| Jaan Kojus erineb keskmisest perearstist mitmes mõttes. Uuringu järgi on Eesti perearst enamikul juhtudel keskealine naisterahvas. Jaan Kojus, kes on 38 aastat tohterdanud Iisaku kandi inimesi, on Ida-Virumaa üks vähestest meessoost perearstidest. Pealegi on ta kolleegide kinnitusel Ida-Virumaal tegutsevatest perearstidest pikima tohtristaažiga.
Jaan Kojuse patsientide nimistu on küll lühem kui keskmisel linnatohtril, kuid territoorium võrratult suurem. Kojuse ja tema noore kolleegi Igor Krafti hoole all on Iisaku, Alajõe, Tudulinna ja Lohusuu valla inimeste tervis. “Nimistus on meil ligikaudu 3500 elanikku, aga kindlustatuid on umbes 2800. Kunagi oli selle piirkonna peale kolm arsti, aga elanikkonna vähenedes kolmele tööd ei jätkunud. Sõitmist on üsna palju, aga midagi ei ole teha – maapiirkond on kord selline, eks me katsu läbi ajada,” räägib Kojus, kelle patsiendid elavad rohkem kui 30 kilomeetri raadiuses.
Kui linnades töötavad perearstid protestisid hiljuti koduvisiiditasu kaotamise kava vastu, siis Kojuse sõnul seda maal niikuinii ei võeta. “Rahvas on vaene ja pealegi kutsub maainimene arsti koju, kui ta tõepoolest raskelt haige on – asjata ei kutsu ta kunagi.” Sellist kojukutse põhjendust, et kuidas ma vihmaga vastuvõtule tulen, ma saan ju märjaks, maal ei kuule, kinnitab ta.
Ehkki koduvisiite tuleb ette harva, kulub ühe patsiendi peale vähemalt pool tundi. Tuppa sisse tuiskamine ja kiirustav pärimine, mille üle inimene kurdab, ei tule Kojuse sõnul kõne alla. “Alati tuleb inimesega kõigepealt juttu ajada, et kuidas elate ja kas tuba on soe, ja siis tasapisi läheneda kaebustele. Maa-arstil käib haiguse diagnoosimine jutu käigus.”
Ukse taha ei jäta kedagi
Nii, nagu Iisaku perearstid ei võta tasu kojukutse eest, tulevad nad vastu ka neile tõbistele, kel pole ravikindlustust ning kelle ravimise eest neile tegelikult ei maksta. “Pole viga, rahaga tuleb rahuldavalt välja. Ukse taha ei jäta me mingil juhul kedagi ja meie inimesed teavad seda.”
Kojus tuli Iisakusse tööle 1. oktoobril 1966. aastal. Siis oli küll tiitel jaoskonnaarst, aga maal töötav tohter on tema sõnul sisuliselt kogu aeg perearst olnud. Arstid, kes lõpetasid 1632. aastal avatud Tartu ülikoolis arstiteaduskonna ning asusid Liivimaal ja Eestimaal tööle, olid peaaegu kõik perearstid, jutustab Kojus, lisades, et perearstisüsteemile üleminek maatohtritele erilisi muudatusi ei toonud – seal on kogu aeg ravitud lastest raukadeni. “Tsaariajal oli veel nii, et kui sandarm nõudis, pidi semstvoarst tegema isegi lahangut.”
Ehkki meesperearstid on Ida-Virumaal ja Eestis üldse harv nähtus, on Iisakus mõlemad tohtrid meessoost. “See on niimoodi lihtsalt trehvanud,” ütleb Kojus. “Aga kohalikus gümnaasiumis räägin poistele, kes hakkavad lõpetama, et mingu proovigu arstiteaduskonda astuda. Teen neile selgitustööd, et kuna meil on palju naiskolleege, oleks tasakaalu mõttes vaja juurde meesarste. Kusjuures 6-7 poissi on meie kandist viimasel 15 aastal arstiteaduskonda ka läinud.”
Tõmbas maale
Kojus lõpetas enne arstiteaduskonda astumist meditsiinikooli ja töötas neli aastat Jõgevamaal velskrina, kust teda – nagu ka teisi tööstaaþiga meedikuid – ülikooli agiteeriti. Pärast arstikutse omandamist oli Võrumaalt Orava vallast pärit mehel valida mitme koha vahel, kus tööle asuda. Kuna teda tõmbas maale ning Iisaku asukoht – 100 kilomeetrit Tartust ja 30 keskusest Jõhvist – tundus soodne, langes valik just selle kandi kasuks. Pealegi oli 1966. aastal Iisakus ka 15kohaline haigla. See oli noorele arstile oluline, sest haiglast sai juurde kogemusi, räägib ta.
Suunamine oli küll kolmeks aastaks, kuid Kojus otsustas end Iisakuga siduda. “Mulle maaelu meeldis, olin rahul ega tahtnudki mujale minna. Ja ongi hea, sest järjepidevus peaks arstidel olema. Eelmine kolleeg, kelle asemele tulin, asus siinses arstijaoskonnas tööle 1920. aastal ja sai 1959. aastal Eesti NSV teeneliseks arstiks. Oma kolleegile räägin ka, et kui te juba siia tulite, siis püüdke niimoodi elu korraldada, et jääte siia paigale. Siin võib töötada küll, ei ole mõtet joosta ühest kohast teise.”
