Minu ema tervitab. Ja saatis küsimuse: kuidas teil õnnestub nii hea välja näha?
Hohohoo! Vaadake, mihukesed pelmeenid mul silmade all on. See on magamatusest. Ma ei tea, kas ma nüüd hea välja näen. Viimane poolaasta on olnud nii töömahukas, et pole aega murest magadagi. Aga heast väljanägemisest nii palju, et ma taipasin juba ammu, et pole mõtet ennast hammastega kirstu närida, tasub mõõdukalt süüa, jala käia, üldse ennast liigutada.
Millesse te siis upute?
Kõik hakkas peale oktoobris, kui hea kolleeg Eino Baskin tegi ettepaneku osaleda tema lavastatud Urmas Lennuki komöödias «Kadrioru vanad». Kuna seal osalesid niisugused tähed nagu Ita Ever, Maria Klenskaja, Egon Nuter, mitmed teised, siis ma võtsin ettepaneku rõõmuga vastu. Ettepaneku mängida järjekordselt meie lugupeetud presidenti. Mul on presidendi institutsiooni suhtes respekt, aga kuna meie puberteetliku demokraatia aegu on palju hullemaid sigadusi tehtud, siis mõtlesin, et on võimalus seda teemat ka natuke soliidsemalt esitada. Mitte selliste allpoolvööd naljadega. Ja selle etendusega tulevad meil nüüd suured pikad ringreisid. Tervelt pool aastat.
Mul on tõsiselt kahju, et me ei oska Eino Baskinit hinnata. Nii mitmeandelist loovisiksust. Kuramus, inimest, kes lõi teatri, sai sellele oma maja, tegi remondi ja nüüd peab kõigega jälle otsast peale hakkama. Muidugi võiks ta rahulikult pensionärina puhata, aga ta ilmselt on niisugune, et ei saa ilma teatrit tegemata läbi.
No nii. Aga teine hullumeelne töömahukas asi on, et Tõnu Kaljuste tegi kuu aega või natuke rohkem tagasi ettepaneku osaleda Haydni vähemängitud ooperis «Il mondo della Luna» ehk «Elu nagu kuu peal». Meil ei ole seda mängitud, meie teame Haydni põhiliselt sümfooniate ja oratooriumide järgi. See ooper oli tõeline avastus. Ma uurisin järele, Haydn on kirjutanud üle 30 ooperi. Suureandeline ja produktiivne geenius. Üks kolleeg küll ütles tabavalt, et mis Mozartil tuli jumalast, seda pidi Haydn komponeerima. Võib-olla, et nii töömahukat ooperit ma ei ole kunagi. siiski, «Don Giovanni» ja «Cyrano» olid ka. Aga see on erakordselt suure materjaliga, väga suuri nõudmisi esitav raske ooper. Meeletult palju laulda, aariaid, kavatiine, ansambleid ja eriti muidugi muusikalisi retsitatiive, see on niisugune meloodiline kõne. Meloodia õpib kiiresti ära, aga need retsitatiivid lihtsalt peab pähe peksma. Selleks peab tõesti hobuse pea olema, et seda kõike nii lühikese ajaga vastu võtta, meelde jätta. Kuna see tuleb juba veebruari lõpus välja, siis ma tunnen, et mul on kuu aega õlgadel ränkraske kaljurahn, mille eest pole kusagile pääsu.
Kuidas seda siis vähe mängitud on, Haydn oli ju suhteliselt popp tegelane?
Mujal küll. Muuseas me avastasime, et teise vaatuse finaalis on mitmeid äratuntavalt sarnaseid kohti Mozarti «Don Giovanni» finaaliga. Aga ilmselt on Mozart hoopis Haydnilt laenanud, kuna «Don Giovanni» etendus oli kümme aastat hiljem.
Pärast tuleb välja, et Mozart virutas kõik teistelt.
Ei usu. Üks niisugune fakt: «Don Giovanni» esietendus Prahas ja juba kümme aastat hiljem mängiti seda Tallinnas. Enne Berliini, enne Stockholmi, enne paljusid Euroopa suurlinnu. See oli mingi kohaliku ja siis itaalia rändtrupi ühisettevõtmine.
Nii et Mozart ikka oli pophelilooja.
Jaa. Jaa. Jaa.
Üldiselt jumalale tänu, et tööd on. Aga ma siiski ootan aega, kui saaks ennast veidi laadida. Viimasel ajal on läinud natuke selliseks sihtimata laskmiseks. Töö on muidugi ääretult huvitav. Ja kaelamurdvalt raske. Ma ütlesin Tõnule kohe, miks sa kümme-viisteist aastat tagasi sellise ettepanekuga ei tulnud, 67 on siiski 67. Isegi mure on, kas ma toime tulen ja kas piisavalt.
Te ütlesite: jumal tänatud, et tööd on.
