerika rahaga.
ML: Siis olen mina küll väga vale inimene, keda sinna kutsuda. Mina soovitaksin majandusreforme alustada kindlasti teisest otsast, kuigi ühel hetkel jõutakse kindlasti ka erastamiseni. Esimene asjana vajab Iraak institutsionaalset ülesehitust ja nii-öelda igavaid reforme ning kindlasti riigiaparaadi toimimasaamist.
Ma loomulikult ei arva, et ameeriklastel oleks mingeid kuritahtlikke kavatsusi Iraagi või iraaklaste suhtes. Ma arvan, et neil on praegusel hetkel vaja välja töötada mingisugune poliitika – mida siis ikkagi reaalselt tegema hakata.
Sest ükskõik mis viisil ja mis põhjusel, läheb ebaõnnestumine Iraagis mitte ainult Ameerika Ühendriikidele, vaid laialt öeldes kogu õhtumaale väga kalliks maksma. Kas see meile meeldib või ei meeldi, me istume kõik ühes ja samas paadis. Nii et mida rohkem me saame aidata, igaüks oma võimaluste piires, seda parem.
xxx
Mart Laar Kohtla-Järvel õpetajaks
“Mõmmibeebi, mõmmibeebi,” sahistavad esmaspäeval Järve gümnaasiumis vahetundi pidavad ärevuses puberteedieelikud. Abituriendid aga saavad osa ekspeaministri peetud koolitunnist.
Mihklipäev. Kohtla-Järve Järve gümnaasium. “Ühed kindralid on kohal,” teavitab kooli majandusmees direktorit. Koolihoone ette on just parkinud oma autod uhketes vormides sõjaväelased. Aga nemad ei ole külalised, keda oodatakse. Mihklipäevasesse Ida-Virusse on oodata hoopis Isamaaliidu dessanti. Kohalik päästekompanii juhtkond ootab samuti saabuvaid isamaaliitlasi, mis sest, et need praegu opositsioonis virelevad. Oma muret võib ikka kurta!
Isamaaliitlastest jõuab esimesena kohale omaaegne Euroopa noorim peaminister, praegu juba vana tegija Mart Laar.
Kiired kohvid direktori kabinetis, tutvumine gümnaasiumi ajalooõpetaja Pille Piigiga ja energiast pakatav Laar sööstab kooli teisele korrusele abiturientidele ajalugu õpetama.
Laar sööstab ilmasõtta
“Tere. Tore on siin teie ees seista. Praktikandina,” alustab Laar viisakusavaldustega ja seletab edasi, et tavaliselt sisustavad praktikandid tundi koledate kontrolltöödega, aga tema on hea ja õpilaste küsitlemise asemel laseb küsitleda ennast.
Selgub, et abituriendid on jõudnud oma ajalooõpinguis juba I ilmasõjani. “See oli kole sõda, aga lõppes meile hästi,” tutvustab rahvuslasest ajaloolane sõda rahvuslikust vaatevinklist. “Et mõista, kuidas oli võimalik Eesti riigi teke ilmasõja tulemusena, peab minema ajas tagasi.”
Laar tutvustab kolme vaala, kelle peal rahvus kujunes, säilis ja sai iseenesest teadlikuks. Nende vaalade nimed on “ühine ajalooline kogemus”, “ühine keel” ja “teadmine, kes sa oled”.
Õpilased saavad teada, et nende esivanemad olid ikka ühed põikpäised ja vihased tegijad. Näiteks liivlased võtsid vagalt ristiusu vastu, aga kus nad praegu on? Jah, just nimelt. Neid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Aga meie esiisad andsid vallutajale vastu muhku ja see teadmine vastupanust jäi maarahvale mällu. Seitsmesajaks aastaks!
Suvorov sai Virumaal peksa
Ka kuulsa Vene väejuhi Suvorovi kohta teab Laar rääkida, et too on oma hiilgava karjääri jooksul saanud lüüa ainult üks kord. Ja muidugi juhtus see Eestis ja muidugi Virumaal. Suvorov oli Venemaal harjunud, et talupojad on vagased ja taltsad ning viskuvad vabatahtlikult kraavi, kui kõrgeid isandaid teel näevad. Aga Eestis oli teisiti. Viinast veel kangust juurde saanud eestlased tungisid Suvorovile hoopiski kallale, kui too neid piitsaga teelt kõrvale püüdis ajada.
