Nüüdsete valimiste üks parlamendikoht läks parteidele maksma mitusada tuhat krooni. Rojalistliku partei valimiskulud olid 1992. a. vaid üks kroon – saime oma parlamendikohad hinnaga 25 senti paar! Tõsi, tollal võimaldati piisavalt tasuta eetri- ja leheruumi.
Meie ei varastanud
Kuningriiklased täitsid oma ainsa valimislubaduse, et nad ei hakka ise mammonat koguma. Veelgi enam. Kuningriiklased olid selles asjas tüliks ka teistele.
Ometi üritati ka meid mitu korda ära osta. Mäletan, sealhulgas oli ka Leonid Apananski katse, mille käigus kinnitati, et Apananski oli kokku miljoni krooniga rahastanud nii Isamaa kui ka Rahvarinde valimiskampaaniat. Hilisem Iisraeli relvatehing, milles Apananski ligikaudu 10 miljonit tasku pani, vaid kinnitas seda väidet.
Meie 8-liikmeline fraktsioon ei suutnud hääletamisel ära hoida ebamõistlikke otsuseid. Asjaolu, et kuningriiklased ainsana paljudele laenulepingutele vastu hääletasid, kas või eelnimetatud relvatehingut ainsana ei toetanud, ei muutnud otsustamisel lõppkokkuvõttes midagi.
Seetõttu pidime teiste erakondade lollusi või saamahimu välja naerma kuninga narri kombel. Parim näide – trummiga palvetunni pidamine. Kui oleks hakatud tõsimeeli käima seadusesse kirjutatud iganädalases palvetunnis, oleksid järgnenud palvetunnid riigiasutustes, koolides, lasteaedades. Pärast meie ebatraditsioonilist sekkumist ei saanud aga kristlik palvetund jalgu alla. Alles nüüd, 10 aastat hiljem, on kohustuslik usuõpetuse kava uuele ringile jõudnud.
On küsitud, kas Res Publicas saab näha kuningriiklaste traditsioonide jätkajat. On ju nende loosungid suunatud samuti eetikale ja korrale, on ju nende ridades parlamenti pääsenud mitu värvikat isikut: Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm, Elle Kull ja Imre Sooäär.
Kuningriiklased on asendamatud
Kahtlen siiski. Ka meie ajal oli teistes fraktsioonides isikuid, kellest oleks võinud oodata sarnast käitumismalli (näiteks Tõnu Tepandi). Paraku lähtusid nad oma fraktsioonide taktikepist ja nii võib arvata, et ka Hannese ja Tarmo suu saab parteidistsipliiniga kinni pandud. Res Publica rahastamise telgitagused ja võtted ei luba mul olla kindel, et eetika ja kord jäävad lõpuni järgitavaks lipukirjaks.
Iseasi oleks, kui Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm oleks saanud mandaadi koos mõne teise raamidest ohjeldamata isikuga (nagu Mark Soosaar, Toomas Alatalu, Jaak Allik) ja saaks moodustada omaette väikefraktsiooni. Sel juhul usuksin küll, et mitu kuningriiklaste traditsiooni leiaks järgimist.
Rojalistide valimisteesid 1992
Kuningriik – see on järjepidevus, õiglus, stabiilsus ja turvatunne.
Enamik põhjamaid on kuningriigid, kus demokraatia stabiilsem, riigikord püsivam ja rahva heaolu parem.
Kuningas on oma rahvale sümbol, nagu seda on lipp, vapp ja hümn. Ta on riigipeana kui isa, kelle kodusolek tagab lastele turvatunde. Miks peaks rahvas iga viie aasta tagant valima endale uut isa?
Erinevalt presidendist ei saa kuningaks küünarnukkide abil tippu tõusnud poliitik. Kuningaks sünnitakse. Koos emapiimaga omandab kroonprints vastutuse oma riigi ja rahva ees, koolis õpetatakse tulevasele riigipeale vajalikke käitumisreegleid ja tavasid.
Erinevalt presidendist ei pea kuningas mõtlema järgmisele valimiskampaaniale ja ajama populistlikku poliitikat. Kuningas ei pea käituma rentnikuna, kes tänase kasu nimel on valmis maa välja kurnama.
Kui Eesti kuningas on sugulussidemetes teiste Euroopa kuningriikide riigipeadega, ei muutu Eesti suurriikide sobingute objektiks.
Eesti Kuningriik saab olema rahvusriik, kus iga kuningriigi alam oskab eesti keelt. Eesti Kuningriik ei tähenda Baltoskandia Keisririiki ega Vene Impeeriumi vasallriiki.
Vabariik on nagu maharaiutud ladvaga puust kasvanud põõsas, milles iga suurem oks peab lootusetut võitlust saamaks ladvaks. Kuningriik on aga nagu laanekuusk, kus erakondliku kemplemise kohal kõrgub seda stabiliseeriv kuningavõim.
Kalle Kulbok, kuningriiklane, riigikogu liige 1992-1995
Uudised
VE: kuningriiklased
Kuningriiklaste tagasitulek?
