|
Neeme Raud, New York
Möödunud aasta septembri lõpus kirjutasid Eesti ajalehed Vaal-galeriis toimunud Raoul Kurvitza näitusest, millega kunstnik jättis hüvasti kodumaaga, istudes järgmisel päeval lennukisse, et asuda elama New Yorki. Nüüd, pool aastat hiljem läidab Kurvitz Greenwich Village’i linnaosa tänavakohvikus sigareti ja jätkab juttu sealt, kus see Eestis pooleli jäi.
«Korraga olingi New Yorgis,» meenutab ta. «Kahe kohvriga. Üks telefoninumber taskus. Sillad põletatud. Rahakotis 2000 dollarit, mida pidasin esimese kolme kuu tarvis piisavaks stardikapitaliks. Esimese öö veetsin hirmkallis hotellis, arve oli 500 dollarit. Teisel päeval läks järgmine 500. Nägin, et nii ei lähe.»
Esimene otsus: kiiresti on vaja hakata rajama suhtlusvõrku. Selleks tuli osta mobiiltelefon ja avada e-postkast, et saata üle maailma sõpradele küsimus, kas neil on New Yorgis tuttavaid. Kolmanda päeva lõuna ajal hakkas telefon helisema ja meile tulema.
Kas teist saab nüüd ameeriklane?
Seda ma ei julge öelda. Olen läbi ja lõhki kosmopoliit ja ei taha ennast siduda ühegi rahvusega. Ma ei väidaks eriti isegi seda, et olen eestlane. Mulle meeldib globaalne suhtumine, et lõpuks räägid väga paljusid keeli, aga kõiki, ka oma päritolumaa keelt, tugeva aktsendiga. (Naerab.)
Eestlasena kiirustan küsima: kuidas saab luua kunsti, kui juured ei ole kusagil sügaval maas?
No juured… Juured on maailma kultuuris. Juured on hariduses. Lugemuses. Kui ma kunsti teen, siis võtan selles kokku oma lugemuse, selle, mida olen näinud reisidel maailma eri paikadesse, oma fantaasiad, oma kujutlused maailma arengu kohta. Julgen väita, et mitte ainult minus, vaid igas inimeses on terve maailma ajalugu olemas. Igaühel personaalsel moel. Mis Eestisse puutub, siis seal möödus mu lapsepõlv, aga ma ei tea, kas pean seepärast siduma end konkreetse rahvusega. Ma mäletan, milline oli mu lapsepõlves toatapeet ja mismoodi hommikul puder maitses. Kui need on juured, siis need juured on mul kahtlemata olemas ega kao kusagile.
Tundub, et maailmas on tekkimas uued globaalkodanikud.
See oleks ülimalt teretulnud. Mu vastkositud naine elab praegu Venemaal, mina New Yorgis. Abiellusime Eestis. Tegelikult oleme mõlemad maailmakodanikud, kes ei seo ennast ei Venemaa, Eesti ega Ameerikaga. Paraku on kaasaegne maailm siiski rajatud jäikadele poliitilistele ja bürokraatlikele reeglitele, mis ei soosi kosmopoliitset suhtumist. Sul peab olema kodakondsus, pass, viisad, tööload. Kõrgäris suudetakse sellest üle olla, sest raha maksab, aga katsu sa oma nappide, peaaegu olematute finantsidega kosmopoliit olla…
Ja ikkagi soovite just nii elada.
Sest tõsi on ka see, et kui midagi väga tahad, siis selle ka saad. Olen elus saanud kõik, mida olen tahtnud. Ja ilmselt saan ka edaspidi.
Teiesugusest globaalkodanikust õhkub tohutut pealehakkamist ja julgust. Neid kahte on vist uute alguste puhul kõige rohkem vaja?
Julgusest mul puudus ei ole, aga hirmsasti on vaja jõudu, energiat. Sõbrad vahel hurjutavad, et miks ma molutan New Yorgis terve päeva kodus. Aeg siin on ju nii tohutult kallis! Et miks ma ei ole kellelegi helistanud, mingeid asju ajanud. Aga ma ei ole nii teinud seepärast, et mul ei ole lihtsalt jõudu olnud. Sa pead siin peale lendama meeletu energia ja karismaga.
Mille poolest erineb New York teistest metropolidest?
