 Praegu on seda raske uskuda, kuid just nii oli: Kohtla-Järve noorte spetsialistide nõukogu korraldatud konverentse teati Eestist kaugemalgi ning piletid noorte spetside pidudele, nagu neid tookord kutsuti, osteti hetkega ära.
Neid, kel tudengiaastad veel meeles, ühendanud noorte spetsialistide nõukogu loodi 1974. aastal ja see hääbus alles 1980. aastate lõpus, jättes endast järele eredad mälestused.
Kuidas kõik alguse sai
Kõik algas tegelikult väga proosaliselt. Kohtla-Järve komsomoli linnakomitee esimene sekretär Alfred Blumberg kutsus enda juurde Sompa kaevanduse mehaaniku Viktor Andrejevi. Praegune poliitik, keskkonnaministri nõunik Andrejev ei kuulunud tookord isegi mitte komsomoliaktiivi.
“Ma pole mitte kunagi aktiivne kommunistlik noor olnud, pigem olin kaevanduses aktiivne ratsionaliseerija,” meenutab Andrejev. “Kui aga mulle tehti ettepanek hakata juhatama esimest noorte spetsialistide nõukogu, ei öelnud ma sellest ära. Võib-olla oli oma osa sellel, et minu äi, põlevkivikeemiakombinaadi peadirektor, tundis Alfredi ja nad olid omavahel seda määramist arutanud. Kuidas ka polnud, igatahes töötasime me välja põhikirja, moodustasime aktiivi ja alustasime tööd. Oma aktiivi mäletan tänaseni. Need olid Sergei Tðekrõþov, Tatjana Kravtsova ja Aleksandr Dusman.”
Noorte teadlaste nõukogu tegutses juba Tallinnas ja Tartus, kuid Kohtla-Järvel loodi noorte teadlaste ja spetsialistide nõukogu. Nii ühtesid kui teisi oli rohkem kui küll, sest linnas oli kolm teaduslikku uurimisinstituuti pluss Tallinna polütehnikumi filiaal.
“Seepärast oli meie tööl kaks suunda. Üks neist oli teadus. Nõukogu korraldas palju põlevkivi töötlemise alaseid konverentse, mis hiljem muutusid rahvusvahelisteks,” meenutab Andrejev. “Teine külg aga oli sotsiaalkultuuriline olme. Loodi noorte spetsialistide klubid, kohtumistel valitses vaba tudengivaim, kuid keegi meid ei seganud. Kuigi tegemist oli stagnaajaga, meie seda ei märganud, sest just stagnaajal oli noorte spetsialistide ja teadlaste nõukogu tegevuse õitseaeg.”
Sõrme ei viibutatud
Nõukogu sai kokku komsomoli linnakomitee tiiva all – muud võimalust lihtsalt polnud. Samas juhib Andrejev tähelepanu veel ühele olulisele asjale: vaatamata sellele, et nõukogu loodi komsomoli linnakomitee initsiatiivil, ei tundnud keegi eriti huvi, kas üritused olid ideoloogiliselt välja peetud. Ta meenutab, et nende korraldatud puhkeõhtutel osalesid ja isetegevuskavu käisid vaatamas ka partei Kohtla-Järve linnakomitee noored töötajad: “Mäletan, et meil käis partei linnakomitee teine sekretär Pavel Panfilov. Tema aga oli meie eakaaslane ja suunamisega põlevkivi instituuti sattunud. Meie eakaaslane ja lisaks veel teadusest parteitööle läinud, ei viibutanud ta kunagi meie suunas sõrme.”
Seepärast lasi noorte spetsialistide klubiõhtute tookordne diskor, praegu aga Eesti keskkonnauuringute keskuse Virumaa filiaali juhataja Valdur Tihane kõlada prantsuse estraadil ja Pink Floydi poolpõrandaalustel salvestistel.
“Aita pilet hankida!”
Noorte spetsialistide puhkeõhtud toimusid iga kuu, neid korraldasid noorte spetsialistide nõukogud, mis olid loodud peaaegu kõikides linna ettevõtetes. Nõud võeti kodunt kaasa. Meelelahutuskava oli isetegevuslik.
