Eestis on hea elada, kui oled kelm ja komissar
Eesti Ekspress, 27.05.2004
 |
 |
|
| PROBLEEMI EI TEKKINUD: Hoolimata mitmetest seaduserikkumistest käis komissar Kostrõkin politseitööl rõõmsalt edasi. (Aivar Metsar) |
|
|
|
Tähtis politseinik pettis kindlustusfirmat ja võttis äridelt “sponsortoetust”. Ülemused teadsid juhtunust, kuid ei teinud midagi, paljastab tunnustatud ekspolitseinik Koit Pikaro.
Alates 12. maist viibib vahi all Ida politseiprefektuuri komissar Viktor Kostrõkin. Praegu istub ta Tartu vanglas. Nagu tuntud anekdoodis, on selles sõnumis hea ja halb külg.
Hea on see Salva Kindlustusele ja tema koostööpartneritele, sest lõpuks ometi on neid petnud isiku suhtes rakendatud riiklikke sanktsioone. Kahjuks on halba tunduvalt rohkem. Politseikomissari vahistamisi ei olegi just sageli ette tulnud, seega on tegemist suure häbiplekiga kogu politseile.
Kindlustuspettus pandi toime kolm ja pool aastat tagasi ning alles nüüd hakkab lugu liikuma lahenduse suunas. Halvale poolele kuulub ka (politsei)ametnike ringkaitse.
Politseinik petab kindlustusfirmat
Epopöa algas 7. novembril 2000, kui süüdistuse kohaselt ebakaine Kohtla-Järve linna politseijaoskonna komissar Viktor Kostrõkin sõitis teenistusautoga Mazda tagant sisse seisvale autole. Ta teatas õnnetusest korrapidajale, kuid avariimaterjalid vormistati tema autojuhi nimele. Politseiauto esiots sai tugevaid vigastusi. Masin ei olnud enam liikluskõlbulik.
Üks kindlustusselts keeldus kahju hüvitamast, sest sõidukil puudus kaskokindlustus. Komissar leidis aga tuttavad, kes nädal hiljem andsid talle politseisõidukiga sama värvi ja tüüpi auto. Koos tuttava kindlustusagendiga kruvis komissar sellele avariilise auto numbrimärgi. Autost tehti pilt kindlustuslepingu vormistamiseks.
Võibolla oli juhus, võibolla mitte, aga pildistamisel kasutati firmale Kris Kütus kuulunud autot. Tolle firma üks omanikke on poliitikute ja kohalike grupeeringute suur sõber Boriss Dantðenko.
14. novembril tegi Kostrõkin ametiautole kaskokindlustuse. Tal puudusid selleks volitused.
Komissar teatab veel ühest “õnnetusest”
4. detsembril teatas komissar Salva Kindlustusele uuest avariist sama teenistusautoga Mazda. 30. novembril olevat ta otsa sõitnud betoonpostile. Mees taotles remonditööde hüvitamist.
Paraku näitab politseikomissari küündimatust, kui mitte öelda lauslollust, et väljamõeldud teise avarii kohta esitas ta esimese avarii järel tehtud fotod. Aga isegi Ida-Viru politseikomissar peaks vähimagi mõtlemisvõime olemasolul aru saama, et teisele autole tagant sissesõit ja postiga kokkupõrge jätavad masinale erinevad vigastused.
Vaid üleüldise karistamatuse tundega võib seletada Kostrõkini ja tema kuriteokaaslaste poolt Salva kahjukäsitlejate alahindamist. Primitiivse mõtlemise musternäidis on samuti legendide esitamine mõlema avarii kohta: kummalgi korral olevat keegi tundmatu inimene auto ees teed ületanud. Otsasõitude vältimiseks tuli avarii teha.
Süüdistuskokkuvõtte kohaselt andis komissari alluv Aleksei Melder valeütlusi. Ta võttis avarii enda peale.
Eriti mõttelage oli Melderi seletus kohtus, et tal olnud nii palju avariisid ja põrutusi, et ei mäleta 2000. aasta avariist midagi. Kui selline jutt oli mõeldud valena, siis ei veennud see kedagi. Kui aga tal puudus soov tõtt rääkida, siis tuleb kahelda sellise mehe tööle sobivuses.
Pistis või sponsorlus?
Prefektuuri juhtkond sai kiiresti aru, et kindlustus hüvitust ei maksa ja keelas mingiks ajaks auto remondi. Probleemi aga ei tahetud näha selles, et sama autoga oleks justkui toimunud teine avarii. Mudilase jutuna kõlab Viktor Kostrõkini seletus teise õnnetuse kohta – ta olevat sattunud segadusse ja polevat tulnudki selle peale, et kedagi kohale kutsuda.
