|
Peab ju inimene kusagilt abi leidma kogu selle vohava nõmeduse vastu ja 2500 aastat tagasi elanud mõttetargad on just need vanakesed, kelledele iga kell võib loota. Kong Fuzi mõtted ajast, mil ta tegutses Lu vürstiriigi ülemkohtunikuna, tunduvad justkui Eesti Vabariigi jaoks kirjutatud.
Ka tähtsuse ja võimu poolest teise inimesena riigis jäi ta truuks oma põhimõtetele — karistas rangelt süüdlasi, kestahes nad ka polnud, ja autasustas neid, kes olid seda ära teeninud. Uude ametisse astudes mõistis ta surma ühe vürstiriigi esimestest ametnikest, kes oli süüdi mitmetes kuritegudes.
„Kõige karmima karistuse on ära teeninud kurjategijad ühiskonna kõrgematest klassidest, kuna nad annavad halba eeskuju, samuti valitsusringkondade inimesed, kes pole nõudnud oma alluvatelt, et need oleksid rahvast õpetanud. Armulikkus niisuguste kurjategijate vastu oleks ebaõiglane ja selgrootu. Mõistke surma need, öeldakse muistsetes raamatutes, kes on selle ära teeninud oma oluliste ja teadlikult tehtud tegudega. Algul tuleb rahvast õpetada, ning alles siis, kui tegemist on teadliku allumatusega, teda kasvatada. Lihtrahva seast kurjategija on sageli vaid osaliselt süüdi, vahel aga hoopis süütu, sest ta lihtsalt ei tea, mis ta kohus on.“
Kui ta sai teada, et üks rikas maaomanik oli haaranud oma kätte kogu lihakaubanduse — ostis loomakasvatajatelt nende karja üles tühise tasu eest, tarbijaile müüs aga liha mitmekordse hinnaga, käskis ta monopolistil enda palge ette ilmuda, sest kogu rikkuse raskus jäi üksnes vaesema rahva kanda. „Ma olen kuulnud, et te olete üks rikkamaid inimesi linnas. Oleks väga meeldiv, kui ma oleksin kuulnud ka, et te olete oma rikkuse saanud ausa töö ja tootmisega. Kuid nii see kahjuks pole — olen saanud teada, et te olete oma rikkuse kokku ajanud hoopis teisel teel. Niisuguse teguviisi eest olete te ära teeninud karistuse….“ Kas mõni Delfi lugeja teab või julgeb arvata, kuidas Kong Fuzi liigkasuvõtjat karistas?
Kord tuli mõttetarga juurde isa, kes kurtis oma poja üle, et see ei kuulavat tema sõna. Kong Fuzi määras neile mõlemale kolmekuulise vanglakaristuse. Kui kinnipidamisaeg täis sai, kutsus ta mõlemad enda juurde (märkate, et kohtunik teostas ka kriminaalhooldust, kontrollis karistuse mõju, jälgis mõtteviisi muutusi !) ja lausus: “Edaspidi kasvatage oma poega paremini ja ärge otsige abi kohtust. Teie aga pidage meeles, et lapse esmane kohus on vanemate sõna kuulata.“
„Kui te armastate oma vanemaid, siis sellega te kindlustate ka rahvas armastust; kui te austate vanemaid sugulasi, siis sellega te õpetate rahvale sõnakuulmist; kindlustanud eneses armastustunde, hakkab lihtinimene hindama oma vanemaid; õppinud austama endast vanemaid, saavad nad austusega suhtuma valitsejate käskudesse. Aga kui lihtinimesed teenivad pojalikus harduses oma vanemaid, kui nad kuulavad valitsejate käske, siis muutub riigi valitsemine täiesti avalikuks. Ja ükski, kes teenib valitsejat, olgu ta suursugune või mitte, rikas või vaene, ei tohi üheski olukorras tekitada segadusi”. Konfutsius võrdleb riigikorda hiiglaperekonnaga, kus sugukonna vanima liikme eelisõigused on kantud üle keisrile. Hea valitseja peab püüdma rahvast vaimselt rikastada ja teda õpetama.
Jääb mulje, et vangistust rakendati Kong Fuzi ajal harva ja vanglat kasutati pigem sundusliku mediteerimiskohana, kus inimene pidi oma tegude üle sügavalt järele mõtlema, mitte aga kuritegevuse kõrgkoolina, kus inimene omandab uusi oskusi ja kaaslasi — tapmiseks, varastamiseks, valetamiseks ja täiesti teistsuguse, lodeva, parasiteeriva, ebaloomuliku elustiili kultiveerimiseks. Vabaduse võtmine ei olnud kuritegevuse kasvu soodustavaks vahendiks, mida see meil paraku on.