New York on maailma kõige futuristlikum linn. Siin näed suhteliselt keskmiste inimeste pealt ära, milline on selliste keskmiste inimeste suhtumine maailma Euroopas, ütleme, kümne, Eestis 25 aasta pärast. Eelkõige näeb seda, kuivõrd võõrandunuks inimesed muutuvad. East Village’is, kus ma elan ja mis meenutab üliõpilaslaagrit, näen tihti, kuidas neli kutti, kes kõik on korralikult riides, kel kõigil näib olevat raha, õhtuti naisi otsivad. Millegipärast ei suuda nad õhtu jooksul aga kellegagi tutvuda. Nii nad seal on – neli jobu poissmeest, vahivad kiimalise pilguga ringi. Samal ajal istub teises lauas neli piltilusat tüdrukut, kes timmivad oma kokteile ja räägivad poistest. Kui aga mõni poiss tuleb lauda, siis saadavad tüdrukud ta pikalt. Või kui tüdruk viskab silma, hakkab poisil imelik. Inimlik suhtlemine oleks nagu võõraks jäänud. Märkamatult läheb 10 aastat mööda. Kortsud on näos. Ja korraga tekib paanika, et jäädaksegi üksi.
On see teie arvates eelkaja sellest, millised hakkavad inimsuhted kunagi ka mujal maailmas välja nägema?
Jaa-jaa. Siinne keskkond lubab tõesti paljud maailma tulevikustsenaariumid varem läbi elada. Mitte kusagil mujal ei ole niivõrd intensiivset keskkonda kui Manhattanil. See loob täiesti unikaalse koosluse. Olen näinud, et Euroopa kunstikriitikud üritavad välja muneda mida iganes, aga kümme aastat läheb mööda ja nende teooriad lähevad meelest. Kehtima on hakanud mitte pastakast väljaimetud mõttekonstruktsioonid, vaid see reaalsus, mis siin New Yorgis on tekkinud või läbi elatud. Seepärast ongi enamik postmodernistliku teooriaautoreid Euroopast pärit, aga kokku on see sulatatud ja kehtivuse on see saavutanud just siin, New Yorgi keskkonnas. Järgmiste paradigmadega läheb ilmselt samamoodi. Niikaua, kuni New York on maailma keskus.
Mis New Yorgi kunstiturul praegu müüb?
Võib vist öelda, et kõik. Siin on tuhat galeriid ja neis müüakse tõesti kõike – alates kõige kitshilikumatest lillepildikestest, mis on haledad abstraktsed katsetused. Küsimus on ainult hinnas. Kui rääkida tõsisemast kunstist, mis maailma edaspidi mõjutama hakkab, siis see on siiski installatoorne kunst – nishsh, kuhu mina ennast sean. Ameerika on suur maa, täis rikkaid inimesi, kes oma mõttetöös on piisavalt vabad ja kellel on suured maavaldused ja ruumid ning kellele tuleb ainult anda – mida suuremaid ja erakordsemaid asju, seda parem. Seega nõudlus installatoorse kunsti järele on siin olemas. Ja hämmastavalt suur.
Seega Raoul Kurvitza edu on garanteeritud?
Ei-ei, mitte nii kiiresti. Väiksemate showdega on võibolla reaalne alustada sügisel. Iseasi, kui väga ma tahan mingite väiksemate asjadega alustada. Võibolla on õigem ära oodata suure avapaugu aeg. See võtab ehk poolteist-kaks aastat. Aega nõuab inimeste ärarääkimine, masseerimine, veenmine. Et suurt asja teha, on vaja suuri investeeringuid, mille hankimiseks tuleb leida sponsoreid või rahastajaid. Selleks, et galerist jõuaks otsuseni, et su kunst väärib näitamist ja on müüdav, kulub juba psühholoogiliselt vaadates hulk aega.
Galerist on niisiis diktaator, kes kunstnike saatuse üle otsustab?