Edasi järgneb politseiametnikule täiesti lubamatu asi – firmadelt raha vastuvõtmine ilma seda vormistamata. Kostrõkin nimetab seda sponsorabiks. Nii on seda tõlgendanud ka mõned tema ülemused. Tavaliselt nimetatakse aga selliseid rahavõtmisi pistise saamiseks.
Ühest firmast sai komissar sularaha kindlustusmakse tasumiseks. Tegemist oli alkoholikaubanduse ettevõttega. Praegu on äri pankrotis. Teisest firmast sai komissar kassaorderi (tõenäoliselt võltsitud) järgi 8000 krooni auto remondiks. Tegelikult ta omastas summa.
Kui palju peab ühte probleemi esitama
Parafraas tuntud kultusfilmist kõlaks küll veidi julmemalt – kui palju peab ühte isikut nimetama (avalikkuse ees hukka mõistma, ülekantult tapma), enne kui ta politseist minema löödaks. Tõsieluliselt saab nüüd kinnitada, et avalikustamine seda kaasa ei too.
Salva Kindlustus esitas avalduse kaitsepolitseile veebruaris 2001. 28. veebruaril algatati kriminaalasi. Juba menetlemise alustamise teates oli viide ebaausatele politseiametnikele – menetlus toimuvat Viktor Kostrõkini ja Aleksei Melderi poolt toimepandud ametialase võltsimise ja kindlustuspettuse faktis.
19. märtsil vastas Riigikogus politseiautodega toimunud avariide kohta esitatud arupärimisele tollane siseminister Tarmo Loodus. Ta väitis, et Kostrõkini juhtumis toob selguse teenistuslik juurdlus. Tegelikult jäi too juurdlus poolikuks. Politseiprefekti kontrollimatust alluvate suhtes ja Kostrõkini rahavõtmisi firmadest ei käsitletud. Sisuliselt ei karistatud kedagi.
Lisaks toimepandud seaduserikkumistele sooritas komissar rea politseinikule lubamatuid eeskirjade rikkumisi. Ta:
- sõlmis kindlustuslepinguid selleks volitusi omamata;
- saatis kindlustusele ebaõige teatise;
- sai firmadelt raha, omamata volitusi nn sponsorabi küsimiseks;
- esitas kindlustusele ebaõigeid andmeid sama auto varasemate avariide kohta.
Iga selline rikkumine saanuks olla tema vallandamise aluseks. Tegelikult jätkas Kostrõkin politseijaoskonna juhtimist ja Hummeri-nimelise politseireformi käigus isegi suurendas oma võimu. Ta viidi üle uue suure Ida prefektuuri korrapidamise komissariks. Tema tööpiirkond suurenes märgatavalt.
Ülemustel suu vett täis
Ida-Viru endine prefekt Einar Suimets kinnitas, et usaldab Kostrõkinit ega vallanda teda usalduse kaotamise tõttu.
Sama mannetu on Ida prefektuuri praegune juhtkond. Nemad ei olevat üldse kursis kohtus toimuvaga ja Kostrõkinile uue täiendava süüdistuse (ametiseisundi kuritarvitamise, kelmuse ja riisumise eest) esitamisega. Eriti tagahoidlik on prefektuuri pressiesindaja. Tema ei saavat kommenteerida isegi vahistamise fakti, sest kriminaalasi on kohtus arutamisel!
Eeluurimine Kostrõkini suhtes kestis aasta. Isegi kui mitte norida selle pikkuse kallal ja uskuda siiralt, et pikkus tõi kaasa põhjalikkuse ja objektiivsuse, on sel ajal toimunu, õigemini mittetoimunu kohta üks oluline märkus. Uurija ei suutnud läbi suruda seisukohta, et komissar tuleks uurimise ajaks ametist kõrvaldada.
Järelvalvet eeluurimise üle teostas Narva vanemprokurör Mihhail Hütt. Antikangelaseks võib pidada tedagi. Nimelt oli ta Kostrõkini ametist vabastamise vastu. Nüüd ta küll tunnistab kaudselt oma eksimust, kuid viitab uurija väheaktiivsele nõudmisele ja heidab uurijale ette sellise ettepaneku esitamist alles eeluurimise lõpuperioodil.
Endine prefekt valetas kohtu ees
Prokurör Hüti mõned praegused seisukohad vajavad erilist äramärkimist. Esiteks, et Kostrõkini koht olevat vanglas. Teiseks, et tollane politseiprefekt Aleks Uibo teadis kõike Kostrõkini tegudest ja lihtsalt ei olnud politseiasutuse juhina huvitatud tõe väljaselgitamisest või ebaausa komissari vallandamisest.