Väga paljudel meie lauljatel ei ole. Estonia jooksvas repertuaaris on mul küll tegemist, aga ega ma kurda, et väljaspool tööd ka on. Selle 40 aasta jooksul siin majas on rabeldud küll. Igal hooajal. Ja tänu sellele, et ma olen saanud töötada mitme?anrilises Estonia teatris, olen saanud esineda nii ooperis, operetis kui ka muusikalis. Millegipärast ei ole ballettmeistrid mind siiani märganud, aga küll nad kahetsevad seda, kui ma pensionile lähen.
Kuri direktor: Ah nii, Kuslap! Teeme siin teatrit, aga kuhu ülemine do jäi?
Miks ei või mina viltu panna. Miks mitte. Eksimisvõimalus on alati. Me oleme üks väheseid muusikateatreid, kus ei ole suflööri. Kunagi vist Lauteri direktoriksoleku ajal otsustati see väikesepalgaline koht palgafondi kokkuhoiuks koondada. Ja kui sa eksid, oled sa omapäi. Pead ise olema väga osav ja sõnadega välja laveerima. Georg Ots rääkis, kuidas üks bariton kuidagi ava-aariat laulma ei hakanud. «Deemon» oli see ooper. Suflöör sosistab siis esimese fraasi: avaruste ookeanil. Bariton pomiseb vastu: sõnu ma tean, viis ei tule meelde.
Nii et võib juhtuda küll. Või kui on kaasaegse raske helikeelega teos, siis tuleb isegi omaloomingut, oma noote.
Mujal ilmas on suflöörid alles?
Reeglina küll. Ots rääkis veel ühe hea loo. Üks meie viimaseid suflööre oli teatriveteran Lülli Virkhaus. Ühes ooperis oli ta unustanud sõnad ära, mänginud ennast suflöörikastini ja: Lülli, ütle ette. Lülli oli pannud prillid ette, vaadanud ja käratanud: ma juba ütlesin!
Vastab tõele, et te kogute neid lugusid?
Kogun küll. Ja neid lugusid peab rääkima. Siin on vist eeskujuks Vello Viisimaa, kahtlematult kõige vaimukam kolleeg, kellega ma üldse olen kokku puutunud. Kui ma olude sunnil 30 aastat tagasi haiglasse sattusin, toodi mind sealt välja «Muinaslugu muusikas» etendusele, kuna mul ei olnud seal dublanti. Eks ma olin haiglas kilosid juurde võtnud ja siis ütles Vello, et tead, Volli, asjata pingutasid, meil uuest hooajast enam kehakaalu järgi palka ei maksta. Ta oskas ikka päevakajaliselt reageerida. Väga vaimukas mees. Võib-olla tänu temale, kuna ta oli elav anekdootide entsüklopeedia, hakkasin ma lugusid meelde jätma, üles kirjutama. Oma esinemistel olen ikka neid naljakesi sisse põiminud. See aitab publikule lähemale saada, et ei ole nii, et tuled, teed kraapsu, laulad, lähed. Niimoodi pole inimlikku kontakti.
Räägivad, et neid lugusid on juba hulgi ja tulevad raamatuna.
Ei-ei-ei-ei-ei.
Jah.
Selliseid ettepanekuid on tehtud, aga mina ei ole kirjutaja. Rääkimine on iseasi, aga kirjapanek ei ole mulle nii lihtne. Jah, võib-olla Estonia aastapäevaks tuleb mingi raamatukene välja, kus on minul ka väike rubriik nende teatrinaljade ja aforismidega.
Selle 40, õieti 41 aasta jooksul, mis ma siin majas olen olnud, on ju juhtunud palju toredaid lugusid. Ja on kole kurb, et kui inimene lahkub, unustatakse ka naljad ja lood, mis temaga seotud. See on ju samuti osa teatriajaloost. Sellepärast ma olen püüdnud neid meelde jätta. Kahjatsen, et ei palunud omal ajal julgemalt rääkida Endel Pärnal, Meringul, Malmstenil, Otsal, Viisimaal, Nõmmikul ja teistel neid lugusid, mis nende aegadel juhtusid. Kuni inimene on elus, tundub, et ta on igavene. Aga tema lahkumisega unustatakse ka lood.
Näiteks. Mängime, et mina olen folklorist.
Ma räägin nüüd neid lugusid, mis minu endaga juhtunud. Ei. Kõigepealt Endel Pärnaga. Kui ma tulin teatrisse, sattusin temaga ühte garderoobi. Väga vaimukas mees, väga huvitavalt kirju elulooga. Vist üks väheseid, kes oli ennast trimbanud nii põhja kui veel sai ning sealt tahtejõuga välja rabeles. Ta oli pool elu absoluutne karsklane. Tema üks leivanumbreid oli meie sagedastel operetikontsertidel Higginsi kuplee. Mis on üks lausnaistesõimamine, näiteks: pigem voodit jagan boaga või söön suppi leivanoaga, võtta naine majja – mitte iial oma majja ei too naist! Ei mäleta, kus me esinesime, aga esimesest reast ütles seepeale äkki üks mutike: vahi, vahi, mis lora ta nüüd suust välja ajab!