Mõnedes kohtades küll. Mõnedes kohtades ei võta galerist mingit vastutust ja kutsub kokku kuraatorite nõukogu, kes otsustab ühe või teise kunstnikuga koostööd teha. Koosoleku korraldamiseks kulub aga samuti aega, vahel toimuvad koosolekud korra aastas. See on hämmastav, kuidas nii kiires linnas nagu New York sellised asjad meeletult aega võivad võtta. Lisaks tuleb end pidevalt orbiidil hoida. Olen rohkem see tüüp, kellele ei meeldi tühja juttu rääkida – käia lõunatamas ja small talki ajamas -, kuid ikkagi olen sunnitud seda vahetpidamata tegema. Täistööna juba pool aastat.
Nii et… jalg ukse vahel?
Ukse vahel on, aga ma olen ikkagi äraootavas faasis. Kohe kui ma siia tulin, ütlesin endale, et võta, mees, julgelt poolteist-kaks aastat, ära kujuta endale ette, et enne seda üldse midagi toimuma hakkab. Põhimõtteliselt on mul läinud ladusalt. Mul on head soovitused, mis maksavad kulla hinda, sest tänu neile on üldse võimalik jutule pääseda, ja umbes seitse-kaheksa galeriid, kellega ma pidevalt suhtlen. Küsimus on just ajas: millal nad jõuavad veendumusele, et minu tööde väljapanemine neile ära tasub.
Millega te siis hetkel tegelete, et ära elada?
Nii imelik kui see ei ole, elatan end arvutitööga. Kui ma siia tulin, siis ainus, mis ma arvutiga teha oskasin, oli kahe sõrmega meilitoksimine. Nüüd kirjutan vaat et mingi väiksema java-programmigi valmis.
Milline on retsept, et New Yorgis just kunstnikuna läbi lüüa?
Kunagi ütles üks mu õpetaja, et läbilöömiseks on vaja kolme asja: annet, tööd ja müügioskust. Tundub, et mul taandub kõik müügioskuse peale. Mida see tähendab? Esiteks pead olema hea suhtleja ja suutma inimesi pehmeks rääkida. Enamik kunstnikke ei taha sellega tegelda, aga peab. Minema galeriisse, lai naeratus näol, mõjuma karismaatiliselt.
Ja tundma hästi New Yorgi kunstiringkondade kodeeritud keelt…
… neid väikseid nippe ja kummalisi reegleid, mis mujal võivad olla teistmoodi. Kunstnik ei tohi end näidata palujana, tal ei tohi olla isegi visiitkaarte, isegi pastakat või pliiatsit. Huvitatud galerist peab need andma, et kunstnik saaks vasaku käega, poolloetamatult oma meiliaadressi visata. Teiseks, pidev kiirustamine. Selge, et galeristil ei ole sinu jaoks palju aega ja sa ei tohi mingil juhul näidata, et sul on seda ülemäära.
Tohutult agressiivne peab olema. Igast jumala galeriist astub päeva jooksul läbi neli-viiskümmend kunstnikku ja sa ei tohi mingil juhul olla nagu teised, vaid pead meelde jääma. Aupaklikult mapiga ringi käies, et palun, vaadake mu töid, ei jõua absoluutselt kusagile. Galeristiga tuleb aeg kokku leppida ja talle sisendada, et sul on kiire, mitte temal. Samas peab olema viisakas, nalja viskama, sest liigse ülbusega ei saavuta ka midagi.
Ikkagi on huvitav, et nüüd, 40-aastasena, otsustasite end siin nähtavaks teha. Eestis ja Euroopas oleks ju kergem olnud.
Euroopas on mul näitusi olnud. Viimane Düsseldorfis. Siis Veneetsia biennaal. Personaalnäitused Rootsis, Taanis, Soomes, Saksamaal. Aga mind on eluaeg hämmastanud see, et peaaegu ükski Eesti kunstnik ei ole Eestist täielikult ära tulnud. Urmo Raus läks Pariisi õppima, aga on kuuldavasti Eestis tagasi. Mare Tralla käis Londonis ja on ka tagasi. Samal ajal lätlased, leedukad, poolakad, venelastest rääkimata, on mujal maailmas, ka New Yorgis, endale edukalt nime teinud. Seda peaks vaatama kui normaalset protsessi, et kunstnikud ongi internatsionaalsemad kui teised ja mingi osa neist lahkub. See, et Eestis ollakse kohapeal, ei ole minu arvates normaalne.
Ehk on põhjus selles, et eestlane on alalhoidlik, kardab lahkuda?
