«Mees küll, aga mind hoidis ta lausa emalikult,» on kirjanik Teet Kallas talle tänulik. Eriti aitas ta noort kirjameest 60.–70. aastate vahetusel, kui Kallast kimbutas julgeolek. «Siis seisis ta minu eest Loomingus väga mehiselt. Sai kõrgemal pool pähe, aga välja ei näidanud,» meenutab Kallas. Kirjanike liidu tollane esimees Juhan Smuul seda paljuski ei julgenud, Paul Kuusberg astus Kallase kaitseks välja. Käis Johannes Käbini ja teiste parteijuhtide jutul, et julgeolek taanduks.
Samuti tuleb tal meelde vanema kolleegi korraarmastus, mida ta nõudis kõikidelt. «Ise oled sõjaväes käinud mees, aga sul valitseb enda asjades ja töökohas kõva segadus,» ütles ta nooremale kolleegile õpetusssõnu.
Vaadetelt peab Kallas lahkunud Kuusbergi nn. juunikommunistiks, kes siiski kommunistlikus süsteemis lõpuks pettus. «Teostes on see kõik olemas: kriitika ja asjadest avalikult rääkimine,» teab ta. Näiteks julges Kuusberg romaanis «Enn Kalmu kaks mina» kirjutada, kuidas Venemaale mobiliseeritud näljas ja külmas elasid.
Samas ei hakanud Kuusberg võimu vahetumisel 80ndate lõpus ennast õigustama või õilistama. «Hando Runnel meenutas kord ühel juubelil: Kuusberg ei hakanud vastu rindu taguma või nn. hopakki tantsima,» vahendas Kallas kolleegi sõnu. Küll tundis Kuusberg uue poliitika vastu huvi ning palus parlamendiliikmel Teet Kallasel ennast ükskord istungisaali viia. «Vaatas istungit, vangutas pead ja läks omapead minema,» rääkis Kallas. Noorena oli Kuusberg ehitanud lossile uut katust ning näinud ilmselt ka toonaseid vaidlusi saalis. «Väga tagasihoidlik ja meid kõiki hoidev mees,» ütles kirjanik Ülo Tuulik.
Paul Kuusberg sündis 30. aprillil 1916. aastal. Töötas enne sõda ehitusel, 1942–1946 oli Eesti Laskurkorpuse lehe Tasuja toimetaja. Aastatel 1957–1960 ning 1968–1976 juhtis ajakirja Looming, 1976–1983 Kirjanike Liitu. Oli ainsana eesti kirjanikest autasustatud Nõukogude Liidu Sotsialistliku Töö Kangelase kuldtähega. Kuusbergi sulest ilmus kümmekond pikemat romaani. Nendest tuntumad on «Enn Kalmu kaks mina» ja «Andres Lapeteuse» juhtum, mille järgi tegi «Tallinnfilm» ka mängufilmid. Populaarsed olid ka romaanid «Vihmapiisad» ning «Üks öö». Tema teoseid tõlgiti ligi 30 keelde.
Allar Viivik, SL Õhtuleht 23.01.2003
Paul Kuusberg – kangelane punakuues
Esmaspäev 27.01.2003
Laupäeval saadeti viimasele teekonnale kirjanik Paul Kuusberg – mees, kes oli politruk hävituspataljonis ja Punaarmee laskurkorpuses, toimetas rindelehte “Tasuja”, hiljem ajalehte “Rahva Hääl” ja ajakirja “Looming” ning juhtis Eesti NSV Kirjanike Liitu. Veendunud kommunistina uskus Kuusberg, et on olemas inimnäoline sotsialism, ja eelkõige ise inimeseks jäädes kaitses oma kolleege kirjanikke ideoloogilise surve eest.
