«Minu tutvus Milliga, nagu me teda kutsusime, sai alguse 1955. aastal, kui ma asusin tööle raadiomajja, raadio segakoori,» räägib Tennosaar, kes sai lavaristsed ja tegi esimesed raadiosalvestused just koos Emil Laansoo ansambliga.
«Pärast meie proove õhtul kell 11 hakkas seal tihti oma lugusid lindistama Laansoo ansambel. See oli vist helire?issöör Pedussaar, kes Laansoole ütles, et kuula seda poissi ka, tal ilus tämber, raadiopärane. Laansoo ütles siis, et läheb küll, ning esimene pala, mis ma Laansoo ansambliga lindistasin, oli itaalia laul «Esimene kiri». Nii me koostöö algas.»
Kirjutas raadiost kuulmise järgi noote
Tennosaare sõnul oli Laansoo äärmiselt andeks muusik – loodus oli talle kinkinud absoluutse kuulmise. Et tol ajal makke peaaegu polnudki, kirjutas Laansoo raadiost kuuldud laulud lihtsalt üles. Tennosaar mäletab, et Läänemerel töötas üks Rootsi päritolu piraatraadiojaam No, mis lasi ilusat estraadimuusikat. «Laansoo kirjutas siis otse eetrist need laulud mälu järgi maha, Karmo kirjutas sõnad juurde ja nii see labor töötas.»
«Laansoo oli haruldase muusikalise kuulmisega inimene, tal oli absoluutne kuulmine,» kinnitab ka Laansoo ansamblikaaslane Kalju Terasmaa. «Olen ta kõrval olnud, kui ta raadiost neid lugusid, mida maailm mängis, maha kirjutas. Ta oli tohutu kiire kirjutaja, polnud kõrvale vaja mingit instrumenti, lihtsalt kuulas, vilistas akordinoote ja samal ajal kirjutas partiid välja. Pealegi oli tal imeliselt ilus ja selge noodikiri.»
Koos Tennosaarega kasvas Laansoo ansambli kõrval üles terve plejaad meie levimuusikasoliste: Heli Lääts, Tiiu Varik, Uno Loop, Vello Orumets, Els Himma. «Kõik me käisime tema laborist läbi,» ütleb Tennosaar. Ja lisab, et teeb Laansoo ees sügava kummarduse. «Sest tema panus eesti levimuusika varamusse on ikka hindamatu. Raadios on ju salvestiste hulk, mis tema ansambliga tehtud, tohutu.»
«Mulle tundub, et Emil Laansoo ansambel oli ainus ansambel, mis ühe ja sama koosseisuga mängis algusest kuni lõpuni, praktiliselt 22 aastat,» meenutab Kalju Terasmaa. «Algul oli meid kaheksa. Kui Saul ära läks, jäi seitse. Selle koosseisuga mängisime kuni 1975. aasta keskpaigani välja, kuni Arne Oit meie hulgast lahkus,» ütleb Terasmaa.
Ansambel sai 1954. aastal kokku pärast paari-kolmekuist koosseisude katsetamist, mäletab Terasmaa. «Arne Oit mängis akordioni, Laansoo kitarri, Alfred Sikk klarnetit, Aleksis Avasalu kontrabassi, Samuel Saulus flööti, Elmar Kruus trumme, mina vibrafoni ja Peeter Saul, kes hiljem lahkus, istus klaveri taga,» loetleb Terasmaa. Mõnikord oli ringreisidel trummide taga ka Eri Klas.
Teisi muusikuid ei kritiseerinud
Kalju Terasmaa sõnul oli Laansoo kõva töömees. «Ega ta eriti jutumees olnud. Oli pigem selline teoinimene. Samal ajal ta oli inimene, kes alati küsis ka teiste arvamust. Kui isegi minul kui ansambli kõige nooremal liikmel olid mingid ettepanekud, püüdis ta ka neid alati rakendada.»
