|
Kordumatu Kuuba
 Villu Zirnask, Kuuba
|
 |
|
| Kuuba on ideaalne rattamatkamiseks – liiklust pole ja ookean käeulatuses. |
|
Kes Kuubat üksnes mõnusaks rannapuhkuse maaks peab, on eksiarvamusel. Kuuba pakub palju enamat, ta on kummaline segu erinevatest ajastutest ja kultuuridest, sotsialismist ja kapitalismist, ookeanist, mägedest ja tasandikest.
Tegelikult oleks Kuubasse rumal kõigest rannamõnude pärast sõita, sest sama häid randu leiab mujaltki, kuid odavamalt ja eeskujulikuma teenindusega. Samasugust eluolu nagu Kuubas aga mujal maailmas ei näe.
Näiteks vanade Ameerika autode arvult tänavakilomeetri kohta on Kuuba kindlasti maailmas esikohal. Peale nende näeb Kuubas muidki huvitavaid liiklusvahendeid – rik‰asid, härjavankreid, tõldu, veoautode taha pandud haagisbusse jne. Mis veoautodesse ja traktoritesse puutub, siis tundub, et nende kastis veetakse Kuubas sagedamini inimesi kui kaupu. Samas on Kuubas ka väga mugavaid busse kasutav ja punktuaalselt sõiduplaanidest kinni pidav bussikompanii Viazul, millele saab isegi internetist piletid valmis osta.
Esimesed muljed
Havanna lennuväljale laskuvalt lennukilt paistab Kuuba lopsakalt rohelise, veidi hooletusse jäetud päikesepaistelise maana.
Järgmiseks näitab Kuuba oma bürokraatlikku palet – lennuki kapten palub kõigil istuma jääda, kuni Kuuba ametnik on lennukisse sisenenud ja kontrollinud, kas paberid on korras. Pärast kümneminutilist ootamist teatab stjuardess rõõmus-iroonilisel häälel: “Võite tõusta, jällegi klappis kõik!” Passikontrollis näitab Kuuba politseiriigi palet – piiriametnikud vaatavad igale riiki sisenejale kullipilgul otsa ja siis sama uurival pilgul tema passi, niimoodi vaheldumisi 3-4 korda. Aega võtab, aga läbi lastakse siiski kõik.
Havanna
Havanna on kahe ja poole miljoni elanikuga suur linn, kus pidevalt midagi toimub – kontserdid, etendused, spordivõistlused, isegi sihitult ringi jõlkumine ei tüüta. See tähendab, et Havanna ei ammenda ennast, kui kõik ajaloolised hooned on üle vaadatud ja kõik muuseumid läbi käidud.
Kes majade ja muuseumide vaatamise peale kaks-kolm päeva plaanib, ei pinguta üle. Kõige enam muljetavaldavaid hooneid on Vana-Havannas (Habana Vieja). Seda linnaosa on nüüd ka restaureerima hakatud, mis tähendab, et tasapisi hakkab Vana-Havanna meenutama Tallinna vanalinna – käidavamates kohtades läikima löödud linnaosa, mille tänavaid kõrghooajal põhiliselt turistid täidavad.
Mulle meeldis seepärast hoopis enam Kesk-Havanna (Centro Habana), mis on küll räpane, käest lastud ja sama silmatorkavate hooneteta kui Vana-Havanna, aga see-eest kihab seal kohalik elu. Kui tihedast liiklusest ja heitgaasidest küll saab, pole kaugel rannapromenaad, Malecón, kus meretuul pea selgeks puhub.
Vana- ja kesklinnast pisut eemale jääb Revolutsiooni väljak, mille ühes servas kõrgub José Martí monument, teises servas oleva maja seinal aga hiiglaslik Che Guevara portree. Kui Kesk-Havanna põhitänavatele mahuvad autod, jalgrattad ja jalakäijad vaevu ära, siis Revolutsiooni väljakule suubuvad tänavad on üüratult laiad, kavandatud sotsialistliku suurejoonelisusega.
Santa Clara ja Trinidad
Santa Clara on kohustuslik sihtpunkt Che Guevara austajatele – selles linnas asub Che Guevara mausoleum ja talle püstitatud hiiglaslik ausammas. Muidu Santa Clara millegi erilisega silma ei torka, ka Che pildiga T-särke leiab näiteks Havannast laiemas valikus.
