Lembitu Kuuse karmid katsumused kaadri taga
Kolmapäev 19.02.2003
 Kuidas intervjueerida suusatajaid. Lembitu Kuuse stiilinäiteid 1987. aastast (vasakul), 1997. aastast (keskel) ja 2003. aasta jaanuarist |
Lembitu Kuuse on juhuslik mees Eesti telepildis. Ta töötas Tartu Ülikooli spordifüsioloogia kateedri õppejõuna, kui hakkas 21 aastat tagasi Tartu maratoni propagandapealikuks.
Aga teadmisest on vähe kasu, kui pole tegijaid. Ja neid, kes uhked propagandaplaanid ellu viiks, Kuuse Tartus ei leidnud. Asi lõppes nagu ikka sellistel puhkudel: autoril tuli endal kaamerate ette viskuda.
Sestsaati on Lembitu Kuuse (52) hääl ja nägu saanud tuttavaks enamikule eestimaalastest, spordisõpradele aga kindlasti. ETV sporditoimetuse vanemtoimetaja-produtsendina vahendab ta neil päevil koos Tiit Räägu ja Allar Levandiga Val di Fiemmest suusatamise MM-võistlusi.
Ent üle kahe kümnendi ulatuv spordireporteri karjäär on Lembitu Kuusele pakkunud nii kentsakaid kui karme kogemusi, pannud proovile nii tema närvikava kui vastupidavuse. Mõned lood on sellised, mis ei vaju eales meelest.
Calgary talimängude aegu 1988 pääses Kuuse Eesti Raadio olümpiameeskonda. Ülekandeid tegid raadiomehed Tallinnas Calgaryst saadud telepildi põhjal. Suurimaid probleeme tekitas kahevõistleja Allar Levandi.
«Meeskondlikus kahevõistluses tekkis rumal lugu. Seal on ainult üks võimalus kümnest tuhandest, et keegi ei lähe hüppetorni ja jätab hüppamata. Nii kuulutaski mu paarimees Rein Küttim, kui järjekord jõudis meie meheni: «Ja nüüd on tornis Allar Levandi!»
Saime kõva pahmaka külma vett, kui selgus, et Levandit tornis ei olegi. Selge oli see, et asjale tuli anda tagurpidikäik ja kuulajaile öelda, et Levandi ikkagi ei hüppa. Siis kuulsin prantsuskeelset teadet.
Ega ma saa öelda, et prantsuse keelt eriti oskan, aga siis oli mul täiesti selge, mida too prantslane ütles. Ainuke asi, et seda polnud kellegi käest kontrollida. Nõnda tuligi kuulajaile suure hirmuga öelda, et Levandi ei hüppa haiguse tõttu.
Mõne aja pärast öeldi sedasama inglise keeles üle. Siis sain kergendatult ohata: vähemalt oli info õige.
Eks mõtted, mis Levandiga võis juhtuda, liikusid ikkagi seda rada, et ennegi on sportlased pärast eelvõistlust äkki kadunud. Kellel on tädi järsku haigestunud jne. Variante oli muidugi palju. Esimese korra kohta olümpiaülekannet teha oli see valus kogemus.»
Kuid kõige kohutavamaks hindab Lembitu Kuuse seda, kui eetrisse jõudmisega hiljaks jääd. Need on tema sõnul kõige jubedamad olukorrad.
«Ramsau MMil suusatamises 1999 olid kõvad lumesajud ja paljud piirkonnad olid laviiniohtlikeks kuulutatud. Meil oli äge maastikumasin, aga laviiniohu tõttu tuli naiste jälitussõidu päeval keerutada ja asi muutus kahtlaseks. Selgus, et politsei nõudis ratastele kette, ja neid meil polnud. Selgitasime siis politseile, et meil on neljarattaveoga masin ja kette pole vaja. Me jutt oli piisavalt segane ja meid lasti edasi sõita.
Aga siis hakkas selguma, et autosid on kohutavalt palju ja kõik liiguvad teosammul ja tõenäoliselt võistluse alguseks ma kohale ei jõua. Ühel ristmikul oli nii totaalne ummik, et autod enam edasi ei liikunudki. Viskasin siis seljakoti selga, jätsin seltskonnaga hüvasti ja pistsin jooksu. See oli ainuke mõeldav võimalus edasi saada.
