7 adramaa suuruse (1241.a.) Kukruse küla esimeseks teadaolevaks läänimeheks oli Nycolaus de Orges, hiljem Hans Maydel.
1410.a.-l läks küla Lodede suguvõsa kätte, kelle valdusesse jäi 1744.a-ni.
Kukruse mõisa olemasolu mainitakse esmakordselt 1477.a-l, teateid
Kukruse rüütlimõisast on 1453.a-st.
1762.a-l said mõisa omanikeks vahetuste teel Tollide suguvõsa ja 1780.a-st muutis Karl Gustav Toll Kukruse mõisa suguvõsa pärusmõisaks.
Kukruse mõisa ehitati välja 19. sajandil. Ansambel, mille rohketest hoonetest on mõned säilinud ka meie päevini (hobuse- ja härjatallid, ait, tõllakuur, kelder, viljakuivati). Varemeiks on muutunud viinavabrik, valitseja- ja kärnerimaja. Nõukogude ajal oli riikliku kaitse alla võetud 19. sajandi teisel poolel ehitatud klassitsistlik mõisa peahoone. Tähelepanu väärib ka vabakujuline park ja tamme-lehise allee mõisapargi ja Kabelimetsa vahel.
Kukruse (Kuckers) rüütlimõisa peahoone on liigendatud ja mitmes järgus rajatud kivihoone ja vanema osa moodustab klassitsistlik, pikk liigendatud ühekordne ehitus XIX sajandi I poole keskelt. Kesksele korpusele on lisatud kaks tugevalt eenduvat madalamat tiibhoonet ja XIX sajandi lõpus
ehitati vasakpoolsele tiibhoonele teine korrus. Mitu korda on ümber ehitatud peaukse ees asuv lai terrass, mis lõppkokkuvõttes moodustas laia lahtise, kuid katustatud kahepoolsete treppidega veranda.
Algselt oli peahoone ees avar vabakujuline park, mis isoleeris selle majandushoonete rühmast ja pargis oli laiaulatuslik tiigisüsteem
mitmete saartega.
Peahoone ees oli avar poolringikujuline esiväljak, kust algas mitmekordne võimas lehisallee 0,7 km kaugusel asuva perekonna matmispaigani, kus oli väike paekivist krohvitud seintega ja viilkatusega kabel.
1841. aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik Robert von Toll (1802-1876). Lahkunud peatselt sõjaväeteenistusest, pühendus ta jäägitult oma meelisharrastusele – ajalooliste ürikute kogumisele ja läbitöötamisele. Juba teme eelkäija Friedrich Ludwig von Toll (1781-1841) oli alustanud ordu- ja rootsiaegsete ürikute kogumist. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, milles leidus hulk mõisate dokumente ja kirjakogusid, üle 600 pärgamentüriku, palju riigitegelaste kirju. Kukruse arhiivi materjalide põhjal avaldati aastail 1856-87 ürikutekogu “Est- u. Livländische Brieflade”, mis sisaldas agraar-ajaloolisi, genealoogilisi, numismaatilisi ja muid ürikuid. 1935. aastal ostis haridussotsiaalministeerium 5000 krooni eest Kukruse arhiivi, mis samal aastal anti üle riigi keskarhiivile.
Tollide perekonnakalmistul Kukruse kabelimäel on polaaruurija Eduard Tolli (1858-1902) mälestuseks püstitatud omapärane monument – kivist purjelaeva kujutis (materjalina kasutatud väikeselohulist kultusekivi, lohud on samba tagaküljel). E. Toll omandas Tartu ülikoolis zooloogiakandidaadi ja mõni aeg hiljem geoloogiamagistri kraadi. Teadusesse jäädvustas ta oma nime mitme Kirde-Siberi ekspeditsiooniga. Nende reiside tulemus oli seitse köidet teaduslikke uurimusi. Oma viimasel ekspeditsioonil aastail 1900-1902 lootis ta leida salapärast Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikust põhja pool, kuid teadmata asjaoludel hukkus koos kolme kaaslasega. Peterburist saadeti välja päästeekspeditsioon, kes küll leidis E. Tolli peatuspaigad ja mahajäetud kollektsioonid, kuid grupi liikmeid mitte. Eduard Tolli nimi on antud mitmele geograafilisele objektile: lahele Taimõri rannikul, jõele Taimõri poolsaarel, kõrgustikule Kotelnõi saarel, jäästikule Bennetti saarel.
Kukruse mõis ja Tollid on ajalukku läinud esimeste põlevkivikasutajatena tööstuslikul otstarbel, sest nende viinavabrik töötas põlevkiviküttel ja eks ka legend põlevkivi tekkest läbi Kukruse mõisniku ja karjapoiste ole omaette ajalooline fakt.
Kaua aega on endine mõisa peahoone olnud administratiivhooneks, elamuks ja praegu Jõhvi Restauraatori kontor.
Kukruse mõisa juurde kuulus hulgaliselt kõrvalhooneid, neist enamus on pärit XIX sajandi lõpust. Mitmed on neist restaureeritud ja kasutusel. Omaette sümboliks on olnud Kukruse tuulik.