Just selles! Mul ei ole siin New Yorgis ausalt öeldes sugugi kerge ja ehk neid raskusi kardetaksegi. Eestis on ju mugav: ümberringi oma keele kontekst, sõbrad. Eks ma tunnen siin sellest muidugi puudust, tunnen vaimset isolatsiooni. Kõigest sellest peab aga suutma üle olla.
Kas mõte New Yorki kolida tekkis üleöö, umbes nii, et homme lähen?
Ei, olin seda planeerinud 10-15 aastat. Aga lõpuks kukkus ikkagi nii välja, et napilt enne lennuki väljumist pakkisin kaks kotti ja, üks telefoninumber taskus, sõitsin minema. Mäletan, kuidas eelmisel kevadel tundsin, et kui nüüd oma elus pööret ei tee, siis ei tee seda kunagi ja järgmised 20 aastat ringlen Kuku klubi ja kunstiakadeemia vahel. Otsustasin erinev olla.
© Postimees 2000
|
Uudised
VE: Kurvitz, Raoul – kunstnik
RAOUL KURVITZ – TUNDMATU ja UUS
21.sajandi kunstipublikule on Raoul Kurvitza kogu looming olnud salapärane ja tundmatu. Tema maalikunst eriti: see on pealt näha banaalselt dekoratiivne, sisuliselt aga pungil müstikat. Kujundite, värvikompositsiooni ja pealkirjaliste lisandite tähendused on pärit esoteerilistest teadustest ja peegeldavad tihti nii keerulist sõnumite kihistust, et seda polegi võimalik mõista autori kommentaarideta. Salapärasus on pea alati olnud kunstniku eduteguriks, ta oskab seda kasutada. Ja kuigi piisav annus salapärasust on teinud Raoul Kurvitzast maailmakunstniku, sellest pole veel piisanud, et maailmakuulsaks saada. Kas põhjuseks võib olla soov siiski tundmatuks jääda?
Tundmatust rõhutab lisaks veel asjaolu, et kunstnik pole jäänud truuks ühelegi þanrile, ühelegi kunstivaldkonnale. Teda lihtsalt ei köida truudus. Truuduses ta näeb paigalseisu, aheldumist ja kujutlusvõime hääbumist. Tema looming aga toitub kujutlusvõimest, väga elavast kujutlusvõimest, mis mõnikord sünnitab fantasmagooriaid (üks neist on maalitud Tallinna Kunstihoone seinale „Ich bin ein Maler“ maalikunstnike ühisnäitusel). Enamgi veel, kujutlustes elab kunstnik oma igapäevast elu, mida ta mõõdab sündmusest sündmuseni. Pole tähtis kus – New Yorgis, Berliinis või Tallinnas (või hoopiski Jamaical või Tahitil).
Ühe poole käesolevast näitusest moodustab varasem, meile jällegi tundmatu looming Berliini perioodist (1990ndate algul). Tol ajal oli kunstniku loomingus domineerivaks metafüüsiline „portreemaal“. Kunstnik sundis maalil olevad kujundid liikuma suunates vaataja tähelepanu portree silmadele. Hetke pärast muutub maal värviliseks kaleidoskoobiks. Kuid Kurvitza maalitud portreede silmadest kumab ka kavaluse valgus. Kas on see soov millegi püsiva järgi, viimane katse etableeruda Saksamaa pinnal nn romantilise ekspressionistina? Eesti kunstile on suureks õnneks, et kaval plaan jäi ellu viimata.
Teise poole ekspositsioonist moodustavad sellel aastal Eestis maalitud pildid. Need on täiesti erinevad kogu eelnevast loomingust: neil puudub eredus ja sära. Kuid vastukaaluks on sügav filosoofiline sisu. Kaugete rännakute pleekinud maastikud peegeldavad hingerahu. Kohe-kohe nad puhkevad õitsele imekaunis tasapinnalises ruumis. Läbi kujutatava ruumi nendel maalidel viirastub müütiline „kodumaa“, mis sisaldab kunstniku jaoks piisavat annust utoopiat. Eelmiste maastike rüpest, kus valitsesid nõgesed, okkad ja käbid (ökoloogilise maali periood) omades selget ajalist mõõdet (kevad, suvi, sügis jne), kunstnik astus uude maailma, kus puudub aeg ja pildid peegeldavad vaid puhast ruumi diskreetsust. Nimetaksin seda tinglikult arheoloogiliseks maaliks.