Või näiteks. Olime Tartus külalisetendustega, mängisime «Meest La Manchast». Don Quijote surmastseeni aegu on mulle punktvalgus näkku suunatud ning Endel Pärn ütles alati traagilise häälega: isand on surnud! Sel hetkel üleval elektrikute sillal – vennad võtsid vist joovastavaid jooke – läks üks pudel ümber, veeres kõrra-kõrra ja kärisev hääl ütles: võta muna ka pääle! Ma mõtlesin, et sellele munapakkujale ma vaheajal kolaka annan.
Või teine lugu. Vello Viisimaa kuulis Ants Lauteri soovist, et tema matustel mängitaks Straussi valsse. Paksud tulnud kokku: riiklikud matused ja mingid valsid. Vello, kui ta kuulis seda, ütles: nii, minu matustel palun kanda pärjad «Jooksupolkaga» sisse. Mulle tuli see meelde hetkel, kui me seisime auvalves Lauteri kirstu kõrval ja järsku ma hakkasin ette kujutama, kuidas tullakse pärgadega: rippaba rippa. Ja nii meeletult ajas naerma. Naer ja hirm korraga. Närisin keelt, veremaitse suus, püha jumal küll. See viis minutit olin nagu giljotiini all.
Neid lugusid on igasuguseid.
Näiteks. Üle-eelmise «Cyrano de Bergeraci» lavastuses, kus mul seda ajaloolist persooni tuli mängida, keda loodus teadupärast oli vägeva ninaga õnnistanud. Ilmselt minu nina ei andnud tolleaegset GOSTi mõõtu välja – tuli ehitada suur plastiliinist jurakas. Ühel esietendusel ava-aaria aegu vaatan silmanurgast: kurat, hakkab ära kukkuma. Ja kukkuski! Kõigil lusti palju, ainult minul mitte. Võtsin ta üles, vajutasin näkku tagasi, aga nii lollisti, et jäi poolenisti suu ette, katsu nii laulda.
Tegelikult pidi dublant sel õhtul mängima. Aga ta avastas kell seitse õhtul, et tal ei ole häält. Mina jälle olin kodus vannis. Oli 1978. aasta, kui oli meeletu külm. Mulle tuldi järele, mina ütlesin, te olete hullud, ma ei ole kolmveerand aastat seda laulnud, ega see mingi salmilaul ei ole. Kuni mulle grimmi tehti, tagusin materjali pähe, ilmselt oli ka veel vannisoojus niipalju sees, et see vaene valenina poolniiske ehtsa peal ei püsinud.
Sellist tunnet teil pole et: kell on seitse, teatrist pole helistatud, pidu põlvini!
Kui on ühes loos palju dublante, näiteks kolm, siis võib juhtuda, et unustad etenduse ära. Ükskord helistab Mati Palm, ütleb, tead, täna on «Traviata». Mina: ma kohe tulen tegema. Mati: ei, pole vaja, ma tegin juba ära. Siis oli küll häbi majas. Hajameelne inimene nagu ma olen, võib ära unustada küll. Vahel ehmatad öösel üles: ega mina täna laulma pidanud?
On lugu «Tosca» madratsitest sama vana kui «Tosca» ise?
Võib-olla. Vanade legendide järgi oli meie majas juhtunud lugu, kuidas ühes draamaloos – kuni 50. aastateni oli Estonia ka draamateater – pidi üks mees hüppama enesetapumõtetega jõkke. Et ta haiget ei saaks, pidi olema all hunnik matte. Muidugi olid lavatöölised ühel etendusel unustanud need matid maha panna ja kui ta siis hüppas, käis hirmus kolakas ja käratus: kurat, jõgi juba jääs! Tragöödiast sai vastu tahtmist komöödia ja oligi lugu läbi kukutatud. Tuli kavast maha võtta, keegi ei võtnud seda tükki enam tõsiselt.
«Tosca» ajal olid meil ka lavatöölised, keda lauljanna kuidagi oli vihastanud, kord mattide asemel batuudi pannud. Hüppas siis Tosca müürilt ja jäigi hüppama nagu pudelikork, ise sisistas: püüdke mind ometi kinni!
Või niisugune lugu. Jälle sopran, nime ei nimeta. Teda tabas selline häda, et kui ruum oli jahedam, võisid tal kõrget nooti võttes, kui suu on hästi lahti, lõualuud lukku minna. Suu jääbki lahti. Ahastab ta siis mõrvatud peigmehe kirstu kõrval, kirstus Viktor Gurjev, võtab sopran noodi, lõuad lukku, suu lahti, mis teha. Abi saabub väga ootamatult, kirstust sirutub käsi, leivateenimise aparaat lüüakse õigesse asendisse, ooper võib jätkuda.
Miks lavatöölised alati see kurja juur on?
