Eestlaste mesipuu Pariisis
Tõnis Erilaid
MESIPUU: La Ruche oma täies hiilguses, karüatiidid ukseesist valvamas.
Foto: Tõnis Erilaid
«Ka Eesti kunstiajalool tuleb ikka ja jälle Mesipuud mainida, sest… siin on lühemat või pikemat aega elanud Koort, Triik, Mägi, Nyman… Uurits, Obermann…» kirjutab Friedebert Tuglas, meenutades üht Pariisi erakordselt veerohket talve eelmise sajandi algupoolel. Ka maailma kunsti- ja kirjanduslugu ei pääse Mesipuust mööda. Harva leiab teise paiga, kus nii palju kuulsusi oleks ühes ehitises koos elanud.
«La parterre,» viitab baarimees, kuhu saan suitsutuhka poetada. Põrandale. Nagu tänase päevani kõigis Pariisi tillemates baarides tsinkleti ääres ikka tavaks. Uksest tuleb pikka saia näsides üles-kääritud käistega särgis kõhukas naabermajamees, naeratab tuttavlikult baarimehele ja laudu koristavale vanemale daamile ning saab «Bonjour m`dam, bonjour, m`sieu!» tervituse peale küsimata pihku klaasi punase veiniga. Seinal lööb aeglaselt ja väärikalt tunde vähemalt sajand vana kappkell.
Akna taga on passage Dantzig. Nurgal (examen taxis sildi all) tammuvad erutatult tumedanahalised noored, Pariisi kaardid kaenlas. Seal sooritatakse taksojuhiloa saamiseks eksameid. Paar maja eemal on oma endisel kujul vürtspood («Lähedases vürtspoes oli saiakrediiti ja hommikuti ilmus piimapudel automaatselt ukse taha,» kirjutab noor Tuglas oma päevist passage Dantzigil).
Midagi on siiski muutunud.
15. arrondissement
«Päris» rue Dantzigil – ma ei teagi, millise kaugel Poolamaal saadud välkvõidu auks tänav ristiti – ja üldse kogu 15. linnajaos (arrondissement, kasulik teada, sest Pariisi igal tänavasildil on kindlasti märge, näiteks XV arr. (15. linnajagu) või I arr. – linnajaod jooksevad rõngana ümber esimese ja märge tänavasildil aitab orienteeruda) kerkivad nüüd suured äri- ja kortermajad. Tapamajad rue Vaugirard`il ei lehka üle linnajao ning Pariisi ümbritsevate vallide (ja tohutute raudväravate, mille juures tollimehed vahti peavad, nagu kirjutab Tuglas) asemel on kiviviske kaugusel Prantsuse rahvusliku lauliku Georges Brassensi nime kandev park. Ja – see käib siiski agulis asja juurde – seal on ka Le petit marche, väike turg. Edasi on endine hobuseturg, mis – kui nädalalõputi sinnakanti satute – nüüd muutub laupäevaks ja pühapäevaks vanaraamatuturuks. Suurem bukinistikogunemine kui legendaarsel Seine`i kaldapealsel.
Muide pargi veesilm on läheduses ainus veekogu. Seine, mille kujutis (meenutab suudluse ootel üles pööratud naisenägu) ilmestab praegu metroorongide logot (roheline sõõr, millest sinine Seine oma pisut-pisut stiliseeritud kujul läbi lookleb), jääb kilomeetrite taha.
Ma ei usu ka, et Mesipuust enam Monmartre`i künkal helendav Sacre-Coeuri kirik kaheksa kilomeetrit eemal kätte paistaks, nagu Tuglase ajal tema aknast näha võis. Pariis kasvab servadest kõrgusesse ja 15. linnajao agulimajad on kõik asendunud suurematega.
Kuid siin ma luiskan. Mitte kõik.
Mesipuu, La Ruche, passage Dantzig 2 on väljast punktipealt samasugune nagu varem, ajal, kui siin elas vähemalt kümmekond Eesti kunstnikku ja kirjanikku, ajal, kui Pariisi kuulsatel bulvaritel oli veel puusillutis, mis troskarataste all kõmises, ja metroo polnud selle kandi lähedalegi jõudnud.