Ljudmila Jessipko töötas 1970.-1980. aastate vahetusel kaubandusvalitsuses, kus alanud defitsiidi ajastul käisid kõik. Tal oli kaks kohustust: hankida kommid, vein ja puuviljad ning levitada ettevõtetes pileteid.
Need, kes on nii üles kasvanud, et ei tea sõna “defitsiit” tähendust, ei saa kunagi aru, millega Ljudmila tegeles. Tegelikkuses nägi see välja nii: kuna puhkeõhtud toimusid iga kuu, siis järelikult ilmus ka Ljudmila sama perioodilisusega kaubandusvalitsuse ülemuste kabinetti palvega aidata hankida toidukaupu. Naise sõnul polnud õhtuid toidu- ja joogipoolisega raske kindlustada: noorte spetsialistide korraldatud õhtud olid linnas populaarsed ja seepärast tuldi neile vastu.
Defitsiidiks polnud mitte ainult toidukaubad, vaid ka noorte puhkeõhtute piletid. Piletite defitsiit andis tunnistust sellest, et noorte spetsialistide klubis kujunesid välja oma tähed.
Kui nendel õhtutel esinesid põlevkivi ja mäeinstituudi või Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadi agitatsioonibrigaadid, oli see “midagi”, meenutab Ljudmila. Seal olid peamiselt äsja instituudi lõpetanud noored, ehitusmalev pulbitses, seepärast olid esinemised väga kõrgel tasemel. Nikolai Kutaðov, Juri Puðkar, Mihhail Tanaskov, hiljem aga tõusid tähestaatusse arstid Georgi Zjablov ja Svetlana Voltðihhina. “Linnas juba teati, et nad on andekad, seepärast helistati mulle ja küsiti üleliigset piletit. Pilet maksis 2 rubla, kuid selle saamiseks tuldi lillede ja kommikarbiga. Kujutage ette, milline tase oli!”
Ambitsioonid on progressi liikumapanev jõud
Noored on alati oma õnnelikule eale omaselt ambitsioonikad olnud. “Meilgi olid ambitsioonid olemas ja praegustelegi noortele soovime neid, sest just ambitsioonid sunnivad tegutsema. Tahtsime ära teha midagi, mis aitaks Kohtla-Järve noorte eliiti ühendada, ja me saime sellega hakkama. Meile tundus, et suudame kõike, ja meil tuli tõepoolest kõik välja,” tõdeb esimese linnanõukogu liige Sergei Tðekrõþov.
Tõsi, kõik algas raha otsimisest. Nüüd kirjutatakse selleks projekte, tookord teadis aga iga nõukogu esimees, et ülelinnalise ürituse jaoks tuleb raha eelkõige oma ettevõttest otsida. Tðekrõþovi sõnul oli parteil loomulikult raha olemas, kuid too ei andnud, kohalik komitee samuti mitte. Jäi üle üks väljapääs: paluda ülemustelt. Ja ülemused tulid vastu.
Neid tunnustati, nende agitatsioonibrigaade kutsuti esinema partei- ja majandusaktiivile ning parteikonverentsidele. Ja usaldati, sest puhkeõhtutel käisid ka külalised partei linnakomiteest, kelle otsustada oli, mida võis ja mida mitte. Tðekrõþov meenutab, et kord keelati neil üks kava ära. Nimelt tekitasid ühes külalises suuri kahtlusi read “Vabadust päitsetes hoidmast ei väsi”.
Tðekrõþovi hinnangul oli kõik, mis kirjutati Þvanetski ja Altovi laadis, huvitav ega sarnanenud üldsegi sellega, millega televaatajaid lõbustati.
Filmiklubis võis käia igaüks
Sama meenutab ka filmiklubi üks ja ainus president, praegune Nitroferdi raamatupidaja Nadeþda Ðikalova. Filmiklubi oli tihedalt seotud TPI filmiklubiga ning seal ei näidatud populaarseid Nõukogude filme.
“Tõime Tallinnast Fellini ja Bertolucci filme, ka Aleksei Germani “Kontroll teedel”. Mäletan, et kord näitasime Andrei Kontðalovski “Põgenevat rongi”. Film oli inglise keeles, seda ei osanud tookord peaaegu mitte keegi ning seepärast palusime põlevkivi instituudi tõlgil kuulmise järgi tõlkida,” naerab ta.