Mitte alati. Ikka ise oled ka hooletu. Aga lavatööliste puhul juhtuvad tähelepanuväärsemad apsakad. Nõmmik lavastas kord «Nelja musketäri», aluseks Benatzky «Kolm musketäri», aga Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe olid materjali juurde kirjutanud ja läks uue nime all. Seal oli suur lossi tagasein laval, muidugi põranda külge kruvitud, aga vist oli neid kruvikesi vähem pandud. Lava rahvast täis ja järsku selja taga jõle kohin. Aeglaselt, aeglaselt hakkas sein langema, kõik laiali nagu kanakari ja kui see siis maha matsatas, millised tolmupilved! Juhtub, juhtub.
Viimasel ajal on need lood muidugi purjus soome turistidega, kes vaata et ooperi tegevusse sekkuma kipuvad.
Ronivad lavale?
Mitte seda, aga saalist ruigavad vastu küll. Sellega seoses meenub mulle, vist 1982 olid Eesti kultuuri päevad Sri Lankal. Margarita Voites laulis oma koloratuuriaariaid, mida kohalikud polnud muidugi kuulnud. Üldse polnud kultuurlaulmist kuulnud ja neile tegi see nalja, hakkasid saalist vastu kikutama: kika-kika-kika. Margaritalt nõudis üsna suurt enesevalitsemist, et lõpuni laulda. Nondele looduslastele võis muidugi andeks anda.
Kas te enda kohta lugusid olete kuulnud?
Põnev oleks kuulda küll. See on ju hea, kui räägitakse.
Millalgi 60. lõpul oli meil muusikal «Pühapäev Roomas», kus ma pidin mängima arga kooliõpetajat, kes ei julge avaldada armastust oma südamedaamile, kes on filmidiiva. Diivat mängis Helgi Sallo või Katrin Karisma. Ja neil olid väga efektsed napid kostüümid, õieti kostüümi polnudki ja jalas väga efektsed suure silmaga võrksukad. Keerles diiva ümber minu, ühel hetkel avastasin, et sukasilm oli minu püksinööbi taha kinni jäänud. Hullemat olukorda ei kujuta ette. Proovisin niiti katki tõmmata, ei jaksa, tegin abistava hüppe kardinate suunas, et riieturi ja kääride juurde pääseda. Partner tuli järele nagu lohisev lepalatv. No mis tal teha, ta oli nagu haug konksu otsas. Ma olin ise nii õnnetu, et otsi hõbekuuli.
Veel lugu. Veel.
Ma ütlen sellesama, mis ma sinna raamatusse kirjutasin: laulmise võimalused on praktiliselt ammendamatud, kuna pole olemas lollust, mida ei saaks laulda.
Ja lugu tuleb Artur Rinnest. Kui Rinne oli vangist tagasi, helistati talle: kas te saaksite tulla miilitsapäeva kontserdile esinema. Rinne: võin tulla küll. Miilitsad: väga tore, aitäh, kuhu me võiksime auto saata? Rinne, kes oligi väga terava ütlemisega mees: kui te mind vangi viisite, te küll enne aadressi ei küsinud.
Pihkva, Oudova, Petseri – need nimed ütlevad ise, et seal on eestlasi olnud
Teie olete Oudova eestlane, kas te teate, kui kaugele meie ala kunagi teisel pool Peipsit ulatus?
Ma ise olin nii väike, et ei mäleta peaaegu midagi. Väga kahju on, et ei taibanud oma memme ja fantastilise mäluga tädi heietusi kirja panna. Nende juttude järgi olid väga suured eesti külad, kus olid seltsid, koolid, raamatukogud, võib-olla vaid kolmandik oli venelasi. Vene keelt ei osatudki. Pärast 1937. aastat hävitati see kõik.
Pihkva, Oudova, Petseri – need nimed ütlevad ise, et seal on eestlasi olnud. Kunagi ma rääkisin Aristele, et mul oleks soov hakata uurima oma suguvõsa ajalugu, tema teadis nime järgi kohe, kust keegi pärit on. Ta lubas mind aidata, aga ma olin värskelt konsi lõpetanud, pereinimene, ei olnud õiget jalgealust, suvel tegin kontsertreise, et kuidagi lisaraha teenida ja nii see jäi ja jäi, kuni lahke akadeemik kadus. Arhiivides ise otsida ei oska ega kirikuraamatutes. Ei osanud Ariste lahkust ära kasutada ja nüüd jääb ainult kahetseda.
Viimati ma käisin sealkandis 1974 või 75. Masendav, masendav. Uskumatu, kunagi metsast eestlaste tehtud põllumaa on nüüd jälle mets. Meie õunaaias on mets. Ma ise seda aega ei mäleta, aga mu vend, kes on kümme aastat vanem, näitas keset metsa, kus oli meie heinaküün, kus oli laut, kus elumaja, tema mäletas. Nüüd on seal põlislaas. Aga kunagi oli Pihkvast Peterburini terve vöönd eesti külasid.
Ega ma ei taha sellest väga rääkida, tõesti.
