Perekonna soovil kirjutas president Lennart Meri matusteks järelehüüde president Meri sõber, kirjanik Jaan Kross. Kõne kandis Kaarli kirikus ette näitleja Aarne Üksküla.

Jaan Krossi kõne muutmata kujul.

Lennart!

Oma sünge saatuse kätte unustatud pärastsõja-aegne Ida-Euroopa tahtis pühkida Sind olematusse enne kui Sa said lapseeast välja.

Poole oma täiskasvanu-elust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti.

See oli ju moonutatud elu.

Mõistetamatuse valu, ja võib-olla ka füüsiline valu, või vähemalt selle ähvardus hiilis ju ka Su viimase aseme ümber.

Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa – päikesepoiss. Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks; teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega. Või sellega, mille Sina olid kuulutanud enesele peamiseks. Ja mis asetses sageli juba mitu sammu tegelikust hetkest eespool. Või ajuti ka tagapool.

Sa alustasid ju nimelt kaugete seljataguste asjadega. Nimetagem üksnes mõningaid. Kaali meteoriit, Pytheas Saaremaal, Sampo tõlgendused, Hõbevalge ja Hõbevalgem, soome-ugrilaste ja Veelinnurahva põimingud.

See kõik andis Sulle meie tollaste vaimsete olude taustal ainulaadsel määral vabad käed tegelda omaenda kujutlustega. Sest Sinu loodud maailm oli juba sündides liiga üldhuvitav ja liiga valdav, liiga värvikas, et kuulutada seda olematuks ja hakata kiskuma seda lugeja või filmivaataja teadvusest välja.

Kuni juhtus, et seoses nõndanimetatud fosforiidisõja puhkemisega kisti või tõugati Sind Su Pythease ja Tacituse ja Ibn Bathuta juurest äkitselt poliitikasse.

Ma ei tea, kui kaua Sa vajasid selleks aega, et taibata, et nimelt see oligi antud silmapilgul Su pärine kutsumus ning et hetk oli käes pühenduda nüüdsest nimelt sellele ja ainuüksi sellele.

Harilikult langetasid Sa selliseid otsuseid välkkiirelt. Sageli enne, kui need Sulle endalegi lõplikult selgeks said.

Me tundsime teineteist üsna kaua. Aga tegelikult jäigi mul teada saamata, kust oli õieti pärit Sinu filosoofia. Igatahes, kui Sa astusid Eesti saatuse jaoks otsustavate sammude juurde, tundus, et Sul olid kõik olulised mõttekäigud, tähtsad kõnelused pikkades mõttemängudes üle korratud, kõik võimalikud pöörded teada. Ja peaasi: ka improvisatsioonideks oli jäetud ikka veel enam kui piisavalt ruumi.

Lennart – kas Sa mäletad – kas me kõik mäletame seda ikka veel piisavalt suure täpsusega?

Sa tulid Eesti Vabariigi, alles taas tunnustamata Eesti Vabariigi välisministrina ühel hommikul 1991. aastal Helsingis Friedebert Tuglase Seltsi. Sa olid käinud avamas mälestusmärki Eesti vabatahtlikele, kes olid Talvesõjas ja Jatkusõjas langenud. Peab lisama: äsja oli toimunud Moskvas see, mida oli juba hakatud putšiks nimetama.

Sa tulid Tuglase Seltsi ja ütlesid: «Mul oleks tarvis parasjagu esinduslikku kirjapaberit. Oleks tarvis üks limusiin. Must limusiin võimalust mööda. Üks autojuht. Pluss üks hõbedakarva mõõduka pikkusega lipuvarras. Et kinnitada lippu limusiini külge. Sini-must-valget lippu.»

Kui kõik need asjad olid imekombel hangitud – ka limusiin, mida Tuglase Seltsil ju tõesti ei olnud, siis Sa istusid maha ja kirjutasid ise ja sealsamas valmis taotlused Ühendriikide, Suur-Britannia, Prantsuse ja Saksa valitsusele ja võibolla veel mõnele valitsusele ettepanekuga kaaluda, kas poleks nüüd aeg tunnustada Eesti Vabariiki. Ja viisid need ettepanekud ka sedamaid vastavatele suursaadikutele kätte. Kasutades limusiini ja autojuhti. Ja lipuvarrast.

Hiljem oled Sa nimetanud 22. augusti aastal 1991 oma elu kõige õnnelikumaks päevaks.

Ma ei taha suure mehega vaielda. Aga mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, ka üks teine päev, märksa varasem päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: Te tulete, Kirovi oblastis, koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele.

Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.

Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna – et aegajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.

xxx

Pilte Jaan Krossist

In Memoriam Jaan Kross
04.01.2008

Läbipõlenud jõuluküünalde järel süütame nüüd oma kodudes leinaküünlad. Lahkunud on Jaan Kross, meie suurmees, kelle elus ja loomingus peegeldub liialdamata öeldes kogu tema rahva saatus. Ja enamgi veel. Jaan Krossi elulugu ja saavutused on loetavad igas endast lugupidavas teatmeteoses, nii meil kui mujal ja teistes keeltes.

Kuid ta ise teadis meile öelda midagi muud ja enamat kui neis tarkades raamatutes kirjas. Ta teadis meile kinnitada, et kõik inimesed on sündinud Genuas. Ta tegi seda nii veenvalt ja nii suure sisendusjõuga, et me uskusime teda. Sest kõik inimesed väärivad ju vabadust maailma avastada. Jaan Krossi sõnad andsid meile sellele uljale avastusretkele asumiseks lootust ja eneseväärikust. Need sõnad viisid meid kord võidule ja aitavad igaüht, kes kuulda võtab.

Jaan Krossi panust eesti kirjandusse ja eesti mõtte arengusse ei saa hinnata lühidalt ega pinnapealselt, nii paljutahkne on see ja trotslik aegade ja olude kiuste. Kalamaja ja Westholmi poiss pürgis Tartu Ülikoolis õppima juristiks, kuid temast sai hoopis luuletaja.

Legendaarseks muutunud arbujate aja sillatas ta sumbunud viiekümnendate teisel poolel pärast Siberist naasmist värske nägemusega luulest ja puhus söerikastajana lõkkele intellektuaalse vabavärsi, mis juba vormilt oli protest ümbritseva tegelikkuse vastu.

Tema lüürikutalenti ja romantilist loomust tunnistavad aga unustamatud värsid imelisest aasast ja lendavast saarest, milles köeb samasugune vabaduse- ja iluiha. Vahest küll olude sunnil, aga ka lugejate õnneks sai Jaan Krossist viljakas tõlkija, tänu kellele on eesti keeles olemas B. Brechti, A. Gribojedovi, P.-J. Berangeri, E. Diktoniuse, P. Eluardi, L. Carrolli, Stefan Zweigi ja paljude teiste maailmakirjandusse kuuluvate autorite teoste meisterlikud vahendused.

Alates 1970. aastaist avardas Jaan Kross oma suure proosaga eesti kultuuriruumi rahvusvahelistesse mõõtmetesse. Tema romaanid, novellid ja näidendid kasvatasid meile seni ülaltpoolt lubatud ja dikteeritud ajaloo tasandikule juured ja lisasid sügavuse mõõtme.

Üksteise järel said meile tuntuiks või naasid kultuurimällu kroonik Balthasar Russow, tsaari trotslik hull Timotheus von Bock, õigusteadlane Friedrich Martens, optik Bernhardt Schmidt ja palju teisi ajaloolisi nimesid, ja nimed ei olnud pärast seda enam ainult nimed. Me mõistsime, kui rikas on meie ajalugu tegelikult ja kui väärikat hoidmist ja uurimist meie minevik meilt endilt nõuab.

See oli kutse samasugusele hoolitsusele, nagu aednik kannab hoolt oma taimede eest. Nende teoste sünni järel oli meil ühtäkki olemas mees, kes samavõrd kui eesti kirjandusse, kuulus enesestmõistetavalt ka maailmakirjandusse.

Kui Jaan Kross jõudis oma teostes Eesti Vabariigi loomise aega, siis aitas vanade asjade väljakaevamine ajaloo sügavusest ja pealesunnitud unustusest kaasa ka omariikluse taastamisele kaasajas.

Kuid mis võiks olla üllam rahulolu allikas loojale kui mitte tema loomingus seatud eesmärgi ja ideaalide teostumine tegelikkuses! Kirjutada oma ajale, kuid ulatuda sellest üle, rääkida oma väikesele rahvale, kuid nii, et see huvitaks ka ülejäänud suurt maailma, ja selle kaudu luua oma rahvas suureks!

Jaan Kross ei olnud ainult kirjanik ega ainult sõnameister. Ta oli kriitiline mõtleja, kelle sõna kostis üle keelepiiride ja küündis üle kirjanduse serva, mõjutades ühiskonda tervenisti ja igal tasandil. Tema tark ja tasakaalukas ning vajadusel ka õigustatult salvav sõna oli oodatud nii publitsistikas kui usutlustes.

Võib ju väitagi, et tema ajakajalisi kirjutisi ajendas sageli poleemiline kirg või isegi raev. Kuid see oli alati terve ja haritud inimese sõnaosav ja kultiveeritud, lausa esteetiliselt nauditav ja pidevuseihast laetud raev, milles olid vastase põrmustamiseks abiks teravmeelsus ja juriidilisest haridusest pärit arutlusoskus.