Filmiklubi tegutses 10 aastat ja erinevalt puhkeõhtutest võis seal igaüks käia. Ðikalova pidas oma ülesandeks mitte ainult filmi näidata. Ta tuli iga kord enne seansi algust lavale ning tutvustas reþissööri, näitlejaid ja seda, kuidas film vändati.
Nagu kõik noorte spetsialistide nõukogu liikmed, töötas ka Ðikalova ühiskondlikel alustel, mida tema teaduslik juhendaja ei suutnud kuidagi mõista. “See-eest öeldi mulle hiljuti, et mäletatakse nii minu filmiklubi kui mind. See oli meeldiv.“
Nõukogust oli kasu
Noorte spetsialistide nõukogu tegutsemise kestel oli sellel mitu esimeest. Üks neist oli praegune Kohtla-Järve linnavolikogu liige Nikolai Kutaðov.
Instituudiaastatel tegeles ta ehitusmalevaga ja oli instituudi tudengiteatri pealavastaja. “Arvasin, et nõukogus töötades pole mul raske endasuguste elu kaunimaks muuta. Ja kui neil päevil saavad Jõhvi kultuurikeskuses oma õhtul kokku noodsamad noored spetsialistid, kes nüüd on juba üle 50, siis järelikult oli siiski midagi, mis sunnib neid kokku tulema ja meenutama.”
Kutaðov on veendunud, et noorte spetsialistide nõukogu tööst oli kasu, kuigi ta ei välista, et keegi võib ka teisiti arvata.
“Meie, ühesuguste huvidega inimesed, suhtlesime nii teaduskonverentsidel kui puhkeõhtutel. On ju hea, kui inimesel on hea olla, eks? Kõige suurem rõõm on suhtlemisrõõm,” ütleb ta. Ja hiljem lisab, et isegi “täiskasvanult” oli endiste spetsidega kerge ning lihtne suhelda. ”Põlevkivikeemiakombinaadi direktor olles helistasin Silbeti peadirektorile Vjatðeslav Ðlõkile ja me jõudsime väga kiiresti kokkuleppele. Kuid me mõlemad alustasime noorte spetsialistide nõukogust.”
SOFJA BAUER
Laupäev, 8.05.2004
|
Uudised
VE: Kohtla-Järve noorte spetsialistide nõukogu
Neid, kel tudengiaastad veel meeles, ühendanud noorte spetsialistide nõukogu loodi 1974. aastal ja see hääbus alles 1980. aastate lõpus, jättes endast järele eredad mälestused.
Kuidas kõik alguse sai
Kõik algas tegelikult väga proosaliselt. Kohtla-Järve komsomoli linnakomitee esimene sekretär Alfred Blumberg kutsus enda juurde Sompa kaevanduse mehaaniku Viktor Andrejevi. Praegune poliitik, keskkonnaministri nõunik Andrejev ei kuulunud tookord isegi mitte komsomoliaktiivi.
“Ma pole mitte kunagi aktiivne kommunistlik noor olnud, pigem olin kaevanduses aktiivne ratsionaliseerija,” meenutab Andrejev. “Kui aga mulle tehti ettepanek hakata juhatama esimest noorte spetsialistide nõukogu, ei öelnud ma sellest ära. Võib-olla oli oma osa sellel, et minu äi, põlevkivikeemiakombinaadi peadirektor, tundis Alfredi ja nad olid omavahel seda määramist arutanud. Kuidas ka polnud, igatahes töötasime me välja põhikirja, moodustasime aktiivi ja alustasime tööd. Oma aktiivi mäletan tänaseni. Need olid Sergei Tðekrõþov, Tatjana Kravtsova ja Aleksandr Dusman.”
Noorte teadlaste nõukogu tegutses juba Tallinnas ja Tartus, kuid Kohtla-Järvel loodi noorte teadlaste ja spetsialistide nõukogu. Nii ühtesid kui teisi oli rohkem kui küll, sest linnas oli kolm teaduslikku uurimisinstituuti pluss Tallinna polütehnikumi filiaal.