Laar räägib, et keele arengule tuli kasuks Eesti- ja Liivimaa sattumine omavahel võitlevate usundite tallermaaks XVI sajandil. Nimelt pidid targad professorid asuma usinasti maakeelt õppima, et selles keeles oma usku levitada.
Eestlane Kesküla hävitas Vene impeeriumi
Ajaloolane Laar esitab küsimuse, kas keegi on näinud filmi “Minu Leninid”. Laar võib-olla ei tea, et Leninite vaimset isa Aleksander Kesküla mängis selles filmis sellesama kooli vilistlane, kus tema parajasti õpetab.
Järve gümnaasiumi vilistlased saavad teada, et Keskülal oli juba möödunud sajandi alguses kindel plaan Vene impeerium hävitada ja sellise idee eest sai ta ka väärilise karistuse – surmamõistva otsuse. Pärast surmamõistmist oli Kesküla sunnitud pagema Ðveitsi, kus ei raisanud niisama aega, vaid õppis mitmes tunnustatud ülikoolis. Laar on sunnitud õpilastele ebapedagoogiliselt tunnistama, et nende koolide lõpetamise kohta kindlaid teateid ei ole.
Ðveitsis tuli Kesküla kuri-geniaalsele mõttele teha tehing bolðevikega ning see päädiski Lenini toimetamisega käärivasse ja mullitavasse Petrogradi. Selle tuusiku rahastamiseks sai Lenini mänedþer Kesküla raha Saksa keisririigilt.
Laar tunnistab, et on Läänes kohanud tunnustatud politolooge, kellele juba kümme aastat tagasi oli Eesti hästi tuttav. See, et politoloogid tunnevad geograafiat, ei ole muidugi mingi ime, aga ime on see, et paljude nende õpetajaks oli olnud seesama Kesküla. Nimelt pärast Eesti riigi teket ei klappinud Kesküla Eesti uue eliidiga ja suundus eurooplasena hoopiski Hispaaniasse. Ja Hispaanias sai ta mitme tulevase maailmanimega politoloogi ja ajaloolase koduõpetajaks.
Juttu jätkub kauemaks
Pärast improviseeritud ajalootundi saavad abituriendid võimaluse küsitleda nii ajaloolast, poliitikut kui lapsevanemat Laari.
Keegi tahab teada midagi rahva arvamuse mõju kohta poliitikutele ja Laar vastab sellele retoorilise küsimusega, mis on rahva arvamus. Selgub, et nõrgad poliitikud loevad iga päev värisedes ajalehti, et saada teada, mida neist arvatakse. Laar pihib, et tema nahk on väga paksuks muutunud ja et rahva arvamusest liialt hoolides oleks kõik reformid jäänud tegemata.
Veel küsitakse lemmikajalooperioodi kohta (Laar: “Neid on mitu: Liivi sõda, rahvusliku ärkamise aeg ja see, millised olid Eesti võimalused 1939. aastal.”), tahetakse teada, mis Laari Virumaale tõi (vastus: Isamaaliidu väljasõiduistung) ja mida ta arvab olukorrast Kohtla-Järve linnavalitsuses (“Jube. Ei tea, millega see õnnetu koht sellise saatuse ära on teeninud.”).
Abiturientidele vahest kõige tarvilikum oli Laari vastus küsimusele, mida edasi õppida. “Kindlasti tasub õppida mitte-tuletatud aineid, mitte majandust, aga matemaatikat, mitte politoloogiat, vaid ajalugu.” Ja Laar teeb sügava kummarduse teoloogia ees – keegi õpilastest teadis, et ekspeaministri poeg oli just asunud Tartu ülikooli teoloogiat tudeerima.
TEET KORSTEN
Põhjarannik, laupäev, 4.10.2003
|
Uudised
VE: Laar, Mart – ajaloolane, EV peaminister
Mart Laar – TRÜ lõpetanud ajaloolane, Isamaliidu kauaaegne esimees, mitmekordne peaminister – sündis 22.04.1960.a.