Uudised
VE: Kuslap, Voldemar – bariton
Bariton Voldemar Kuslap: jumalale tänu, et tööd onJüri Pino, SLÕL, 5. veebruar 2005
See peaks olema üks Jüri Tuuliku jutt, kus naine ütleb mehele: «Ole tasa.» Mees küsima: «Miks ma tasa pean olema?» Naine, pilk telepurgis kinni: «Kuslap laulab.» Kehtib siiamaani. Praegune versioon võiks vist küll kõlada, kuidas üks Estonia külastaja ütleb teisele: «Ole hiljaa.» «Miksi?» «Kuslap laulaa.»
Minu ema tervitab. Ja saatis küsimuse: kuidas teil õnnestub nii hea välja näha?
Hohohoo! Vaadake, mihukesed pelmeenid mul silmade all on. See on magamatusest. Ma ei tea, kas ma nüüd hea välja näen. Viimane poolaasta on olnud nii töömahukas, et pole aega murest magadagi. Aga heast väljanägemisest nii palju, et ma taipasin juba ammu, et pole mõtet ennast hammastega kirstu närida, tasub mõõdukalt süüa, jala käia, üldse ennast liigutada.
Millesse te siis upute?
Kõik hakkas peale oktoobris, kui hea kolleeg Eino Baskin tegi ettepaneku osaleda tema lavastatud Urmas Lennuki komöödias «Kadrioru vanad». Kuna seal osalesid niisugused tähed nagu Ita Ever, Maria Klenskaja, Egon Nuter, mitmed teised, siis ma võtsin ettepaneku rõõmuga vastu. Ettepaneku mängida järjekordselt meie lugupeetud presidenti. Mul on presidendi institutsiooni suhtes respekt, aga kuna meie puberteetliku demokraatia aegu on palju hullemaid sigadusi tehtud, siis mõtlesin, et on võimalus seda teemat ka natuke soliidsemalt esitada. Mitte selliste allpoolvööd naljadega. Ja selle etendusega tulevad meil nüüd suured pikad ringreisid. Tervelt pool aastat.
Mul on tõsiselt kahju, et me ei oska Eino Baskinit hinnata. Nii mitmeandelist loovisiksust. Kuramus, inimest, kes lõi teatri, sai sellele oma maja, tegi remondi ja nüüd peab kõigega jälle otsast peale hakkama. Muidugi võiks ta rahulikult pensionärina puhata, aga ta ilmselt on niisugune, et ei saa ilma teatrit tegemata läbi.
No nii. Aga teine hullumeelne töömahukas asi on, et Tõnu Kaljuste tegi kuu aega või natuke rohkem tagasi ettepaneku osaleda Haydni vähemängitud ooperis «Il mondo della Luna» ehk «Elu nagu kuu peal». Meil ei ole seda mängitud, meie teame Haydni põhiliselt sümfooniate ja oratooriumide järgi. See ooper oli tõeline avastus. Ma uurisin järele, Haydn on kirjutanud üle 30 ooperi. Suureandeline ja produktiivne geenius. Üks kolleeg küll ütles tabavalt, et mis Mozartil tuli jumalast, seda pidi Haydn komponeerima. Võib-olla, et nii töömahukat ooperit ma ei ole kunagi. siiski, «Don Giovanni» ja «Cyrano» olid ka. Aga see on erakordselt suure materjaliga, väga suuri nõudmisi esitav raske ooper. Meeletult palju laulda, aariaid, kavatiine, ansambleid ja eriti muidugi muusikalisi retsitatiive, see on niisugune meloodiline kõne. Meloodia õpib kiiresti ära, aga need retsitatiivid lihtsalt peab pähe peksma. Selleks peab tõesti hobuse pea olema, et seda kõike nii lühikese ajaga vastu võtta, meelde jätta. Kuna see tuleb juba veebruari lõpus välja, siis ma tunnen, et mul on kuu aega õlgadel ränkraske kaljurahn, mille eest pole kusagile pääsu.
Kuidas seda siis vähe mängitud on, Haydn oli ju suhteliselt popp tegelane?
Mujal küll. Muuseas me avastasime, et teise vaatuse finaalis on mitmeid äratuntavalt sarnaseid kohti Mozarti «Don Giovanni» finaaliga. Aga ilmselt on Mozart hoopis Haydnilt laenanud, kuna «Don Giovanni» etendus oli kümme aastat hiljem.
Pärast tuleb välja, et Mozart virutas kõik teistelt.
Ei usu. Üks niisugune fakt: «Don Giovanni» esietendus Prahas ja juba kümme aastat hiljem mängiti seda Tallinnas. Enne Berliini, enne Stockholmi, enne paljusid Euroopa suurlinnu. See oli mingi kohaliku ja siis itaalia rändtrupi ühisettevõtmine.
Nii et Mozart ikka oli pophelilooja.
Jaa. Jaa. Jaa.
Üldiselt jumalale tänu, et tööd on. Aga ma siiski ootan aega, kui saaks ennast veidi laadida. Viimasel ajal on läinud natuke selliseks sihtimata laskmiseks. Töö on muidugi ääretult huvitav. Ja kaelamurdvalt raske. Ma ütlesin Tõnule kohe, miks sa kümme-viisteist aastat tagasi sellise ettepanekuga ei tulnud, 67 on siiski 67. Isegi mure on, kas ma toime tulen ja kas piisavalt.
