|
Kommunistliku reþiimi kuritegudele tuleb Tunne Kelami sõnul rahvusvaheliselt sama autoriteetne ja selge hukkamõist kui natsismile, alles siis saab ühiskond väärastunud ajalookäsitlusest terveneda.
„Kommunistlikud valitsuskorrad vastutavad vähemasti 100 miljoni inimolendi vägivaldse surma eest. Neid arve pole vaidlustatud,” kirjutab Isamaaliidu esimees, eurosaadik Tunne Kelam SL Õhtulehes.
Kelami sõnul jagavad kommunistlik ja natsislik reþiim 23. augustil 1939 aastal sõlmitud kokkuleppega võrdselt vastutust Teise maailmasõja vallandamise eest.
„Täna, 65 aastat hiljem, ilmneb mõlema maffiajõugu tegude ja pärandi hindamisel räige ebavõrdsus. Viimaseks näiteks on Saksa mundris võidelnud eesti sõduritele kõrvalises asulas püstitatud mälestusmärk,” lausub Kelam.
„Jagan seisukohta, et tähelepanu juhtimine natsliku armee mundrile pole kõige targem viis väärtustada rahvuslikku vastupanu Eesti taasokupeerimisele,” lausub Kelam. „Ent Eesti pealinna südames seisab justnagu endastmõistetavalt Punaarmee mundris pronkskuju, mille juurde kogunevad nõukogude sümboolikaga uhkeldavad okupatsiooniarmee veteranid. Skandaali ei ole, ehkki meele-avaldus on ebaseaduslik, Eesti võimudega kooskõlastamata.” Kelami sõnul rõhutas vene inimõiguste eestkostja Sergei Kovaljov aastal 2000 Tallinnas: „Kuni sakslased, tavainimesed, kes ei kuulunud SSi ega osalenud mingil määral reþiimi kuritegudes, ei suutnud mõista, et ka nemad kannavad osa vastutusest Auschwitzi eest — senikaua ei saanud pidada natsismi täielikult lüüasaanuks. Ja kuni meie, venelased, ei suuda valjusti ja selgelt tunnistada meie rahvuslikku, kordan — rahvuslikku süüd kommunismi kuritegude eest, mis hõlmavad Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise, küüditamised ja mahalaskmised ning rahvusliku vabadusvõitluse julma lämmatamise sõjajärgsel perioodil, senikaua pole kommunism lõplikult lüüa saanud.”
„Hinnanguta jäänud kommunismipärandi suurim probleem on väärastunud moraalsed hoiakud: õiguse ja ülekohtu, tõe ja vale, seaduskorra ja omavoli, aususe ja varastamise suhtes püsiv küüniline ükskõiksus,” nendib Kelam. „See kajastub igapäevaelus — korruptsioonis, isehakanud eliitide kahtlases rikastumises, võimu kuritarvitamises ja rahvast võõrandumises, ametnike omavolis, kodanikualgatuse eiramises.”
„Teine suur probleem on miljonite kommunismiohvrite rahuldamata õigluse- ja väärikustunne,” kirjutab Kelam. „Kuna nende kannatuste eest vastutajaid pole leitud, veelgi enam — oluline osa diktatuurivalitsuste eliidist on edukalt muganenud demokraatliku riigi tegijaiks, siis otsib äng rikutud elude eest irratsionaalseid lahendusi, teravdades veelgi ühiskonna sisepingeid.” „Saksa rahvas poleks omaenda jõududega suutnud natsidest väärastunud ühiskonda tervendada. Oli vaja autoriteetset rahvusvahelist hukkamõistu,” kirjutab Kelam. „Sama autoriteetne ja selge hinnang on siiani andmata kommunistlike reþiimide tegudele.”
|
Uudised
VE: kommunism = natsism
26. august 2004 9:03
Kommunistliku reþiimi kuritegudele tuleb Tunne Kelami sõnul rahvusvaheliselt sama autoriteetne ja selge hukkamõist kui natsismile, alles siis saab ühiskond väärastunud ajalookäsitlusest terveneda.
„Kommunistlikud valitsuskorrad vastutavad vähemasti 100 miljoni inimolendi vägivaldse surma eest. Neid arve pole vaidlustatud,” kirjutab Isamaaliidu esimees, eurosaadik Tunne Kelam SL Õhtulehes.
Kelami sõnul jagavad kommunistlik ja natsislik reþiim 23. augustil 1939 aastal sõlmitud kokkuleppega võrdselt vastutust Teise maailmasõja vallandamise eest.
„Täna, 65 aastat hiljem, ilmneb mõlema maffiajõugu tegude ja pärandi hindamisel räige ebavõrdsus. Viimaseks näiteks on Saksa mundris võidelnud eesti sõduritele kõrvalises asulas püstitatud mälestusmärk,” lausub Kelam.
„Jagan seisukohta, et tähelepanu juhtimine natsliku armee mundrile pole kõige targem viis väärtustada rahvuslikku vastupanu Eesti taasokupeerimisele,” lausub Kelam. „Ent Eesti pealinna südames seisab justnagu endastmõistetavalt Punaarmee mundris pronkskuju, mille juurde kogunevad nõukogude sümboolikaga uhkeldavad okupatsiooniarmee veteranid. Skandaali ei ole, ehkki meele-avaldus on ebaseaduslik, Eesti võimudega kooskõlastamata.” Kelami sõnul rõhutas vene inimõiguste eestkostja Sergei Kovaljov aastal 2000 Tallinnas: „Kuni sakslased, tavainimesed, kes ei kuulunud SSi ega osalenud mingil määral reþiimi kuritegudes, ei suutnud mõista, et ka nemad kannavad osa vastutusest Auschwitzi eest — senikaua ei saanud pidada natsismi täielikult lüüasaanuks. Ja kuni meie, venelased, ei suuda valjusti ja selgelt tunnistada meie rahvuslikku, kordan — rahvuslikku süüd kommunismi kuritegude eest, mis hõlmavad Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise, küüditamised ja mahalaskmised ning rahvusliku vabadusvõitluse julma lämmatamise sõjajärgsel perioodil, senikaua pole kommunism lõplikult lüüa saanud.”
„Hinnanguta jäänud kommunismipärandi suurim probleem on väärastunud moraalsed hoiakud: õiguse ja ülekohtu, tõe ja vale, seaduskorra ja omavoli, aususe ja varastamise suhtes püsiv küüniline ükskõiksus,” nendib Kelam. „See kajastub igapäevaelus — korruptsioonis, isehakanud eliitide kahtlases rikastumises, võimu kuritarvitamises ja rahvast võõrandumises, ametnike omavolis, kodanikualgatuse eiramises.”
„Teine suur probleem on miljonite kommunismiohvrite rahuldamata õigluse- ja väärikustunne,” kirjutab Kelam. „Kuna nende kannatuste eest vastutajaid pole leitud, veelgi enam — oluline osa diktatuurivalitsuste eliidist on edukalt muganenud demokraatliku riigi tegijaiks, siis otsib äng rikutud elude eest irratsionaalseid lahendusi, teravdades veelgi ühiskonna sisepingeid.” „Saksa rahvas poleks omaenda jõududega suutnud natsidest väärastunud ühiskonda tervendada. Oli vaja autoriteetset rahvusvahelist hukkamõistu,” kirjutab Kelam. „Sama autoriteetne ja selge hinnang on siiani andmata kommunistlike reþiimide tegudele.”