Arthur Ruusmaa, muuseumi materjalide põhjal
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Kukruse mõis
7 adramaa suuruse (1241.a.) Kukruse küla esimeseks teadaolevaks läänimeheks oli Nycolaus de Orges, hiljem Hans Maydel.
1410.a.-l läks küla Lodede suguvõsa kätte, kelle valdusesse jäi 1744.a-ni.
Kukruse mõisa olemasolu mainitakse esmakordselt 1477.a-l, teateid
Kukruse rüütlimõisast on 1453.a-st.
1762.a-l said mõisa omanikeks vahetuste teel Tollide suguvõsa ja 1780.a-st muutis Karl Gustav Toll Kukruse mõisa suguvõsa pärusmõisaks.
Kukruse mõisa ehitati välja 19. sajandil. Ansambel, mille rohketest hoonetest on mõned säilinud ka meie päevini (hobuse- ja härjatallid, ait, tõllakuur, kelder, viljakuivati). Varemeiks on muutunud viinavabrik, valitseja- ja kärnerimaja. Nõukogude ajal oli riikliku kaitse alla võetud 19. sajandi teisel poolel ehitatud klassitsistlik mõisa peahoone. Tähelepanu väärib ka vabakujuline park ja tamme-lehise allee mõisapargi ja Kabelimetsa vahel.
Kukruse (Kuckers) rüütlimõisa peahoone on liigendatud ja mitmes järgus rajatud kivihoone ja vanema osa moodustab klassitsistlik, pikk liigendatud ühekordne ehitus XIX sajandi I poole keskelt. Kesksele korpusele on lisatud kaks tugevalt eenduvat madalamat tiibhoonet ja XIX sajandi lõpus
ehitati vasakpoolsele tiibhoonele teine korrus. Mitu korda on ümber ehitatud peaukse ees asuv lai terrass, mis lõppkokkuvõttes moodustas laia lahtise, kuid katustatud kahepoolsete treppidega veranda.
Algselt oli peahoone ees avar vabakujuline park, mis isoleeris selle majandushoonete rühmast ja pargis oli laiaulatuslik tiigisüsteem
mitmete saartega.
Peahoone ees oli avar poolringikujuline esiväljak, kust algas mitmekordne võimas lehisallee 0,7 km kaugusel asuva perekonna matmispaigani, kus oli väike paekivist krohvitud seintega ja viilkatusega kabel.
1841. aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik Robert von Toll (1802-1876). Lahkunud peatselt sõjaväeteenistusest, pühendus ta jäägitult oma meelisharrastusele – ajalooliste ürikute kogumisele ja läbitöötamisele. Juba teme eelkäija Friedrich Ludwig von Toll (1781-1841) oli alustanud ordu- ja rootsiaegsete ürikute kogumist. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, milles leidus hulk mõisate dokumente ja kirjakogusid, üle 600 pärgamentüriku, palju riigitegelaste kirju. Kukruse arhiivi materjalide põhjal avaldati aastail 1856-87 ürikutekogu “Est- u. Livländische Brieflade”, mis sisaldas agraar-ajaloolisi, genealoogilisi, numismaatilisi ja muid ürikuid. 1935. aastal ostis haridussotsiaalministeerium 5000 krooni eest Kukruse arhiivi, mis samal aastal anti üle riigi keskarhiivile.
Tollide perekonnakalmistul Kukruse kabelimäel on polaaruurija Eduard Tolli (1858-1902) mälestuseks püstitatud omapärane monument – kivist purjelaeva kujutis (materjalina kasutatud väikeselohulist kultusekivi, lohud on samba tagaküljel). E. Toll omandas Tartu ülikoolis zooloogiakandidaadi ja mõni aeg hiljem geoloogiamagistri kraadi. Teadusesse jäädvustas ta oma nime mitme Kirde-Siberi ekspeditsiooniga. Nende reiside tulemus oli seitse köidet teaduslikke uurimusi. Oma viimasel ekspeditsioonil aastail 1900-1902 lootis ta leida salapärast Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikust põhja pool, kuid teadmata asjaoludel hukkus koos kolme kaaslasega. Peterburist saadeti välja päästeekspeditsioon, kes küll leidis E. Tolli peatuspaigad ja mahajäetud kollektsioonid, kuid grupi liikmeid mitte. Eduard Tolli nimi on antud mitmele geograafilisele objektile: lahele Taimõri rannikul, jõele Taimõri poolsaarel, kõrgustikule Kotelnõi saarel, jäästikule Bennetti saarel.
Kukruse mõis ja Tollid on ajalukku läinud esimeste põlevkivikasutajatena tööstuslikul otstarbel, sest nende viinavabrik töötas põlevkiviküttel ja eks ka legend põlevkivi tekkest läbi Kukruse mõisniku ja karjapoiste ole omaette ajalooline fakt.
Kaua aega on endine mõisa peahoone olnud administratiivhooneks, elamuks ja praegu Jõhvi Restauraatori kontor.
Kukruse mõisa juurde kuulus hulgaliselt kõrvalhooneid, neist enamus on pärit XIX sajandi lõpust. Mitmed on neist restaureeritud ja kasutusel. Omaette sümboliks on olnud Kukruse tuulik.
Arthur Ruusmaa, muuseumi materjalide põhjal