SL Õhtuleht, esmaspäev. 10. märts 2003
Kõrvaltoodu oli kümmekond aastat tagasi rojalistide partei lipukiri, mille all kuningriiklased said 8 riigikogu kohta. Ei olnud aeg küps kuningriigi väljakuulutamiseks, tollal oli meie ülesanne riikliku mõtteviisi kultiveerimine ja lolluste väljanaermine.
Nüüdsete valimiste üks parlamendikoht läks parteidele maksma mitusada tuhat krooni. Rojalistliku partei valimiskulud olid 1992. a. vaid üks kroon – saime oma parlamendikohad hinnaga 25 senti paar! Tõsi, tollal võimaldati piisavalt tasuta eetri- ja leheruumi.
Meie ei varastanud
Kuningriiklased täitsid oma ainsa valimislubaduse, et nad ei hakka ise mammonat koguma. Veelgi enam. Kuningriiklased olid selles asjas tüliks ka teistele.
Ometi üritati ka meid mitu korda ära osta. Mäletan, sealhulgas oli ka Leonid Apananski katse, mille käigus kinnitati, et Apananski oli kokku miljoni krooniga rahastanud nii Isamaa kui ka Rahvarinde valimiskampaaniat. Hilisem Iisraeli relvatehing, milles Apananski ligikaudu 10 miljonit tasku pani, vaid kinnitas seda väidet.
Meie 8-liikmeline fraktsioon ei suutnud hääletamisel ära hoida ebamõistlikke otsuseid. Asjaolu, et kuningriiklased ainsana paljudele laenulepingutele vastu hääletasid, kas või eelnimetatud relvatehingut ainsana ei toetanud, ei muutnud otsustamisel lõppkokkuvõttes midagi.
Seetõttu pidime teiste erakondade lollusi või saamahimu välja naerma kuninga narri kombel. Parim näide – trummiga palvetunni pidamine. Kui oleks hakatud tõsimeeli käima seadusesse kirjutatud iganädalases palvetunnis, oleksid järgnenud palvetunnid riigiasutustes, koolides, lasteaedades. Pärast meie ebatraditsioonilist sekkumist ei saanud aga kristlik palvetund jalgu alla. Alles nüüd, 10 aastat hiljem, on kohustuslik usuõpetuse kava uuele ringile jõudnud.
On küsitud, kas Res Publicas saab näha kuningriiklaste traditsioonide jätkajat. On ju nende loosungid suunatud samuti eetikale ja korrale, on ju nende ridades parlamenti pääsenud mitu värvikat isikut: Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm, Elle Kull ja Imre Sooäär.
Kuningriiklased on asendamatud
Kahtlen siiski. Ka meie ajal oli teistes fraktsioonides isikuid, kellest oleks võinud oodata sarnast käitumismalli (näiteks Tõnu Tepandi). Paraku lähtusid nad oma fraktsioonide taktikepist ja nii võib arvata, et ka Hannese ja Tarmo suu saab parteidistsipliiniga kinni pandud. Res Publica rahastamise telgitagused ja võtted ei luba mul olla kindel, et eetika ja kord jäävad lõpuni järgitavaks lipukirjaks.
Iseasi oleks, kui Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm oleks saanud mandaadi koos mõne teise raamidest ohjeldamata isikuga (nagu Mark Soosaar, Toomas Alatalu, Jaak Allik) ja saaks moodustada omaette väikefraktsiooni. Sel juhul usuksin küll, et mitu kuningriiklaste traditsiooni leiaks järgimist.
Rojalistide valimisteesid 1992
Kuningriik – see on järjepidevus, õiglus, stabiilsus ja turvatunne.
Enamik põhjamaid on kuningriigid, kus demokraatia stabiilsem, riigikord püsivam ja rahva heaolu parem.
Kuningas on oma rahvale sümbol, nagu seda on lipp, vapp ja hümn. Ta on riigipeana kui isa, kelle kodusolek tagab lastele turvatunde. Miks peaks rahvas iga viie aasta tagant valima endale uut isa?
Erinevalt presidendist ei saa kuningaks küünarnukkide abil tippu tõusnud poliitik. Kuningaks sünnitakse. Koos emapiimaga omandab kroonprints vastutuse oma riigi ja rahva ees, koolis õpetatakse tulevasele riigipeale vajalikke käitumisreegleid ja tavasid.
Erinevalt presidendist ei pea kuningas mõtlema järgmisele valimiskampaaniale ja ajama populistlikku poliitikat. Kuningas ei pea käituma rentnikuna, kes tänase kasu nimel on valmis maa välja kurnama.
Kui Eesti kuningas on sugulussidemetes teiste Euroopa kuningriikide riigipeadega, ei muutu Eesti suurriikide sobingute objektiks.
Eesti Kuningriik saab olema rahvusriik, kus iga kuningriigi alam oskab eesti keelt. Eesti Kuningriik ei tähenda Baltoskandia Keisririiki ega Vene Impeeriumi vasallriiki.
Vabariik on nagu maharaiutud ladvaga puust kasvanud põõsas, milles iga suurem oks peab lootusetut võitlust saamaks ladvaks. Kuningriik on aga nagu laanekuusk, kus erakondliku kemplemise kohal kõrgub seda stabiliseeriv kuningavõim.
Kalle Kulbok, kuningriiklane, riigikogu liige 1992-1995