Aga ühel hetkel hakkas kolonn uuesti liikuma. Hüppasin kohe esimesse masinasse, mis mul kõrval oli. Selle juht vaatas mind esialgu küll naljakalt, aga siis ilmnes, et ta on Austria koondise hooldemees ja sõitis õigesse kohta.
Sööstsin mikrofoni taha, kui ülekanne oli juba alanud, nii et natuke aega valitses eetris vaikus. Hingamise paika saamisega oli hulk aega tegu. Ja mul võttis tükk aega aru saamaks, et Katerina Neumannova starti ei tulnudki.»
Telekommentaatorina on Lembitu Kuusel tulnud teha ka tööd, mis tema professiooniga kuidagi kokku ei käi. Aga mis on Eesti spordile kasuks tulnud.
«Thunder Bay suusa-MMil 1995 läks lahti puuseppade ja keemikute võistlus. Õhutemperatuur tõusis 10-15 plusskraadini. Lumi sulas. Igasugune mustus ja kõnts tõusis pinnale. Tulemus oli see, et suusapõhjad määrdusid. See oli katastroofiline. Võistelda ei saanud.
Siis võeti pulgad, neile keerati vedelikuga immutatud lapid ümber, mis pidid suusapõhja puhastama. Määrustega on see küll keelatud, aga MMil vaadati läbi sõrmede. Meie koondis sai tänu kohalikele eestlastele puhast aviobensiini.
Hommikul läksin kõigepealt meie koondise määrdeboksi, kuhu minu akrediteeringuga inimesed ei pidanud pääsema, aga rääkisin korra sealse valvuri ära ja edaspidi olin talle juba tuttav. Nii siis käisingi seal MMi lõpuni abiks, valmistasin suusaliidu toonase peasekretäri Kaarel Zilmeriga lappe ette ja sain sealt värskeimat infot.»
Leidlikkust on tulnud ilmutada ka teleülekannete läbiviimisel. «1997 MK-etapil Val di Fiemmes tegin mina ainult telefoniuudiseid. Kuid oli tunda, et Kristina Shmigun võib teha hea sõidu. Kuna meil teleõigusi ei olnud, otsisin üles telebussi.
Läksin bussi, rääkisin oma jutud ära, ütlesin, et küllap ka Val di Fiemmes on ööd külmad, ja panin vana hea valuuta lauale – Viru Valge. Nii leidsime kiiresti ühise keele. Ulatasin meestele videokasseti, nood võtsid sellele sõidu viimased pool tundi.
Lahkusin Val di Fiemmest rõõmsana. Mul oli sõidust pilt, sain seda «Suusaajakirjas» pikemalt näidata. Kristina pääses MK-l viiendat korda esikuuikusse ja edestas Jelena Välbet.
Kuid aasta hiljem olime meie Otepää MK-etapi telepildi tootjad. Ja meiega tuldi teleõiguste asjus läbi rääkima. Ja tuli täpselt seesama mees, kelle käest ma omal ajal tolle lindi sain. Aga nüüd olid hinnad veidi teised. Mees muidugi naeris ja meenutas: «We had a very big deal already.» («Meil oli juba väga suur tehing.»)»
Mõistagi ei hakanud itaallane teleülekannet kahe veinipudeli eest kauplema.
Kui spordikommentaatori silmad peavad tundide kaupa rändama marsruudil telemonitor-arvutiekraan-vaade aknasse-stardiprotokoll-märkmed, pole võimatu, et ühel õnnetul hetkel vaatab ta valel ajal valesse kohta.
Just sellise tahtmatu, hetkelise möödapilgu tegi Lembitu Kuuse Salt Lake City taliolümpial meeste jälitussõidu ajal. Tal jäi märkamata see, mida märkasid telerite ette naelutatud vaatajad: Jaak Mae murdis suusakepi.
«Siis ei osanud enam võistlussituatsiooni lahti seletada, sest Jaak jäi järsku maha,» tunnistab Kuuse. «See oli valus.»
ETV spordikommentaatorite viimaste aegade ühe suurima prohmaka põhjus peitus selles, et Kuuse oli parajasti suunanud pilgu arvutiekraanile ning üritas analüüsida, kas vahed suurenevad või vähenevad.
«Sinna see hetk läks,» lausub Kuuse. «See oli sant kogemus.» Nii tema pilgust kui sõnadest on näha, et toda hetke elab ta tänaseni valusalt üle. «Ei sportlase ega ühegi teise rahva ees esineja kohta ei maksa mingi vabandus ega seletus,» ütleb ta. «Maksab ainult tulemus.»
