Kaitseliit päästis Kurgja veskitammi
 Anu Saare
 Nii kõrget veeseisu ei mäleta Kurgjal ka kõige vanemad inimesed
Hõisete saatel algas pärast plahvatusi jääminek 15-kraadise külmaga
|
 |
|
Pealtvaatajate ohutus kauguses hoidmiseks olid kohal politseinikud, kes tammi plahvatuste ajal inimtühjana hoidsid. Lõhketööd pidid olema tehtud täpsusega, mis purustaks paksu jäämassi, aga jätaks ehitise vigastamata.
Foto: Marko Mumm |
|
Kaitseliitlased õhkisid laupäeval Kurgja veskitammi juurde kuhjunud jäämassiivi, mis ähvardas üle ujutada Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi.
Tõusnuks vesi veel, olnuks taluõu, veskihooned ja elamu vee all ning kõige suuremas ohus veskitamm ja sild ise.
“Nüüd on oht möödas, veskitamm ja sild on päästetud,” ütles Kurgja talumuuseumi direktor Heldur Hiis pärast närvesöövat võitlust loodusega. Kui sulailmad oleksid jää liikuma pannud, oleks jääkamakad silla allavoolu viinud. Hiisi sõnul oli see ainult aja küsimus.
“Paisu ees vesi iga päevaga tõusis ja tõusis, paisu lagi on külmetanud ja kasvatas kogu aeg jääd juurde,” selgitas Hiis.
Kogu Kurgja ajaloo jooksul pole nii omapärast loodusnähtust varem esinenud ja nii kõrget veeseisu ei mäleta isegi vanemad inimesed. Ilmateadlased põhjendavad erakordset loodusimet sellega, et õhu- ja veetemperatuur on pikka aega ühesugusena püsinud.
Jakobsoni lesk sõitis paadiga aknast sisse
Kui Kurgjal aastaid korraldatud jõulu- ja aastavahetusprogrammist käib osa saamas umbes 3000 inimest, siis nüüd on 3-4 päevaga 500-600 huvilist jää imetegusid pealt vaadanud. “Inimesi on see köitnud, sellist vaatepilti näeb harva,” lisab Hiis.
Hiis teab, et 1928. aasta suurvee ajal oli vesi veelgi kõrgem, uputas üle karjamaad ja taluõue ning Jakobsoni lesk Julia sõitis paadiga veskisse ja otse veskihoone aknast sisse.
Kurgja töömeeste käteramm ja abiks toodud survepesurid loodusjõudude vastu ei saanud, olgu külma loodud jääskulptuur kui lummav tahes, silla päästmiseks tuleb see õhku lasta.
“Meil on maestro ise kohal,” ütles Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Erik Reinhold. Maestro on Pärnumaa maleva instruktor leitnant Heigo Tagam, kes päästeaktsiooni läbi viib. Kuigi õhkimine on tema leivanumber, tunnistab ta, et operatsioon on raske, sest jää käitumist raske prognoosida. “Olen enam-vähem kõiki lõhkamistöid teinud, metalli ja raudbetooni, aga jääga pole varem tegemist olnud,” selgitab ta.
Asja komplitseerib see, et laengud peavad olema parasjagu nii võimsad, et jää puruneks, aga looduskaitsealune sild peab jääma terveks ja puutumatuks. “Probleem on selles, et sild ei tohi viga saada,” ohkab ta. Lõhke-ainet trotüüli on varutud 300 kilo, valmis seatakse 200- ja 400-grammised laengud.
Mehed teevad oma viimased suitsud, enne kui lõhkeaine kohale tuuakse. Malevapealik küsib talumuuseumi peremehelt Hiisilt luba, kas vanas puitveskis ikka piipu tohib teha. “Võite küll, niikuinii lasete õhku,” lubab Hiis naerdes. “Pane lõhkeaine kohal põlema,” naeravad mehed.
Pealtvaatajaid vaatemängule jätkub, kõik huvilised hoitakse politsei valve all ohutus kauguses. Eesti Päevaleht lubatakse päästeoperatsiooni köögipoolele, kaitseks leitnant Tagami isiklik kiiver. “Kui kaod tekivad, siis minu pea läheb niikuinii, parem siis juba ilma kiivrita,” ütleb ta.
Närvide mäng ajas maestrol naha kuumaks
“Töötab hästi, auk on sees ja mitte sillal,” hõikab Tagam pärast esimest plahvatust. Tagam tunnistab, et närvid on nii pingul, et tema nahavahe on pakasekraadidele vaatamata soe.
Pärast teist plahvatust on veetaseme langust märgata ja pärast neljandat kõlab rõõmuhõise – jää liigub ligi poole jõe ulatuses suurte tükkidega allavoolu. Nagu kevadine jääminek, ainult et ligi 15-kraadise külmaga.
“Olen rahul, meil oli õnne, aga oht, et jää sõitma hakkab, pole möödas,” ütleb Tagam. Nüüd on vaja jõgi jääst puhastada ja enne pimedat õhtule ei saada. “Mees tunneb oma tööd, meil lobisemise eest palka ei maksta,” tunnustab tema tööd malevapealik Reinhold.
“Kas teeme nüüd rahvale nalja ka ja laseme silla ka õhku?” lisab õnnestunud päästeoperatsioon meestele naljatuju.