Kurvitz on taas liikvel, taas otsimas uusi väljendusvorme. Seekord mitte ainult kunstniku, vaid ka rock-muusiku rollis, mis on teda võlunud aastakümneid. Võib olla seepärast ta pöördub oma kunstis taas poeetika poole. Rütmis on jõud, kuid pole stabiilsust. Seepärast pole tema uutel töödel tasakaalu. Nendes on lisaks ruumile talletatud sünkopeeritud rütm. Ja kui eesti kunstis on üldse olemas „uus maalilisus“, siis on just Raul Kurvitz selle säravaimaks esindajaks.
Georg Poslawski,
Raoul Kurvitza näituse kuraator
— — — — — — — — — — — — — — –
Suureks avapauguks valmistumas
Kunstnik Raoul Kurvitz põletas Ameerikas kahe esimese ööga läbi tuhat dollarit. Siis leidis, et nii enam edasi ei lähe.
Uued algused
Raoul Kurvitz mäletab 5. aprilli kui üht erakordset ja tohutult ilusat päeva oma elus. Tol päeval sõitis ta oma väljavalituga Pärnusse, kus neil toimusid pulmad.
Nüüd, üle kahe kuu hiljem, tundub too päev talle nagu unenägu. Alles aprillis oli ta oma venelannast abikaasaga õnnelikult koos, aga nüüd elavad nad maailma eri otstes ega teagi, millal jälle teineteist näevad.
«See kõik on nagu üks suur meeletu eksperiment – uus abikaasa, New Yorki kolimine,» ütleb Kurvitz. «Tundub, et kõik on elus praegu lahti. Paljud võivad mõelda, et 40-aastaselt ei saa endale selliseid üleminekuid enam lubada, kõik peaks paigas olema. Aga nii oleks ju igav elada.»
Kurvitz on valmis võtma maailmast kõike, mida see pakub. Ja Ameerikas näeb ta võimalusi hoopis rohkem, kui väiksest Eestist vaadates võib paista. Kõige rumalam, väidab ta, oleks ennast vanusega piirata – sest nii jäädaksegi vanaks.
«Vanusega on minu arvates niimoodi, et mõni on vana juba 15-16-aastaselt, teine on veel 80-aastaselt nii särtsu täis nagu noor tüdruk või poisike,» lausub Kurvitz. Tema usub, et kuulub teise kategooriasse. Seetõttu lükkab ta tagasi kõik kahtlused, et äkki jäävad New Yorgi uksed talle suletuks ja võibolla jookseb distantsabielu karile.
Ent ükskõik, mis ka ei juhtu, kahetseda ei ole iialgi mõtet, väidab Kurvitz. «Niisugust asja lihtsalt ei ole, et oma elus midagi valesti teed,» selgitab Kurvitz oma elufilosoofiat. «Sa pead elama nii, nagu sisetunne ütleb. Ja kui sisetunne ütleb, et sa käitud õigesti, siis see ei saa vale olla.»
Isegi juhul, kui kunagi selgub, et asjad ei läinud nii, nagu tahtsid, ei ole samuti midagi katki, veenab ta. Sest vähemalt ei saa siis ennast süüdistada selles, et oled jätnud midagi proovimata.
Neeme Raud
Neeme Raud, New York
Möödunud aasta septembri lõpus kirjutasid Eesti ajalehed Vaal-galeriis toimunud Raoul Kurvitza näitusest, millega kunstnik jättis hüvasti kodumaaga, istudes järgmisel päeval lennukisse, et asuda elama New Yorki. Nüüd, pool aastat hiljem läidab Kurvitz Greenwich Village’i linnaosa tänavakohvikus sigareti ja jätkab juttu sealt, kus see Eestis pooleli jäi.
«Korraga olingi New Yorgis,» meenutab ta. «Kahe kohvriga. Üks telefoninumber taskus. Sillad põletatud. Rahakotis 2000 dollarit, mida pidasin esimese kolme kuu tarvis piisavaks stardikapitaliks. Esimese öö veetsin hirmkallis hotellis, arve oli 500 dollarit. Teisel päeval läks järgmine 500. Nägin, et nii ei lähe.»
