|
Ent homset ei tulnud. Kui Paet paari tunni pärast Genfi jõudis ja mobiiltelefoni sisse lülitas, oli ta saanud sõnumi, et suursaadik Priit Kolbre on surnud.
Kolbre viimased 16 aastat on kui uue Eesti välispoliitika lugemik. Ta jättis tehnikaülikooli õppejõu koha ja astus 1990. aasta lõpus – siin kehtis veel NSV Liidu rubla ja piiri valvas NSV Liidu piirivalve – Lennart Meri välisministeeriumi teenistusse ja lõpetas äsjaloodud Diplomaatide Kooli esimese lennu, kus 350 soovijast võeti vastu 25.
Detsembris 1992 kohtus Kolbrega riigikogu liige Jaan Kaplinski, kes kirjutas oma päevikusse: «Välisministeeriumist lahkusin kaksipidiste tunnetega. Meeldivad noored inimesed, aga ei tundu vabalt ja iseseisvalt mõtlevate isiksustena. /—/ Ainus isiksus oli minu meelest välismajanduspoliitika osakonna juht Priit Kolbre.»
2002. aasta sügisel, töötades viimaseid päevi suursaadikuna Euroopa Liidus, üllatas Priit Kolbre Maalehele antud intervjuus avameelsusega, mis väljus toonasest ametlikust eurovaimustusest.
«Võin ausalt üles tunnistada, et algul olin küllaltki skeptiliselt meelestatud Euroopa Liitu astumise suhtes. Aga mu kõhklused on peaaegu taandunud. Ma ei saa väita, et Euroopa Liit minus mingit erilist vaimustust tekitaks, aga ma olen pragmaatik. Euroopa Liit teeb ühtlasi kõik, et oma puudusi vähendada ja pehmendada.»
Järgmise, diplomaadile harvaomaselt otsekohese ütlemisega astus Kolbre üles mais 2004, olles Kristiina Ojulandi aegse ülilõhestunud välisministeeriumi kantsleritoolil vahetanud välja Indrek Tarandi.
Kolbre alluvad ei olnud kitsid ebapopulaarse ministri ebapädevuse avalikustamisel ja kantsler saatis oma majale kirja.
«See «tilgutamise» küsimus on juba pikka aega meie nõtra ihu närinud. Nüüdseks võib nentida, et asi on omandanud epideemia mõõtmed, mis enam meie seinte vahele ei mahu. Meie saamatus ja ebaadekvaatsus ja kui lubate, siis vaimne kängumine on selgelt väljapoole ära näha,» kirjutas Kolbre, kutsudes eriarvamusi maja sees klaarima.
Poolteist aastat hiljem, suursaadikuna Soomes ei jätnud ta enda teada arvamust sealsest ajakirjandusest.
«Soome meedia suhtumine Tallinki tegevusse on olnud kõike muud kui konstruktiivne ja erapooletu. Kohati esinev hüsteeriline suhtumine eestlastest konkurenti ning selle tegevuse ebaõiglane ja kohatu halvustamine on häiriv,» lajatas ta Tuglase seltsi loengusarjas «Soome laht».
Tänavu märtsis, pärast oma 50. sünnipäeva rääkis ta Läänemerre rajatavast Vene-Saksa gaasijuhtmest, andes õppetunni üleilmsest mõtlemisest: «Molotovi-Ribbentropi pakt võib uuesti sündida. Suured riigid langetavad otsuseid väikeriikide käekäigu vastu huvi tundmata.»
Kolme aasta eest tegi Priit Kolbre Postimehe lugejatele näitlikult – maailma korteriühistuga võrreldes – selgeks, miks peaks meid huvitama mujal toimuv ja miks peaks Eesti selles kõiges, ka kriiside tasandamises osalema: «Ühistu kulud on ju kõigi liikmete kanda ja kui mina ei maksa, siis seega nõuan, et keegi teine maksaks minu eest.»
Priit Kolbre maksis kõige eest ise.
|
Uudised
VE: Kolbre, Priit – diplomaat, EV suursaadik
22.06.2006 00:01
«Homseni,» ütles esmaspäeval Helsingis – teel Tallinnast Genfi – maandunud välisminister Urmas Paet temaga kohtuma tulnud suursaadik Priit Kolbrele. Paet lendas teisipäeval Helsingi kaudu koju tagasi.