Tema töökohustuste hulgas olid ka Narva ja Kohtla-Järve visiidid
ja kel tuli korduvalt parreerida Narva miitinguliste “rünnakuid”.
Arthur Ruusmaa
xxx
USA kutsus Mart Laari Iraagi majandust üles ehitama
Intervjuu, Üve Maloverjan – 10. september, 2003 18:17
Venemaal tekitas küllalt suurt elevust teade, et Ameerika Ühendriigid tegid ekspeaministrist majandusteadlasele Jegor Gaidarile ettepaneku lüüa kaasa Iraagi majanduse jaluleaitamises. Suuresti ebaõnnestunud šokiteraapiaga kuulsaks saanud Gaidari kõrval said sellise kutse aga veel mitu majandusreformide läbiviimise ajal võimul olnud Ida-Euroopa poliitikut, nende hulgas ka Eesti ekspeaminister Mart Laar. Temaga võttis ühendust Üve Maloverjan.
– – – – –
ÜM: Vene ajakirjandus kirjutab, et te sõidate järgmisel nädalal Iraaki koos Jegor Gaidari ja Bulgaaria ekspresidendi Petr Stojanoviga.
ML: Mulle on esitatud kutse, et ma sinna sõidaksin, aga et see kutse tuli paraku hästi väikese etteteatamisajaga, siis ma vähemalt sellele üritusele ei jõua, kuigi ma olen põhimõtteliselt avaldanud oma valmisolekut seda kogemust, mis Eesti on oma edukate reformidega omandanud, seal, kus sellest vähegi kasu võib olla, jagada.
ÜM: Nagu mina aru sain, moodustatakse seal töögrupp ja te hakkate selle grupi tööst edaspidi osa võtma.
ML: Praegusel hetkel on siin küll hästi palju lahtist, sest see töögrupp pidigi asutatama selle konverentsi käigus. Aga jah, minu poole pöörduti sellise palvega ja kui juba Eesti sõdurid on seal abis, siis peavad teised ka olema valmis minema.
Kuid mul endal on paraku just samal ajal väga suur konverents Venemaal Peterburis, kus Maailma maksumaksjate liit peab oma aastakoosolekut ja kus mind koos president Putiniga on välja reklaamitud kõnelejaks. Ma olen sinna ammu lubanud minna ja kahjuks ma selle tõttu järgmisel nädalal Bagdadi ei jõua.
ÜM: Ma küsiksin veel selle Peterburi konverentsi kohta. Mulle öeldi, et te kohtute seal president Putiniga.
ML: President Putinit ja mind kasutatakse põhiliselt selle ürituse reklaamimiseks. Kas president Putin sellel üritusel kohal on, seda ei julge ma ei üht- ega teistpidi kuidagi kommenteerida, sest tihtipeale selgub selliste väga kõlavate nimede puhul hiljem, et tegemist on kutsutud külalisega, keda asendab kas peaminister või asepeaminister. Umbes sellel tasemel seal esindatus tuleb, sest mina pean rääkima teemal “10 aastat proportsionaalset tulumaksu Eestimaal ja Vene poole esindaja, kes ta siis on, peab kõne “Kaks aastat proportsionaalset tulumaksu Venemaal”.
ÜM: Kui nüüd Iraagi juurde tagasi tulla, siis mida te Iraagile esmapilgul soovitaksite?
ML: Käigult on soovitusi anda väga raske, sest kellelegi pole ilmselt vaja seletada, et Iraak ja Eesti on äärmiselt erinevad ja kõik need soovitused, olgu nad nii head kui tahes, peavad ilmselt lähtuma sellest, mida iraaklased ise tahavad ja ise otsustavad, sest kõik katsed väljaspoolt midagi importida või mingit päästvat lahendust just sellele maale välja pakkuda ei vii kindlasti sihile.
