Kohtla- Järve “Saaroni” baptisti koguduse algusest
Evangeelium jutustab naise rõõmust, kes leidis oma ehtelt puuduva
trahmiraha (Lk 15:8-1O) ja mina jutustan virumaalaste suurest rõõmust,
kes leidsid usus südamerahu ja imelise osaduse Jumalaga.
Enam kui 7OO aastat oli praktiseeritud kristlust Eestimaal ja Virumaal,
aga tegelik uuestisünni saladus avastati Virumaal alles eelmise sajandi
alguses, kuigi Läänemaa oli seda kogenud juba peaaegu pool sajandit
varem (1844). Kahtlematult oli südamevabadust kuulutatud Virumaa
aladel ka varem, aga meile ei ole jäänud teavet tollest ajast. Siiski
Jõhvi EL kiriku kroonika räägib Valaste ja Ontika 36 ärganust (1894).
kellede hulgas on mainitud koolmeister Mihkel Kaupi, talunikke Jaan
Andjat, Jakob Saagenit, Jüri ja Madis Vati nimesid. Üks teadaolevatest
esimestest päästesõnumi kuulutajatest oli Rakvere ja Narva Baptisti
koguduse rajaja Tõnu Saarmann. Juba möödunud sajadi algusest on teada
Puru tihedasti asustatud külas Rakvere Baptisti koguduse haru, kelle
tööpunktid olid Sakal, Aas, Rutikul ja Jõhvis.
Lüganuse EL kiriku kroonika ja Rakvere koguduse dokumentide järgi,
Tõnu Saarmann ristis, isikliku usu tunnistuse peale vee alla kastmisega, taevaminemisepühal 7. mail 1909.a. Saka rannas 6 kohalikku usklikku, kellede hulgas olid: Valdise Helene-Elisabeth, Seppov (Tallermaa) Liine, Sandberg (Liivamäe) Marie ja Linkholm Ann, mis oli
ilmselt esimene selline ristimine Kohtla-Jдrve piirkonnas.
Koos kaevanduse (1916) ja õlivabriku arenemisega (1922) saabus
Kohtla-Jдrvele väljast poolt uusi perekondi, intensiivistus ehitus
ja väikesed külad kasvasid linnaks (1922-1924). Narvast oli tulnud
vend Kriivelkott, kes omakorda kutsus siia evangeeliumi kuulutama
Aleksander Sildose. Esimene koosolek toimus Kolmekuninga päeval
1922.a. Dalgovi majas. Kui valmis rahvamaja korraldati seal suured
evangeelsed kontserdid, millest võttis osa kogu elanikkond, kontori
ametnikest kuni kaevanduse direktorini. Pikka aega olid need
kogunemised reeglipärased. Kogu töö püsis külalisjõududel Narvast
ja Tallinast. Jutlustasid peale Sildose Peeter Sink (Tunne Kelami
isa), H.Kokamägi, Pitkjan ja Sakkeus. Kui kooli juhatajaks tuli
Maidla mõisas usklikuks saanud Soonurme kooli õpetaja August Eero,
siis hakkas tema koosolekuid korraldama. Ja pühapäeviti peeti
jumalateenistusi ka koolimajas.
Kui Suure-Jaanist tulid Kohtla-Järele kolm usklikku Juuli Toho,
Marie Meister ja Emilie Tuvike koos perekondadega, siis nad
kutsusid siia Suure-Jaani koguduse vanema Jüri Aasavi. Esimene
koosolek toimus jõuluõhtul rahvamajas 1931.a. ja järgmised kooli
saalis. Viimasel õhtul 7 inimest otsustasid lahti öelda patustest
eluviisidest ja oma elu siduda Jeesuse Kristusega. Eestpalves
leidsid rahu oma südamesse ja särasid vabaduse rõõmust. Eelmise
vaimuliku tööga oli rahva usk kasvanud ja nüüd oli vaja vaid
langetada lõplik otsus ja Jumal reageeris koheselt sellele, andes
nende hinge päästekindluse.