Samamoodi ronivad taimed müüridel, ja kerge nostalgiahõng hõljub kogu paiga kohal sellest hoolimata, et õues seisab nüüd autosid ja üles on seatud tohutud raudväravad kaitsmaks kunstnike rahu.
Aga laskem Tuglasel kõnelda.
«Asundus koosnes kolmest-neljast eri ehitisest. Tänavalt õue astudes otse vastas oli täitsa ümmargune ehitis – rotund… Ta koosnes raudluustikust, mille vahel ühekordsest telliskivist seinad. Maja oli kolmekordne, alumisel korral 16, kahel ülemisel kummalgi 17 täitsa ühesugust kiilusarnast tuba. Keskelt tõusis keerdtrepp kolmanda korrani, tolmunud klaaskupli alla. Kuna maja oli mõeldud koduks kunstnikele, siis oli vähemalt valguse eest hoolitsetud. Alt oli ehitis laiem, nii et ateljeedel olid ka luipa laskuvad laeaknad… Rotundi ümber asuvad teised ehitised olid väiksemad, kuid mugavamad. Kõige peale kokku võis siin sadakond inimest ulualust leida.»
Eiffeli ehitis
Mesipuu, Pariisi suurim kunstnikekoloonia, avas uksed 1902. aastal – pärast seda, kui maailmanäitusel lammutati Eiffeli projekteeritud veinipaviljon ning kujur (keskpärane, aga jõukas, iseloomustab Tuglas teda nimepidi nimetamata) Alfred Boucher selle ära ostis ja linnaserva kunstnike jaoks üles lasi panna. Ühe ateljee suurus oli ümmarguselt 10 ruutmeetrit, mida tasub Tuglast lugedes meeles pidada. Eriti siis, kui ta oma ajaloo suurimat kirjutuslauda kiidab.
Sisemuselt meenutab hoone üsna täpselt meilgi müüdavaid juustuassortiisid – samasugused kolmnurksed tükikesed ringi laotud. Tuglas muidugi eksib pisut oma raamatus – rotundil on 12 seina, iga taga kaks ateljeed – nii et all 24, ülal vähem. Tegelikult võinuks ju nimeks saadagi juustusõõr (Boucher ise nimetas paika Villa Medici libre, Rooma kuulsa villa järgi, lisades sõna vaba).
Koos hoonega ostis Boucher maailmanäituselt veel üht-teist – Briti Ida-India paviljoni karüatiidid, mis sissepääsu ehivad, ja veel mõned raiddetailid.
Kujud maja ümbritsevas pargis pole siiski ei maailmanäituselt toodud ega Boucheri enda kätetöö. Need on kenad vaadata küll, aga pärit tänapäevast
Miks Tuglas maja kirjeldamisel minevikku kasutab, on ühelt poolt eksitav, teiselt poolt jälle õige – Mesipuu taheti eelmise sajandi seitsmekümnendail aastail lammutada kui ajast ja arust, aga jäi Prantsuse intellektuaalide protestiaktsiooni järel Ameerika raha toel püsti.
Kuulsus või näljasurm
Sest Mesipuu peamine väärtus pole mitte selles, et seal elasid Eestis tuntud ja austatud inimesed – ja mõni, keda enam ei mäletata. Mesipuu oli lühemat või pikemat aega kodu tõelistele maailmanimedele kunstis – Chagall, Modigliani, Leger, Soutine, kui vaid mõnda nimetada. «Siin saadakse kas kuulsaks või surrakse nälga,» tsiteeritakse Chagalli, kui Mesipuu jutuks tuleb. Seetõttu ongi nood pargikujud tänapäevased – omaaegsete asukate tööd maksavad nüüd miljoneid, ükskõik kas eurodes või dollarites, ja on kas müüdud või Montpar-nasse`i muuseumi viidud. Kahekümnendail aastail leiti Mesipuu rahvale kriitik Andre Warnod’ sule läbi ka ühisnimetus – L`ecole de Paris, Pariisi koolkond.