“Seepärast oli meie tööl kaks suunda. Üks neist oli teadus. Nõukogu korraldas palju põlevkivi töötlemise alaseid konverentse, mis hiljem muutusid rahvusvahelisteks,” meenutab Andrejev. “Teine külg aga oli sotsiaalkultuuriline olme. Loodi noorte spetsialistide klubid, kohtumistel valitses vaba tudengivaim, kuid keegi meid ei seganud. Kuigi tegemist oli stagnaajaga, meie seda ei märganud, sest just stagnaajal oli noorte spetsialistide ja teadlaste nõukogu tegevuse õitseaeg.”
Sõrme ei viibutatud
Nõukogu sai kokku komsomoli linnakomitee tiiva all – muud võimalust lihtsalt polnud. Samas juhib Andrejev tähelepanu veel ühele olulisele asjale: vaatamata sellele, et nõukogu loodi komsomoli linnakomitee initsiatiivil, ei tundnud keegi eriti huvi, kas üritused olid ideoloogiliselt välja peetud. Ta meenutab, et nende korraldatud puhkeõhtutel osalesid ja isetegevuskavu käisid vaatamas ka partei Kohtla-Järve linnakomitee noored töötajad: “Mäletan, et meil käis partei linnakomitee teine sekretär Pavel Panfilov. Tema aga oli meie eakaaslane ja suunamisega põlevkivi instituuti sattunud. Meie eakaaslane ja lisaks veel teadusest parteitööle läinud, ei viibutanud ta kunagi meie suunas sõrme.”
Seepärast lasi noorte spetsialistide klubiõhtute tookordne diskor, praegu aga Eesti keskkonnauuringute keskuse Virumaa filiaali juhataja Valdur Tihane kõlada prantsuse estraadil ja Pink Floydi poolpõrandaalustel salvestistel.
“Aita pilet hankida!”
Noorte spetsialistide puhkeõhtud toimusid iga kuu, neid korraldasid noorte spetsialistide nõukogud, mis olid loodud peaaegu kõikides linna ettevõtetes. Nõud võeti kodunt kaasa. Meelelahutuskava oli isetegevuslik.
Ljudmila Jessipko töötas 1970.-1980. aastate vahetusel kaubandusvalitsuses, kus alanud defitsiidi ajastul käisid kõik. Tal oli kaks kohustust: hankida kommid, vein ja puuviljad ning levitada ettevõtetes pileteid.
Need, kes on nii üles kasvanud, et ei tea sõna “defitsiit” tähendust, ei saa kunagi aru, millega Ljudmila tegeles. Tegelikkuses nägi see välja nii: kuna puhkeõhtud toimusid iga kuu, siis järelikult ilmus ka Ljudmila sama perioodilisusega kaubandusvalitsuse ülemuste kabinetti palvega aidata hankida toidukaupu. Naise sõnul polnud õhtuid toidu- ja joogipoolisega raske kindlustada: noorte spetsialistide korraldatud õhtud olid linnas populaarsed ja seepärast tuldi neile vastu.
Defitsiidiks polnud mitte ainult toidukaubad, vaid ka noorte puhkeõhtute piletid. Piletite defitsiit andis tunnistust sellest, et noorte spetsialistide klubis kujunesid välja oma tähed.
Kui nendel õhtutel esinesid põlevkivi ja mäeinstituudi või Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadi agitatsioonibrigaadid, oli see “midagi”, meenutab Ljudmila. Seal olid peamiselt äsja instituudi lõpetanud noored, ehitusmalev pulbitses, seepärast olid esinemised väga kõrgel tasemel. Nikolai Kutaðov, Juri Puðkar, Mihhail Tanaskov, hiljem aga tõusid tähestaatusse arstid Georgi Zjablov ja Svetlana Voltðihhina. “Linnas juba teati, et nad on andekad, seepärast helistati mulle ja küsiti üleliigset piletit. Pilet maksis 2 rubla, kuid selle saamiseks tuldi lillede ja kommikarbiga. Kujutage ette, milline tase oli!”
Ambitsioonid on progressi liikumapanev jõud
Noored on alati oma õnnelikule eale omaselt ambitsioonikad olnud. “Meilgi olid ambitsioonid olemas ja praegustelegi noortele soovime neid, sest just ambitsioonid sunnivad tegutsema. Tahtsime ära teha midagi, mis aitaks Kohtla-Järve noorte eliiti ühendada, ja me saime sellega hakkama. Meile tundus, et suudame kõike, ja meil tuli tõepoolest kõik välja,” tõdeb esimese linnanõukogu liige Sergei Tðekrõþov.