Sellele järgnes muidugi piibellik vee alla kastmisega ristimine
Kohtlas, Roodu jões 25.juunil 1932.a. kell 12.oo päeval, kus Jüri
Aasav ristis 6 õde: Meister Maria, Tohu Juuli, Ollo Olga, Mäe Liina,
Naarits Mai ja Kliimak Anna. Samal aastal ristiti veel mehi ja naisi
ja isegi talvel 27.detsembril. Neist said esialgul Suure-Jaani
“Taabori” baptisti koguduse Kohtla-Järve haru liikmed. Esialgu
kindlat kooskäimise ruumi ei olnud, koguneti kuhu saadi. Selleks
kõlbas isegi vaguni suurune Ollo majake. Sinna tuli ka Anna Skolin,
kes pakkus kooskäimiseks oma ruume, mis saigi esimeseks ametlikuks
kooskäimise ruumiks.
Kohaliku laulu ja muusika tööga alustasid Leo ja Oskar Ollo
mida edustas Herman Vimb (1936). Ollo Leida tegi algust pühapäeva-
kooli tööga, milles hiljem osalesid Hilse Kalvet, Ludmilla Vahesalu
ja Aurelia Kaskemaa. Töö oli edukas ja hoogne, väljus osakonna
raamest ja vajas kindlamat koguduslikku organisatsiooni.
Peale seda, kui Suure-Jaanist olid juurde tulnud usklikud
perekonnad Kask, Varblane ja Käsler, koondusid ühte ka ümbruskonna
teiste osakondade liikmed ja Baptistide Liidu esimehe Karl Kaupsi
eestvõttel moodustasid ühise Kohtla-Järve “Saaroni” baptisti
koguduse laupäeval 13.nov.1937.a. Juhiks valiti Jüri Aasav,
sekretäriks sai Ludmilla Vahesalu la laekuriks Herman Vimb. Jõhvi
osakonna juhiks jäid Kalk, Holtsman ja Lepik.
Koguduse tööd edustas märgatavalt noorte usuteaduse
seminaristide jutlused ja muusikalised esinemised. Sagedasemad
küalised olid Tallinnast Robert Võsu, E.J.Tahl, O.Käsler jt.
Vennad Varalaid ja Remmel korralasid suuri telgikoosolekuid rahvale
ja lastehommikuid, mis olid rahvarikkad ja väga populaarsed.
Riigipööre muutis koguduse elu märgatavalt. Jüri Aasav ei jäänud
enam koguduse juhiks, vaid koguduse asju ajasid juba kohalikud
mehed nagu Herman Vimb, Aleksander Mägi ja Erich Kask. Vaimulikult
hooldasid Eduard Annert ja Priidik Paenurm Narvast.
Kogudus oli omandanud juba palvela ehtamiseks krundi Pavandu
linnaosas ja varunud ehitusmaterjali, aga vabriku laiendamisel
jäi see Kombinaadi territooriumile. Koguduse õigust sellele maale
ja materjalidele ei tunnustatud. Et kogudusel ei olnud enam kindlat
kooskäimise kohta, võttis Herman Vimb oma nimele, kui Kombinaadi
tuhamäe töötaja, ehituskrundi ja rajas sellele väikese kauni maja,
mille alumine korrus sai koguduse palvelaks ja ta ise elas oma
perega teise korruse ainsas toas.
Laienev tööstus tõi sisse palju muukeelset rahvast, mistõttu
tekkis vajadus venekeelsete koosolekute järele. Alul lauldi vaid
mõned venekeelsed laulud ja tõlgiti neile ja neid. Nii kestis see
1949 aasta teisest poolest, kuni saabusid Kohtla-Järvele venevennad
Popov jaa Kirnev (1950) muutusid venekeelsed koosolekud
regulaarseiks ja Kohtla-Järvel elavad Kiviõli veneusklikud
liitusid ka nendega. Venekeelne töö arenes kiiresti rahvuslikuks
osaduseks ja ruumid jäid varsti väga kitsaks.
Oma tööga seotud koguduse juhid ei saanud enam hakkama ja
kutsusid kutseliseks presbüteriks Valgast Karl Mõtuse (20.09.53)
ja samast ajast pandi ka vene töö juhiks Vjatseslav Subbotin.
Presbüter Mõtus töötas väga viljakalt, kuid väsis nelja aastaga
ja läks väikese Lehtse kogususe presbüteriks (1.08.57). Siinne
kogudus jäi jälle Sildose, Võsu, Dahli, Himma ja Ridaliste hoole
alla koguni viieks aastaks, kuni peaaegu küüdikorras toodi
Jaan Hanni Valgast Kohtla-Järve presbüteriks (15.04.62), et teda
siin ümber kasvatada paindlikuks Nõukogude kodanikuks, mis siiski
enam kui 20 tööaasta jooksul ei õnnestunud.