Te ütlesite: jumal tänatud, et tööd on.
Väga paljudel meie lauljatel ei ole. Estonia jooksvas repertuaaris on mul küll tegemist, aga ega ma kurda, et väljaspool tööd ka on. Selle 40 aasta jooksul siin majas on rabeldud küll. Igal hooajal. Ja tänu sellele, et ma olen saanud töötada mitme?anrilises Estonia teatris, olen saanud esineda nii ooperis, operetis kui ka muusikalis. Millegipärast ei ole ballettmeistrid mind siiani märganud, aga küll nad kahetsevad seda, kui ma pensionile lähen.
Kuri direktor: Ah nii, Kuslap! Teeme siin teatrit, aga kuhu ülemine do jäi?
Miks ei või mina viltu panna. Miks mitte. Eksimisvõimalus on alati. Me oleme üks väheseid muusikateatreid, kus ei ole suflööri. Kunagi vist Lauteri direktoriksoleku ajal otsustati see väikesepalgaline koht palgafondi kokkuhoiuks koondada. Ja kui sa eksid, oled sa omapäi. Pead ise olema väga osav ja sõnadega välja laveerima. Georg Ots rääkis, kuidas üks bariton kuidagi ava-aariat laulma ei hakanud. «Deemon» oli see ooper. Suflöör sosistab siis esimese fraasi: avaruste ookeanil. Bariton pomiseb vastu: sõnu ma tean, viis ei tule meelde.
Nii et võib juhtuda küll. Või kui on kaasaegse raske helikeelega teos, siis tuleb isegi omaloomingut, oma noote.
Mujal ilmas on suflöörid alles?
Reeglina küll. Ots rääkis veel ühe hea loo. Üks meie viimaseid suflööre oli teatriveteran Lülli Virkhaus. Ühes ooperis oli ta unustanud sõnad ära, mänginud ennast suflöörikastini ja: Lülli, ütle ette. Lülli oli pannud prillid ette, vaadanud ja käratanud: ma juba ütlesin!
Vastab tõele, et te kogute neid lugusid?
Kogun küll. Ja neid lugusid peab rääkima. Siin on vist eeskujuks Vello Viisimaa, kahtlematult kõige vaimukam kolleeg, kellega ma üldse olen kokku puutunud. Kui ma olude sunnil 30 aastat tagasi haiglasse sattusin, toodi mind sealt välja «Muinaslugu muusikas» etendusele, kuna mul ei olnud seal dublanti. Eks ma olin haiglas kilosid juurde võtnud ja siis ütles Vello, et tead, Volli, asjata pingutasid, meil uuest hooajast enam kehakaalu järgi palka ei maksta. Ta oskas ikka päevakajaliselt reageerida. Väga vaimukas mees. Võib-olla tänu temale, kuna ta oli elav anekdootide entsüklopeedia, hakkasin ma lugusid meelde jätma, üles kirjutama. Oma esinemistel olen ikka neid naljakesi sisse põiminud. See aitab publikule lähemale saada, et ei ole nii, et tuled, teed kraapsu, laulad, lähed. Niimoodi pole inimlikku kontakti.
Räägivad, et neid lugusid on juba hulgi ja tulevad raamatuna.
Ei-ei-ei-ei-ei.
Jah.
Selliseid ettepanekuid on tehtud, aga mina ei ole kirjutaja. Rääkimine on iseasi, aga kirjapanek ei ole mulle nii lihtne. Jah, võib-olla Estonia aastapäevaks tuleb mingi raamatukene välja, kus on minul ka väike rubriik nende teatrinaljade ja aforismidega.
Selle 40, õieti 41 aasta jooksul, mis ma siin majas olen olnud, on ju juhtunud palju toredaid lugusid. Ja on kole kurb, et kui inimene lahkub, unustatakse ka naljad ja lood, mis temaga seotud. See on ju samuti osa teatriajaloost. Sellepärast ma olen püüdnud neid meelde jätta. Kahjatsen, et ei palunud omal ajal julgemalt rääkida Endel Pärnal, Meringul, Malmstenil, Otsal, Viisimaal, Nõmmikul ja teistel neid lugusid, mis nende aegadel juhtusid. Kuni inimene on elus, tundub, et ta on igavene. Aga tema lahkumisega unustatakse ka lood.
Näiteks. Mängime, et mina olen folklorist.
Ma räägin nüüd neid lugusid, mis minu endaga juhtunud. Ei. Kõigepealt Endel Pärnaga. Kui ma tulin teatrisse, sattusin temaga ühte garderoobi. Väga vaimukas mees, väga huvitavalt kirju elulooga. Vist üks väheseid, kes oli ennast trimbanud nii põhja kui veel sai ning sealt tahtejõuga välja rabeles. Ta oli pool elu absoluutne karsklane. Tema üks leivanumbreid oli meie sagedastel operetikontsertidel Higginsi kuplee. Mis on üks lausnaistesõimamine, näiteks: pigem voodit jagan boaga või söön suppi leivanoaga, võtta naine majja – mitte iial oma majja ei too naist! Ei mäleta, kus me esinesime, aga esimesest reast ütles seepeale äkki üks mutike: vahi, vahi, mis lora ta nüüd suust välja ajab!
