Kersti Kreismann – tüdruk, kes ihkas suurde linna
Riina Luik, toimetaja, 10.04.2004
Tänavu Eesti parimaks naisnäitlejaks tunnistatud Kersti Kreismanni proua Alvingu roll sündis teatri varupingil istudes, piinarikaste unetute ööde ja kahtluste varjus.
Harva (kui üldse!) juhtub, et teatri varupingil istunud dublantnäitleja saab endale tunnustuse, mis tegelikult kuulunuks n-ö õigele peaosatäitjale. Tavaliselt ei kannata näitleja habras närv seda teadmatust, enesepiitsutust ja ebakindlust tulvil aega lihtsalt välja ja ta astub kõrvale. Vähesed tulevad hiljem selle peale, et näitleja käest küsida, mida ta tunneb. Kaotused ja kordaminekud, altminekud ja edu käivad teatris niisamuti käsikäes nagu elus, ja neist tuleb üle saada.
Kui ma näitleja Kersti Kreismannile ühel aprillipäeval helistan, on ta parasjagu oma lapselapse Aliisiga pargis jalutamas ning pean tõdema, et esimese hooga ei suuda ma meenutada ühtegi teist näitlejat, kes täidaks oma vaba aega titevankriga mööda linna jalutades.
Kui me hiljem intervjuu jaoks Kersti Kreismanni väikeses teatrigarderoobis kokku saame, selguvad paljudki elus ja teatris seni varjul olnud lugude tagamaad.
See pole enam saladus, et teile teatripreemia toonud proua Alvingu roll «Kummitustes» sündis väga ebatavalisel moel.
See roll oli minu jaoks erakordne ja puudutas mind mitte ainult kui näitlejat, vaid ka kui inimest väga sügavalt.
Kogu see asjade käik oli tõepoolest väga ebatavaline kui trupp harjutas, siis mina ainsa dublandina sain lõpus vaid korraks võimaluse mõned stseenid läbi mängida. Teised said proovida, kuid mina vaid võimaluse end näidata, pidin end tõestama. See tekitas pingeid, sest minu jaoks on proove teha suur nauding, kuid see kõik jäi mul ära. Ma ei teadnud viimase hetkeni, mis tegelikult saama hakkab.
Olite nördinud?
Ma ei olnud nördinud, see pole päris õige sõna. See oli palju sügavam tunne, pidev pingeseisund minus endas. Lõpuks, kui oli juba näha, et ma lavale ei saa ja proove samuti mitte, tehti mulle ettepanek teha kaasa viiendas etenduses. Aga ma tundsin, et ma ei ole enam võimeline seda kõike endas pikemalt edasi kandma. Tahtsin sellest vabaneda ja ütlesin, et ma kas lähen ja riskin, või ei lähe üldse
Läksite lavale ilma läbi mängimata?
Ütlesin, et olen nõus tegema etendust ilma proovita. Ja mitte viiendat etendust, vaid teist esietendust.
Ja saite oma tahtmise?
Sain oma proovi etendusepäeva hommikul.
Priit Pedajas viis seda läbi ja ta aitas mind palju. Kui me sinna tolmusesse proovisaali läksime, tundsin, et minu alaväärsuskompleks, kohmetus ja mitte-midagi-oskamise-tunne süvenes nii kohutavalt, et kogu mu varasem enesekindlus kahanes olematuks.
Pedajas ütles, et vaadaku ma pastor Mandersile (Ain Lutsepp) ülevalt alla, kuid mina vaeseke võitlesin sellega, et talle üldse otsa vaadata. Kartsin, et kohe-kohe ütleb Ain, et mis me siin jamame: meil on tükk olemas, meil on proua Alving olemas, saal on rahvast täis ja õhtul on etendus. Aga Ain ei öelnud ja ma olin talle vaikimise eest tänulik.
Olite nii ebakindel ja vankuv, kuid ometi ei loobunud? Tavaliselt saavad dublandid ise aru, et tuleb kõrvale astuda.