Esimene otsus: kiiresti on vaja hakata rajama suhtlusvõrku. Selleks tuli osta mobiiltelefon ja avada e-postkast, et saata üle maailma sõpradele küsimus, kas neil on New Yorgis tuttavaid. Kolmanda päeva lõuna ajal hakkas telefon helisema ja meile tulema.
Kas teist saab nüüd ameeriklane?
Seda ma ei julge öelda. Olen läbi ja lõhki kosmopoliit ja ei taha ennast siduda ühegi rahvusega. Ma ei väidaks eriti isegi seda, et olen eestlane. Mulle meeldib globaalne suhtumine, et lõpuks räägid väga paljusid keeli, aga kõiki, ka oma päritolumaa keelt, tugeva aktsendiga. (Naerab.)
Eestlasena kiirustan küsima: kuidas saab luua kunsti, kui juured ei ole kusagil sügaval maas?
No juured… Juured on maailma kultuuris. Juured on hariduses. Lugemuses. Kui ma kunsti teen, siis võtan selles kokku oma lugemuse, selle, mida olen näinud reisidel maailma eri paikadesse, oma fantaasiad, oma kujutlused maailma arengu kohta. Julgen väita, et mitte ainult minus, vaid igas inimeses on terve maailma ajalugu olemas. Igaühel personaalsel moel. Mis Eestisse puutub, siis seal möödus mu lapsepõlv, aga ma ei tea, kas pean seepärast siduma end konkreetse rahvusega. Ma mäletan, milline oli mu lapsepõlves toatapeet ja mismoodi hommikul puder maitses. Kui need on juured, siis need juured on mul kahtlemata olemas ega kao kusagile.
Tundub, et maailmas on tekkimas uued globaalkodanikud.
See oleks ülimalt teretulnud. Mu vastkositud naine elab praegu Venemaal, mina New Yorgis. Abiellusime Eestis. Tegelikult oleme mõlemad maailmakodanikud, kes ei seo ennast ei Venemaa, Eesti ega Ameerikaga. Paraku on kaasaegne maailm siiski rajatud jäikadele poliitilistele ja bürokraatlikele reeglitele, mis ei soosi kosmopoliitset suhtumist. Sul peab olema kodakondsus, pass, viisad, tööload. Kõrgäris suudetakse sellest üle olla, sest raha maksab, aga katsu sa oma nappide, peaaegu olematute finantsidega kosmopoliit olla…
Ja ikkagi soovite just nii elada.
Sest tõsi on ka see, et kui midagi väga tahad, siis selle ka saad. Olen elus saanud kõik, mida olen tahtnud. Ja ilmselt saan ka edaspidi.
Teiesugusest globaalkodanikust õhkub tohutut pealehakkamist ja julgust. Neid kahte on vist uute alguste puhul kõige rohkem vaja?
Julgusest mul puudus ei ole, aga hirmsasti on vaja jõudu, energiat. Sõbrad vahel hurjutavad, et miks ma molutan New Yorgis terve päeva kodus. Aeg siin on ju nii tohutult kallis! Et miks ma ei ole kellelegi helistanud, mingeid asju ajanud. Aga ma ei ole nii teinud seepärast, et mul ei ole lihtsalt jõudu olnud. Sa pead siin peale lendama meeletu energia ja karismaga.
Mille poolest erineb New York teistest metropolidest?
New York on maailma kõige futuristlikum linn. Siin näed suhteliselt keskmiste inimeste pealt ära, milline on selliste keskmiste inimeste suhtumine maailma Euroopas, ütleme, kümne, Eestis 25 aasta pärast. Eelkõige näeb seda, kuivõrd võõrandunuks inimesed muutuvad. East Village’is, kus ma elan ja mis meenutab üliõpilaslaagrit, näen tihti, kuidas neli kutti, kes kõik on korralikult riides, kel kõigil näib olevat raha, õhtuti naisi otsivad. Millegipärast ei suuda nad õhtu jooksul aga kellegagi tutvuda. Nii nad seal on – neli jobu poissmeest, vahivad kiimalise pilguga ringi. Samal ajal istub teises lauas neli piltilusat tüdrukut, kes timmivad oma kokteile ja räägivad poistest. Kui aga mõni poiss tuleb lauda, siis saadavad tüdrukud ta pikalt. Või kui tüdruk viskab silma, hakkab poisil imelik. Inimlik suhtlemine oleks nagu võõraks jäänud. Märkamatult läheb 10 aastat mööda. Kortsud on näos. Ja korraga tekib paanika, et jäädaksegi üksi.