Või näiteks. Olime Tartus külalisetendustega, mängisime «Meest La Manchast». Don Quijote surmastseeni aegu on mulle punktvalgus näkku suunatud ning Endel Pärn ütles alati traagilise häälega: isand on surnud! Sel hetkel üleval elektrikute sillal – vennad võtsid vist joovastavaid jooke – läks üks pudel ümber, veeres kõrra-kõrra ja kärisev hääl ütles: võta muna ka pääle! Ma mõtlesin, et sellele munapakkujale ma vaheajal kolaka annan.
Või teine lugu. Vello Viisimaa kuulis Ants Lauteri soovist, et tema matustel mängitaks Straussi valsse. Paksud tulnud kokku: riiklikud matused ja mingid valsid. Vello, kui ta kuulis seda, ütles: nii, minu matustel palun kanda pärjad «Jooksupolkaga» sisse. Mulle tuli see meelde hetkel, kui me seisime auvalves Lauteri kirstu kõrval ja järsku ma hakkasin ette kujutama, kuidas tullakse pärgadega: rippaba rippa. Ja nii meeletult ajas naerma. Naer ja hirm korraga. Närisin keelt, veremaitse suus, püha jumal küll. See viis minutit olin nagu giljotiini all.
Neid lugusid on igasuguseid.
Näiteks. Üle-eelmise «Cyrano de Bergeraci» lavastuses, kus mul seda ajaloolist persooni tuli mängida, keda loodus teadupärast oli vägeva ninaga õnnistanud. Ilmselt minu nina ei andnud tolleaegset GOSTi mõõtu välja – tuli ehitada suur plastiliinist jurakas. Ühel esietendusel ava-aaria aegu vaatan silmanurgast: kurat, hakkab ära kukkuma. Ja kukkuski! Kõigil lusti palju, ainult minul mitte. Võtsin ta üles, vajutasin näkku tagasi, aga nii lollisti, et jäi poolenisti suu ette, katsu nii laulda.
Tegelikult pidi dublant sel õhtul mängima. Aga ta avastas kell seitse õhtul, et tal ei ole häält. Mina jälle olin kodus vannis. Oli 1978. aasta, kui oli meeletu külm. Mulle tuldi järele, mina ütlesin, te olete hullud, ma ei ole kolmveerand aastat seda laulnud, ega see mingi salmilaul ei ole. Kuni mulle grimmi tehti, tagusin materjali pähe, ilmselt oli ka veel vannisoojus niipalju sees, et see vaene valenina poolniiske ehtsa peal ei püsinud.
Sellist tunnet teil pole et: kell on seitse, teatrist pole helistatud, pidu põlvini!
Kui on ühes loos palju dublante, näiteks kolm, siis võib juhtuda, et unustad etenduse ära. Ükskord helistab Mati Palm, ütleb, tead, täna on «Traviata». Mina: ma kohe tulen tegema. Mati: ei, pole vaja, ma tegin juba ära. Siis oli küll häbi majas. Hajameelne inimene nagu ma olen, võib ära unustada küll. Vahel ehmatad öösel üles: ega mina täna laulma pidanud?
On lugu «Tosca» madratsitest sama vana kui «Tosca» ise?
Võib-olla. Vanade legendide järgi oli meie majas juhtunud lugu, kuidas ühes draamaloos – kuni 50. aastateni oli Estonia ka draamateater – pidi üks mees hüppama enesetapumõtetega jõkke. Et ta haiget ei saaks, pidi olema all hunnik matte. Muidugi olid lavatöölised ühel etendusel unustanud need matid maha panna ja kui ta siis hüppas, käis hirmus kolakas ja käratus: kurat, jõgi juba jääs! Tragöödiast sai vastu tahtmist komöödia ja oligi lugu läbi kukutatud. Tuli kavast maha võtta, keegi ei võtnud seda tükki enam tõsiselt.
«Tosca» ajal olid meil ka lavatöölised, keda lauljanna kuidagi oli vihastanud, kord mattide asemel batuudi pannud. Hüppas siis Tosca müürilt ja jäigi hüppama nagu pudelikork, ise sisistas: püüdke mind ometi kinni!
Või niisugune lugu. Jälle sopran, nime ei nimeta. Teda tabas selline häda, et kui ruum oli jahedam, võisid tal kõrget nooti võttes, kui suu on hästi lahti, lõualuud lukku minna. Suu jääbki lahti. Ahastab ta siis mõrvatud peigmehe kirstu kõrval, kirstus Viktor Gurjev, võtab sopran noodi, lõuad lukku, suu lahti, mis teha. Abi saabub väga ootamatult, kirstust sirutub käsi, leivateenimise aparaat lüüakse õigesse asendisse, ooper võib jätkuda.
Miks lavatöölised alati see kurja juur on?