Nad astuvadki, ja selles pole midagi ebatavalist. Istusin pärast oma proovi garderoobis ja etenduseni oli veel mitu tundi aega. Hommikuks kadus mul lisaks kõigele ka hääl ära ja mõtlesin tõesti, et kõik on minu vastu ning kust ma üldse võtan selle julguse ja jultumuse seda rolli teha.
Samas, pärast eelmisel õhtul toimunud esietendust, kui kõik läksid seda tähistama ja mina vastu oma loodetavasti viimasele unetule ööle, tuli mulle trepil vastu üks armas kolleeg ja ütles: «Jumal kaitsku sind homme!»
Ja jumal kaitses?
Kaitses, ja tegelikult pole ma kunagi varem tundnud sellist sooja toetust oma kolleegide poolt. Kui kõik oli lõpuks möödas, avaldus see tugi teatrisiseselt välja antud kolleegipreemia näol. See oli väga liigutav.
Mis teeb ühe rolli armsamaks kui teise – valu ja pisarad?
Ei saa salata, et tõeliselt traagilist rolli on ikka võimas tunne mängida. See ON eriline nauding! On rolle, mis mõjuvad nagu võimas sümfoonia, mida sul näitlejana on võimalik läbi elada ja edasi anda, proua Alving on just selline. Kuigi seda karakterit on väga raske ohjes hoida, on siin võimalik kasutada absoluutselt kõiki näitleja vahendid.
Kui ma viis aastat tagasi oma nooremat õde Kadrit põetasin, ei nutnud ma eriti, sest mul polnud iseenese emotsioonide jaoks aega, pidin tegutsema ja olema tugev. Aga nüüd, nendel unetutel öödel oli mul aega end haletseda, tundsin end korraga nii üksi ja abituna ja need nõrkusehetked minus olid nii valdavad ma pole vist iialgi elus nii palju nutnud, kui seda rolli tehes ja siis tuli end jälle kokku korjata ja, korsett näpus, varupingil istuda.
Kuidas näevad välja teie etenduse-eelsed rituaalid?
Üks on küll kindel – olen teatris alati väga vara kohal. Rasketel etendustel tulen juba kella viieks, sest tahan alati vara grimmis olla. Läheksin sellest viimasel minutil rabelemisest lihtsalt närvi.
Mida te teete need mitu tundi – vaatate peeglisse, kordate teksti?
Peeglisse ma küll kunagi ei vaata! Ma ei ole enesega rahul ja mulle ei meeldi end ka filmilindilt vaadata, või telesaadetes. Näen endas ikka veel nii palju vigu ja üldse, ma vaatan väga vähe peeglisse. See aeg, mis mulle jääb enne etenduse algust, on nagu äratulek teise maailma ja aitab häälestuda.
Lapsepõlvest rääkides olete nentinud, et maaelu polnud teie jaoks see «päris õige». Kas see suurlinna-ihalus oli algusest peale seotud lavakunstikateedrisse astumisega?
Ma ei julgenud lavakunstikoolist isegi mõelda, kuid ma unistasin Tallinnast. Teadsin kogu aeg, et ma sealt külast ära tulen. Kui peaksin oma elu vägitükke ritta panema, siis see enese maalt lahti rebimine oli üks neist.
Samas tegite «Eesti matuses» suurepärase ja eheda Mareti rolli ja tundub, et külaelu koos värvikate tüüpidega on teile hästi meelde jäänud.
Mul on olnud kahjuks vähe rolle, kus olen pidanud maanaisi mängima, ning kuigi ma tahtsin maalt nii väga ära, olen sisimas uhke, et mu juured on just seal.
Kui te 1968ndal oma kohvriga linna jõudsite, kus teid siis avasüli oodati?
Mitte kusagil! Olin ihuüksi – ei tööd ega elukohta. Olin just astunud Tartu Ülikooli kaugõppeosakonda eesti filoloogiat õppima ning võtsin julguse rindu ja läksin Draamateatri vastas asuvasse kirjastusse Eesti Raamat. Olen elus töötanud vaid kahes asutuses: kirjastuses ja teatris, mis juhtumisi asuvad teineteisest vaid paarikümne meetri kaugusel.
Kelleks värske üliõpilane end kirjastusse tööle pakkus?