Priit Pullerits
priit.pullerits@postimees.ee
Uudised
VE: Kuuse, Lembitu – juhuslik TV-mees
Lembitu Kuuse karmid katsumused kaadri taga
Kolmapäev 19.02.2003
Lembitu Kuuse on juhuslik mees Eesti telepildis. Ta töötas Tartu Ülikooli spordifüsioloogia kateedri õppejõuna, kui hakkas 21 aastat tagasi Tartu maratoni propagandapealikuks.
Aga teadmisest on vähe kasu, kui pole tegijaid. Ja neid, kes uhked propagandaplaanid ellu viiks, Kuuse Tartus ei leidnud. Asi lõppes nagu ikka sellistel puhkudel: autoril tuli endal kaamerate ette viskuda.
Sestsaati on Lembitu Kuuse (52) hääl ja nägu saanud tuttavaks enamikule eestimaalastest, spordisõpradele aga kindlasti. ETV sporditoimetuse vanemtoimetaja-produtsendina vahendab ta neil päevil koos Tiit Räägu ja Allar Levandiga Val di Fiemmest suusatamise MM-võistlusi.
Ent üle kahe kümnendi ulatuv spordireporteri karjäär on Lembitu Kuusele pakkunud nii kentsakaid kui karme kogemusi, pannud proovile nii tema närvikava kui vastupidavuse. Mõned lood on sellised, mis ei vaju eales meelest.
Calgary talimängude aegu 1988 pääses Kuuse Eesti Raadio olümpiameeskonda. Ülekandeid tegid raadiomehed Tallinnas Calgaryst saadud telepildi põhjal. Suurimaid probleeme tekitas kahevõistleja Allar Levandi.
«Meeskondlikus kahevõistluses tekkis rumal lugu. Seal on ainult üks võimalus kümnest tuhandest, et keegi ei lähe hüppetorni ja jätab hüppamata. Nii kuulutaski mu paarimees Rein Küttim, kui järjekord jõudis meie meheni: «Ja nüüd on tornis Allar Levandi!»
Saime kõva pahmaka külma vett, kui selgus, et Levandit tornis ei olegi. Selge oli see, et asjale tuli anda tagurpidikäik ja kuulajaile öelda, et Levandi ikkagi ei hüppa. Siis kuulsin prantsuskeelset teadet.
Ega ma saa öelda, et prantsuse keelt eriti oskan, aga siis oli mul täiesti selge, mida too prantslane ütles. Ainuke asi, et seda polnud kellegi käest kontrollida. Nõnda tuligi kuulajaile suure hirmuga öelda, et Levandi ei hüppa haiguse tõttu.
Mõne aja pärast öeldi sedasama inglise keeles üle. Siis sain kergendatult ohata: vähemalt oli info õige.
Eks mõtted, mis Levandiga võis juhtuda, liikusid ikkagi seda rada, et ennegi on sportlased pärast eelvõistlust äkki kadunud. Kellel on tädi järsku haigestunud jne. Variante oli muidugi palju. Esimese korra kohta olümpiaülekannet teha oli see valus kogemus.»
Kuid kõige kohutavamaks hindab Lembitu Kuuse seda, kui eetrisse jõudmisega hiljaks jääd. Need on tema sõnul kõige jubedamad olukorrad.
«Ramsau MMil suusatamises 1999 olid kõvad lumesajud ja paljud piirkonnad olid laviiniohtlikeks kuulutatud. Meil oli äge maastikumasin, aga laviiniohu tõttu tuli naiste jälitussõidu päeval keerutada ja asi muutus kahtlaseks. Selgus, et politsei nõudis ratastele kette, ja neid meil polnud. Selgitasime siis politseile, et meil on neljarattaveoga masin ja kette pole vaja. Me jutt oli piisavalt segane ja meid lasti edasi sõita.
Aga siis hakkas selguma, et autosid on kohutavalt palju ja kõik liiguvad teosammul ja tõenäoliselt võistluse alguseks ma kohale ei jõua. Ühel ristmikul oli nii totaalne ummik, et autod enam edasi ei liikunudki. Viskasin siis seljakoti selga, jätsin seltskonnaga hüvasti ja pistsin jooksu. See oli ainuke mõeldav võimalus edasi saada.
Aga ühel hetkel hakkas kolonn uuesti liikuma. Hüppasin kohe esimesse masinasse, mis mul kõrval oli. Selle juht vaatas mind esialgu küll naljakalt, aga siis ilmnes, et ta on Austria koondise hooldemees ja sõitis õigesse kohta.
