|
Julius Kuperjanov ja Paju lahing
Julius Kuperjanov sündis 11. novembril 1894. aastal Venemaal Ljohhovos Liisa ja Daniel Kuperjanovi kolmanda lapsena. 1904 tuli pere tagasi Eestisse — Tartumaale Kambjasse. Tegelik perekonnanimi oli Kupper, kuid Vene ametnikud tegid selle n-ö suupärasemaks, juba vanaisa Jaan Kupper nimetati Kuperjanoviks.
1909. aastal lõpetas Julius Kuperjanov Sipe ministeeriumikooli, aastatel 1910-1914 õppis Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetamise järel töötas aasta Kambjas kooliõpetajana. 1915. Aasta veebruaris mobiliseeriti noor mees Vene armeesse ja samal aastal jõudis ta lõpetada Peterburi lipnike kooli.
Aastatel 1915-1917 võttis Kuperjanov osa I maailmasõjast, kus ülendati vapruse eest leitnandiks. Talle omistati ka seitse Vene ordenit. 19. juulil 1917 sai J. Kuperjanov mõlemast jalast raskelt haavata ja evakueeriti tagalasse, kust suunati pärast paranemist Tartu tagavarapataljoni pataljoniülema asetäitjaks. Juhtis 20. veebruaril 1918 Tartus enamlastelt võimu võtmist.
Saksa okupatsiooni ajal 1918 organiseeris Kuperjanov põrandaalust Kaitseliitu, novembris 1918 nimetati Tartumaa Kaitseliidu ülemaks. 1918. aasta detsembris hakkas formeerima vabatahtlikest koosnevat partisanisalka ja moodustas 22. detsembril Puurmani mõisas oma staabi.
14. jaanuaril 1919 osales Tartu vabastamisel 1200 Kuperjanovi partisani.
Abikaasa saatus
Koos Julius Kuperjanoviga võitles ka tema abikaasa Alice (neiuna Johanson), kellega ta abiellus 26. veebruaril 1918 Kambja kirikus. Alice õppis aastail 1907-1910 Sipe ministeeriumikoolis, aastail 1910-1914 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis. Seejärel sõitis Petrogradi, kus sooritas lõpueksamid. Alice Kuperjanov oli mitmete heategevuslike seltside liige. Ta jõudis kirjutada raamatu “Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni”, mis ilmus 1937. aastal ja mida on säilinud Valgamaal erakätes vaid 3-4 eksemplari. 14. juunil 1941. aastal ta arreteeriti ja saadeti Sosva vangilaagrisse. § 58-13 alusel mõisteti ta surma ja lasti maha 17. juulil 1942. Tema hauda ei tea keegi.
Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine
Paju lahingut peeti 30. –31. jaanuaril 1919. Paju mõis asus 7,5 kilomeetri kaugusel Valga linnast. Esimene rünnak mõisale nurjus vastase jõudude ülekaalu tõttu. 31. jaanuaril alustati teist rünnakut. Eesti soomusrongid ei saanud omadele appi tulla, sest Paju mõisast 3-4 kilomeetri kaugusel asuv Tõlliste sild oli purustatud. Tungiti üle lageda välja mõisa suunas. Vaenlane laskis partisanid 400 meetri kaugusele mõisast ning avas siis marutule. Punaväelasi toetas maanteelt kaks soomusautot ja raudteelt kaks soomusrongi. Julius Kuperjanov tõttas ise kohale, et mehi innustada, kuid sai surmavalt haavata. Kuul vigastas maksa ja paremat neeru. Ta pandi Sangaste jaamas sanitaarrongile, kus oli ligi 100 raskelt haavatut. Alles 1. veebruari varahommikul jõudis ešelon Tartusse. Kuperjanov viidi Vallikraavi tänava erakliinikusse, kuid arstid ei suutnud teda päästa. 2. veebruari varahommikul Kuperjanov suri ja maeti 6. veebruaril Tartu Raadi kalmistule. Kuperjanovi väesalgale anti ametlikult tema nimi.
Paju lahingust võtsid osa ka soomlased, 31. jaanuaril kell 16.30 jõudis Põhja Poegade I pataljon Paju mõisasse. 1. veebruaril 1919 vabastati Valga. Kokku osales lahingus 2293 vabatahtlikku, neist 55 ohvitseri ja 1992 sõdurit. Juhtideks olid major M. Ekström ja H. Kalm.
Paju lahingu mälestuse jäädvustamine
1. veebruaril 1934, Valga vabastamise 15. aastapäeval avati seal Jaani kiriku seinal mälestustahvel. Avamisel viibisid Eesti riigivanem K. Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Nõukogude võimu saabudes mälestustahvel hävitati. 31. jaanuaril 1999, Paju lahingu 80. aastapäeval avati mälestustahvel Valga Gümnaasiumi õpetaja Vikki Pennoneni initsiatiivil taas. Avamisel osales ka Soome suursaadik Pekka Oinonen.
Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis Valgamaal 1930. aastal. 1932. aastal võttis selle teema üles 2. diviisi ülem kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli Valga arhitekt Georg Saar. Oli plaanis ehitada 9 meetri kõrgune koonusekujuline muldkeha, mille tipus mälestusmärk Vabadusristi, kuperjanovlaste ja Soome Põhja Poegade üksuse embleemidega ning tahvlid lahingus langenute nimedega.
12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Laidoner Paju monumendile nurgakivi.
Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäigi mälestussammas avamata.
Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Paju lahingu 85. aastapäeval asetas mälestussamba jalamile pärja president Arnold Rüütel. Auvalves olid Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased Oliver Baida ja Rauno Peets.