Nagu ühest suust Tennosaare ja Terasmaaga kiidab ka Peeter Saul Emil Laansoo jumalast antud absoluutset kuulmist. «Ja tal oli tohutult ilus noodikiri. Püüdsin seda palju kordi järele teha, aga kuidagi ei õnnestunud,» naerab Saul. Tõsinedes lisab aga, et ta ei tea ühtegi teist nii ausat muusikut. «Ega teise inimese hinge muidugi näe ja ei tea, mida ta muidu mõtles, aga ma ei kuulnud mitte kordagi, et ta oleks mõnda teist muusikut või ansamblit kritiseerinud või neile kuidagi ülevat alla vaadanud. Kuigi põhjust oleks kindlasti olnud.»
Saul rõhutab samuti ansamblikaaslase töökust. «Mäletan küllaga neid proovide vaheaegu, kui keegi kuskil nurgas oma võileibu mugis, teine kuskil kohvi rüüpas, kolmas lehte luges. Aga ka siis ei jätnud Emil noote ja kriipis oma imeilusa pisikese käekirjaga midagi paberile.»
Emil Laansoo ansambli populaarsusest annab aimu lõbus seik Sauliga. Ansamblil oli ees järjekordne nädalalalõpumäng Sakala keskuses, saalis, kus praegu annab etendusi Vanalinnastuudio.
Peeter Saul jäi tulekuga natuke hilja peale ja ukse ees oli tihe rahvatropp, kust oli võimatu läbi trügida. Püüdis siis Saul pääseda majja kõrvalukse kaudu, aga sealgi oli sama lugu.
Kuidagi õnnestus tal helistada maja direktorile, kes andis hüva nõu: hoone oli väljastpoolt parajasti remondis ning tellingud ümber – katsugu Saul tellingute kaudu saali ronida. Nii ka sündis.
Ent eriti kuum mängukoht oli kultuuripalee Pikal tänaval, mida vanaks Tombiks kutsuti.
«Mängisime seal põhiliselt nädalavahetustel,» meenutab Saul. «Terve linn oli täis plakateid, et Tombi kultuuripalees mängib Emil Laansoo orkester. Tants hommikul kella kuueni. Ja nii oligi, tõmbasime hommikuni välja. Kolm rubla maksti peo peale. Ega see suur raha olnud, aga mängurõõm oli olulisem.»
Uudised
VE: Laansoo, Emil – kõva töömees levimuusikas
«Emil Laansoo panus eesti levimuusikasse on hindamatu.»
Jaanus Kulli, neljapäev. 29. jaanuar 2004
«Kontsertidel ansambli liikmeid tutvustades ütlesin Emil Laansoo kohta alati, et vahel on ta hell ja vahel üpris karm, nii nagu ta põline kaaslane kitarrgi,» meenutab Kalmer Tennosaar legendaarset muusikut Emil Laansood, kes lahkus igavikuteele esmaspäeval, 26. jaanuaril.
«Pärast meie proove õhtul kell 11 hakkas seal tihti oma lugusid lindistama Laansoo ansambel. See oli vist helire?issöör Pedussaar, kes Laansoole ütles, et kuula seda poissi ka, tal ilus tämber, raadiopärane. Laansoo ütles siis, et läheb küll, ning esimene pala, mis ma Laansoo ansambliga lindistasin, oli itaalia laul «Esimene kiri». Nii me koostöö algas.»
Kirjutas raadiost kuulmise järgi noote
Tennosaare sõnul oli Laansoo äärmiselt andeks muusik – loodus oli talle kinkinud absoluutse kuulmise. Et tol ajal makke peaaegu polnudki, kirjutas Laansoo raadiost kuuldud laulud lihtsalt üles. Tennosaar mäletab, et Läänemerel töötas üks Rootsi päritolu piraatraadiojaam No, mis lasi ilusat estraadimuusikat. «Laansoo kirjutas siis otse eetrist need laulud mälu järgi maha, Karmo kirjutas sõnad juurde ja nii see labor töötas.»
«Laansoo oli haruldase muusikalise kuulmisega inimene, tal oli absoluutne kuulmine,» kinnitab ka Laansoo ansamblikaaslane Kalju Terasmaa. «Olen ta kõrval olnud, kui ta raadiost neid lugusid, mida maailm mängis, maha kirjutas. Ta oli tohutu kiire kirjutaja, polnud kõrvale vaja mingit instrumenti, lihtsalt kuulas, vilistas akordinoote ja samal ajal kirjutas partiid välja. Pealegi oli tal imeliselt ilus ja selge noodikiri.»