Need aastad Kohtla-Järve kogudust teenides ei olnud meelakkumise
aastad. Mett hakkasin lakkuma siis, kui olin pensionile määratud
ja ameti üle andnud noorele Eerik Rah
kemaale (25.06.83) ja hakanud
mesilasi pidama.
Need olid olnud alalised võitluspinge aastad ateismi, riikliku
julgeoleku ja nende agentidega koguduse sees, aga läbi selle
võitluse tuli üles ehitada koguduse vaimulik elu ja väärikas
kirikuhoone. See on lausa ime, et mind laiaks ei litsutud ega
trellide taha ei pandud. Vist ka neile pakkus sportlikku huvi
mängida minuga kassi ja hiirt, või pidasid nad mind vaid ohutuks
fanaatikuks?
Aga kui mitmest partei kaadritöölisest olid saanud veendunud
kristlased ja oma punased piletid lauale pannud, ning väikeset
eramajast oli saanud esmaklssiline kivikirik, siis ei olnud see
enam nende jaoks fanatism, vaid kiires korras, enne aega, saadeti
pensionile, et kuidagi lahti saada. Aga ei saadud lahti, jäin
veel enam kui 15 aastaks Kohtla-Järvele, kuni võisin uhkusega
kanda sinimustvalget võidulippu. Naatsareti mees oli siiski
võitnud.
Jaan Hanni,
Valgas, 20 jaanuaril 2003.a.
P.S. Minu käes on nii Jõhvi kui Lüganuse EL kiriku kroonika
eestikeelne tõlge, sest oli kavas koostada Alutaguse maa vaimuliku
elu läbilõikeline täielik ülevaade. Kui vaja võin abi pakkuda.
Kontakt. E-mail hannid@hot.ee
Tel. O58O2676O
Aia 3-5, 682O3 Valga
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Kohtla-Järve “Saaron” baptisti kogudus
Kohtla- Järve “Saaroni” baptisti koguduse algusest
Evangeelium jutustab naise rõõmust, kes leidis oma ehtelt puuduva
trahmiraha (Lk 15:8-1O) ja mina jutustan virumaalaste suurest rõõmust,
kes leidsid usus südamerahu ja imelise osaduse Jumalaga.
Enam kui 7OO aastat oli praktiseeritud kristlust Eestimaal ja Virumaal,
aga tegelik uuestisünni saladus avastati Virumaal alles eelmise sajandi
alguses, kuigi Läänemaa oli seda kogenud juba peaaegu pool sajandit
varem (1844). Kahtlematult oli südamevabadust kuulutatud Virumaa
aladel ka varem, aga meile ei ole jäänud teavet tollest ajast. Siiski
Jõhvi EL kiriku kroonika räägib Valaste ja Ontika 36 ärganust (1894).
kellede hulgas on mainitud koolmeister Mihkel Kaupi, talunikke Jaan
Andjat, Jakob Saagenit, Jüri ja Madis Vati nimesid. Üks teadaolevatest
esimestest päästesõnumi kuulutajatest oli Rakvere ja Narva Baptisti
koguduse rajaja Tõnu Saarmann. Juba möödunud sajadi algusest on teada
Puru tihedasti asustatud külas Rakvere Baptisti koguduse haru, kelle
tööpunktid olid Sakal, Aas, Rutikul ja Jõhvis.
Lüganuse EL kiriku kroonika ja Rakvere koguduse dokumentide järgi,
Tõnu Saarmann ristis, isikliku usu tunnistuse peale vee alla kastmisega, taevaminemisepühal 7. mail 1909.a. Saka rannas 6 kohalikku usklikku, kellede hulgas olid: Valdise Helene-Elisabeth, Seppov (Tallermaa) Liine, Sandberg (Liivamäe) Marie ja Linkholm Ann, mis oli
ilmselt esimene selline ristimine Kohtla-Jдrve piirkonnas.