Nõukogude aeg ja nõukogude kirjandus on nähtused, mis igale järgnevale põlvkonnale muutuvad üha kaugemaks, üha mõistetamatumaks, kuni lõpuks saab neist võõras mütoloogiline maailm punaste hüdradega, kelle iga maharaiutud pea asemele kasvab kaks uut. Sellesama mütoloogia sisse käib lugu kangelastest, kes söandasid minna kõige sügavamasse punasohu hüdra elupaika, et päästa sealt hättasattunuid.
Üks selline kangelane punases parteilasekuues oli kirjanik Paul Kuusberg. Just niisugusena mäletavad teda või tahavad mäletada inimesed, kes temaga kokku puutusid. Üks neist on koos Kuusbergiga ajakirja “Looming” toimetanud kirjanik Teet Kallas, kes nõukogude võimu kirudes sattus KGB püünistesse.
“Ei ole minul õigust ega tahtmistki tänuga mitte meenutada, kui vapralt Kuusberg püüdis olukorda taandada. Ta laskis kõige kõrgemaid instantse mööda, et võtta minult maha vähemasti see kõige kurjem kahtlustus,” rääkis Kallas Raadio Vaba Euroopale.
Mõnevõrra keerulisem oli Paul Kuusbergi roll nn Remmelga likvideerimise protsessis aastal 1960, kus Vahva sõdur Švejki juhtumiste tõlkija Lembit Remmelgas võeti EKP Keskkomitee poolt Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretäri kohalt maha. “Kirjastuse “Eesti Raamat” ja ajakirja “Keel ja Kirjandus” kauaaegse peatoimetaja Aksel Tamme sõnul ärritasid EKP-d Remmelga artiklid, mis kritiseerisid isikukultust. Kuusbergi tegevust selles protsessis näeb Tamm pisukese reetmisena, mille Kuusberg hiljem siiski lunastas.
“Oli suur nõupidamine keskkomitees, kus seltskond polariseerus väga tugevalt – Juhan Smuul, Paul Kuusberg suhteliselt Remmelga kaitsjateks, ning Hans Leberecht, Eduard Männik, Ants Saar tema vastasteks,” meenutab Tamm. “See oli mitu-mitu tundi kestnud istumine, mis lõppes sellega, et Käbin vaatas isalikult oma vasakule käele, kus istus turris juustega läbipekstud Remmelgas ja küsis: noh, seltsimees Remmelgas, mis te arvate, kas pärast kõike seda, mis siin räägiti, te võite veel jääda kirjanike liidu sekretäri kohale. Remmelgas oli nii ära muserdatud, et ta ütles, et ei, ma arvan, et ei või… Aga olgu ka öeldud see, et Kuusberg, kes asus siis Remmelga kohale, siiski mingil määral ka reetis ta sellega – ütleme “reetis” väga väikeste tähtedega, sest ta oleks ju võinud öelda, et ei, Remmelgas on asendamatu… Ma sain aru, et Kuusberg oli sellepärast kaua aega üsna vaevas ja see asi lõppes sellega, et hiljem tõi ta Remmelga uuesti kirjanike liitu tagasi, lõpuks kuni esimehe asetäitja kohani välja,” rääkis Tamm.
Kuuekümnendatel aastatel Eesti kirjandusse tulnud põlvkonnal on põhjust meenutada Kuusbergi kui protežeed, kes oli üks neist, kelle toetusel see põlvkond tsensuuri müüridest läbi murdis ja muutis jõuliselt senist kirjanduspilti. Just nii mäletab Kuusabergi kirjanik Arvo Valton:
“Kuusbergil oli võimalus kaitsta noori kirjanikke kahes erinevas funktsioonis: esiteks tegi ta seda kui “Loomingu” toimetaja, sest kaitsmine oli ennekõike avaldamisvõimaluste andmine, ja teiseks, kirjanike liidu juhina-funktsionäärina tuli tal kogu aeg tegemist teha keskkomitee ning teiste tsensuuri ja kamandamisorganitega. Me ei pruukinudki seda alati teada, sest ta ei tulnud meile oma teenetest rääkima.”