Algul võeti mind masinakirjutajaks, hiljem nooremtoimetajaks. Tööle aga ei vormistatud ilma sissekirjutuseta. Trügisin sugulaste juurde, kuid tundsin, et ega ma seal väga oodatud ei olnud.
Ma pole kunagi olnud mingi eriline läbilööja-tüüp, vastupidi – olen kogu aeg olnud selline uje ja kartlik.
Pidin endas tookord ületama palju hirme ning neelama alla üksjagu üksioleku- ja ebamugavustunnet.
Ja sellel ujedal ja tagasihoidlikul tüdrukul tekkis hulljulge mõte lavakasse minna?
Tekkis jah! Tundsin, et see on jälle üks minu eneseületamistest.
Tundub, et neid vägitükke on teil üksjagu – mis sinna ritta veel mahub?
See oli jälle üks äratulemine, ühe kooselu lõpetamine. See juhtus siis, kui mu poeg Andres (näitleja Andres Raag) oli väga väike ja ma tundsin, et tee mu ees oli täiesti püsti.
Pansole ei meeldinud juba see, et ma abiellusin, ja kui ma teise kursuse lõpus lapse sain, vaatas ta mind kaastundlikult kui igaveseks maha kantud näitlejat. Tal oli siiralt kahju, et minuga niimoodi läks. Aga ma punnisin isegi oma talvised tantsuarvestused ära teha ja tegin osa eksameid ette.
Andres sündis jaanipäeval ja septembris olin jälle rivis. Olin esimene naisüliõpilane, kes sai lapse ja läks kooli tagasi.
Igal asjal on oma hind, mis oli selle tubliduse ja pingutuse tegelik hind?
Sain sellest muidugi oma valusad vitsad ja tõdemuse, et mul pole kunagi oma beebit olnud. Võib-olla sellepärast ootasingi oma esimese lapselapse sündi nii väga. Praegu on mul tunne, nagu oleks see ära jäänud aeg mulle uuesti tagasi antud.
Kas poja Andrese teatritee valik üllatas või soovitasite seda ise?
See oli kerge ehmatus, sest ta ütles seda mulle vahetult enne sisseastumiskatsetele minemist. Mul polnud vähimatki aimu, mida ta oskab või suudab, ning ega ma eriti ei uskunud, et ta sisse saab.
Nüüd teete aga koos kaasa ühes Eesti vaadatuimas teleseriaalis. Kuidas meeldib?
Seal on väga tore seltskond ning mul on ka väga ðarmantne ja noor peigmees!
Suhted võivad teleekraanil tormiliselt arenema hakata – kas saaksite kõigega hakkama või on asju, mida te tõrgute tegemast?
Olen elus, ja eriti võõrastega suheldes, väga kohmetu. Mulle on seda ka öeldud, et ma ei tundu üldse näitleja moodi olevat, aga rollis see kohmetus kaob. Laval tunnen kohe mingit kaitstuse tunnet ja mind ei piira enam miski.
Asi, millega ma tõeliselt kimpus olen olnud, on löömine. Lavastuses «Õhtusöök viiele» pidin virutama Raivo Trassile vastu vahtimist ja kuigi ma tegin selle ära, jäi see lõpuni kuidagi kohmakaks löömiseks.
Ma ei tahaks laval suitsetada, «Rita koolituses» pidin seda tegema ja hakkasingi suitsetama. Suutsin sellest küll vabaneda, kuid ma ei tahaks enam riskida.
Teleseriaalis näivad teie suhted ülesmäge minevat, kas teil elus on õnne ja armastust piisavalt olnud?
Jah, on küll.
Aga elate üksi?
Jah, ja naudin seda väga. Olen elus palju teisele inimesele pühendunud olnud ning need on olnud ilusad ja toredad ajad. Kuid nüüd olen nii iseseisvaks saanud, et ma ilmselt ei sobikski enam 24 tundi kellegagi koos elama. Võin teha süüa, kui tahan, ja kraamida, kui tahan, ja kui ei taha, siis ei tee midagi.
Mul on tore kaaslane ja sõber, elame teineteisest vaid viie minuti kaugusel ja see sobib meile praegu ideaalselt.