Tõsi, kõik algas raha otsimisest. Nüüd kirjutatakse selleks projekte, tookord teadis aga iga nõukogu esimees, et ülelinnalise ürituse jaoks tuleb raha eelkõige oma ettevõttest otsida. Tðekrõþovi sõnul oli parteil loomulikult raha olemas, kuid too ei andnud, kohalik komitee samuti mitte. Jäi üle üks väljapääs: paluda ülemustelt. Ja ülemused tulid vastu.
Neid tunnustati, nende agitatsioonibrigaade kutsuti esinema partei- ja majandusaktiivile ning parteikonverentsidele. Ja usaldati, sest puhkeõhtutel käisid ka külalised partei linnakomiteest, kelle otsustada oli, mida võis ja mida mitte. Tðekrõþov meenutab, et kord keelati neil üks kava ära. Nimelt tekitasid ühes külalises suuri kahtlusi read “Vabadust päitsetes hoidmast ei väsi”.
Tðekrõþovi hinnangul oli kõik, mis kirjutati Þvanetski ja Altovi laadis, huvitav ega sarnanenud üldsegi sellega, millega televaatajaid lõbustati.
Filmiklubis võis käia igaüks
Sama meenutab ka filmiklubi üks ja ainus president, praegune Nitroferdi raamatupidaja Nadeþda Ðikalova. Filmiklubi oli tihedalt seotud TPI filmiklubiga ning seal ei näidatud populaarseid Nõukogude filme.
“Tõime Tallinnast Fellini ja Bertolucci filme, ka Aleksei Germani “Kontroll teedel”. Mäletan, et kord näitasime Andrei Kontðalovski “Põgenevat rongi”. Film oli inglise keeles, seda ei osanud tookord peaaegu mitte keegi ning seepärast palusime põlevkivi instituudi tõlgil kuulmise järgi tõlkida,” naerab ta.
Filmiklubi tegutses 10 aastat ja erinevalt puhkeõhtutest võis seal igaüks käia. Ðikalova pidas oma ülesandeks mitte ainult filmi näidata. Ta tuli iga kord enne seansi algust lavale ning tutvustas reþissööri, näitlejaid ja seda, kuidas film vändati.
Nagu kõik noorte spetsialistide nõukogu liikmed, töötas ka Ðikalova ühiskondlikel alustel, mida tema teaduslik juhendaja ei suutnud kuidagi mõista. “See-eest öeldi mulle hiljuti, et mäletatakse nii minu filmiklubi kui mind. See oli meeldiv.“
Nõukogust oli kasu
Noorte spetsialistide nõukogu tegutsemise kestel oli sellel mitu esimeest. Üks neist oli praegune Kohtla-Järve linnavolikogu liige Nikolai Kutaðov.
Instituudiaastatel tegeles ta ehitusmalevaga ja oli instituudi tudengiteatri pealavastaja. “Arvasin, et nõukogus töötades pole mul raske endasuguste elu kaunimaks muuta. Ja kui neil päevil saavad Jõhvi kultuurikeskuses oma õhtul kokku noodsamad noored spetsialistid, kes nüüd on juba üle 50, siis järelikult oli siiski midagi, mis sunnib neid kokku tulema ja meenutama.”
Kutaðov on veendunud, et noorte spetsialistide nõukogu tööst oli kasu, kuigi ta ei välista, et keegi võib ka teisiti arvata.
“Meie, ühesuguste huvidega inimesed, suhtlesime nii teaduskonverentsidel kui puhkeõhtutel. On ju hea, kui inimesel on hea olla, eks? Kõige suurem rõõm on suhtlemisrõõm,” ütleb ta. Ja hiljem lisab, et isegi “täiskasvanult” oli endiste spetsidega kerge ning lihtne suhelda. ”Põlevkivikeemiakombinaadi direktor olles helistasin Silbeti peadirektorile Vjatðeslav Ðlõkile ja me jõudsime väga kiiresti kokkuleppele. Kuid me mõlemad alustasime noorte spetsialistide nõukogust.”
SOFJA BAUER
Laupäev, 8.05.2004