Sõna oli relv, ning Jaan Kross valdas imetlusväärset oskust lüüa vastast tema oma relvaga. Teisiti olnuks see totalitaarses ühiskonnas ka mõeldamatu.

Kui Jaan Krossi esimene ja suurim ajalooline romaan «Kolme katku vahel» algab köielkäimise episoodiga, siis iseloomustab see tasakaalu hoidmine suurepäraselt ka tema enese loomingut.

Lubatuse ja lubamatuse ning ajaloolise tõepära ja usutavuse piiril balansseerides ei hoidnud ta kunagi tagasi sulge, kui avanes võimalus rüütellikeks hoopideks isikuvabadust ja inimväärikust ahistavate piiride ja bürokraatia pihta.

Austatud kirjanik Jaan Kross! Hea kolleeg ja armas Vana Jaan! Sa oled elanud pika, töise ja rikka elu, ja oled meile jätnud küllusliku pärandi. Su rikkus on olnud nii mõõtmatu, et sellest on jagunud meile kõigile. Ja just sellepärast võid Sa nüüd puhata, olgu siis vaba kodumaa mullas või pilvede taga või sinise mere ääres, kus kõik inimesed on sündinud.

Sa võid puhata rahus, sest Su tööl ja aadetel on järgijaid.

Kultuuriministeerium

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjandusmuuseum

xxx

Jaan Kross

Allikas: Vikipeedia

Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) oli tänapäeva Eesti teenekaim kirjanik ning mitmekordne Nobeli kirjandusauhinna kandidaat.

Elulugu

Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis (1938–45) ja oli seal kuni 1946 õpetaja (uuesti 1998 vabade kunstide professorina). Venelased arreteerisid ta ning saatsid GULAG-i. Sealt tuli ta tagasi ning hakkas 1954 professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. Jaan Krossi abikaasa oli luuletaja ja lastekirjanik Ellen Niit. Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007.

Jaan Kross valiti 1992. aastal Mõõdukate nimekirjas VII Riigikokku, kuid 23. septembril 1993 loobus ta parlamendiliikme tööst, tema asemel tuli Riigikokku Toivo Jullinen.

 Looming:
  Romaanid

• “Kolme katku vahel” I–IV (1970–1980)
• “Keisri hull” (1978)
• “Rakvere romaan” (1982)
• “Professor Martensi ärasõit” (1984)
• “Vastutuulelaev” (1987)
• “Wikmani poisid” (1988)
• “Silmade avamise päev” (1988)
• “Väljakaevamised” (1990)
• “Tabamatus” (1993)
• “Mesmeri ring” (1995)
• “Paigallend” (1998)
• “Tahtamaa” (2001)

 Novellid

• “Neli monoloogi Püha Jüri asjus” (1970)
• “Michelsoni immatrikuleerimine” (1971)
• “Pöördtoolitund” (1972)
• “Rist”
• “Stahli grammatika”
• “Vandenõu”
• “Väike Vipper”
• “Järelehüüd Kuusiku peremehele”
• “Minu onupoja jutustus”
• “Tuhatoos”
• “Pulmareis”
• “Eesti iseloom”
• “Põgenemine”
• “Vürst”
• “Morse”
• “Onu”
• “1941”

 Jutustused

• “Mardileib” (1973)
• “Kolmandad mäed” (1975)
• “Taevakivi” (1975)
• “Kajalood” (1980)
• “Ülesõidukohad” (1981)
• “Silmade avamise päev” (1988)
• “Järelehüüd” (1994)

 Näidendid

• “Doktor Karelli raske öö” (2000)
• “Vend Enrico ja tema piiskop” (2000)

 Luule

• “Söerikastaja” (1958)
• “Kivist viiulid” (1964)
• “Lauljad laevavööridel” (1966)
• “Vihm teeb toredaid asju” (1969)
• “Voog ja kolmpii” (1971)
• “Põhjatud silmapilgud” (1990)
• “Maailma avastamine” (2005) uustrükk

Mälestused

• “Kallid kaasteelised” (2003)

Tunnustused

• 1971: Friedebert Tuglase novelliauhind
• 1972: Friedebert Tuglase novelliauhind
• 1989: Tartu Ülikooli filosoofia audoktor
• 1990: Friedebert Tuglase novelliauhind
• 1995: Friedebert Tuglase novelliauhind
• 1996: Riigivapi teenetemärk I
• 1998: Kultuurkapitali kirjanduspreemia
• 2006: Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

xxx