Koos kaevanduse (1916) ja õlivabriku arenemisega (1922) saabus
Kohtla-Jдrvele väljast poolt uusi perekondi, intensiivistus ehitus
ja väikesed külad kasvasid linnaks (1922-1924). Narvast oli tulnud
vend Kriivelkott, kes omakorda kutsus siia evangeeliumi kuulutama
Aleksander Sildose. Esimene koosolek toimus Kolmekuninga päeval
1922.a. Dalgovi majas. Kui valmis rahvamaja korraldati seal suured
evangeelsed kontserdid, millest võttis osa kogu elanikkond, kontori
ametnikest kuni kaevanduse direktorini. Pikka aega olid need
kogunemised reeglipärased. Kogu töö püsis külalisjõududel Narvast
ja Tallinast. Jutlustasid peale Sildose Peeter Sink (Tunne Kelami
isa), H.Kokamägi, Pitkjan ja Sakkeus. Kui kooli juhatajaks tuli
Maidla mõisas usklikuks saanud Soonurme kooli õpetaja August Eero,
siis hakkas tema koosolekuid korraldama. Ja pühapäeviti peeti
jumalateenistusi ka koolimajas.
Kui Suure-Jaanist tulid Kohtla-Järele kolm usklikku Juuli Toho,
Marie Meister ja Emilie Tuvike koos perekondadega, siis nad
kutsusid siia Suure-Jaani koguduse vanema Jüri Aasavi. Esimene
koosolek toimus jõuluõhtul rahvamajas 1931.a. ja järgmised kooli
saalis. Viimasel õhtul 7 inimest otsustasid lahti öelda patustest
eluviisidest ja oma elu siduda Jeesuse Kristusega. Eestpalves
leidsid rahu oma südamesse ja särasid vabaduse rõõmust. Eelmise
vaimuliku tööga oli rahva usk kasvanud ja nüüd oli vaja vaid
langetada lõplik otsus ja Jumal reageeris koheselt sellele, andes
nende hinge päästekindluse.
Sellele järgnes muidugi piibellik vee alla kastmisega ristimine
Kohtlas, Roodu jões 25.juunil 1932.a. kell 12.oo päeval, kus Jüri
Aasav ristis 6 õde: Meister Maria, Tohu Juuli, Ollo Olga, Mäe Liina,
Naarits Mai ja Kliimak Anna. Samal aastal ristiti veel mehi ja naisi
ja isegi talvel 27.detsembril. Neist said esialgul Suure-Jaani
“Taabori” baptisti koguduse Kohtla-Järve haru liikmed. Esialgu
kindlat kooskäimise ruumi ei olnud, koguneti kuhu saadi. Selleks
kõlbas isegi vaguni suurune Ollo majake. Sinna tuli ka Anna Skolin,
kes pakkus kooskäimiseks oma ruume, mis saigi esimeseks ametlikuks
kooskäimise ruumiks.
Kohaliku laulu ja muusika tööga alustasid Leo ja Oskar Ollo
mida edustas Herman Vimb (1936). Ollo Leida tegi algust pühapäeva-
kooli tööga, milles hiljem osalesid Hilse Kalvet, Ludmilla Vahesalu
ja Aurelia Kaskemaa. Töö oli edukas ja hoogne, väljus osakonna
raamest ja vajas kindlamat koguduslikku organisatsiooni.
Peale seda, kui Suure-Jaanist olid juurde tulnud usklikud
perekonnad Kask, Varblane ja Käsler, koondusid ühte ka ümbruskonna
teiste osakondade liikmed ja Baptistide Liidu esimehe Karl Kaupsi
eestvõttel moodustasid ühise Kohtla-Järve “Saaroni” baptisti
koguduse laupäeval 13.nov.1937.a. Juhiks valiti Jüri Aasav,
sekretäriks sai Ludmilla Vahesalu la laekuriks Herman Vimb. Jõhvi
osakonna juhiks jäid Kalk, Holtsman ja Lepik.
Koguduse tööd edustas märgatavalt noorte usuteaduse
seminaristide jutlused ja muusikalised esinemised. Sagedasemad
küalised olid Tallinnast Robert Võsu, E.J.Tahl, O.Käsler jt.
Vennad Varalaid ja Remmel korralasid suuri telgikoosolekuid rahvale
ja lastehommikuid, mis olid rahvarikkad ja väga populaarsed.