Praegusel hetkel tundub seal olevat tegemist teatava segadusega. Tundub, et see sõja võitmine toimus liiga kiiresti ja kähku ka Ühendriikide jaoks ja mingit selget plaani, mida teha, ei ole. See tuleb nüüd välja töötada, kuid nagu ma ütlesin, saab seda teha ainult koos iraaklastega.
ÜM: Vene ekspeaminister Jegor Gaidar ütles, et Venemaa ja Iraagi vahel on palju sarnast ja tema läheb sinna just seda kogemust neile jagama. Kas teie võiksite öelda, mida on sarnast Ida-Euroopa ja Iraagi vahel?
ML: Mina ei julgeks nii väita, et meie vahel nüüd automaatselt midagi sarnast on. Ma väga kardan, et kui üritada teha iraaklastele selgeks, et nad peaksid mõnda meie lahendust kopeerima, siis see ei ole kõige parem nõu. Küll on aga kindlasti Venemaal toimunud reformiprotsesside negatiivsetest kogemustest üht-teist õppida.
Mõne asja tegematajätmine maksis Venemaal väga rängalt kätte ja see puudutas eriti institutsionaalsete reformide aeglust ning selliste mõistete nagu seaduslikkus ja kõige muu sellise kehtestamist. Nagu elu on näidanud, ei saa ilma nendeta toimivat turumajandust üles ehitada. Sellised näiliselt igavad reformid nagu kohtureform, omandireform ning õigussüsteemi ja kogu tsiviilseadustiku ülesehitamine omavad tegelikult eduka majandusreformi jaoks tunduvalt suuremat tähendust, kui seda on seni arvatud.
ÜM: Kas te ei karda, et ameeriklased kutsusid teid Iraaki selle lihtsa eesmärgiga, et kuulda, et Iraagil on vaja kohest erastamisprotsessi ja need naftaettevõtted, mis seal on, tuleb erastada ameerika rahaga.
ML: Siis olen mina küll väga vale inimene, keda sinna kutsuda. Mina soovitaksin majandusreforme alustada kindlasti teisest otsast, kuigi ühel hetkel jõutakse kindlasti ka erastamiseni. Esimene asjana vajab Iraak institutsionaalset ülesehitust ja nii-öelda igavaid reforme ning kindlasti riigiaparaadi toimimasaamist.
Ma loomulikult ei arva, et ameeriklastel oleks mingeid kuritahtlikke kavatsusi Iraagi või iraaklaste suhtes. Ma arvan, et neil on praegusel hetkel vaja välja töötada mingisugune poliitika – mida siis ikkagi reaalselt tegema hakata.
Sest ükskõik mis viisil ja mis põhjusel, läheb ebaõnnestumine Iraagis mitte ainult Ameerika Ühendriikidele, vaid laialt öeldes kogu õhtumaale väga kalliks maksma. Kas see meile meeldib või ei meeldi, me istume kõik ühes ja samas paadis. Nii et mida rohkem me saame aidata, igaüks oma võimaluste piires, seda parem.
xxx
Mart Laar Kohtla-Järvel õpetajaks
“Mõmmibeebi, mõmmibeebi,” sahistavad esmaspäeval Järve gümnaasiumis vahetundi pidavad ärevuses puberteedieelikud. Abituriendid aga saavad osa ekspeaministri peetud koolitunnist.
Mihklipäev. Kohtla-Järve Järve gümnaasium. “Ühed kindralid on kohal,” teavitab kooli majandusmees direktorit. Koolihoone ette on just parkinud oma autod uhketes vormides sõjaväelased. Aga nemad ei ole külalised, keda oodatakse. Mihklipäevasesse Ida-Virusse on oodata hoopis Isamaaliidu dessanti. Kohalik päästekompanii juhtkond ootab samuti saabuvaid isamaaliitlasi, mis sest, et need praegu opositsioonis virelevad. Oma muret võib ikka kurta!
Isamaaliitlastest jõuab esimesena kohale omaaegne Euroopa noorim peaminister, praegu juba vana tegija Mart Laar.
Kiired kohvid direktori kabinetis, tutvumine gümnaasiumi ajalooõpetaja Pille Piigiga ja energiast pakatav Laar sööstab kooli teisele korrusele abiturientidele ajalugu õpetama.