Trinidad on vaikne ja meeldiv linn, kus saab koloniaalajastust pärit majade vahel munakivisillutisel jalutada ja teha retki lähedal asuvatesse randadesse ja mägedesse. Aga päris segamatuks ei pruugi linnas jalutamine kujuneda, eriti õhtusel ajal, kui kohalikud turiste enda juurde sööma meelitavad. Neil pole mingeid pahatahtlikke tagamõtteid (kuigi Kuuba seaduste järgi pakub enamik neist illegaalset teenust) – nad tahavad lihtsalt dollareid teenida, pakkudes riigirestoranidest pisut odavamat hinda (alates 6-7 dollarist, sõltuvalt toidust). Palju odavam oleks muidugi süüa Kuuba peesode eest, aga selliseid kohti pole kerge leida.
Santiago de Cuba
Santiago de Cuba on parim linn Kuuba muusika kuulamiseks. Havannas toimub kontserte küll ilmselt rohkem, aga esinemispaigad asuvad seal üle linna laiali. Santiagos on need kompaktselt koos, valiku tegemiseks tuleb lihtsalt kesklinnas ringi jalutada ja kuulata, mis akendest kostab.
Kuulsaim koht on Casa de la Trova (võiks tõlkida – trubaduuride maja), kus hiljemalt pärastlõunast alates keegi esineb. Kellele ütlevad midagi (ja tekitavad positiivseid emotsioone) sellised nimed nagu Buena Vista Social Club või Compay Segundo, kuuleb seal kindlasti midagi meelepärast. Compay Segundo on küll surnud, aga Kuubas on küllalt vanu mehi, kes sama hästi pille ja häält käsitlevad. Mina sattusin kuulama bändi nimega Estudiantina Invasora, mis tegutseb juba 65 aastat ja mille ainsal elusoleval asutajaliikmel on vanust 92 aastat (aga ta mängib endiselt).
Muu hulgas on Santiagos ka Kuuba kõige agaramad jintera’d (viisakalt öeldes eskortteenuse pakkujad), kes keskväljaku lähedastel tänavatel meesturiste varitsevad, end politsei pilgu eest kõrvale hoides. Jintero’sid – nooremapoolseid mehi, kes alati valmis turistile sigareid, naisi, öömaja jms hankima või tema kulul kõrtsis jooma – on Santiagos ka palju. Aga üldiselt on sellised tegelased Kuubas hästi kasvatatud, nad jätavad sind rahule, kui ütled, et nende abi ei vaja.
Rattamatk Kuubal
Kuubas on hulk häid kohti rattamatkamiseks. Näiteks ookeani ja Sierra Maestra mägede vahele surutud paarisajakilomeetrine teelõik Pilónist Santiagosse – suuremal osal teest liiklust praktiliselt pole (päevas möödub paarkümmend autot) ja rand enese ookeani kastmiseks, kui palav hakkab, pole kunagi liiga kaugel.
Suurepärane teelõik rattamatkaks on ka Guantánamost Baracoasse. Suplemisvõimalusi on selle ääres küll vähem ja ületada tuleb suhteliselt kõrged mäed (tee tõuseb ca 500 meetri kõrgusele merepinnast), aga sellegipoolest on asi pingutust väärt. Umbes 20 km kaugusele teisel pool Baracoad jääb Playa Maguana, hea koht rannapuhkuseks neile, kes eelistavad Varadero-taolistele paikadele n-ö naturaalset olustikku.
Kulud
Teoreetiliselt on võimalik Kuubas väga odavalt hakkama saada, sest peesohinnad on väga odavad. Ainus häda, et peesode eest ei saa kõike. Välismaalane, kes tahab süüa ka muud kui riisi ubadega, juustupitsat ja sealihahamburgereid, peab arvestama vähemalt 7-8 dollari kulutamisega päevas toidule.
Legaalne kodumajutus maksab enamasti 20-25 dollarit ning uuest aastast läheb s
ee vähemalt Havannas kardetavasti kallimaks, sest valitsus tõstab kodumajutuse pakkujate maksu kolmandiku võrra. Illegaalne kodumajutus maksab tavaliselt vähem – 10–15 dollarit – ja kõrvalisemates kohtades on see ainus võimalus öö voodis veeta. Kuubalastele mõeldud võõrastemajadesse välismaalasi alati ei võeta, aga kui võetakse, on tasu 10-15 dollarit, mõnikord väga näruste tingimuste eest.
|
Uudised
VE: Kuuba – a´la Villu Zirnask
Kordumatu Kuuba
Villu Zirnask, Kuuba
Kes Kuubat üksnes mõnusaks rannapuhkuse maaks peab, on eksiarvamusel. Kuuba pakub palju enamat, ta on kummaline segu erinevatest ajastutest ja kultuuridest, sotsialismist ja kapitalismist, ookeanist, mägedest ja tasandikest.