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 14.02.2004
|
Uudised
VE: Kojus, Jaan – Iisaku perearst
Jaan Kojuse patsientide nimistu on küll lühem kui keskmisel linnatohtril, kuid territoorium võrratult suurem. Kojuse ja tema noore kolleegi Igor Krafti hoole all on Iisaku, Alajõe, Tudulinna ja Lohusuu valla inimeste tervis. “Nimistus on meil ligikaudu 3500 elanikku, aga kindlustatuid on umbes 2800. Kunagi oli selle piirkonna peale kolm arsti, aga elanikkonna vähenedes kolmele tööd ei jätkunud. Sõitmist on üsna palju, aga midagi ei ole teha – maapiirkond on kord selline, eks me katsu läbi ajada,” räägib Kojus, kelle patsiendid elavad rohkem kui 30 kilomeetri raadiuses.
Kui linnades töötavad perearstid protestisid hiljuti koduvisiiditasu kaotamise kava vastu, siis Kojuse sõnul seda maal niikuinii ei võeta. “Rahvas on vaene ja pealegi kutsub maainimene arsti koju, kui ta tõepoolest raskelt haige on – asjata ei kutsu ta kunagi.” Sellist kojukutse põhjendust, et kuidas ma vihmaga vastuvõtule tulen, ma saan ju märjaks, maal ei kuule, kinnitab ta.
Ehkki koduvisiite tuleb ette harva, kulub ühe patsiendi peale vähemalt pool tundi. Tuppa sisse tuiskamine ja kiirustav pärimine, mille üle inimene kurdab, ei tule Kojuse sõnul kõne alla. “Alati tuleb inimesega kõigepealt juttu ajada, et kuidas elate ja kas tuba on soe, ja siis tasapisi läheneda kaebustele. Maa-arstil käib haiguse diagnoosimine jutu käigus.”
Ukse taha ei jäta kedagi
Nii, nagu Iisaku perearstid ei võta tasu kojukutse eest, tulevad nad vastu ka neile tõbistele, kel pole ravikindlustust ning kelle ravimise eest neile tegelikult ei maksta. “Pole viga, rahaga tuleb rahuldavalt välja. Ukse taha ei jäta me mingil juhul kedagi ja meie inimesed teavad seda.”
Kojus tuli Iisakusse tööle 1. oktoobril 1966. aastal. Siis oli küll tiitel jaoskonnaarst, aga maal töötav tohter on tema sõnul sisuliselt kogu aeg perearst olnud. Arstid, kes lõpetasid 1632. aastal avatud Tartu ülikoolis arstiteaduskonna ning asusid Liivimaal ja Eestimaal tööle, olid peaaegu kõik perearstid, jutustab Kojus, lisades, et perearstisüsteemile üleminek maatohtritele erilisi muudatusi ei toonud – seal on kogu aeg ravitud lastest raukadeni. “Tsaariajal oli veel nii, et kui sandarm nõudis, pidi semstvoarst tegema isegi lahangut.”
Ehkki meesperearstid on Ida-Virumaal ja Eestis üldse harv nähtus, on Iisakus mõlemad tohtrid meessoost. “See on niimoodi lihtsalt trehvanud,” ütleb Kojus. “Aga kohalikus gümnaasiumis räägin poistele, kes hakkavad lõpetama, et mingu proovigu arstiteaduskonda astuda. Teen neile selgitustööd, et kuna meil on palju naiskolleege, oleks tasakaalu mõttes vaja juurde meesarste. Kusjuures 6-7 poissi on meie kandist viimasel 15 aastal arstiteaduskonda ka läinud.”
Tõmbas maale
Kojus lõpetas enne arstiteaduskonda astumist meditsiinikooli ja töötas neli aastat Jõgevamaal velskrina, kust teda – nagu ka teisi tööstaaþiga meedikuid – ülikooli agiteeriti. Pärast arstikutse omandamist oli Võrumaalt Orava vallast pärit mehel valida mitme koha vahel, kus tööle asuda. Kuna teda tõmbas maale ning Iisaku asukoht – 100 kilomeetrit Tartust ja 30 keskusest Jõhvist – tundus soodne, langes valik just selle kandi kasuks. Pealegi oli 1966. aastal Iisakus ka 15kohaline haigla. See oli noorele arstile oluline, sest haiglast sai juurde kogemusi, räägib ta.
Suunamine oli küll kolmeks aastaks, kuid Kojus otsustas end Iisakuga siduda. “Mulle maaelu meeldis, olin rahul ega tahtnudki mujale minna. Ja ongi hea, sest järjepidevus peaks arstidel olema. Eelmine kolleeg, kelle asemele tulin, asus siinses arstijaoskonnas tööle 1920. aastal ja sai 1959. aastal Eesti NSV teeneliseks arstiks. Oma kolleegile räägin ka, et kui te juba siia tulite, siis püüdke niimoodi elu korraldada, et jääte siia paigale. Siin võib töötada küll, ei ole mõtet joosta ühest kohast teise.”
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 14.02.2004