On teil olnud aegu, mil olete mõelnud teatrist lahkumise peale?
Muidugi on olnud aegu, mil on vähem tööd ja mind on vaevanud mõte, et aastad lähevad ja rollid jäävad mängimata, kuid õnneks pole neid aegu väga palju olnud. Päris äraminekule pole ma kunagi mõelnud. Varem oli ju nii, et kui näitleja juba teatrisse sai, oli ta kindlustatud ja elas nagu vanajumala selja taga.
Tänapäeval pole sul mingit võimalust öelda, et oodake, võiksin veel mängida! See kõik on nii subjektiivne ja õnne asi – kas sind vajatakse või mitte. Isiklikku tragöödiat ja ebaõnne on õhus meie kõigi ümber.
Kui see sama siiski peaks juhtuma, kas suudate end millelegi muule pühendada? Oskate te midagi muud peale näitlemise?
Just hiljuti mõtlesin, et mida ma peale näitlemise teha võiksin või oskaksin. Mõtlesin läbi kõik elukutsed ja sain aru, et pole ühtegi asja, mida ma teha oskan. Lõpuks leidsin ühe ameti– võiksin olla postiljon! Käiksin nagu golfiväljakul ratastega käruga värskes õhus ringi ja teeksin rahulikku tööd, kuigi pean tõdema, et mulle ei meeldi vara tõusta. Paar päeva tagasi mõtlesin sellele jälle ja leidsin, et võiksin ka lapsehoidja olla.
Mis teid praegu õnnelikuks teeb?
Ilma järelemõtlemata võin öelda – vanaema seisus. Iga päev toob midagi põnevat ja uut ning juba sellepärast ma mõtlen, et pean vastu pidama, tubli olema – mind on kellelegi tarvis.
Elle Kull,
kauaaegne kolleeg Eesti Draamateatrist
Kui Ita Everit võiks nimetada Eesti Draamateatri grand old lady’ks, siis Kerstit võiks julgelt nimetada teatri raudseks leediks. Ta tuleb tänu oma analüüsivõimele, tahtejõule ja töökusele ka kõige raskematest olukordadest puhtalt välja. Just seepärast oli mul väga hea meel, et Kersti tänavuse teatripreemia sai.
Tulla publiku ette nii, et oled saanud proovida vaid üksikuid stseene, ilma ühegi läbimänguta, on teatris omamoodi kangelastegu! Mitte iga näitleja ei suuda end sel määral kokku võtta.
Kersti on väga hea näitleja ja teinud suurepäraseid rolle. Teda iseloomustab laval ääretu täpsus, just see aga on näitemängus väga ilus ja nauditav. Kunagi pärast Kammerkoori kontserti küsisin Tõnu Kaljustelt, kuidas ta saavutab lauljatega sellise emotsionaalse laengu isegi tuttava, lihtsa meloodiaga. Ta vastas: «See on puhas matemaatika.» Sama kehtib näitemängus.
On kahju, et tema koomiline talent, mis on temas olemas, on teatris nii vähe rakendust leidnud. Suurepäraselt väljendub see anne «Eesti matuses» Mareti rollis.
Martin Veinmann, kursusevend ja kauaaegne lavapartner
Käisime Kerstiga koos lavakunstikateedris ja lõpetasime 1972. aastal Voldemar Panso juhitud kursuse. Koos läksime tööle ka Draamateatrisse ja n-ö perekondlikke sidemeid on meil Kerstiga teatrilaval tõesti väga palju olnud. Oleme nii teatris kui teles mitu korda koos mänginud ja nende osatäitmiste seas on olnud nii abielupaare («Stseenid ühest abielust», «Õhtusöök sõpradega»), õe-venna rolle («Hamlet», «Kullervo», «Eesti matus») ning uues teleseriaalis «Kodu keset linna» on Kerstist koguni saanud minu ðarmantne ämm.
Partnerina on Kersti «väga elus». Mida see tähendab? Seda, et ta on näitleja, kes vajab alati ka partnerit. Sest võib juhtuda, et hea näitleja võib laval hooti ka üksi hakkama saada, aga Kersti on see, kes vajab ka teist inimest enda kõrvale.
