Kopijevki, Eesti ettevõtja, oli üks neist enam kui kolmesajast Eestist pärit turistist, kes seisis 26. detsembri hommikul silmitsi Kagu-Aasiat laastanud ja sadu tuhandeid inimelusid võtnud surmalainega.
Kolmandat päeva Beruwala kuurordis abikaasa ja viieaastase pojaga puhanud Kopijevski pääses looduskatastroofist üle noatera, sest oli kavatsenud minna perega ookeani kaldale jalutama, kuid mõtles viimasel hetkel ümber.
Tõelisele surmalainele eelnes väiksem laine, mis ujutas rannast mõnekümne meetri kaugusel asuva hotelli basseini ja siseõue üle mudasogase veega.
«Kelnerid hakkasid juba lamamistoole tagasi sättima, kui ookeani poolt paistis ja kostis midagi imelikku,» meenutab Kopijevski, kes oli selleks ajaks oma pere juba neljanda korruse hotellituppa varjule viinud ja läks ise fotoaparaadiga kalda poole. «Oli näha, kuidas laine muudkui kerkis ja kerkis, keeras ranna lähedal kummuli väikese laeva, mattis enda alla mõnesaja meetri kaugusel turritanud pisisaare,» räägib sülearvutis fotosid lappav Kopijevski. «Sa jooksid ja tundsid suurt abitust, et ei ole võimalik pääseda.»
Kui hiidlaine hotelli siseõue vajus, jäid seal püsti vaid palmid, mille külge ka mõned pagemisega hiljaks jäänud inimesed klammerdusid. Kui laine tagasi ookeani vajus, nägi hotelli esikülg välja nagu pommirünnaku alla sattunud Saddam Husseini palee.
«Oli ohvreid, aga kui palju, ei osanud meile keegi öelda,» tunnistab Kopijevski.
Esimesena viidi ära Briti turistid, kelle eest hoolitses nende saatkond. Kopijevski perekond, purustatud hotelli viimasena jäänud puhkajad, sai sealt minema õhtul. Nad tõmbasid kriipsu peale plaanile võtta uus aasta vastu Kagu-Aasias ning ülejärgmisel päeval – pärast lõputuid telefonikõnesid ja vintsutusi Sri Lankas – maandusid Leipzigis. Sakslased olid lennujaamas avanud kriisikeskuse koos sooja söögi, psühholoogide ja pastoritega.
«Sain aru, et elus võib kõik väga ootamatult lõppeda,» ütleb Kopijevski.
Uudised
VE: Kopijevski, Anatoli – tsunamist pääsenu
Pääsenu: «Sa jooksid ja tundsid suurt abitust.» 03.01.2005PM
Kopijevki, Eesti ettevõtja, oli üks neist enam kui kolmesajast Eestist pärit turistist, kes seisis 26. detsembri hommikul silmitsi Kagu-Aasiat laastanud ja sadu tuhandeid inimelusid võtnud surmalainega.
Kolmandat päeva Beruwala kuurordis abikaasa ja viieaastase pojaga puhanud Kopijevski pääses looduskatastroofist üle noatera, sest oli kavatsenud minna perega ookeani kaldale jalutama, kuid mõtles viimasel hetkel ümber.
Tõelisele surmalainele eelnes väiksem laine, mis ujutas rannast mõnekümne meetri kaugusel asuva hotelli basseini ja siseõue üle mudasogase veega.
«Kelnerid hakkasid juba lamamistoole tagasi sättima, kui ookeani poolt paistis ja kostis midagi imelikku,» meenutab Kopijevski, kes oli selleks ajaks oma pere juba neljanda korruse hotellituppa varjule viinud ja läks ise fotoaparaadiga kalda poole. «Oli näha, kuidas laine muudkui kerkis ja kerkis, keeras ranna lähedal kummuli väikese laeva, mattis enda alla mõnesaja meetri kaugusel turritanud pisisaare,» räägib sülearvutis fotosid lappav Kopijevski. «Sa jooksid ja tundsid suurt abitust, et ei ole võimalik pääseda.»
Kui hiidlaine hotelli siseõue vajus, jäid seal püsti vaid palmid, mille külge ka mõned pagemisega hiljaks jäänud inimesed klammerdusid. Kui laine tagasi ookeani vajus, nägi hotelli esikülg välja nagu pommirünnaku alla sattunud Saddam Husseini palee.
«Oli ohvreid, aga kui palju, ei osanud meile keegi öelda,» tunnistab Kopijevski.
Esimesena viidi ära Briti turistid, kelle eest hoolitses nende saatkond. Kopijevski perekond, purustatud hotelli viimasena jäänud puhkajad, sai sealt minema õhtul. Nad tõmbasid kriipsu peale plaanile võtta uus aasta vastu Kagu-Aasias ning ülejärgmisel päeval – pärast lõputuid telefonikõnesid ja vintsutusi Sri Lankas – maandusid Leipzigis. Sakslased olid lennujaamas avanud kriisikeskuse koos sooja söögi, psühholoogide ja pastoritega.
«Sain aru, et elus võib kõik väga ootamatult lõppeda,» ütleb Kopijevski.