Riigipööre muutis koguduse elu märgatavalt. Jüri Aasav ei jäänud
enam koguduse juhiks, vaid koguduse asju ajasid juba kohalikud
mehed nagu Herman Vimb, Aleksander Mägi ja Erich Kask. Vaimulikult
hooldasid Eduard Annert ja Priidik Paenurm Narvast.
Kogudus oli omandanud juba palvela ehtamiseks krundi Pavandu
linnaosas ja varunud ehitusmaterjali, aga vabriku laiendamisel
jäi see Kombinaadi territooriumile. Koguduse õigust sellele maale
ja materjalidele ei tunnustatud. Et kogudusel ei olnud enam kindlat
kooskäimise kohta, võttis Herman Vimb oma nimele, kui Kombinaadi
tuhamäe töötaja, ehituskrundi ja rajas sellele väikese kauni maja,
mille alumine korrus sai koguduse palvelaks ja ta ise elas oma
perega teise korruse ainsas toas.
Laienev tööstus tõi sisse palju muukeelset rahvast, mistõttu
tekkis vajadus venekeelsete koosolekute järele. Alul lauldi vaid
mõned venekeelsed laulud ja tõlgiti neile ja neid. Nii kestis see
1949 aasta teisest poolest, kuni saabusid Kohtla-Järvele venevennad
Popov jaa Kirnev (1950) muutusid venekeelsed koosolekud
regulaarseiks ja Kohtla-Järvel elavad Kiviõli veneusklikud
liitusid ka nendega. Venekeelne töö arenes kiiresti rahvuslikuks
osaduseks ja ruumid jäid varsti väga kitsaks.
Oma tööga seotud koguduse juhid ei saanud enam hakkama ja
kutsusid kutseliseks presbüteriks Valgast Karl Mõtuse (20.09.53)
ja samast ajast pandi ka vene töö juhiks Vjatseslav Subbotin.
Presbüter Mõtus töötas väga viljakalt, kuid väsis nelja aastaga
ja läks väikese Lehtse kogususe presbüteriks (1.08.57). Siinne
kogudus jäi jälle Sildose, Võsu, Dahli, Himma ja Ridaliste hoole
alla koguni viieks aastaks, kuni peaaegu küüdikorras toodi
Jaan Hanni Valgast Kohtla-Järve presbüteriks (15.04.62), et teda
siin ümber kasvatada paindlikuks Nõukogude kodanikuks, mis siiski
enam kui 20 tööaasta jooksul ei õnnestunud.
Need aastad Kohtla-Järve kogudust teenides ei olnud meelakkumise
aastad. Mett hakkasin lakkuma siis, kui olin pensionile määratud
ja ameti üle andnud noorele Eerik Rah
kemaale (25.06.83) ja hakanud
mesilasi pidama.
Need olid olnud alalised võitluspinge aastad ateismi, riikliku
julgeoleku ja nende agentidega koguduse sees, aga läbi selle
võitluse tuli üles ehitada koguduse vaimulik elu ja väärikas
kirikuhoone. See on lausa ime, et mind laiaks ei litsutud ega
trellide taha ei pandud. Vist ka neile pakkus sportlikku huvi
mängida minuga kassi ja hiirt, või pidasid nad mind vaid ohutuks
fanaatikuks?
Aga kui mitmest partei kaadritöölisest olid saanud veendunud
kristlased ja oma punased piletid lauale pannud, ning väikeset
eramajast oli saanud esmaklssiline kivikirik, siis ei olnud see
enam nende jaoks fanatism, vaid kiires korras, enne aega, saadeti
pensionile, et kuidagi lahti saada. Aga ei saadud lahti, jäin
veel enam kui 15 aastaks Kohtla-Järvele, kuni võisin uhkusega
kanda sinimustvalget võidulippu. Naatsareti mees oli siiski
võitnud.
Jaan Hanni,
Valgas, 20 jaanuaril 2003.a.
P.S. Minu käes on nii Jõhvi kui Lüganuse EL kiriku kroonika
eestikeelne tõlge, sest oli kavas koostada Alutaguse maa vaimuliku
elu läbilõikeline täielik ülevaade. Kui vaja võin abi pakkuda.
Kontakt. E-mail hannid@hot.ee
Tel. O58O2676O
Aia 3-5, 682O3 Valga