Koos Tennosaarega kasvas Laansoo ansambli kõrval üles terve plejaad meie levimuusikasoliste: Heli Lääts, Tiiu Varik, Uno Loop, Vello Orumets, Els Himma. «Kõik me käisime tema laborist läbi,» ütleb Tennosaar. Ja lisab, et teeb Laansoo ees sügava kummarduse. «Sest tema panus eesti levimuusika varamusse on ikka hindamatu. Raadios on ju salvestiste hulk, mis tema ansambliga tehtud, tohutu.»
«Mulle tundub, et Emil Laansoo ansambel oli ainus ansambel, mis ühe ja sama koosseisuga mängis algusest kuni lõpuni, praktiliselt 22 aastat,» meenutab Kalju Terasmaa. «Algul oli meid kaheksa. Kui Saul ära läks, jäi seitse. Selle koosseisuga mängisime kuni 1975. aasta keskpaigani välja, kuni Arne Oit meie hulgast lahkus,» ütleb Terasmaa.
Ansambel sai 1954. aastal kokku pärast paari-kolmekuist koosseisude katsetamist, mäletab Terasmaa. «Arne Oit mängis akordioni, Laansoo kitarri, Alfred Sikk klarnetit, Aleksis Avasalu kontrabassi, Samuel Saulus flööti, Elmar Kruus trumme, mina vibrafoni ja Peeter Saul, kes hiljem lahkus, istus klaveri taga,» loetleb Terasmaa. Mõnikord oli ringreisidel trummide taga ka Eri Klas.
Teisi muusikuid ei kritiseerinud
Kalju Terasmaa sõnul oli Laansoo kõva töömees. «Ega ta eriti jutumees olnud. Oli pigem selline teoinimene. Samal ajal ta oli inimene, kes alati küsis ka teiste arvamust. Kui isegi minul kui ansambli kõige nooremal liikmel olid mingid ettepanekud, püüdis ta ka neid alati rakendada.»
Nagu ühest suust Tennosaare ja Terasmaaga kiidab ka Peeter Saul Emil Laansoo jumalast antud absoluutset kuulmist. «Ja tal oli tohutult ilus noodikiri. Püüdsin seda palju kordi järele teha, aga kuidagi ei õnnestunud,» naerab Saul. Tõsinedes lisab aga, et ta ei tea ühtegi teist nii ausat muusikut. «Ega teise inimese hinge muidugi näe ja ei tea, mida ta muidu mõtles, aga ma ei kuulnud mitte kordagi, et ta oleks mõnda teist muusikut või ansamblit kritiseerinud või neile kuidagi ülevat alla vaadanud. Kuigi põhjust oleks kindlasti olnud.»
Saul rõhutab samuti ansamblikaaslase töökust. «Mäletan küllaga neid proovide vaheaegu, kui keegi kuskil nurgas oma võileibu mugis, teine kuskil kohvi rüüpas, kolmas lehte luges. Aga ka siis ei jätnud Emil noote ja kriipis oma imeilusa pisikese käekirjaga midagi paberile.»
Emil Laansoo ansambli populaarsusest annab aimu lõbus seik Sauliga. Ansamblil oli ees järjekordne nädalalalõpumäng Sakala keskuses, saalis, kus praegu annab etendusi Vanalinnastuudio.
Peeter Saul jäi tulekuga natuke hilja peale ja ukse ees oli tihe rahvatropp, kust oli võimatu läbi trügida. Püüdis siis Saul pääseda majja kõrvalukse kaudu, aga sealgi oli sama lugu.
Kuidagi õnnestus tal helistada maja direktorile, kes andis hüva nõu: hoone oli väljastpoolt parajasti remondis ning tellingud ümber – katsugu Saul tellingute kaudu saali ronida. Nii ka sündis.
Ent eriti kuum mängukoht oli kultuuripalee Pikal tänaval, mida vanaks Tombiks kutsuti.
«Mängisime seal põhiliselt nädalavahetustel,» meenutab Saul. «Terve linn oli täis plakateid, et Tombi kultuuripalees mängib Emil Laansoo orkester. Tants hommikul kella kuueni. Ja nii oligi, tõmbasime hommikuni välja. Kolm rubla maksti peo peale. Ega see suur raha olnud, aga mängurõõm oli olulisem.»