Praegu siseministeeriumi nõunikuna töötav Uibo ilmus tunnistajana kohtusse alles kolmandal-neljandal katsel. Varem polevat kutset kätte saanud.
Kohtus andis Uibo valeütlusi: 2000. aastal polevat kehtinud käskkirja sponsorabi vormistamise nõuete kohta ning alles tema olevat vastava korra kehtestatud, seda muidugi Kostrõkini juhtumi selgumise järel. Tegelikult oli olemas kehtiv Politseiameti käskkiri ja 2001. aasta lõpus kehtestas prefekt vaid raamatupidamise sise-eeskirjad.
Aleks Uibo sai kohtus ka hakkama sellega, et esitas väite Kostrõkini süütuse kohta. Umbes nii, et tema arvates see komissar mingeid seaduserikkumisi toime pannud ei ole.
Siseministeeriumi nõuniku mõned väited on veelgi lapsemeelsemad. Komissar Kostrõkin polevat talle kunagi tunnistanud, mis tegelikult toimus. Ka ei saavat kedagi vallandada seni, kuni ametnik ennast süüdi ei ole tunnistanud. Paljuski heidab Uibo kaitsepolitsei uurijale ette vastava määruse mitteesitamist. Tema ise olevat usalduse komissar Kostrõkini suhtes kaotanud alles süüdistuse esitamise järel.
Asi venib, oi kuis venib
Ida-Viru maakohtusse jõudis Viktor Kostrõkini ja tema kuriteokaaslaste kriminaalasi 5. märtsil 2002. Esimene istung oli määratud sama aasta suvele. Kohtuotsust pole senini. Alles tänavu mais sai kohtunik Loretta Pikma aru, et kohtualune ei kavatsegi istungitele ilmuda ja otsustas Kostrõkini vahi alla võtta.
Kahtlustatavaks tunnistati Kostrõkin 14. mail 2001. Süüdistus esitati talle sama aasta 10. oktoobril. Seega on politseis enam kui kolm aastat komissarina töötanud isik, kelle teenistusalased rikkumised olid tuvastatavad juhtkonna ja sisekontrolli poolt mõne nädalaga. Igal aastal maksis riik politsei mainet ja huvisid rikkunud komissarile enam kui 100 000 krooni aastas.
Koit Pikaro on on konsultatsioonifirma Ius Dicere omanik ja endine Riigkogu liige
xxx
Uudised
VE: Kostrõkin, Viktor – politseikomissar
Eestis on hea elada, kui oled kelm ja komissar
Eesti Ekspress, 27.05.2004
Tähtis politseinik pettis kindlustusfirmat ja võttis äridelt “sponsortoetust”. Ülemused teadsid juhtunust, kuid ei teinud midagi, paljastab tunnustatud ekspolitseinik Koit Pikaro.
Alates 12. maist viibib vahi all Ida politseiprefektuuri komissar Viktor Kostrõkin. Praegu istub ta Tartu vanglas. Nagu tuntud anekdoodis, on selles sõnumis hea ja halb külg.
Hea on see Salva Kindlustusele ja tema koostööpartneritele, sest lõpuks ometi on neid petnud isiku suhtes rakendatud riiklikke sanktsioone. Kahjuks on halba tunduvalt rohkem. Politseikomissari vahistamisi ei olegi just sageli ette tulnud, seega on tegemist suure häbiplekiga kogu politseile.
Kindlustuspettus pandi toime kolm ja pool aastat tagasi ning alles nüüd hakkab lugu liikuma lahenduse suunas. Halvale poolele kuulub ka (politsei)ametnike ringkaitse.
Politseinik petab kindlustusfirmat
Epopöa algas 7. novembril 2000, kui süüdistuse kohaselt ebakaine Kohtla-Järve linna politseijaoskonna komissar Viktor Kostrõkin sõitis teenistusautoga Mazda tagant sisse seisvale autole. Ta teatas õnnetusest korrapidajale, kuid avariimaterjalid vormistati tema autojuhi nimele. Politseiauto esiots sai tugevaid vigastusi. Masin ei olnud enam liikluskõlbulik.
Üks kindlustusselts keeldus kahju hüvitamast, sest sõidukil puudus kaskokindlustus. Komissar leidis aga tuttavad, kes nädal hiljem andsid talle politseisõidukiga sama värvi ja tüüpi auto. Koos tuttava kindlustusagendiga kruvis komissar sellele avariilise auto numbrimärgi. Autost tehti pilt kindlustuslepingu vormistamiseks.