Tegelikult oleks Kuubasse rumal kõigest rannamõnude pärast sõita, sest sama häid randu leiab mujaltki, kuid odavamalt ja eeskujulikuma teenindusega. Samasugust eluolu nagu Kuubas aga mujal maailmas ei näe.
Näiteks vanade Ameerika autode arvult tänavakilomeetri kohta on Kuuba kindlasti maailmas esikohal. Peale nende näeb Kuubas muidki huvitavaid liiklusvahendeid – rik‰asid, härjavankreid, tõldu, veoautode taha pandud haagisbusse jne. Mis veoautodesse ja traktoritesse puutub, siis tundub, et nende kastis veetakse Kuubas sagedamini inimesi kui kaupu. Samas on Kuubas ka väga mugavaid busse kasutav ja punktuaalselt sõiduplaanidest kinni pidav bussikompanii Viazul, millele saab isegi internetist piletid valmis osta.
Esimesed muljed
Havanna lennuväljale laskuvalt lennukilt paistab Kuuba lopsakalt rohelise, veidi hooletusse jäetud päikesepaistelise maana.
Järgmiseks näitab Kuuba oma bürokraatlikku palet – lennuki kapten palub kõigil istuma jääda, kuni Kuuba ametnik on lennukisse sisenenud ja kontrollinud, kas paberid on korras. Pärast kümneminutilist ootamist teatab stjuardess rõõmus-iroonilisel häälel: “Võite tõusta, jällegi klappis kõik!” Passikontrollis näitab Kuuba politseiriigi palet – piiriametnikud vaatavad igale riiki sisenejale kullipilgul otsa ja siis sama uurival pilgul tema passi, niimoodi vaheldumisi 3-4 korda. Aega võtab, aga läbi lastakse siiski kõik.
Havanna
Havanna on kahe ja poole miljoni elanikuga suur linn, kus pidevalt midagi toimub – kontserdid, etendused, spordivõistlused, isegi sihitult ringi jõlkumine ei tüüta. See tähendab, et Havanna ei ammenda ennast, kui kõik ajaloolised hooned on üle vaadatud ja kõik muuseumid läbi käidud.
Kes majade ja muuseumide vaatamise peale kaks-kolm päeva plaanib, ei pinguta üle. Kõige enam muljetavaldavaid hooneid on Vana-Havannas (Habana Vieja). Seda linnaosa on nüüd ka restaureerima hakatud, mis tähendab, et tasapisi hakkab Vana-Havanna meenutama Tallinna vanalinna – käidavamates kohtades läikima löödud linnaosa, mille tänavaid kõrghooajal põhiliselt turistid täidavad.
Mulle meeldis seepärast hoopis enam Kesk-Havanna (Centro Habana), mis on küll räpane, käest lastud ja sama silmatorkavate hooneteta kui Vana-Havanna, aga see-eest kihab seal kohalik elu. Kui tihedast liiklusest ja heitgaasidest küll saab, pole kaugel rannapromenaad, Malecón, kus meretuul pea selgeks puhub.
Vana- ja kesklinnast pisut eemale jääb Revolutsiooni väljak, mille ühes servas kõrgub José Martí monument, teises servas oleva maja seinal aga hiiglaslik Che Guevara portree. Kui Kesk-Havanna põhitänavatele mahuvad autod, jalgrattad ja jalakäijad vaevu ära, siis Revolutsiooni väljakule suubuvad tänavad on üüratult laiad, kavandatud sotsialistliku suurejoonelisusega.
Santa Clara ja Trinidad
Santa Clara on kohustuslik sihtpunkt Che Guevara austajatele – selles linnas asub Che Guevara mausoleum ja talle püstitatud hiiglaslik ausammas. Muidu Santa Clara millegi erilisega silma ei torka, ka Che pildiga T-särke leiab näiteks Havannast laiemas valikus.