Uudised
VE: Kreismann, Kersti – parim näitlejanna
Kersti Kreismann – tüdruk, kes ihkas suurde linna
Riina Luik, toimetaja, 10.04.2004
Harva (kui üldse!) juhtub, et teatri varupingil istunud dublantnäitleja saab endale tunnustuse, mis tegelikult kuulunuks n-ö õigele peaosatäitjale. Tavaliselt ei kannata näitleja habras närv seda teadmatust, enesepiitsutust ja ebakindlust tulvil aega lihtsalt välja ja ta astub kõrvale. Vähesed tulevad hiljem selle peale, et näitleja käest küsida, mida ta tunneb. Kaotused ja kordaminekud, altminekud ja edu käivad teatris niisamuti käsikäes nagu elus, ja neist tuleb üle saada.
Kui ma näitleja Kersti Kreismannile ühel aprillipäeval helistan, on ta parasjagu oma lapselapse Aliisiga pargis jalutamas ning pean tõdema, et esimese hooga ei suuda ma meenutada ühtegi teist näitlejat, kes täidaks oma vaba aega titevankriga mööda linna jalutades.
Kui me hiljem intervjuu jaoks Kersti Kreismanni väikeses teatrigarderoobis kokku saame, selguvad paljudki elus ja teatris seni varjul olnud lugude tagamaad.
See pole enam saladus, et teile teatripreemia toonud proua Alvingu roll «Kummitustes» sündis väga ebatavalisel moel.
See roll oli minu jaoks erakordne ja puudutas mind mitte ainult kui näitlejat, vaid ka kui inimest väga sügavalt.
Kogu see asjade käik oli tõepoolest väga ebatavaline kui trupp harjutas, siis mina ainsa dublandina sain lõpus vaid korraks võimaluse mõned stseenid läbi mängida. Teised said proovida, kuid mina vaid võimaluse end näidata, pidin end tõestama. See tekitas pingeid, sest minu jaoks on proove teha suur nauding, kuid see kõik jäi mul ära. Ma ei teadnud viimase hetkeni, mis tegelikult saama hakkab.
Olite nördinud?
Ma ei olnud nördinud, see pole päris õige sõna. See oli palju sügavam tunne, pidev pingeseisund minus endas. Lõpuks, kui oli juba näha, et ma lavale ei saa ja proove samuti mitte, tehti mulle ettepanek teha kaasa viiendas etenduses. Aga ma tundsin, et ma ei ole enam võimeline seda kõike endas pikemalt edasi kandma. Tahtsin sellest vabaneda ja ütlesin, et ma kas lähen ja riskin, või ei lähe üldse
Läksite lavale ilma läbi mängimata?
Ütlesin, et olen nõus tegema etendust ilma proovita. Ja mitte viiendat etendust, vaid teist esietendust.
Ja saite oma tahtmise?
Sain oma proovi etendusepäeva hommikul.
Priit Pedajas viis seda läbi ja ta aitas mind palju. Kui me sinna tolmusesse proovisaali läksime, tundsin, et minu alaväärsuskompleks, kohmetus ja mitte-midagi-oskamise-tunne süvenes nii kohutavalt, et kogu mu varasem enesekindlus kahanes olematuks.
Pedajas ütles, et vaadaku ma pastor Mandersile (Ain Lutsepp) ülevalt alla, kuid mina vaeseke võitlesin sellega, et talle üldse otsa vaadata. Kartsin, et kohe-kohe ütleb Ain, et mis me siin jamame: meil on tükk olemas, meil on proua Alving olemas, saal on rahvast täis ja õhtul on etendus. Aga Ain ei öelnud ja ma olin talle vaikimise eest tänulik.
Olite nii ebakindel ja vankuv, kuid ometi ei loobunud? Tavaliselt saavad dublandid ise aru, et tuleb kõrvale astuda.
Nad astuvadki, ja selles pole midagi ebatavalist. Istusin pärast oma proovi garderoobis ja etenduseni oli veel mitu tundi aega. Hommikuks kadus mul lisaks kõigele ka hääl ära ja mõtlesin tõesti, et kõik on minu vastu ning kust ma üldse võtan selle julguse ja jultumuse seda rolli teha.