Võibolla oli juhus, võibolla mitte, aga pildistamisel kasutati firmale Kris Kütus kuulunud autot. Tolle firma üks omanikke on poliitikute ja kohalike grupeeringute suur sõber Boriss Dantðenko.
14. novembril tegi Kostrõkin ametiautole kaskokindlustuse. Tal puudusid selleks volitused.
Komissar teatab veel ühest “õnnetusest”
4. detsembril teatas komissar Salva Kindlustusele uuest avariist sama teenistusautoga Mazda. 30. novembril olevat ta otsa sõitnud betoonpostile. Mees taotles remonditööde hüvitamist.
Paraku näitab politseikomissari küündimatust, kui mitte öelda lauslollust, et väljamõeldud teise avarii kohta esitas ta esimese avarii järel tehtud fotod. Aga isegi Ida-Viru politseikomissar peaks vähimagi mõtlemisvõime olemasolul aru saama, et teisele autole tagant sissesõit ja postiga kokkupõrge jätavad masinale erinevad vigastused.
Vaid üleüldise karistamatuse tundega võib seletada Kostrõkini ja tema kuriteokaaslaste poolt Salva kahjukäsitlejate alahindamist. Primitiivse mõtlemise musternäidis on samuti legendide esitamine mõlema avarii kohta: kummalgi korral olevat keegi tundmatu inimene auto ees teed ületanud. Otsasõitude vältimiseks tuli avarii teha.
Süüdistuskokkuvõtte kohaselt andis komissari alluv Aleksei Melder valeütlusi. Ta võttis avarii enda peale.
Eriti mõttelage oli Melderi seletus kohtus, et tal olnud nii palju avariisid ja põrutusi, et ei mäleta 2000. aasta avariist midagi. Kui selline jutt oli mõeldud valena, siis ei veennud see kedagi. Kui aga tal puudus soov tõtt rääkida, siis tuleb kahelda sellise mehe tööle sobivuses.
Pistis või sponsorlus?
Prefektuuri juhtkond sai kiiresti aru, et kindlustus hüvitust ei maksa ja keelas mingiks ajaks auto remondi. Probleemi aga ei tahetud näha selles, et sama autoga oleks justkui toimunud teine avarii. Mudilase jutuna kõlab Viktor Kostrõkini seletus teise õnnetuse kohta – ta olevat sattunud segadusse ja polevat tulnudki selle peale, et kedagi kohale kutsuda.
Edasi järgneb politseiametnikule täiesti lubamatu asi – firmadelt raha vastuvõtmine ilma seda vormistamata. Kostrõkin nimetab seda sponsorabiks. Nii on seda tõlgendanud ka mõned tema ülemused. Tavaliselt nimetatakse aga selliseid rahavõtmisi pistise saamiseks.
Ühest firmast sai komissar sularaha kindlustusmakse tasumiseks. Tegemist oli alkoholikaubanduse ettevõttega. Praegu on äri pankrotis. Teisest firmast sai komissar kassaorderi (tõenäoliselt võltsitud) järgi 8000 krooni auto remondiks. Tegelikult ta omastas summa.
Kui palju peab ühte probleemi esitama
Parafraas tuntud kultusfilmist kõlaks küll veidi julmemalt – kui palju peab ühte isikut nimetama (avalikkuse ees hukka mõistma, ülekantult tapma), enne kui ta politseist minema löödaks. Tõsieluliselt saab nüüd kinnitada, et avalikustamine seda kaasa ei too.
Salva Kindlustus esitas avalduse kaitsepolitseile veebruaris 2001. 28. veebruaril algatati kriminaalasi. Juba menetlemise alustamise teates oli viide ebaausatele politseiametnikele – menetlus toimuvat Viktor Kostrõkini ja Aleksei Melderi poolt toimepandud ametialase võltsimise ja kindlustuspettuse faktis.
19. märtsil vastas Riigikogus politseiautodega toimunud avariide kohta esitatud arupärimisele tollane siseminister Tarmo Loodus. Ta väitis, et Kostrõkini juhtumis toob selguse teenistuslik juurdlus. Tegelikult jäi too juurdlus poolikuks. Politseiprefekti kontrollimatust alluvate suhtes ja Kostrõkini rahavõtmisi firmadest ei käsitletud. Sisuliselt ei karistatud kedagi.