Aksel Tamme sõnul põhjustas ühe suurema skandaali Mati Undi “Hüvasti kollane kass” väljaandmine Tartu 8. Keskkooli almanahhina:
“See Tartu kool andis välja imeilusa väikese kollase raamatu. See oli romaani eriväljaanne, ja sai keskkomitee eriistungi teemaks: kuidas kool võib välja anda raamatu, sest see pidi olema monopol, see pidi olema hullem kui viinamonopol, sest ainult riik annab välja raamatuid! Ja siis tegi Kuusberg kirjanike liidus vägeva koosoleku, kus tal õnnestus isegi muidu tasakaalukas Johannes Semper Undi kaitseks rääkima panna…”
Aastaid hiljem “Loomingut” toimetanud Andres Langemetsale meenub seoses Kuusbergiga episood viimase romaanist “Vihmapiisad”, kus Kuusberg elab välja oma pettumust brežnevi-aegses sotsialismis:
“Seal nimelt satub peategelane kokku noortega, ja üks neist küsib tollal vägagi ketserliku küsimuse, et kas te niisugust sotsialismi kujutasitegi ette, kui te seal sõjas käisite ja võitlesite Minu jaoks langeb see kummalisel kombel kokku selle viimasel ajal väga korratud väljendiga, et kas me niisugust Eestit tahtsimegi…,” mõtiskleb Langemets.
Sellist Eestit, nagu tahtis Kuusberg, ilmselt ei saabunud kunagi. See Eesti, mis on täna, selles Eestis küllap ei loeta enam ka palju Kuusbergi raamatuid. Kirjastaja Aksel Tamme arvates on Kuusberg siiski kirjutanud mõne teose, millel on üleajaline väärtus. Üks neist on romaan “Üks öö”. Aksel Tamme hinnagul väärib see kõrvutamist Thomas Manniga. See romaan kõneleb lõputust tammumisest, lõputust, marssimisest, ei kuhugi jõudmisest.
–>
Ülo Mattheus, Raadio Vaba Euroopa
Uudised
VE: Kuusberg, Paul – kirjanik
«Kui asjad läksid liialt tõsiseks, seisis ta meie kõikide eest, kuis oskas,» meenutavad kolleegid teisipäeval lahkunud Paul Kuusbergi, Kirjanike Liidu kauaaegset juhti ja Loomingu peatoimetajat.
Samuti tuleb tal meelde vanema kolleegi korraarmastus, mida ta nõudis kõikidelt. «Ise oled sõjaväes käinud mees, aga sul valitseb enda asjades ja töökohas kõva segadus,» ütles ta nooremale kolleegile õpetusssõnu.
Vaadetelt peab Kallas lahkunud Kuusbergi nn. juunikommunistiks, kes siiski kommunistlikus süsteemis lõpuks pettus. «Teostes on see kõik olemas: kriitika ja asjadest avalikult rääkimine,» teab ta. Näiteks julges Kuusberg romaanis «Enn Kalmu kaks mina» kirjutada, kuidas Venemaale mobiliseeritud näljas ja külmas elasid.
Samas ei hakanud Kuusberg võimu vahetumisel 80ndate lõpus ennast õigustama või õilistama. «Hando Runnel meenutas kord ühel juubelil: Kuusberg ei hakanud vastu rindu taguma või nn. hopakki tantsima,» vahendas Kallas kolleegi sõnu. Küll tundis Kuusberg uue poliitika vastu huvi ning palus parlamendiliikmel Teet Kallasel ennast ükskord istungisaali viia. «Vaatas istungit, vangutas pead ja läks omapead minema,» rääkis Kallas. Noorena oli Kuusberg ehitanud lossile uut katust ning näinud ilmselt ka toonaseid vaidlusi saalis. «Väga tagasihoidlik ja meid kõiki hoidev mees,» ütles kirjanik Ülo Tuulik.