Samas, pärast eelmisel õhtul toimunud esietendust, kui kõik läksid seda tähistama ja mina vastu oma loodetavasti viimasele unetule ööle, tuli mulle trepil vastu üks armas kolleeg ja ütles: «Jumal kaitsku sind homme!»
Ja jumal kaitses?
Kaitses, ja tegelikult pole ma kunagi varem tundnud sellist sooja toetust oma kolleegide poolt. Kui kõik oli lõpuks möödas, avaldus see tugi teatrisiseselt välja antud kolleegipreemia näol. See oli väga liigutav.
Mis teeb ühe rolli armsamaks kui teise – valu ja pisarad?
Ei saa salata, et tõeliselt traagilist rolli on ikka võimas tunne mängida. See ON eriline nauding! On rolle, mis mõjuvad nagu võimas sümfoonia, mida sul näitlejana on võimalik läbi elada ja edasi anda, proua Alving on just selline. Kuigi seda karakterit on väga raske ohjes hoida, on siin võimalik kasutada absoluutselt kõiki näitleja vahendid.
Kui ma viis aastat tagasi oma nooremat õde Kadrit põetasin, ei nutnud ma eriti, sest mul polnud iseenese emotsioonide jaoks aega, pidin tegutsema ja olema tugev. Aga nüüd, nendel unetutel öödel oli mul aega end haletseda, tundsin end korraga nii üksi ja abituna ja need nõrkusehetked minus olid nii valdavad ma pole vist iialgi elus nii palju nutnud, kui seda rolli tehes ja siis tuli end jälle kokku korjata ja, korsett näpus, varupingil istuda.
Kuidas näevad välja teie etenduse-eelsed rituaalid?
Üks on küll kindel – olen teatris alati väga vara kohal. Rasketel etendustel tulen juba kella viieks, sest tahan alati vara grimmis olla. Läheksin sellest viimasel minutil rabelemisest lihtsalt närvi.
Mida te teete need mitu tundi – vaatate peeglisse, kordate teksti?
Peeglisse ma küll kunagi ei vaata! Ma ei ole enesega rahul ja mulle ei meeldi end ka filmilindilt vaadata, või telesaadetes. Näen endas ikka veel nii palju vigu ja üldse, ma vaatan väga vähe peeglisse. See aeg, mis mulle jääb enne etenduse algust, on nagu äratulek teise maailma ja aitab häälestuda.
Lapsepõlvest rääkides olete nentinud, et maaelu polnud teie jaoks see «päris õige». Kas see suurlinna-ihalus oli algusest peale seotud lavakunstikateedrisse astumisega?
Ma ei julgenud lavakunstikoolist isegi mõelda, kuid ma unistasin Tallinnast. Teadsin kogu aeg, et ma sealt külast ära tulen. Kui peaksin oma elu vägitükke ritta panema, siis see enese maalt lahti rebimine oli üks neist.
Samas tegite «Eesti matuses» suurepärase ja eheda Mareti rolli ja tundub, et külaelu koos värvikate tüüpidega on teile hästi meelde jäänud.
Mul on olnud kahjuks vähe rolle, kus olen pidanud maanaisi mängima, ning kuigi ma tahtsin maalt nii väga ära, olen sisimas uhke, et mu juured on just seal.
Kui te 1968ndal oma kohvriga linna jõudsite, kus teid siis avasüli oodati?
Mitte kusagil! Olin ihuüksi – ei tööd ega elukohta. Olin just astunud Tartu Ülikooli kaugõppeosakonda eesti filoloogiat õppima ning võtsin julguse rindu ja läksin Draamateatri vastas asuvasse kirjastusse Eesti Raamat. Olen elus töötanud vaid kahes asutuses: kirjastuses ja teatris, mis juhtumisi asuvad teineteisest vaid paarikümne meetri kaugusel.
Kelleks värske üliõpilane end kirjastusse tööle pakkus?