On see teie arvates eelkaja sellest, millised hakkavad inimsuhted kunagi ka mujal maailmas välja nägema?
Jaa-jaa. Siinne keskkond lubab tõesti paljud maailma tulevikustsenaariumid varem läbi elada. Mitte kusagil mujal ei ole niivõrd intensiivset keskkonda kui Manhattanil. See loob täiesti unikaalse koosluse. Olen näinud, et Euroopa kunstikriitikud üritavad välja muneda mida iganes, aga kümme aastat läheb mööda ja nende teooriad lähevad meelest. Kehtima on hakanud mitte pastakast väljaimetud mõttekonstruktsioonid, vaid see reaalsus, mis siin New Yorgis on tekkinud või läbi elatud. Seepärast ongi enamik postmodernistliku teooriaautoreid Euroopast pärit, aga kokku on see sulatatud ja kehtivuse on see saavutanud just siin, New Yorgi keskkonnas. Järgmiste paradigmadega läheb ilmselt samamoodi. Niikaua, kuni New York on maailma keskus.
Mis New Yorgi kunstiturul praegu müüb?
Võib vist öelda, et kõik. Siin on tuhat galeriid ja neis müüakse tõesti kõike – alates kõige kitshilikumatest lillepildikestest, mis on haledad abstraktsed katsetused. Küsimus on ainult hinnas. Kui rääkida tõsisemast kunstist, mis maailma edaspidi mõjutama hakkab, siis see on siiski installatoorne kunst – nishsh, kuhu mina ennast sean. Ameerika on suur maa, täis rikkaid inimesi, kes oma mõttetöös on piisavalt vabad ja kellel on suured maavaldused ja ruumid ning kellele tuleb ainult anda – mida suuremaid ja erakordsemaid asju, seda parem. Seega nõudlus installatoorse kunsti järele on siin olemas. Ja hämmastavalt suur.
Seega Raoul Kurvitza edu on garanteeritud?
Ei-ei, mitte nii kiiresti. Väiksemate showdega on võibolla reaalne alustada sügisel. Iseasi, kui väga ma tahan mingite väiksemate asjadega alustada. Võibolla on õigem ära oodata suure avapaugu aeg. See võtab ehk poolteist-kaks aastat. Aega nõuab inimeste ärarääkimine, masseerimine, veenmine. Et suurt asja teha, on vaja suuri investeeringuid, mille hankimiseks tuleb leida sponsoreid või rahastajaid. Selleks, et galerist jõuaks otsuseni, et su kunst väärib näitamist ja on müüdav, kulub juba psühholoogiliselt vaadates hulk aega.
Galerist on niisiis diktaator, kes kunstnike saatuse üle otsustab?
Mõnedes kohtades küll. Mõnedes kohtades ei võta galerist mingit vastutust ja kutsub kokku kuraatorite nõukogu, kes otsustab ühe või teise kunstnikuga koostööd teha. Koosoleku korraldamiseks kulub aga samuti aega, vahel toimuvad koosolekud korra aastas. See on hämmastav, kuidas nii kiires linnas nagu New York sellised asjad meeletult aega võivad võtta. Lisaks tuleb end pidevalt orbiidil hoida. Olen rohkem see tüüp, kellele ei meeldi tühja juttu rääkida – käia lõunatamas ja small talki ajamas -, kuid ikkagi olen sunnitud seda vahetpidamata tegema. Täistööna juba pool aastat.
Nii et… jalg ukse vahel?
Ukse vahel on, aga ma olen ikkagi äraootavas faasis. Kohe kui ma siia tulin, ütlesin endale, et võta, mees, julgelt poolteist-kaks aastat, ära kujuta endale ette, et enne seda üldse midagi toimuma hakkab. Põhimõtteliselt on mul läinud ladusalt. Mul on head soovitused, mis maksavad kulla hinda, sest tänu neile on üldse võimalik jutule pääseda, ja umbes seitse-kaheksa galeriid, kellega ma pidevalt suhtlen. Küsimus on just ajas: millal nad jõuavad veendumusele, et minu tööde väljapanemine neile ära tasub.