EINO VESKIS,
Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige
Ajalehest Vooremaa, 31.01.2008
|
Uudised
VE: Kuperjanov, Julius
Julius Kuperjanov ja Paju lahing
Julius Kuperjanov sündis 11. novembril 1894. aastal Venemaal Ljohhovos Liisa ja Daniel Kuperjanovi kolmanda lapsena. 1904 tuli pere tagasi Eestisse — Tartumaale Kambjasse. Tegelik perekonnanimi oli Kupper, kuid Vene ametnikud tegid selle n-ö suupärasemaks, juba vanaisa Jaan Kupper nimetati Kuperjanoviks.
1909. aastal lõpetas Julius Kuperjanov Sipe ministeeriumikooli, aastatel 1910-1914 õppis Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetamise järel töötas aasta Kambjas kooliõpetajana. 1915. Aasta veebruaris mobiliseeriti noor mees Vene armeesse ja samal aastal jõudis ta lõpetada Peterburi lipnike kooli.
Aastatel 1915-1917 võttis Kuperjanov osa I maailmasõjast, kus ülendati vapruse eest leitnandiks. Talle omistati ka seitse Vene ordenit. 19. juulil 1917 sai J. Kuperjanov mõlemast jalast raskelt haavata ja evakueeriti tagalasse, kust suunati pärast paranemist Tartu tagavarapataljoni pataljoniülema asetäitjaks. Juhtis 20. veebruaril 1918 Tartus enamlastelt võimu võtmist.
Saksa okupatsiooni ajal 1918 organiseeris Kuperjanov põrandaalust Kaitseliitu, novembris 1918 nimetati Tartumaa Kaitseliidu ülemaks. 1918. aasta detsembris hakkas formeerima vabatahtlikest koosnevat partisanisalka ja moodustas 22. detsembril Puurmani mõisas oma staabi.
14. jaanuaril 1919 osales Tartu vabastamisel 1200 Kuperjanovi partisani.
Abikaasa saatus
Koos Julius Kuperjanoviga võitles ka tema abikaasa Alice (neiuna Johanson), kellega ta abiellus 26. veebruaril 1918 Kambja kirikus. Alice õppis aastail 1907-1910 Sipe ministeeriumikoolis, aastail 1910-1914 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis. Seejärel sõitis Petrogradi, kus sooritas lõpueksamid. Alice Kuperjanov oli mitmete heategevuslike seltside liige. Ta jõudis kirjutada raamatu “Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni”, mis ilmus 1937. aastal ja mida on säilinud Valgamaal erakätes vaid 3-4 eksemplari. 14. juunil 1941. aastal ta arreteeriti ja saadeti Sosva vangilaagrisse. § 58-13 alusel mõisteti ta surma ja lasti maha 17. juulil 1942. Tema hauda ei tea keegi.
Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine
Paju lahingut peeti 30. –31. jaanuaril 1919. Paju mõis asus 7,5 kilomeetri kaugusel Valga linnast. Esimene rünnak mõisale nurjus vastase jõudude ülekaalu tõttu. 31. jaanuaril alustati teist rünnakut. Eesti soomusrongid ei saanud omadele appi tulla, sest Paju mõisast 3-4 kilomeetri kaugusel asuv Tõlliste sild oli purustatud. Tungiti üle lageda välja mõisa suunas. Vaenlane laskis partisanid 400 meetri kaugusele mõisast ning avas siis marutule. Punaväelasi toetas maanteelt kaks soomusautot ja raudteelt kaks soomusrongi. Julius Kuperjanov tõttas ise kohale, et mehi innustada, kuid sai surmavalt haavata. Kuul vigastas maksa ja paremat neeru. Ta pandi Sangaste jaamas sanitaarrongile, kus oli ligi 100 raskelt haavatut. Alles 1. veebruari varahommikul jõudis ešelon Tartusse. Kuperjanov viidi Vallikraavi tänava erakliinikusse, kuid arstid ei suutnud teda päästa. 2. veebruari varahommikul Kuperjanov suri ja maeti 6. veebruaril Tartu Raadi kalmistule. Kuperjanovi väesalgale anti ametlikult tema nimi.
Paju lahingust võtsid osa ka soomlased, 31. jaanuaril kell 16.30 jõudis Põhja Poegade I pataljon Paju mõisasse. 1. veebruaril 1919 vabastati Valga. Kokku osales lahingus 2293 vabatahtlikku, neist 55 ohvitseri ja 1992 sõdurit. Juhtideks olid major M. Ekström ja H. Kalm.
Paju lahingu mälestuse jäädvustamine
1. veebruaril 1934, Valga vabastamise 15. aastapäeval avati seal Jaani kiriku seinal mälestustahvel. Avamisel viibisid Eesti riigivanem K. Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Nõukogude võimu saabudes mälestustahvel hävitati. 31. jaanuaril 1999, Paju lahingu 80. aastapäeval avati mälestustahvel Valga Gümnaasiumi õpetaja Vikki Pennoneni initsiatiivil taas. Avamisel osales ka Soome suursaadik Pekka Oinonen.
Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis Valgamaal 1930. aastal. 1932. aastal võttis selle teema üles 2. diviisi ülem kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli Valga arhitekt Georg Saar. Oli plaanis ehitada 9 meetri kõrgune koonusekujuline muldkeha, mille tipus mälestusmärk Vabadusristi, kuperjanovlaste ja Soome Põhja Poegade üksuse embleemidega ning tahvlid lahingus langenute nimedega.
12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Laidoner Paju monumendile nurgakivi.
Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäigi mälestussammas avamata.
Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Paju lahingu 85. aastapäeval asetas mälestussamba jalamile pärja president Arnold Rüütel. Auvalves olid Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased Oliver Baida ja Rauno Peets.
EINO VESKIS,
Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige
Ajalehest Vooremaa, 31.01.2008