Algul võeti mind masinakirjutajaks, hiljem nooremtoimetajaks. Tööle aga ei vormistatud ilma sissekirjutuseta. Trügisin sugulaste juurde, kuid tundsin, et ega ma seal väga oodatud ei olnud.
Ma pole kunagi olnud mingi eriline läbilööja-tüüp, vastupidi – olen kogu aeg olnud selline uje ja kartlik.
Pidin endas tookord ületama palju hirme ning neelama alla üksjagu üksioleku- ja ebamugavustunnet.
Ja sellel ujedal ja tagasihoidlikul tüdrukul tekkis hulljulge mõte lavakasse minna?
Tekkis jah! Tundsin, et see on jälle üks minu eneseületamistest.
Tundub, et neid vägitükke on teil üksjagu – mis sinna ritta veel mahub?
See oli jälle üks äratulemine, ühe kooselu lõpetamine. See juhtus siis, kui mu poeg Andres (näitleja Andres Raag) oli väga väike ja ma tundsin, et tee mu ees oli täiesti püsti.
Pansole ei meeldinud juba see, et ma abiellusin, ja kui ma teise kursuse lõpus lapse sain, vaatas ta mind kaastundlikult kui igaveseks maha kantud näitlejat. Tal oli siiralt kahju, et minuga niimoodi läks. Aga ma punnisin isegi oma talvised tantsuarvestused ära teha ja tegin osa eksameid ette.
Andres sündis jaanipäeval ja septembris olin jälle rivis. Olin esimene naisüliõpilane, kes sai lapse ja läks kooli tagasi.
Igal asjal on oma hind, mis oli selle tubliduse ja pingutuse tegelik hind?
Sain sellest muidugi oma valusad vitsad ja tõdemuse, et mul pole kunagi oma beebit olnud. Võib-olla sellepärast ootasingi oma esimese lapselapse sündi nii väga. Praegu on mul tunne, nagu oleks see ära jäänud aeg mulle uuesti tagasi antud.
Kas poja Andrese teatritee valik üllatas või soovitasite seda ise?
See oli kerge ehmatus, sest ta ütles seda mulle vahetult enne sisseastumiskatsetele minemist. Mul polnud vähimatki aimu, mida ta oskab või suudab, ning ega ma eriti ei uskunud, et ta sisse saab.
Nüüd teete aga koos kaasa ühes Eesti vaadatuimas teleseriaalis. Kuidas meeldib?
Seal on väga tore seltskond ning mul on ka väga ðarmantne ja noor peigmees!
Suhted võivad teleekraanil tormiliselt arenema hakata – kas saaksite kõigega hakkama või on asju, mida te tõrgute tegemast?
Olen elus, ja eriti võõrastega suheldes, väga kohmetu. Mulle on seda ka öeldud, et ma ei tundu üldse näitleja moodi olevat, aga rollis see kohmetus kaob. Laval tunnen kohe mingit kaitstuse tunnet ja mind ei piira enam miski.
Asi, millega ma tõeliselt kimpus olen olnud, on löömine. Lavastuses «Õhtusöök viiele» pidin virutama Raivo Trassile vastu vahtimist ja kuigi ma tegin selle ära, jäi see lõpuni kuidagi kohmakaks löömiseks.
Ma ei tahaks laval suitsetada, «Rita koolituses» pidin seda tegema ja hakkasingi suitsetama. Suutsin sellest küll vabaneda, kuid ma ei tahaks enam riskida.
Teleseriaalis näivad teie suhted ülesmäge minevat, kas teil elus on õnne ja armastust piisavalt olnud?
Jah, on küll.
Aga elate üksi?
Jah, ja naudin seda väga. Olen elus palju teisele inimesele pühendunud olnud ning need on olnud ilusad ja toredad ajad. Kuid nüüd olen nii iseseisvaks saanud, et ma ilmselt ei sobikski enam 24 tundi kellegagi koos elama. Võin teha süüa, kui tahan, ja kraamida, kui tahan, ja kui ei taha, siis ei tee midagi.
Mul on tore kaaslane ja sõber, elame teineteisest vaid viie minuti kaugusel ja see sobib meile praegu ideaalselt.