Maja on jäänud, aga mitte selle vaimse sisu omaaegne hiilgus. Mesipuus elavad väikekodanlikud kunstnikud, kelle tööd enam maailma ei vapusta. Kuulsamad on läinud kesklinna, noored agarad alustajad Pariisi ümbrusse, ning praegune sotsiaalsüsteem on ju lääneriikides selline, mis sind isegi tõelise kunsti nimel nälgida ei lase.
Mesipuu tüüpiline kunstnik, kes maja juures jalutab, on keskealine, pikkade hallide lokkis juustega, pikk toon-toonis hall sall üle kampsuni lehvimas.
Piip on suus, seda küll.
Tuglase aegadel ja hiljemgi see nii polnud.
Väike rahvuste paabel
«Pariisi paljutuhandeline kunstnikepere koosnes kõigist võimalikest maailma rahvusist. Samasugust paabelit miniatuuris esitas ka Mesipuu. Siin elas prantslaste kõrval sakslasi, skandinaavlasi ja venelasi, soomlasi, ungarlasi ja juute… Siin oli andekaid ja andevaeseid… Võib öelda: ainult üks tunnus ühendas neid kõiki – kehvus.»
Tuglas sai toa rotundi ülemisele korrusele, mis oli nii lage, et mängi või kurni. Elektrit toona Mesipuus polnud. Esimene asi, mille Tuglas pidi ostma, oli õlilamp. Siis sõitis üks ungarlane ära ja müüs kirjanikule pukkjalgadel joonistamislaua, millest kirjanik pärast ühe otsa mahasaagimist endale pasliku kirjutuslaua sai. Magamiseks muretseti vana kušett. Kuigi lae all oli lava, millele võinuks redelit pidi tuduma ronida. Hiljem magas seal noor ja andekas, aga juba rasket haigust põdev kunstnik Erik Obermann, kes Tuglase tiiva alla saabus. Või – mis nii väga tiiva alla. Tuglas ise oli ju 23aastane, kui ta 1909. aasta sügisel, vaid paarkümmend franki taskus, Pariisi jõudis.
Mesipuu majutas nad kõik. Ka Chagalli sõbra, vähem tuntud kunstniku, kes tuli umbes samal ajal, ainult vene keel suus, kolm rubla taskus, ja ikkagi La Ruche üles leidis.
Kahevõitlus kuuvalgel
Obermann ja Jaan Koort (parasjagu Tuglase kuju modelleerimise kallal – kuju jäi muide lõpetamata) hakkasid kohe hooplema ja lõpuks vihastasid ühel päeval nii hirmsasti, et Obermann Koorti pesuehtsale kahevõitlusele kutsus. Linnavallidele. Relvaks pidid saama juudi turult ostetud roostes käärid.
Sekundandidki olid meestel kaubeldud. Et kui tuleb kuuvalge öö, siis läheb heitlus elu ja surma peale lahti. Obermann jõudis juba kirjeldada, kuidas ta langeb ja jätab oma naise (keda ei olnud, sest ta polnud veel kahtkümmetki täis) ja alaealised lapsed leinama.
Õnneks ei tulnud Pariisis tol talvel kuuvalget ööd. Päevade kaupa sadas hoopis vihma ja jaanuari lõpuks oli taevast nii palju vett alla uhanud, et metrootunnelid olid täis ja isegi Seine`i sildadest ei saanud üle.
«Niiskus, nii suur niiskus, et alles eile kantud kingade tallad järgmiseks hommikuks olid hallituskorraga kaetud. Ei pidanud seda vihma rotundi ühekordsest telliskivist seinad, veel vähem raudraamidega aknad. Katsin oma raamatud laual paksu ajalehtede korraga ja… õmblesin kušeti kohale samast materjalist telgi. Öösel siis kuulasin, kuis vihm pea kohal rabises, justkui metsas,» kirjutab Tuglas.