Paul Kuusberg sündis 30. aprillil 1916. aastal. Töötas enne sõda ehitusel, 1942–1946 oli Eesti Laskurkorpuse lehe Tasuja toimetaja. Aastatel 1957–1960 ning 1968–1976 juhtis ajakirja Looming, 1976–1983 Kirjanike Liitu. Oli ainsana eesti kirjanikest autasustatud Nõukogude Liidu Sotsialistliku Töö Kangelase kuldtähega. Kuusbergi sulest ilmus kümmekond pikemat romaani. Nendest tuntumad on «Enn Kalmu kaks mina» ja «Andres Lapeteuse» juhtum, mille järgi tegi «Tallinnfilm» ka mängufilmid. Populaarsed olid ka romaanid «Vihmapiisad» ning «Üks öö». Tema teoseid tõlgiti ligi 30 keelde.
Allar Viivik, SL Õhtuleht 23.01.2003
Paul Kuusberg – kangelane punakuues
Esmaspäev 27.01.2003
Laupäeval saadeti viimasele teekonnale kirjanik Paul Kuusberg – mees, kes oli politruk hävituspataljonis ja Punaarmee laskurkorpuses, toimetas rindelehte “Tasuja”, hiljem ajalehte “Rahva Hääl” ja ajakirja “Looming” ning juhtis Eesti NSV Kirjanike Liitu. Veendunud kommunistina uskus Kuusberg, et on olemas inimnäoline sotsialism, ja eelkõige ise inimeseks jäädes kaitses oma kolleege kirjanikke ideoloogilise surve eest.
Nõukogude aeg ja nõukogude kirjandus on nähtused, mis igale järgnevale põlvkonnale muutuvad üha kaugemaks, üha mõistetamatumaks, kuni lõpuks saab neist võõras mütoloogiline maailm punaste hüdradega, kelle iga maharaiutud pea asemele kasvab kaks uut. Sellesama mütoloogia sisse käib lugu kangelastest, kes söandasid minna kõige sügavamasse punasohu hüdra elupaika, et päästa sealt hättasattunuid.
Üks selline kangelane punases parteilasekuues oli kirjanik Paul Kuusberg. Just niisugusena mäletavad teda või tahavad mäletada inimesed, kes temaga kokku puutusid. Üks neist on koos Kuusbergiga ajakirja “Looming” toimetanud kirjanik Teet Kallas, kes nõukogude võimu kirudes sattus KGB püünistesse.
“Ei ole minul õigust ega tahtmistki tänuga mitte meenutada, kui vapralt Kuusberg püüdis olukorda taandada. Ta laskis kõige kõrgemaid instantse mööda, et võtta minult maha vähemasti see kõige kurjem kahtlustus,” rääkis Kallas Raadio Vaba Euroopale.
Mõnevõrra keerulisem oli Paul Kuusbergi roll nn Remmelga likvideerimise protsessis aastal 1960, kus Vahva sõdur Švejki juhtumiste tõlkija Lembit Remmelgas võeti EKP Keskkomitee poolt Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretäri kohalt maha. “Kirjastuse “Eesti Raamat” ja ajakirja “Keel ja Kirjandus” kauaaegse peatoimetaja Aksel Tamme sõnul ärritasid EKP-d Remmelga artiklid, mis kritiseerisid isikukultust. Kuusbergi tegevust selles protsessis näeb Tamm pisukese reetmisena, mille Kuusberg hiljem siiski lunastas.