Millega te siis hetkel tegelete, et ära elada?
Nii imelik kui see ei ole, elatan end arvutitööga. Kui ma siia tulin, siis ainus, mis ma arvutiga teha oskasin, oli kahe sõrmega meilitoksimine. Nüüd kirjutan vaat et mingi väiksema java-programmigi valmis.
Milline on retsept, et New Yorgis just kunstnikuna läbi lüüa?
Kunagi ütles üks mu õpetaja, et läbilöömiseks on vaja kolme asja: annet, tööd ja müügioskust. Tundub, et mul taandub kõik müügioskuse peale. Mida see tähendab? Esiteks pead olema hea suhtleja ja suutma inimesi pehmeks rääkida. Enamik kunstnikke ei taha sellega tegelda, aga peab. Minema galeriisse, lai naeratus näol, mõjuma karismaatiliselt.
Ja tundma hästi New Yorgi kunstiringkondade kodeeritud keelt…
… neid väikseid nippe ja kummalisi reegleid, mis mujal võivad olla teistmoodi. Kunstnik ei tohi end näidata palujana, tal ei tohi olla isegi visiitkaarte, isegi pastakat või pliiatsit. Huvitatud galerist peab need andma, et kunstnik saaks vasaku käega, poolloetamatult oma meiliaadressi visata. Teiseks, pidev kiirustamine. Selge, et galeristil ei ole sinu jaoks palju aega ja sa ei tohi mingil juhul näidata, et sul on seda ülemäära.
Tohutult agressiivne peab olema. Igast jumala galeriist astub päeva jooksul läbi neli-viiskümmend kunstnikku ja sa ei tohi mingil juhul olla nagu teised, vaid pead meelde jääma. Aupaklikult mapiga ringi käies, et palun, vaadake mu töid, ei jõua absoluutselt kusagile. Galeristiga tuleb aeg kokku leppida ja talle sisendada, et sul on kiire, mitte temal. Samas peab olema viisakas, nalja viskama, sest liigse ülbusega ei saavuta ka midagi.
Ikkagi on huvitav, et nüüd, 40-aastasena, otsustasite end siin nähtavaks teha. Eestis ja Euroopas oleks ju kergem olnud.
Euroopas on mul näitusi olnud. Viimane Düsseldorfis. Siis Veneetsia biennaal. Personaalnäitused Rootsis, Taanis, Soomes, Saksamaal. Aga mind on eluaeg hämmastanud see, et peaaegu ükski Eesti kunstnik ei ole Eestist täielikult ära tulnud. Urmo Raus läks Pariisi õppima, aga on kuuldavasti Eestis tagasi. Mare Tralla käis Londonis ja on ka tagasi. Samal ajal lätlased, leedukad, poolakad, venelastest rääkimata, on mujal maailmas, ka New Yorgis, endale edukalt nime teinud. Seda peaks vaatama kui normaalset protsessi, et kunstnikud ongi internatsionaalsemad kui teised ja mingi osa neist lahkub. See, et Eestis ollakse kohapeal, ei ole minu arvates normaalne.
Ehk on põhjus selles, et eestlane on alalhoidlik, kardab lahkuda?
Just selles! Mul ei ole siin New Yorgis ausalt öeldes sugugi kerge ja ehk neid raskusi kardetaksegi. Eestis on ju mugav: ümberringi oma keele kontekst, sõbrad. Eks ma tunnen siin sellest muidugi puudust, tunnen vaimset isolatsiooni. Kõigest sellest peab aga suutma üle olla.
Kas mõte New Yorki kolida tekkis üleöö, umbes nii, et homme lähen?
Ei, olin seda planeerinud 10-15 aastat. Aga lõpuks kukkus ikkagi nii välja, et napilt enne lennuki väljumist pakkisin kaks kotti ja, üks telefoninumber taskus, sõitsin minema. Mäletan, kuidas eelmisel kevadel tundsin, et kui nüüd oma elus pööret ei tee, siis ei tee seda kunagi ja järgmised 20 aastat ringlen Kuku klubi ja kunstiakadeemia vahel. Otsustasin erinev olla.
© Postimees 2000