Lõbujanus tagasihoidlik
Ta on muidugi Mesipuust kirjutades sügavintellektuaal, vaid korraks tunnistab rahvapärase meelelikkuse olemasolu (samas: «üldiselt ei ulatunud meie seiklused mõnest «Olympia» tantsulokaalist palju kaugemale») ja märgib tagasihoidlikult, et kui Jaan Koort kolis mõnisada sammu Mesipuust linna poole, siis ei elanud ta seal üksi, vaid etendas lausa elumeest.
Kusagil ei näe Soutine`i laadis kurtmist, kuidas Modigliani õpetas ta lõputult veini jooma, ei ole ka ainsat sõna modellidest, kes kunstirahvast (ja kirjanikke elas ju Mesipuus samuti – kuulsaidki) põhitöö kõrval rõõmustamas käisid.
Kuid vabameelseid ja vähem vabameelseid eestlasi elas eelmise sajandi kultuuriõitsengu ajal Pariisis teisigi. Loodan nendegi asupaikadest ja küllap siis ka lõbuasutusist juttu teha. Muide ei elanud – kuigi paljud nii arvavad – Mesipuus mitte kunagi Viiralt. Rahapuudus painas tedagi, aga korteri leidis ta ikkagi kesklinna pool.
See selleks. Tagasi passage Dantzigile.
Tänapäeval on rotundis näitusepaik, kuhu siiski vaid kutsega pääseb. Ateljeesid on kõrvalmajades ja aiapaviljonides kokku 300 (mõned sealjuures ka teisal linnas) ning enam neid mõnekümnefrangise üüriga (või koguni ilma) ei saa – hind jääb 610 ja 1220 euro vahele.
Kuidas Mesipuusse pääseb?
Lihtsaim on minna metrooga – 12. liin, peatus Convention (Mairie d`Issy poole). Seejärel kõndida piki rue de la Conventioni vasakule rue Dantzigini ja piki seda paremale, kuni paremal tuleb passage Dantzig.
Kuid olulisem Mesipuu kunstnikest ja sealsest elust (nagu ka teistest vasakkalda kunstinähtustest) on näha Montparnasse`i muuseumi avenue du Maine 21 (Montparnasse torni juures).
Uudised
VE: La Ruche – kunstiajaloo mesipuu
Eestlaste mesipuu Pariisis
Tõnis Erilaid
«Ka Eesti kunstiajalool tuleb ikka ja jälle Mesipuud mainida, sest… siin on lühemat või pikemat aega elanud Koort, Triik, Mägi, Nyman… Uurits, Obermann…» kirjutab Friedebert Tuglas, meenutades üht Pariisi erakordselt veerohket talve eelmise sajandi algupoolel. Ka maailma kunsti- ja kirjanduslugu ei pääse Mesipuust mööda. Harva leiab teise paiga, kus nii palju kuulsusi oleks ühes ehitises koos elanud.
«La parterre,» viitab baarimees, kuhu saan suitsutuhka poetada. Põrandale. Nagu tänase päevani kõigis Pariisi tillemates baarides tsinkleti ääres ikka tavaks. Uksest tuleb pikka saia näsides üles-kääritud käistega särgis kõhukas naabermajamees, naeratab tuttavlikult baarimehele ja laudu koristavale vanemale daamile ning saab «Bonjour m`dam, bonjour, m`sieu!» tervituse peale küsimata pihku klaasi punase veiniga. Seinal lööb aeglaselt ja väärikalt tunde vähemalt sajand vana kappkell.
Akna taga on passage Dantzig. Nurgal (examen taxis sildi all) tammuvad erutatult tumedanahalised noored, Pariisi kaardid kaenlas. Seal sooritatakse taksojuhiloa saamiseks eksameid. Paar maja eemal on oma endisel kujul vürtspood («Lähedases vürtspoes oli saiakrediiti ja hommikuti ilmus piimapudel automaatselt ukse taha,» kirjutab noor Tuglas oma päevist passage Dantzigil).
Midagi on siiski muutunud.