Trinidad on vaikne ja meeldiv linn, kus saab koloniaalajastust pärit majade vahel munakivisillutisel jalutada ja teha retki lähedal asuvatesse randadesse ja mägedesse. Aga päris segamatuks ei pruugi linnas jalutamine kujuneda, eriti õhtusel ajal, kui kohalikud turiste enda juurde sööma meelitavad. Neil pole mingeid pahatahtlikke tagamõtteid (kuigi Kuuba seaduste järgi pakub enamik neist illegaalset teenust) – nad tahavad lihtsalt dollareid teenida, pakkudes riigirestoranidest pisut odavamat hinda (alates 6-7 dollarist, sõltuvalt toidust). Palju odavam oleks muidugi süüa Kuuba peesode eest, aga selliseid kohti pole kerge leida.
Santiago de Cuba
Santiago de Cuba on parim linn Kuuba muusika kuulamiseks. Havannas toimub kontserte küll ilmselt rohkem, aga esinemispaigad asuvad seal üle linna laiali. Santiagos on need kompaktselt koos, valiku tegemiseks tuleb lihtsalt kesklinnas ringi jalutada ja kuulata, mis akendest kostab.
Kuulsaim koht on Casa de la Trova (võiks tõlkida – trubaduuride maja), kus hiljemalt pärastlõunast alates keegi esineb. Kellele ütlevad midagi (ja tekitavad positiivseid emotsioone) sellised nimed nagu Buena Vista Social Club või Compay Segundo, kuuleb seal kindlasti midagi meelepärast. Compay Segundo on küll surnud, aga Kuubas on küllalt vanu mehi, kes sama hästi pille ja häält käsitlevad. Mina sattusin kuulama bändi nimega Estudiantina Invasora, mis tegutseb juba 65 aastat ja mille ainsal elusoleval asutajaliikmel on vanust 92 aastat (aga ta mängib endiselt).
Muu hulgas on Santiagos ka Kuuba kõige agaramad jintera’d (viisakalt öeldes eskortteenuse pakkujad), kes keskväljaku lähedastel tänavatel meesturiste varitsevad, end politsei pilgu eest kõrvale hoides. Jintero’sid – nooremapoolseid mehi, kes alati valmis turistile sigareid, naisi, öömaja jms hankima või tema kulul kõrtsis jooma – on Santiagos ka palju. Aga üldiselt on sellised tegelased Kuubas hästi kasvatatud, nad jätavad sind rahule, kui ütled, et nende abi ei vaja.
Rattamatk Kuubal
Kuubas on hulk häid kohti rattamatkamiseks. Näiteks ookeani ja Sierra Maestra mägede vahele surutud paarisajakilomeetrine teelõik Pilónist Santiagosse – suuremal osal teest liiklust praktiliselt pole (päevas möödub paarkümmend autot) ja rand enese ookeani kastmiseks, kui palav hakkab, pole kunagi liiga kaugel.
Suurepärane teelõik rattamatkaks on ka Guantánamost Baracoasse. Suplemisvõimalusi on selle ääres küll vähem ja ületada tuleb suhteliselt kõrged mäed (tee tõuseb ca 500 meetri kõrgusele merepinnast), aga sellegipoolest on asi pingutust väärt. Umbes 20 km kaugusele teisel pool Baracoad jääb Playa Maguana, hea koht rannapuhkuseks neile, kes eelistavad Varadero-taolistele paikadele n-ö naturaalset olustikku.
Kulud
Teoreetiliselt on võimalik Kuubas väga odavalt hakkama saada, sest peesohinnad on väga odavad. Ainus häda, et peesode eest ei saa kõike. Välismaalane, kes tahab süüa ka muud kui riisi ubadega, juustupitsat ja sealihahamburgereid, peab arvestama vähemalt 7-8 dollari kulutamisega päevas toidule.
Legaalne kodumajutus maksab enamasti 20-25 dollarit ning uuest aastast läheb s
ee vähemalt Havannas kardetavasti kallimaks, sest valitsus tõstab kodumajutuse pakkujate maksu kolmandiku võrra. Illegaalne kodumajutus maksab tavaliselt vähem – 10–15 dollarit – ja kõrvalisemates kohtades on see ainus võimalus öö voodis veeta. Kuubalastele mõeldud võõrastemajadesse välismaalasi alati ei võeta, aga kui võetakse, on tasu 10-15 dollarit, mõnikord väga näruste tingimuste eest.