Vana Hiina ühiskond ei harrastanud ekstreemsusi, kõik pürgis keskpunkti, harmoonia, tasakaalu, mõõdukuse, tagasihoidlikkuse, täiuslikkuse poole. Diplomaatial teati juba tol ajal olevat nii suur tähtsus, et tänaseni on säilinud kõnekäänd: “Kolmetolline keel kaalub üles sajatuhandese armee. “Diplomaatiliste keerdkäikude ja läbirääkimiste teel saavutati riigi toimimisel paremaid tulemusi kui toore jõuga. Kas oleks ehk meilgi mõttekas riigieelarvest teha väikseid rahaeraldisi diplomaatilisele korpusele tabletikeste ostmiseks, mis keelekasvule soodsat mõju avaldavad? Või suudavad tabletikesed ainult rindu suurendada, et saaks poliitilisi vastaseid justkui buldooseriga eest ära tõugata? Esimesed kirjalikud kriminaalkoodeksid anti Hiinas välja kui riiki asus valitsema keiser Yao nii umbes 2350.a.e.Kr. Need seadused määrasid kindlaks näo häbimärgistamise, käte või jalgade maharaiumise, kohitsemise, raskete kuritegude puhul ka surmanuhtluse. Tõsiste, kuid heasoovlikkust väärivate kuritegude puhul nähti ette asumiselesaatmist. Kergete puhul piitsutamist. Peale Yao surma säilisid praktiseeritavatest karistustest ainult kepiga peksmine, varanduse konfiskeerimine ja väljasaatmine. Kord oli vali, aga vanglaid mitte ühtegi! Kuritegevuse ja riigivalitsemise vahel olevad seosed olid mõttetarkade poolt selgelt välja toodud.
Arvati, et rahva õnn ja heaolu sõltub temast endast, inimeste moraal ja kõlbelisus on õnne alus. Rahva kõlbelisus ei tulene aga mitte seadustest, vaid eeskujust, mida talle annab kõrgem võim — valitseja ja tema ametnikud. Oldi seisukohal, et rahvas matkib kõrgemalseisjate käitumist, mitte ei juhindu kirjalikest ettekirjutustest. Peale selle oldi veendunud, et rahva kõrge moraalse taseme tagab haridus ning püüti parandada noorsoo kasvatust ning täiustada kooliõpet.
Hiinlaste kujundliku võrdluse kohaselt on valitseja anum ja rahvas vesi. Missugune vorm on anumal, sellise vormi omandab ka vesi tema sees; milline on valitseja, selline on ka rahvas. Milline on minister, selline ka ministeerium.
|
Uudised
VE: Kong Fuz – mõttetark
Peab ju inimene kusagilt abi leidma kogu selle vohava nõmeduse vastu ja 2500 aastat tagasi elanud mõttetargad on just need vanakesed, kelledele iga kell võib loota. Kong Fuzi mõtted ajast, mil ta tegutses Lu vürstiriigi ülemkohtunikuna, tunduvad justkui Eesti Vabariigi jaoks kirjutatud.
Ka tähtsuse ja võimu poolest teise inimesena riigis jäi ta truuks oma põhimõtetele — karistas rangelt süüdlasi, kestahes nad ka polnud, ja autasustas neid, kes olid seda ära teeninud. Uude ametisse astudes mõistis ta surma ühe vürstiriigi esimestest ametnikest, kes oli süüdi mitmetes kuritegudes.
„Kõige karmima karistuse on ära teeninud kurjategijad ühiskonna kõrgematest klassidest, kuna nad annavad halba eeskuju, samuti valitsusringkondade inimesed, kes pole nõudnud oma alluvatelt, et need oleksid rahvast õpetanud. Armulikkus niisuguste kurjategijate vastu oleks ebaõiglane ja selgrootu. Mõistke surma need, öeldakse muistsetes raamatutes, kes on selle ära teeninud oma oluliste ja teadlikult tehtud tegudega. Algul tuleb rahvast õpetada, ning alles siis, kui tegemist on teadliku allumatusega, teda kasvatada. Lihtrahva seast kurjategija on sageli vaid osaliselt süüdi, vahel aga hoopis süütu, sest ta lihtsalt ei tea, mis ta kohus on.“
Kui ta sai teada, et üks rikas maaomanik oli haaranud oma kätte kogu lihakaubanduse — ostis loomakasvatajatelt nende karja üles tühise tasu eest, tarbijaile müüs aga liha mitmekordse hinnaga, käskis ta monopolistil enda palge ette ilmuda, sest kogu rikkuse raskus jäi üksnes vaesema rahva kanda. „Ma olen kuulnud, et te olete üks rikkamaid inimesi linnas. Oleks väga meeldiv, kui ma oleksin kuulnud ka, et te olete oma rikkuse saanud ausa töö ja tootmisega. Kuid nii see kahjuks pole — olen saanud teada, et te olete oma rikkuse kokku ajanud hoopis teisel teel. Niisuguse teguviisi eest olete te ära teeninud karistuse….“ Kas mõni Delfi lugeja teab või julgeb arvata, kuidas Kong Fuzi liigkasuvõtjat karistas?