15. arrondissement
«Päris» rue Dantzigil – ma ei teagi, millise kaugel Poolamaal saadud välkvõidu auks tänav ristiti – ja üldse kogu 15. linnajaos (arrondissement, kasulik teada, sest Pariisi igal tänavasildil on kindlasti märge, näiteks XV arr. (15. linnajagu) või I arr. – linnajaod jooksevad rõngana ümber esimese ja märge tänavasildil aitab orienteeruda) kerkivad nüüd suured äri- ja kortermajad. Tapamajad rue Vaugirard`il ei lehka üle linnajao ning Pariisi ümbritsevate vallide (ja tohutute raudväravate, mille juures tollimehed vahti peavad, nagu kirjutab Tuglas) asemel on kiviviske kaugusel Prantsuse rahvusliku lauliku Georges Brassensi nime kandev park. Ja – see käib siiski agulis asja juurde – seal on ka Le petit marche, väike turg. Edasi on endine hobuseturg, mis – kui nädalalõputi sinnakanti satute – nüüd muutub laupäevaks ja pühapäevaks vanaraamatuturuks. Suurem bukinistikogunemine kui legendaarsel Seine`i kaldapealsel.
Muide pargi veesilm on läheduses ainus veekogu. Seine, mille kujutis (meenutab suudluse ootel üles pööratud naisenägu) ilmestab praegu metroorongide logot (roheline sõõr, millest sinine Seine oma pisut-pisut stiliseeritud kujul läbi lookleb), jääb kilomeetrite taha.
Ma ei usu ka, et Mesipuust enam Monmartre`i künkal helendav Sacre-Coeuri kirik kaheksa kilomeetrit eemal kätte paistaks, nagu Tuglase ajal tema aknast näha võis. Pariis kasvab servadest kõrgusesse ja 15. linnajao agulimajad on kõik asendunud suurematega.
Kuid siin ma luiskan. Mitte kõik.
Mesipuu, La Ruche, passage Dantzig 2 on väljast punktipealt samasugune nagu varem, ajal, kui siin elas vähemalt kümmekond Eesti kunstnikku ja kirjanikku, ajal, kui Pariisi kuulsatel bulvaritel oli veel puusillutis, mis troskarataste all kõmises, ja metroo polnud selle kandi lähedalegi jõudnud.
Samamoodi ronivad taimed müüridel, ja kerge nostalgiahõng hõljub kogu paiga kohal sellest hoolimata, et õues seisab nüüd autosid ja üles on seatud tohutud raudväravad kaitsmaks kunstnike rahu.
Aga laskem Tuglasel kõnelda.
«Asundus koosnes kolmest-neljast eri ehitisest. Tänavalt õue astudes otse vastas oli täitsa ümmargune ehitis – rotund… Ta koosnes raudluustikust, mille vahel ühekordsest telliskivist seinad. Maja oli kolmekordne, alumisel korral 16, kahel ülemisel kummalgi 17 täitsa ühesugust kiilusarnast tuba. Keskelt tõusis keerdtrepp kolmanda korrani, tolmunud klaaskupli alla. Kuna maja oli mõeldud koduks kunstnikele, siis oli vähemalt valguse eest hoolitsetud. Alt oli ehitis laiem, nii et ateljeedel olid ka luipa laskuvad laeaknad… Rotundi ümber asuvad teised ehitised olid väiksemad, kuid mugavamad. Kõige peale kokku võis siin sadakond inimest ulualust leida.»
Eiffeli ehitis
Mesipuu, Pariisi suurim kunstnikekoloonia, avas uksed 1902. aastal – pärast seda, kui maailmanäitusel lammutati Eiffeli projekteeritud veinipaviljon ning kujur (keskpärane, aga jõukas, iseloomustab Tuglas teda nimepidi nimetamata) Alfred Boucher selle ära ostis ja linnaserva kunstnike jaoks üles lasi panna. Ühe ateljee suurus oli ümmarguselt 10 ruutmeetrit, mida tasub Tuglast lugedes meeles pidada. Eriti siis, kui ta oma ajaloo suurimat kirjutuslauda kiidab.