Laar sööstab ilmasõtta
“Tere. Tore on siin teie ees seista. Praktikandina,” alustab Laar viisakusavaldustega ja seletab edasi, et tavaliselt sisustavad praktikandid tundi koledate kontrolltöödega, aga tema on hea ja õpilaste küsitlemise asemel laseb küsitleda ennast.
Selgub, et abituriendid on jõudnud oma ajalooõpinguis juba I ilmasõjani. “See oli kole sõda, aga lõppes meile hästi,” tutvustab rahvuslasest ajaloolane sõda rahvuslikust vaatevinklist. “Et mõista, kuidas oli võimalik Eesti riigi teke ilmasõja tulemusena, peab minema ajas tagasi.”
Laar tutvustab kolme vaala, kelle peal rahvus kujunes, säilis ja sai iseenesest teadlikuks. Nende vaalade nimed on “ühine ajalooline kogemus”, “ühine keel” ja “teadmine, kes sa oled”.
Õpilased saavad teada, et nende esivanemad olid ikka ühed põikpäised ja vihased tegijad. Näiteks liivlased võtsid vagalt ristiusu vastu, aga kus nad praegu on? Jah, just nimelt. Neid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Aga meie esiisad andsid vallutajale vastu muhku ja see teadmine vastupanust jäi maarahvale mällu. Seitsmesajaks aastaks!
Suvorov sai Virumaal peksa
Ka kuulsa Vene väejuhi Suvorovi kohta teab Laar rääkida, et too on oma hiilgava karjääri jooksul saanud lüüa ainult üks kord. Ja muidugi juhtus see Eestis ja muidugi Virumaal. Suvorov oli Venemaal harjunud, et talupojad on vagased ja taltsad ning viskuvad vabatahtlikult kraavi, kui kõrgeid isandaid teel näevad. Aga Eestis oli teisiti. Viinast veel kangust juurde saanud eestlased tungisid Suvorovile hoopiski kallale, kui too neid piitsaga teelt kõrvale püüdis ajada.
Laar räägib, et keele arengule tuli kasuks Eesti- ja Liivimaa sattumine omavahel võitlevate usundite tallermaaks XVI sajandil. Nimelt pidid targad professorid asuma usinasti maakeelt õppima, et selles keeles oma usku levitada.
Eestlane Kesküla hävitas Vene impeeriumi
Ajaloolane Laar esitab küsimuse, kas keegi on näinud filmi “Minu Leninid”. Laar võib-olla ei tea, et Leninite vaimset isa Aleksander Kesküla mängis selles filmis sellesama kooli vilistlane, kus tema parajasti õpetab.
Järve gümnaasiumi vilistlased saavad teada, et Keskülal oli juba möödunud sajandi alguses kindel plaan Vene impeerium hävitada ja sellise idee eest sai ta ka väärilise karistuse – surmamõistva otsuse. Pärast surmamõistmist oli Kesküla sunnitud pagema Ðveitsi, kus ei raisanud niisama aega, vaid õppis mitmes tunnustatud ülikoolis. Laar on sunnitud õpilastele ebapedagoogiliselt tunnistama, et nende koolide lõpetamise kohta kindlaid teateid ei ole.
Ðveitsis tuli Kesküla kuri-geniaalsele mõttele teha tehing bolðevikega ning see päädiski Lenini toimetamisega käärivasse ja mullitavasse Petrogradi. Selle tuusiku rahastamiseks sai Lenini mänedþer Kesküla raha Saksa keisririigilt.
Laar tunnistab, et on Läänes kohanud tunnustatud politolooge, kellele juba kümme aastat tagasi oli Eesti hästi tuttav. See, et politoloogid tunnevad geograafiat, ei ole muidugi mingi ime, aga ime on see, et paljude nende õpetajaks oli olnud seesama Kesküla. Nimelt pärast Eesti riigi teket ei klappinud Kesküla Eesti uue eliidiga ja suundus eurooplasena hoopiski Hispaaniasse. Ja Hispaanias sai ta mitme tulevase maailmanimega politoloogi ja ajaloolase koduõpetajaks.
