Meleskis elav Ville Dreving ei kavatse oma haruldast leidu, 1911. aastal Inglismaal valmistatud kuulipildujat Vickers Laidoneri sõjamuuseumile anda, vaid pakub võimalust seda Viljandis eksponeerida.
Kuulipilduja tuli välja üle-eelmise aasta lõpul, kui Dreving oma vana talumaja lammutama asus, kirjutab Sakala. Saamaks teada kuulipilduja väärtust, andis leidja sellest teada sõjaasjandusest huvituvate inimeste foorumis Militaar.net, kirjeldades relva käepidemele kinnitatud messingplaati kirjaga «E.K.L.S.A «Toonela»».
Foorumis anti teada, et tähed märgivad «Eesti Kaitse Liitu» ja «soomusautot». Seejärel mõistis Dreving, et tegemist on ajaloolises mõttes tõelise aardega: Vabadussõja lahinguis osalenud soomusauto Toonela kuulipildujaga.
Drevingu hinnangul kasutati nimetatud sõjarelva juba Esimeses maailmasõjas. Vahepeal seisis see Eesti Vabariigi kaitseväe laos ja jõudis 1941. aastal Nõukogude armee käsutusse.
Aastaid sõdurihaudu otsinud ja hooldanud Ville Dreving on palju relvi leidnud ning need mitmesse muuseumi andnud. Ta tunnistab, et pärast foorumist saadud infot mõtles ta ka kõnealuse harulduse ära anda.
«Paraku ilmus enne «Postimehes» artikkel, kus mind kurjategijaks ja ajaloomälestise rikkujaks tembeldati. Lisaks nõuti, et kuulipilduja tuleb kohe riigistada ja anda Eesti sõjamuuseumi ehk Laidoneri muuseumi. Pärast sellist käitumist see relv Tallinna ei lähe,» lausub ta.
Kuulipilduja leidja on kindel, et ta ei riku seda enda käes hoides seadust: relv on deaktiveeritud ehk ümberehituse teel kasutuskõlbmatuks muudetud ning politseis registreeritud.
Oma aaret näitab Dreving kõigile soovijatele Meleskis enda asutatud klaasimuuseumis, kuid ta tõdeb, et rariteetset eset võiks näha rohkem inimesi.
«Eelistaksin, et see jääks maakonda. Kui Viljandi linn teeks kuulipildujale Laidoneri kuju juurde löögikindlast klaasist kuubi, oleksin valmis selle ilma leiutasuta sinna loovutama,» pakub ta.
Teise võimalusena näeb ta rariteetse asja deponeerimist. «Las rändab mööda Eestit, oleks ühes muuseumis kaks, teises kolm kuud ja lõpuks tuleks Viljandimaale tagasi.»
Uudised
VE: kuulipilduja Vickers
Ville Dreving leidis kuulipilduja 2006. aasta lõpul oma vana talumaja lammutades põranda alt heinte seest.
Foto:Peeter Kümmel / Sakala
Meleskis elav Ville Dreving ei kavatse oma haruldast leidu, 1911. aastal Inglismaal valmistatud kuulipildujat Vickers Laidoneri sõjamuuseumile anda, vaid pakub võimalust seda Viljandis eksponeerida.
Kuulipilduja tuli välja üle-eelmise aasta lõpul, kui Dreving oma vana talumaja lammutama asus, kirjutab Sakala. Saamaks teada kuulipilduja väärtust, andis leidja sellest teada sõjaasjandusest huvituvate inimeste foorumis Militaar.net, kirjeldades relva käepidemele kinnitatud messingplaati kirjaga «E.K.L.S.A «Toonela»».
Foorumis anti teada, et tähed märgivad «Eesti Kaitse Liitu» ja «soomusautot». Seejärel mõistis Dreving, et tegemist on ajaloolises mõttes tõelise aardega: Vabadussõja lahinguis osalenud soomusauto Toonela kuulipildujaga.
Drevingu hinnangul kasutati nimetatud sõjarelva juba Esimeses maailmasõjas. Vahepeal seisis see Eesti Vabariigi kaitseväe laos ja jõudis 1941. aastal Nõukogude armee käsutusse.
Aastaid sõdurihaudu otsinud ja hooldanud Ville Dreving on palju relvi leidnud ning need mitmesse muuseumi andnud. Ta tunnistab, et pärast foorumist saadud infot mõtles ta ka kõnealuse harulduse ära anda.
«Paraku ilmus enne «Postimehes» artikkel, kus mind kurjategijaks ja ajaloomälestise rikkujaks tembeldati. Lisaks nõuti, et kuulipilduja tuleb kohe riigistada ja anda Eesti sõjamuuseumi ehk Laidoneri muuseumi. Pärast sellist käitumist see relv Tallinna ei lähe,» lausub ta.
Kuulipilduja leidja on kindel, et ta ei riku seda enda käes hoides seadust: relv on deaktiveeritud ehk ümberehituse teel kasutuskõlbmatuks muudetud ning politseis registreeritud.
Oma aaret näitab Dreving kõigile soovijatele Meleskis enda asutatud klaasimuuseumis, kuid ta tõdeb, et rariteetset eset võiks näha rohkem inimesi.
«Eelistaksin, et see jääks maakonda. Kui Viljandi linn teeks kuulipildujale Laidoneri kuju juurde löögikindlast klaasist kuubi, oleksin valmis selle ilma leiutasuta sinna loovutama,» pakub ta.
Teise võimalusena näeb ta rariteetse asja deponeerimist. «Las rändab mööda Eestit, oleks ühes muuseumis kaks, teises kolm kuud ja lõpuks tuleks Viljandimaale tagasi.»