Kord tuli mõttetarga juurde isa, kes kurtis oma poja üle, et see ei kuulavat tema sõna. Kong Fuzi määras neile mõlemale kolmekuulise vanglakaristuse. Kui kinnipidamisaeg täis sai, kutsus ta mõlemad enda juurde (märkate, et kohtunik teostas ka kriminaalhooldust, kontrollis karistuse mõju, jälgis mõtteviisi muutusi !) ja lausus: “Edaspidi kasvatage oma poega paremini ja ärge otsige abi kohtust. Teie aga pidage meeles, et lapse esmane kohus on vanemate sõna kuulata.“
„Kui te armastate oma vanemaid, siis sellega te kindlustate ka rahvas armastust; kui te austate vanemaid sugulasi, siis sellega te õpetate rahvale sõnakuulmist; kindlustanud eneses armastustunde, hakkab lihtinimene hindama oma vanemaid; õppinud austama endast vanemaid, saavad nad austusega suhtuma valitsejate käskudesse. Aga kui lihtinimesed teenivad pojalikus harduses oma vanemaid, kui nad kuulavad valitsejate käske, siis muutub riigi valitsemine täiesti avalikuks. Ja ükski, kes teenib valitsejat, olgu ta suursugune või mitte, rikas või vaene, ei tohi üheski olukorras tekitada segadusi”. Konfutsius võrdleb riigikorda hiiglaperekonnaga, kus sugukonna vanima liikme eelisõigused on kantud üle keisrile. Hea valitseja peab püüdma rahvast vaimselt rikastada ja teda õpetama.
Jääb mulje, et vangistust rakendati Kong Fuzi ajal harva ja vanglat kasutati pigem sundusliku mediteerimiskohana, kus inimene pidi oma tegude üle sügavalt järele mõtlema, mitte aga kuritegevuse kõrgkoolina, kus inimene omandab uusi oskusi ja kaaslasi — tapmiseks, varastamiseks, valetamiseks ja täiesti teistsuguse, lodeva, parasiteeriva, ebaloomuliku elustiili kultiveerimiseks. Vabaduse võtmine ei olnud kuritegevuse kasvu soodustavaks vahendiks, mida see meil paraku on.
Vana Hiina ühiskond ei harrastanud ekstreemsusi, kõik pürgis keskpunkti, harmoonia, tasakaalu, mõõdukuse, tagasihoidlikkuse, täiuslikkuse poole. Diplomaatial teati juba tol ajal olevat nii suur tähtsus, et tänaseni on säilinud kõnekäänd: “Kolmetolline keel kaalub üles sajatuhandese armee. “Diplomaatiliste keerdkäikude ja läbirääkimiste teel saavutati riigi toimimisel paremaid tulemusi kui toore jõuga. Kas oleks ehk meilgi mõttekas riigieelarvest teha väikseid rahaeraldisi diplomaatilisele korpusele tabletikeste ostmiseks, mis keelekasvule soodsat mõju avaldavad? Või suudavad tabletikesed ainult rindu suurendada, et saaks poliitilisi vastaseid justkui buldooseriga eest ära tõugata? Esimesed kirjalikud kriminaalkoodeksid anti Hiinas välja kui riiki asus valitsema keiser Yao nii umbes 2350.a.e.Kr. Need seadused määrasid kindlaks näo häbimärgistamise, käte või jalgade maharaiumise, kohitsemise, raskete kuritegude puhul ka surmanuhtluse. Tõsiste, kuid heasoovlikkust väärivate kuritegude puhul nähti ette asumiselesaatmist. Kergete puhul piitsutamist. Peale Yao surma säilisid praktiseeritavatest karistustest ainult kepiga peksmine, varanduse konfiskeerimine ja väljasaatmine. Kord oli vali, aga vanglaid mitte ühtegi! Kuritegevuse ja riigivalitsemise vahel olevad seosed olid mõttetarkade poolt selgelt välja toodud.
Arvati, et rahva õnn ja heaolu sõltub temast endast, inimeste moraal ja kõlbelisus on õnne alus. Rahva kõlbelisus ei tulene aga mitte seadustest, vaid eeskujust, mida talle annab kõrgem võim — valitseja ja tema ametnikud. Oldi seisukohal, et rahvas matkib kõrgemalseisjate käitumist, mitte ei juhindu kirjalikest ettekirjutustest. Peale selle oldi veendunud, et rahva kõrge moraalse taseme tagab haridus ning püüti parandada noorsoo kasvatust ning täiustada kooliõpet.
Hiinlaste kujundliku võrdluse kohaselt on valitseja anum ja rahvas vesi. Missugune vorm on anumal, sellise vormi omandab ka vesi tema sees; milline on valitseja, selline on ka rahvas. Milline on minister, selline ka ministeerium.