Lisaks toimepandud seaduserikkumistele sooritas komissar rea politseinikule lubamatuid eeskirjade rikkumisi. Ta:
Iga selline rikkumine saanuks olla tema vallandamise aluseks. Tegelikult jätkas Kostrõkin politseijaoskonna juhtimist ja Hummeri-nimelise politseireformi käigus isegi suurendas oma võimu. Ta viidi üle uue suure Ida prefektuuri korrapidamise komissariks. Tema tööpiirkond suurenes märgatavalt.
Ülemustel suu vett täis
Ida-Viru endine prefekt Einar Suimets kinnitas, et usaldab Kostrõkinit ega vallanda teda usalduse kaotamise tõttu.
Sama mannetu on Ida prefektuuri praegune juhtkond. Nemad ei olevat üldse kursis kohtus toimuvaga ja Kostrõkinile uue täiendava süüdistuse (ametiseisundi kuritarvitamise, kelmuse ja riisumise eest) esitamisega. Eriti tagahoidlik on prefektuuri pressiesindaja. Tema ei saavat kommenteerida isegi vahistamise fakti, sest kriminaalasi on kohtus arutamisel!
Eeluurimine Kostrõkini suhtes kestis aasta. Isegi kui mitte norida selle pikkuse kallal ja uskuda siiralt, et pikkus tõi kaasa põhjalikkuse ja objektiivsuse, on sel ajal toimunu, õigemini mittetoimunu kohta üks oluline märkus. Uurija ei suutnud läbi suruda seisukohta, et komissar tuleks uurimise ajaks ametist kõrvaldada.
Järelvalvet eeluurimise üle teostas Narva vanemprokurör Mihhail Hütt. Antikangelaseks võib pidada tedagi. Nimelt oli ta Kostrõkini ametist vabastamise vastu. Nüüd ta küll tunnistab kaudselt oma eksimust, kuid viitab uurija väheaktiivsele nõudmisele ja heidab uurijale ette sellise ettepaneku esitamist alles eeluurimise lõpuperioodil.
Endine prefekt valetas kohtu ees
Prokurör Hüti mõned praegused seisukohad vajavad erilist äramärkimist. Esiteks, et Kostrõkini koht olevat vanglas. Teiseks, et tollane politseiprefekt Aleks Uibo teadis kõike Kostrõkini tegudest ja lihtsalt ei olnud politseiasutuse juhina huvitatud tõe väljaselgitamisest või ebaausa komissari vallandamisest.
Praegu siseministeeriumi nõunikuna töötav Uibo ilmus tunnistajana kohtusse alles kolmandal-neljandal katsel. Varem polevat kutset kätte saanud.
Kohtus andis Uibo valeütlusi: 2000. aastal polevat kehtinud käskkirja sponsorabi vormistamise nõuete kohta ning alles tema olevat vastava korra kehtestatud, seda muidugi Kostrõkini juhtumi selgumise järel. Tegelikult oli olemas kehtiv Politseiameti käskkiri ja 2001. aasta lõpus kehtestas prefekt vaid raamatupidamise sise-eeskirjad.
Aleks Uibo sai kohtus ka hakkama sellega, et esitas väite Kostrõkini süütuse kohta. Umbes nii, et tema arvates see komissar mingeid seaduserikkumisi toime pannud ei ole.
Siseministeeriumi nõuniku mõned väited on veelgi lapsemeelsemad. Komissar Kostrõkin polevat talle kunagi tunnistanud, mis tegelikult toimus. Ka ei saavat kedagi vallandada seni, kuni ametnik ennast süüdi ei ole tunnistanud. Paljuski heidab Uibo kaitsepolitsei uurijale ette vastava määruse mitteesitamist. Tema ise olevat usalduse komissar Kostrõkini suhtes kaotanud alles süüdistuse esitamise järel.
Asi venib, oi kuis venib
Ida-Viru maakohtusse jõudis Viktor Kostrõkini ja tema kuriteokaaslaste kriminaalasi 5. märtsil 2002. Esimene istung oli määratud sama aasta suvele. Kohtuotsust pole senini. Alles tänavu mais sai kohtunik Loretta Pikma aru, et kohtualune ei kavatsegi istungitele ilmuda ja otsustas Kostrõkini vahi alla võtta.
Kahtlustatavaks tunnistati Kostrõkin 14. mail 2001. Süüdistus esitati talle sama aasta 10. oktoobril. Seega on politseis enam kui kolm aastat komissarina töötanud isik, kelle teenistusalased rikkumised olid tuvastatavad juhtkonna ja sisekontrolli poolt mõne nädalaga. Igal aastal maksis riik politsei mainet ja huvisid rikkunud komissarile enam kui 100 000 krooni aastas.