Sisemuselt meenutab hoone üsna täpselt meilgi müüdavaid juustuassortiisid – samasugused kolmnurksed tükikesed ringi laotud. Tuglas muidugi eksib pisut oma raamatus – rotundil on 12 seina, iga taga kaks ateljeed – nii et all 24, ülal vähem. Tegelikult võinuks ju nimeks saadagi juustusõõr (Boucher ise nimetas paika Villa Medici libre, Rooma kuulsa villa järgi, lisades sõna vaba).
Koos hoonega ostis Boucher maailmanäituselt veel üht-teist – Briti Ida-India paviljoni karüatiidid, mis sissepääsu ehivad, ja veel mõned raiddetailid.
Kujud maja ümbritsevas pargis pole siiski ei maailmanäituselt toodud ega Boucheri enda kätetöö. Need on kenad vaadata küll, aga pärit tänapäevast
Miks Tuglas maja kirjeldamisel minevikku kasutab, on ühelt poolt eksitav, teiselt poolt jälle õige – Mesipuu taheti eelmise sajandi seitsmekümnendail aastail lammutada kui ajast ja arust, aga jäi Prantsuse intellektuaalide protestiaktsiooni järel Ameerika raha toel püsti.
Kuulsus või näljasurm
Sest Mesipuu peamine väärtus pole mitte selles, et seal elasid Eestis tuntud ja austatud inimesed – ja mõni, keda enam ei mäletata. Mesipuu oli lühemat või pikemat aega kodu tõelistele maailmanimedele kunstis – Chagall, Modigliani, Leger, Soutine, kui vaid mõnda nimetada. «Siin saadakse kas kuulsaks või surrakse nälga,» tsiteeritakse Chagalli, kui Mesipuu jutuks tuleb. Seetõttu ongi nood pargikujud tänapäevased – omaaegsete asukate tööd maksavad nüüd miljoneid, ükskõik kas eurodes või dollarites, ja on kas müüdud või Montpar-nasse`i muuseumi viidud. Kahekümnendail aastail leiti Mesipuu rahvale kriitik Andre Warnod’ sule läbi ka ühisnimetus – L`ecole de Paris, Pariisi koolkond.
Maja on jäänud, aga mitte selle vaimse sisu omaaegne hiilgus. Mesipuus elavad väikekodanlikud kunstnikud, kelle tööd enam maailma ei vapusta. Kuulsamad on läinud kesklinna, noored agarad alustajad Pariisi ümbrusse, ning praegune sotsiaalsüsteem on ju lääneriikides selline, mis sind isegi tõelise kunsti nimel nälgida ei lase.
Mesipuu tüüpiline kunstnik, kes maja juures jalutab, on keskealine, pikkade hallide lokkis juustega, pikk toon-toonis hall sall üle kampsuni lehvimas.
Piip on suus, seda küll.
Tuglase aegadel ja hiljemgi see nii polnud.
Väike rahvuste paabel
«Pariisi paljutuhandeline kunstnikepere koosnes kõigist võimalikest maailma rahvusist. Samasugust paabelit miniatuuris esitas ka Mesipuu. Siin elas prantslaste kõrval sakslasi, skandinaavlasi ja venelasi, soomlasi, ungarlasi ja juute… Siin oli andekaid ja andevaeseid… Võib öelda: ainult üks tunnus ühendas neid kõiki – kehvus.»
Tuglas sai toa rotundi ülemisele korrusele, mis oli nii lage, et mängi või kurni. Elektrit toona Mesipuus polnud. Esimene asi, mille Tuglas pidi ostma, oli õlilamp. Siis sõitis üks ungarlane ära ja müüs kirjanikule pukkjalgadel joonistamislaua, millest kirjanik pärast ühe otsa mahasaagimist endale pasliku kirjutuslaua sai. Magamiseks muretseti vana kušett. Kuigi lae all oli lava, millele võinuks redelit pidi tuduma ronida. Hiljem magas seal noor ja andekas, aga juba rasket haigust põdev kunstnik Erik Obermann, kes Tuglase tiiva alla saabus. Või – mis nii väga tiiva alla. Tuglas ise oli ju 23aastane, kui ta 1909. aasta sügisel, vaid paarkümmend franki taskus, Pariisi jõudis.