On teil olnud aegu, mil olete mõelnud teatrist lahkumise peale?
Muidugi on olnud aegu, mil on vähem tööd ja mind on vaevanud mõte, et aastad lähevad ja rollid jäävad mängimata, kuid õnneks pole neid aegu väga palju olnud. Päris äraminekule pole ma kunagi mõelnud. Varem oli ju nii, et kui näitleja juba teatrisse sai, oli ta kindlustatud ja elas nagu vanajumala selja taga.
Tänapäeval pole sul mingit võimalust öelda, et oodake, võiksin veel mängida! See kõik on nii subjektiivne ja õnne asi – kas sind vajatakse või mitte. Isiklikku tragöödiat ja ebaõnne on õhus meie kõigi ümber.
Kui see sama siiski peaks juhtuma, kas suudate end millelegi muule pühendada? Oskate te midagi muud peale näitlemise?
Just hiljuti mõtlesin, et mida ma peale näitlemise teha võiksin või oskaksin. Mõtlesin läbi kõik elukutsed ja sain aru, et pole ühtegi asja, mida ma teha oskan. Lõpuks leidsin ühe ameti– võiksin olla postiljon! Käiksin nagu golfiväljakul ratastega käruga värskes õhus ringi ja teeksin rahulikku tööd, kuigi pean tõdema, et mulle ei meeldi vara tõusta. Paar päeva tagasi mõtlesin sellele jälle ja leidsin, et võiksin ka lapsehoidja olla.
Mis teid praegu õnnelikuks teeb?
Ilma järelemõtlemata võin öelda – vanaema seisus. Iga päev toob midagi põnevat ja uut ning juba sellepärast ma mõtlen, et pean vastu pidama, tubli olema – mind on kellelegi tarvis.
Elle Kull,
kauaaegne kolleeg Eesti Draamateatrist
Kui Ita Everit võiks nimetada Eesti Draamateatri grand old lady’ks, siis Kerstit võiks julgelt nimetada teatri raudseks leediks. Ta tuleb tänu oma analüüsivõimele, tahtejõule ja töökusele ka kõige raskematest olukordadest puhtalt välja. Just seepärast oli mul väga hea meel, et Kersti tänavuse teatripreemia sai.
Tulla publiku ette nii, et oled saanud proovida vaid üksikuid stseene, ilma ühegi läbimänguta, on teatris omamoodi kangelastegu! Mitte iga näitleja ei suuda end sel määral kokku võtta.
Kersti on väga hea näitleja ja teinud suurepäraseid rolle. Teda iseloomustab laval ääretu täpsus, just see aga on näitemängus väga ilus ja nauditav. Kunagi pärast Kammerkoori kontserti küsisin Tõnu Kaljustelt, kuidas ta saavutab lauljatega sellise emotsionaalse laengu isegi tuttava, lihtsa meloodiaga. Ta vastas: «See on puhas matemaatika.» Sama kehtib näitemängus.
On kahju, et tema koomiline talent, mis on temas olemas, on teatris nii vähe rakendust leidnud. Suurepäraselt väljendub see anne «Eesti matuses» Mareti rollis.
Martin Veinmann, kursusevend ja kauaaegne lavapartner
Käisime Kerstiga koos lavakunstikateedris ja lõpetasime 1972. aastal Voldemar Panso juhitud kursuse. Koos läksime tööle ka Draamateatrisse ja n-ö perekondlikke sidemeid on meil Kerstiga teatrilaval tõesti väga palju olnud. Oleme nii teatris kui teles mitu korda koos mänginud ja nende osatäitmiste seas on olnud nii abielupaare («Stseenid ühest abielust», «Õhtusöök sõpradega»), õe-venna rolle («Hamlet», «Kullervo», «Eesti matus») ning uues teleseriaalis «Kodu keset linna» on Kerstist koguni saanud minu ðarmantne ämm.
Partnerina on Kersti «väga elus». Mida see tähendab? Seda, et ta on näitleja, kes vajab alati ka partnerit. Sest võib juhtuda, et hea näitleja võib laval hooti ka üksi hakkama saada, aga Kersti on see, kes vajab ka teist inimest enda kõrvale.