Juttu jätkub kauemaks
Pärast improviseeritud ajalootundi saavad abituriendid võimaluse küsitleda nii ajaloolast, poliitikut kui lapsevanemat Laari.
Keegi tahab teada midagi rahva arvamuse mõju kohta poliitikutele ja Laar vastab sellele retoorilise küsimusega, mis on rahva arvamus. Selgub, et nõrgad poliitikud loevad iga päev värisedes ajalehti, et saada teada, mida neist arvatakse. Laar pihib, et tema nahk on väga paksuks muutunud ja et rahva arvamusest liialt hoolides oleks kõik reformid jäänud tegemata.
Veel küsitakse lemmikajalooperioodi kohta (Laar: “Neid on mitu: Liivi sõda, rahvusliku ärkamise aeg ja see, millised olid Eesti võimalused 1939. aastal.”), tahetakse teada, mis Laari Virumaale tõi (vastus: Isamaaliidu väljasõiduistung) ja mida ta arvab olukorrast Kohtla-Järve linnavalitsuses (“Jube. Ei tea, millega see õnnetu koht sellise saatuse ära on teeninud.”).
Abiturientidele vahest kõige tarvilikum oli Laari vastus küsimusele, mida edasi õppida. “Kindlasti tasub õppida mitte-tuletatud aineid, mitte majandust, aga matemaatikat, mitte politoloogiat, vaid ajalugu.” Ja Laar teeb sügava kummarduse teoloogia ees – keegi õpilastest teadis, et ekspeaministri poeg oli just asunud Tartu ülikooli teoloogiat tudeerima.
TEET KORSTEN
Põhjarannik, laupäev, 4.10.2003
xxx
9. jaanuar 2004 14:01
Endine peaminister ja Isamaaliidu esimees Mart Laar kinnitas intervjuus Võrumaa Teatajale, et tal pole enam suuri poliitilisi ambitsioone.
Riigikogu liige ja Euroopa Parlamendi vaatleja Laar ütles ajalehele, et on oma positsiooniga Eesti poliitikas äärmiselt rahul. “Ma pole tükil ajal nii rahul olnud,” kinnitas ta.
Ta lisas, et teda rahuldab täiesti riigikogu majanduskomisjoni liikme koht. “Saada kolmandat korda peaministriks? Ma pean tunnistama, mul ei ole huvi tõmmelda,” ütles Laar. “Mul on aega teha neid asju, mida mulle meeldib teha, eriti pärast seda kaksteist aastat kestnud täielikku hullumaja tipp-poliitikas.”
Endine valitsusjuht lisas, et loomulikult elab ta kaasa Eesti poliitikale. “Ma olen riigikogusse valitud, teen oma tööd, kuid Eesti poliitikas mingisuguste kohtade, portfellide pärast tõmmelda, see ei paku mulle enam mingit huvi. Ja ma arvan, et ei hakkagi pakkuma,” kinnitas ta.
Laar andis mõista, et pole väga huvitatud ka pääsust europarlamenti. “Europarlament on väga tõsine töö, see tähendaks viis aastat sellele keskendumist,” ütles ta. “Sinna ei ole võimalik niisama minna, et natuke oled ja natuke ei ole. Mind huvitavad sihid nõuavad väga palju liikumist, vabadust ja europarlament seda kindlasti pakkuda ei saa.”
Endine peaminister lisas, et tema soov on kirjutada häid raamatuid. “See on minu ambitsioon alati olnud ja praegune ambitsioon on lõpetada oma doktoritöö ja see kaitsta,” ütles ta. “Kindlasti on minu ambitsioon aidata igasuguseid häid inimesi, kes minu abi vajavad, ja kui on näha, et mõnest nõuandest on tulnud häid tulemusi, siis on hea tunne.”
Laar ütles, et kuigi ta poliitikale päriselt kriipsu peale ei tõmba, ei huvita teda poliitikas mingisugune portfellide, toolide või taburettide jagamine. “Ma ei kavatse enam osaleda kähmluses, kempluses, nõmedas üksteisele jala taha panemises,” lubas ta. “Selle olen endale selgeks teinud.”