Sööstsin mikrofoni taha, kui ülekanne oli juba alanud, nii et natuke aega valitses eetris vaikus. Hingamise paika saamisega oli hulk aega tegu. Ja mul võttis tükk aega aru saamaks, et Katerina Neumannova starti ei tulnudki.»
Telekommentaatorina on Lembitu Kuusel tulnud teha ka tööd, mis tema professiooniga kuidagi kokku ei käi. Aga mis on Eesti spordile kasuks tulnud.
«Thunder Bay suusa-MMil 1995 läks lahti puuseppade ja keemikute võistlus. Õhutemperatuur tõusis 10-15 plusskraadini. Lumi sulas. Igasugune mustus ja kõnts tõusis pinnale. Tulemus oli see, et suusapõhjad määrdusid. See oli katastroofiline. Võistelda ei saanud.
Siis võeti pulgad, neile keerati vedelikuga immutatud lapid ümber, mis pidid suusapõhja puhastama. Määrustega on see küll keelatud, aga MMil vaadati läbi sõrmede. Meie koondis sai tänu kohalikele eestlastele puhast aviobensiini.
Hommikul läksin kõigepealt meie koondise määrdeboksi, kuhu minu akrediteeringuga inimesed ei pidanud pääsema, aga rääkisin korra sealse valvuri ära ja edaspidi olin talle juba tuttav. Nii siis käisingi seal MMi lõpuni abiks, valmistasin suusaliidu toonase peasekretäri Kaarel Zilmeriga lappe ette ja sain sealt värskeimat infot.»
Leidlikkust on tulnud ilmutada ka teleülekannete läbiviimisel. «1997 MK-etapil Val di Fiemmes tegin mina ainult telefoniuudiseid. Kuid oli tunda, et Kristina Shmigun võib teha hea sõidu. Kuna meil teleõigusi ei olnud, otsisin üles telebussi.
Läksin bussi, rääkisin oma jutud ära, ütlesin, et küllap ka Val di Fiemmes on ööd külmad, ja panin vana hea valuuta lauale – Viru Valge. Nii leidsime kiiresti ühise keele. Ulatasin meestele videokasseti, nood võtsid sellele sõidu viimased pool tundi.
Lahkusin Val di Fiemmest rõõmsana. Mul oli sõidust pilt, sain seda «Suusaajakirjas» pikemalt näidata. Kristina pääses MK-l viiendat korda esikuuikusse ja edestas Jelena Välbet.
Kuid aasta hiljem olime meie Otepää MK-etapi telepildi tootjad. Ja meiega tuldi teleõiguste asjus läbi rääkima. Ja tuli täpselt seesama mees, kelle käest ma omal ajal tolle lindi sain. Aga nüüd olid hinnad veidi teised. Mees muidugi naeris ja meenutas: «We had a very big deal already.» («Meil oli juba väga suur tehing.»)»
Mõistagi ei hakanud itaallane teleülekannet kahe veinipudeli eest kauplema.
Kui spordikommentaatori silmad peavad tundide kaupa rändama marsruudil telemonitor-arvutiekraan-vaade aknasse-stardiprotokoll-märkmed, pole võimatu, et ühel õnnetul hetkel vaatab ta valel ajal valesse kohta.
Just sellise tahtmatu, hetkelise möödapilgu tegi Lembitu Kuuse Salt Lake City taliolümpial meeste jälitussõidu ajal. Tal jäi märkamata see, mida märkasid telerite ette naelutatud vaatajad: Jaak Mae murdis suusakepi.
«Siis ei osanud enam võistlussituatsiooni lahti seletada, sest Jaak jäi järsku maha,» tunnistab Kuuse. «See oli valus.»
ETV spordikommentaatorite viimaste aegade ühe suurima prohmaka põhjus peitus selles, et Kuuse oli parajasti suunanud pilgu arvutiekraanile ning üritas analüüsida, kas vahed suurenevad või vähenevad.
«Sinna see hetk läks,» lausub Kuuse. «See oli sant kogemus.» Nii tema pilgust kui sõnadest on näha, et toda hetke elab ta tänaseni valusalt üle. «Ei sportlase ega ühegi teise rahva ees esineja kohta ei maksa mingi vabandus ega seletus,» ütleb ta. «Maksab ainult tulemus.»
Priit Pullerits
priit.pullerits@postimees.ee