“Oli suur nõupidamine keskkomitees, kus seltskond polariseerus väga tugevalt – Juhan Smuul, Paul Kuusberg suhteliselt Remmelga kaitsjateks, ning Hans Leberecht, Eduard Männik, Ants Saar tema vastasteks,” meenutab Tamm. “See oli mitu-mitu tundi kestnud istumine, mis lõppes sellega, et Käbin vaatas isalikult oma vasakule käele, kus istus turris juustega läbipekstud Remmelgas ja küsis: noh, seltsimees Remmelgas, mis te arvate, kas pärast kõike seda, mis siin räägiti, te võite veel jääda kirjanike liidu sekretäri kohale. Remmelgas oli nii ära muserdatud, et ta ütles, et ei, ma arvan, et ei või… Aga olgu ka öeldud see, et Kuusberg, kes asus siis Remmelga kohale, siiski mingil määral ka reetis ta sellega – ütleme “reetis” väga väikeste tähtedega, sest ta oleks ju võinud öelda, et ei, Remmelgas on asendamatu… Ma sain aru, et Kuusberg oli sellepärast kaua aega üsna vaevas ja see asi lõppes sellega, et hiljem tõi ta Remmelga uuesti kirjanike liitu tagasi, lõpuks kuni esimehe asetäitja kohani välja,” rääkis Tamm.
Kuuekümnendatel aastatel Eesti kirjandusse tulnud põlvkonnal on põhjust meenutada Kuusbergi kui protežeed, kes oli üks neist, kelle toetusel see põlvkond tsensuuri müüridest läbi murdis ja muutis jõuliselt senist kirjanduspilti. Just nii mäletab Kuusabergi kirjanik Arvo Valton:
“Kuusbergil oli võimalus kaitsta noori kirjanikke kahes erinevas funktsioonis: esiteks tegi ta seda kui “Loomingu” toimetaja, sest kaitsmine oli ennekõike avaldamisvõimaluste andmine, ja teiseks, kirjanike liidu juhina-funktsionäärina tuli tal kogu aeg tegemist teha keskkomitee ning teiste tsensuuri ja kamandamisorganitega. Me ei pruukinudki seda alati teada, sest ta ei tulnud meile oma teenetest rääkima.”
Aksel Tamme sõnul põhjustas ühe suurema skandaali Mati Undi “Hüvasti kollane kass” väljaandmine Tartu 8. Keskkooli almanahhina:
“See Tartu kool andis välja imeilusa väikese kollase raamatu. See oli romaani eriväljaanne, ja sai keskkomitee eriistungi teemaks: kuidas kool võib välja anda raamatu, sest see pidi olema monopol, see pidi olema hullem kui viinamonopol, sest ainult riik annab välja raamatuid! Ja siis tegi Kuusberg kirjanike liidus vägeva koosoleku, kus tal õnnestus isegi muidu tasakaalukas Johannes Semper Undi kaitseks rääkima panna…”
Aastaid hiljem “Loomingut” toimetanud Andres Langemetsale meenub seoses Kuusbergiga episood viimase romaanist “Vihmapiisad”, kus Kuusberg elab välja oma pettumust brežnevi-aegses sotsialismis:
“Seal nimelt satub peategelane kokku noortega, ja üks neist küsib tollal vägagi ketserliku küsimuse, et kas te niisugust sotsialismi kujutasitegi ette, kui te seal sõjas käisite ja võitlesite Minu jaoks langeb see kummalisel kombel kokku selle viimasel ajal väga korratud väljendiga, et kas me niisugust Eestit tahtsimegi…,” mõtiskleb Langemets.
Sellist Eestit, nagu tahtis Kuusberg, ilmselt ei saabunud kunagi. See Eesti, mis on täna, selles Eestis küllap ei loeta enam ka palju Kuusbergi raamatuid. Kirjastaja Aksel Tamme arvates on Kuusberg siiski kirjutanud mõne teose, millel on üleajaline väärtus. Üks neist on romaan “Üks öö”. Aksel Tamme hinnagul väärib see kõrvutamist Thomas Manniga. See romaan kõneleb lõputust tammumisest, lõputust, marssimisest, ei kuhugi jõudmisest.
–>
Ülo Mattheus, Raadio Vaba Euroopa