Mesipuu majutas nad kõik. Ka Chagalli sõbra, vähem tuntud kunstniku, kes tuli umbes samal ajal, ainult vene keel suus, kolm rubla taskus, ja ikkagi La Ruche üles leidis.
Kahevõitlus kuuvalgel
Obermann ja Jaan Koort (parasjagu Tuglase kuju modelleerimise kallal – kuju jäi muide lõpetamata) hakkasid kohe hooplema ja lõpuks vihastasid ühel päeval nii hirmsasti, et Obermann Koorti pesuehtsale kahevõitlusele kutsus. Linnavallidele. Relvaks pidid saama juudi turult ostetud roostes käärid.
Sekundandidki olid meestel kaubeldud. Et kui tuleb kuuvalge öö, siis läheb heitlus elu ja surma peale lahti. Obermann jõudis juba kirjeldada, kuidas ta langeb ja jätab oma naise (keda ei olnud, sest ta polnud veel kahtkümmetki täis) ja alaealised lapsed leinama.
Õnneks ei tulnud Pariisis tol talvel kuuvalget ööd. Päevade kaupa sadas hoopis vihma ja jaanuari lõpuks oli taevast nii palju vett alla uhanud, et metrootunnelid olid täis ja isegi Seine`i sildadest ei saanud üle.
«Niiskus, nii suur niiskus, et alles eile kantud kingade tallad järgmiseks hommikuks olid hallituskorraga kaetud. Ei pidanud seda vihma rotundi ühekordsest telliskivist seinad, veel vähem raudraamidega aknad. Katsin oma raamatud laual paksu ajalehtede korraga ja… õmblesin kušeti kohale samast materjalist telgi. Öösel siis kuulasin, kuis vihm pea kohal rabises, justkui metsas,» kirjutab Tuglas.
Lõbujanus tagasihoidlik
Ta on muidugi Mesipuust kirjutades sügavintellektuaal, vaid korraks tunnistab rahvapärase meelelikkuse olemasolu (samas: «üldiselt ei ulatunud meie seiklused mõnest «Olympia» tantsulokaalist palju kaugemale») ja märgib tagasihoidlikult, et kui Jaan Koort kolis mõnisada sammu Mesipuust linna poole, siis ei elanud ta seal üksi, vaid etendas lausa elumeest.
Kusagil ei näe Soutine`i laadis kurtmist, kuidas Modigliani õpetas ta lõputult veini jooma, ei ole ka ainsat sõna modellidest, kes kunstirahvast (ja kirjanikke elas ju Mesipuus samuti – kuulsaidki) põhitöö kõrval rõõmustamas käisid.
Kuid vabameelseid ja vähem vabameelseid eestlasi elas eelmise sajandi kultuuriõitsengu ajal Pariisis teisigi. Loodan nendegi asupaikadest ja küllap siis ka lõbuasutusist juttu teha. Muide ei elanud – kuigi paljud nii arvavad – Mesipuus mitte kunagi Viiralt. Rahapuudus painas tedagi, aga korteri leidis ta ikkagi kesklinna pool.
See selleks. Tagasi passage Dantzigile.
Tänapäeval on rotundis näitusepaik, kuhu siiski vaid kutsega pääseb. Ateljeesid on kõrvalmajades ja aiapaviljonides kokku 300 (mõned sealjuures ka teisal linnas) ning enam neid mõnekümnefrangise üüriga (või koguni ilma) ei saa – hind jääb 610 ja 1220 euro vahele.
Kuidas Mesipuusse pääseb?
Lihtsaim on minna metrooga – 12. liin, peatus Convention (Mairie d`Issy poole). Seejärel kõndida piki rue de la Conventioni vasakule rue Dantzigini ja piki seda paremale, kuni paremal tuleb passage Dantzig.
Kuid olulisem Mesipuu kunstnikest ja sealsest elust (nagu ka teistest vasakkalda kunstinähtustest) on näha Montparnasse`i muuseumi avenue du Maine 21 (Montparnasse torni juures).