Ent homset ei tulnud. Kui Paet paari tunni pärast Genfi jõudis ja mobiiltelefoni sisse lülitas, oli ta saanud sõnumi, et suursaadik Priit Kolbre on surnud.
Kolbre viimased 16 aastat on kui uue Eesti välispoliitika lugemik. Ta jättis tehnikaülikooli õppejõu koha ja astus 1990. aasta lõpus – siin kehtis veel NSV Liidu rubla ja piiri valvas NSV Liidu piirivalve – Lennart Meri välisministeeriumi teenistusse ja lõpetas äsjaloodud Diplomaatide Kooli esimese lennu, kus 350 soovijast võeti vastu 25.
Detsembris 1992 kohtus Kolbrega riigikogu liige Jaan Kaplinski, kes kirjutas oma päevikusse: «Välisministeeriumist lahkusin kaksipidiste tunnetega. Meeldivad noored inimesed, aga ei tundu vabalt ja iseseisvalt mõtlevate isiksustena. /—/ Ainus isiksus oli minu meelest välismajanduspoliitika osakonna juht Priit Kolbre.»
2002. aasta sügisel, töötades viimaseid päevi suursaadikuna Euroopa Liidus, üllatas Priit Kolbre Maalehele antud intervjuus avameelsusega, mis väljus toonasest ametlikust eurovaimustusest.
«Võin ausalt üles tunnistada, et algul olin küllaltki skeptiliselt meelestatud Euroopa Liitu astumise suhtes. Aga mu kõhklused on peaaegu taandunud. Ma ei saa väita, et Euroopa Liit minus mingit erilist vaimustust tekitaks, aga ma olen pragmaatik. Euroopa Liit teeb ühtlasi kõik, et oma puudusi vähendada ja pehmendada.»
Järgmise, diplomaadile harvaomaselt otsekohese ütlemisega astus Kolbre üles mais 2004, olles Kristiina Ojulandi aegse ülilõhestunud välisministeeriumi kantsleritoolil vahetanud välja Indrek Tarandi.
Kolbre alluvad ei olnud kitsid ebapopulaarse ministri ebapädevuse avalikustamisel ja kantsler saatis oma majale kirja.
«See «tilgutamise» küsimus on juba pikka aega meie nõtra ihu närinud. Nüüdseks võib nentida, et asi on omandanud epideemia mõõtmed, mis enam meie seinte vahele ei mahu. Meie saamatus ja ebaadekvaatsus ja kui lubate, siis vaimne kängumine on selgelt väljapoole ära näha,» kirjutas Kolbre, kutsudes eriarvamusi maja sees klaarima.
Poolteist aastat hiljem, suursaadikuna Soomes ei jätnud ta enda teada arvamust sealsest ajakirjandusest.
«Soome meedia suhtumine Tallinki tegevusse on olnud kõike muud kui konstruktiivne ja erapooletu. Kohati esinev hüsteeriline suhtumine eestlastest konkurenti ning selle tegevuse ebaõiglane ja kohatu halvustamine on häiriv,» lajatas ta Tuglase seltsi loengusarjas «Soome laht».
Tänavu märtsis, pärast oma 50. sünnipäeva rääkis ta Läänemerre rajatavast Vene-Saksa gaasijuhtmest, andes õppetunni üleilmsest mõtlemisest: «Molotovi-Ribbentropi pakt võib uuesti sündida. Suured riigid langetavad otsuseid väikeriikide käekäigu vastu huvi tundmata.»
Kolme aasta eest tegi Priit Kolbre Postimehe lugejatele näitlikult – maailma korteriühistuga võrreldes – selgeks, miks peaks meid huvitama mujal toimuv ja miks peaks Eesti selles kõiges, ka kriiside tasandamises osalema: «Ühistu kulud on ju kõigi liikmete kanda ja kui mina ei maksa, siis seega nõuan, et keegi teine maksaks minu eest.»
Priit Kolbre maksis kõige eest ise.