Mitte alati. Ikka ise oled ka hooletu. Aga lavatööliste puhul juhtuvad tähelepanuväärsemad apsakad. Nõmmik lavastas kord «Nelja musketäri», aluseks Benatzky «Kolm musketäri», aga Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe olid materjali juurde kirjutanud ja läks uue nime all. Seal oli suur lossi tagasein laval, muidugi põranda külge kruvitud, aga vist oli neid kruvikesi vähem pandud. Lava rahvast täis ja järsku selja taga jõle kohin. Aeglaselt, aeglaselt hakkas sein langema, kõik laiali nagu kanakari ja kui see siis maha matsatas, millised tolmupilved! Juhtub, juhtub.
Viimasel ajal on need lood muidugi purjus soome turistidega, kes vaata et ooperi tegevusse sekkuma kipuvad.
Ronivad lavale?
Mitte seda, aga saalist ruigavad vastu küll. Sellega seoses meenub mulle, vist 1982 olid Eesti kultuuri päevad Sri Lankal. Margarita Voites laulis oma koloratuuriaariaid, mida kohalikud polnud muidugi kuulnud. Üldse polnud kultuurlaulmist kuulnud ja neile tegi see nalja, hakkasid saalist vastu kikutama: kika-kika-kika. Margaritalt nõudis üsna suurt enesevalitsemist, et lõpuni laulda. Nondele looduslastele võis muidugi andeks anda.
Kas te enda kohta lugusid olete kuulnud?
Põnev oleks kuulda küll. See on ju hea, kui räägitakse.
Millalgi 60. lõpul oli meil muusikal «Pühapäev Roomas», kus ma pidin mängima arga kooliõpetajat, kes ei julge avaldada armastust oma südamedaamile, kes on filmidiiva. Diivat mängis Helgi Sallo või Katrin Karisma. Ja neil olid väga efektsed napid kostüümid, õieti kostüümi polnudki ja jalas väga efektsed suure silmaga võrksukad. Keerles diiva ümber minu, ühel hetkel avastasin, et sukasilm oli minu püksinööbi taha kinni jäänud. Hullemat olukorda ei kujuta ette. Proovisin niiti katki tõmmata, ei jaksa, tegin abistava hüppe kardinate suunas, et riieturi ja kääride juurde pääseda. Partner tuli järele nagu lohisev lepalatv. No mis tal teha, ta oli nagu haug konksu otsas. Ma olin ise nii õnnetu, et otsi hõbekuuli.
Veel lugu. Veel.
Ma ütlen sellesama, mis ma sinna raamatusse kirjutasin: laulmise võimalused on praktiliselt ammendamatud, kuna pole olemas lollust, mida ei saaks laulda.
Ja lugu tuleb Artur Rinnest. Kui Rinne oli vangist tagasi, helistati talle: kas te saaksite tulla miilitsapäeva kontserdile esinema. Rinne: võin tulla küll. Miilitsad: väga tore, aitäh, kuhu me võiksime auto saata? Rinne, kes oligi väga terava ütlemisega mees: kui te mind vangi viisite, te küll enne aadressi ei küsinud.
Pihkva, Oudova, Petseri – need nimed ütlevad ise, et seal on eestlasi olnud
Teie olete Oudova eestlane, kas te teate, kui kaugele meie ala kunagi teisel pool Peipsit ulatus?
Ma ise olin nii väike, et ei mäleta peaaegu midagi. Väga kahju on, et ei taibanud oma memme ja fantastilise mäluga tädi heietusi kirja panna. Nende juttude järgi olid väga suured eesti külad, kus olid seltsid, koolid, raamatukogud, võib-olla vaid kolmandik oli venelasi. Vene keelt ei osatudki. Pärast 1937. aastat hävitati see kõik.
Pihkva, Oudova, Petseri – need nimed ütlevad ise, et seal on eestlasi olnud. Kunagi ma rääkisin Aristele, et mul oleks soov hakata uurima oma suguvõsa ajalugu, tema teadis nime järgi kohe, kust keegi pärit on. Ta lubas mind aidata, aga ma olin värskelt konsi lõpetanud, pereinimene, ei olnud õiget jalgealust, suvel tegin kontsertreise, et kuidagi lisaraha teenida ja nii see jäi ja jäi, kuni lahke akadeemik kadus. Arhiivides ise otsida ei oska ega kirikuraamatutes. Ei osanud Ariste lahkust ära kasutada ja nüüd jääb ainult kahetseda.
Viimati ma käisin sealkandis 1974 või 75. Masendav, masendav. Uskumatu, kunagi metsast eestlaste tehtud põllumaa on nüüd jälle mets. Meie õunaaias on mets. Ma ise seda aega ei mäleta, aga mu vend, kes on kümme aastat vanem, näitas keset metsa, kus oli meie heinaküün, kus oli laut, kus elumaja, tema mäletas. Nüüd on seal põlislaas. Aga kunagi oli Pihkvast Peterburini terve vöönd eesti külasid.
Ega ma ei taha sellest väga rääkida, tõesti.