Et vastamine oleks hõlpsam, saadeti ka nimekiri ilmunud teostest. Uurisin seda tähelepanelikult ning siis panin üles oma ajaveebi, mida loevad põhiliselt eestivene kirjanikud. “Kes need inimesed kõik on?” oli vastukaja.

Muidugi sisaldas see küsimus ka huumorit, ent tõetera oli seal ometi sees: eri rahvustest kirjanikest kolleegid, kes elavad ühes ja samas riigis, tihtipeale ei tunne üksteist.

Mida teha siis, kui ühed on eestlased (etnilised) ja teised on venelased (vene keelt kõnelevad) ning lisaks sellele elavad ja töötavad kõrvuti koos? Rahvusvähemus õpib siis põhirahvuse keelt.

Mis saab edasi? See on kõige intrigeerivam küsimus, sest ühel hetkel hakkavad eri rahvused äkki rääkima ühes keeles. See on uus olukord mõlema poole jaoks. Mida arvata aktsendiga kõnest?

Mul on hea vastata sellele küsimusele, kuna pidin samuti õppima eesti keelt – kõigepealt gümnaasiumis, seejärel ülikoolis. Olen üldjoontes rahul saadud teadmistega: nüüd oskan kirjutada eestikeelset arvamuslugu ning tõlkida eesti kirjandust vene keelde ja vastupidi. Teise keele õppimine võib eri inimestele mõjuda erinevalt. Ma tunnen mitmeid venekeelseid inimesi, kes oskavad hästi eesti keelt. Ühed häbenevad oma aktsenti niivõrd, et kardavad eesti keelt kõnes kasutada, üritavad hakkama saada kas või žestidega. Teised annavad enesele aru, et õpitud keele puhul on aktsendist vabanemine üsna raske, ning seetõttu lihtsalt annavad oma parima. Ja kolmas grupp kõnelejaid on nii suures vaimustuses teisest keelest, et varsti unustavad ära oma emakeele.

Igal juhul nõuab teises keeles rääkimine ja mõtlemine intellektuaalseid pingutusi. Jah, õ-häälik on eesti ja vene keeles erinev ja venekeelse kõneleja jaoks on tihtipeale raske teha vahet omastava ja osastava käände vahel. Ka mina teen neidsamu vigu ning ikka ja jälle tunnen seetõttu piinlikkust – kuidas võib nii rumal olla!? Samal ajal, mõtlen ma, kuskil peaks ju jooksma piir teise keele oskustasemes, mida võiks pidada rahuldavaks. Pean siinjuures silmas üldist tolerantsust aktsendi vastu.

Inimese veel üheks loomulikuks sooviks on olla mõistetud. Selle juures peaks aktsendil kui seesugusel olema kindlasti teisejärguline koht. Mina isiklikult räägin eesti keelt väikse aktsendiga, kuid ma palun, et minu eestikeelne vestluskaaslane ei pööraks sellele liiga suurt tähelepanu. Olen sinisilmne ning usun, et see, mida räägitakse, on tähtsam sellest, kuidas seda tehakse.

Olukord on selline, et eestivenelane, kes sai selgeks eesti keele ja praktiseerib seda, on mõnikord justkui kahe tule vahel. Kuna kohalik venekeelne kogukond on suhteliselt väiksem, on eneseteostamisvõimalused selle grupi sees üsna piiratud. Kui eestivenelane on võimeline konkureerima suhtlemist eeldavatel erialadel eestikeelsete kolleegidega, peab ta enesele aru andma, et eestivenelaste jaoks pole ta varsti enam kuigi arvestatav kuju.

“Viis miljonit – perspektiivitu!”

Et seda väidet kontrollida, piisab, kui mõelda näiteks ajakirjanikele, teadlastele, kaunite kunstide esindajatele, kes esinevad pidevalt eestikeelses meedias arvamusliidritena – nende nimed pääsevad haruharva Eesti venekeelsesse meediasse. Nii puutub eestivenelasest eesti keele oskaja kokku stressirohke olukorraga: ta peaks leidma mõistmist oma aktsendi pärast eestikeelses kollektiivis ning samas olema toetatud ka äärmiselt ebaühtlase kohaliku venekeelse kogukonna poolt.

Tänapäeva maailmas on aktsent paratamatus, sest keelteoskus on muutunud hädavajalikuks. Aktsendis on tegelikult midagi positiivset, see on tundemärk vestluskaaslase usinusest – ennäe, õppis teist keelt, et tekitada sidemeid teise rahva ja kultuuriga. Samuti näitab aktsent inimese lojaalsust ja tunnustust teise keele vastu. Mõelda vaid – tillukese eesti keele õppis selgeks veel üks inimene!

Mäletan, kuidas ülikooliaegu imestas üks minu tuttav Moskvast, kui sai teada, et minu erialaks sai valitud eesti keel. “Ära tee nalja! Siduda oma elu keelega, mida maailmas valdab vaid viis miljonit inimest – see on absoluutselt perspektiivitu ettevõtmine,” sõnas ta. Ma halastasin tema peale ega täpsustanud eesti keele oskajate arvu. Möönsin vaid, et elan Eestis ning selles riigis kasutatakse küll eesti keelt.

Aktsent on natuke ebameeldiv nii rääkijale endale kui ka tema kuulajatele. Ent juba vana tarkus ütles, et raskused liidavad inimesi. Paistab, et sellel liidul on kahesuunaline kasu: aktsendiga rääkijad leiavad endale rohkem mõttekaaslasi ning aktsendikõne kuulajad võivad näha oma tegevusi kõrvalpilguga. Mõlemad kogemused on rikastavad.