“Kuhu ülejäänud lõhkeaine panna?” mattub Hiisi küsimus naerupahvakusse. Muuseumi direktor on rahul. Kurgja sild on päästetud.
|
Uudised
VE: Kurgja talumuuseum
(12.01.2004)
Foto: Marko Mumm
Kaitseliitlased õhkisid laupäeval Kurgja veskitammi juurde kuhjunud jäämassiivi, mis ähvardas üle ujutada Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi.
Tõusnuks vesi veel, olnuks taluõu, veskihooned ja elamu vee all ning kõige suuremas ohus veskitamm ja sild ise.
“Nüüd on oht möödas, veskitamm ja sild on päästetud,” ütles Kurgja talumuuseumi direktor Heldur Hiis pärast närvesöövat võitlust loodusega. Kui sulailmad oleksid jää liikuma pannud, oleks jääkamakad silla allavoolu viinud. Hiisi sõnul oli see ainult aja küsimus.
“Paisu ees vesi iga päevaga tõusis ja tõusis, paisu lagi on külmetanud ja kasvatas kogu aeg jääd juurde,” selgitas Hiis.
Kogu Kurgja ajaloo jooksul pole nii omapärast loodusnähtust varem esinenud ja nii kõrget veeseisu ei mäleta isegi vanemad inimesed. Ilmateadlased põhjendavad erakordset loodusimet sellega, et õhu- ja veetemperatuur on pikka aega ühesugusena püsinud.
Jakobsoni lesk sõitis paadiga aknast sisse
Kui Kurgjal aastaid korraldatud jõulu- ja aastavahetusprogrammist käib osa saamas umbes 3000 inimest, siis nüüd on 3-4 päevaga 500-600 huvilist jää imetegusid pealt vaadanud. “Inimesi on see köitnud, sellist vaatepilti näeb harva,” lisab Hiis.
Hiis teab, et 1928. aasta suurvee ajal oli vesi veelgi kõrgem, uputas üle karjamaad ja taluõue ning Jakobsoni lesk Julia sõitis paadiga veskisse ja otse veskihoone aknast sisse.
Kurgja töömeeste käteramm ja abiks toodud survepesurid loodusjõudude vastu ei saanud, olgu külma loodud jääskulptuur kui lummav tahes, silla päästmiseks tuleb see õhku lasta.
“Meil on maestro ise kohal,” ütles Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Erik Reinhold. Maestro on Pärnumaa maleva instruktor leitnant Heigo Tagam, kes päästeaktsiooni läbi viib. Kuigi õhkimine on tema leivanumber, tunnistab ta, et operatsioon on raske, sest jää käitumist raske prognoosida. “Olen enam-vähem kõiki lõhkamistöid teinud, metalli ja raudbetooni, aga jääga pole varem tegemist olnud,” selgitab ta.
Asja komplitseerib see, et laengud peavad olema parasjagu nii võimsad, et jää puruneks, aga looduskaitsealune sild peab jääma terveks ja puutumatuks. “Probleem on selles, et sild ei tohi viga saada,” ohkab ta. Lõhke-ainet trotüüli on varutud 300 kilo, valmis seatakse 200- ja 400-grammised laengud.
Mehed teevad oma viimased suitsud, enne kui lõhkeaine kohale tuuakse. Malevapealik küsib talumuuseumi peremehelt Hiisilt luba, kas vanas puitveskis ikka piipu tohib teha. “Võite küll, niikuinii lasete õhku,” lubab Hiis naerdes. “Pane lõhkeaine kohal põlema,” naeravad mehed.
Pealtvaatajaid vaatemängule jätkub, kõik huvilised hoitakse politsei valve all ohutus kauguses. Eesti Päevaleht lubatakse päästeoperatsiooni köögipoolele, kaitseks leitnant Tagami isiklik kiiver. “Kui kaod tekivad, siis minu pea läheb niikuinii, parem siis juba ilma kiivrita,” ütleb ta.
Närvide mäng ajas maestrol naha kuumaks
“Töötab hästi, auk on sees ja mitte sillal,” hõikab Tagam pärast esimest plahvatust. Tagam tunnistab, et närvid on nii pingul, et tema nahavahe on pakasekraadidele vaatamata soe.
Pärast teist plahvatust on veetaseme langust märgata ja pärast neljandat kõlab rõõmuhõise – jää liigub ligi poole jõe ulatuses suurte tükkidega allavoolu. Nagu kevadine jääminek, ainult et ligi 15-kraadise külmaga.
“Olen rahul, meil oli õnne, aga oht, et jää sõitma hakkab, pole möödas,” ütleb Tagam. Nüüd on vaja jõgi jääst puhastada ja enne pimedat õhtule ei saada. “Mees tunneb oma tööd, meil lobisemise eest palka ei maksta,” tunnustab tema tööd malevapealik Reinhold.
“Kas teeme nüüd rahvale nalja ka ja laseme silla ka õhku?” lisab õnnestunud päästeoperatsioon meestele naljatuju.
“Kuhu ülejäänud lõhkeaine panna?” mattub Hiisi küsimus naerupahvakusse. Muuseumi direktor on rahul. Kurgja sild on päästetud.