Kohtla-Järve kaevanduse tuletõrje kui heategev koondis kuulub siinsete vanimate organisatsioonide hulka, vähemalt nende hulka, kelle
tegevust ei lõpetanud ka 1940.a. võimuvahetus.
1922.a. sügisel, kui tööstus moodustas juba muust ümbruskonnast erineva asula (pölevkiivtööstuse ümber oli ehitatud palju uusi ja suuri elamuid, tööstusettevõtteid) tekkis ka tarvidus oma tuletõrje järele.
1922.a. augustis moodustati nn. kaevanduse tuletõrjekomando ühe käsipritsiga komando näol ja seda hakkas juhtima K. Kiiver. 1926.a. mais sai tuletõrje juhiks jõujaama (elektirjaama) meister J. Kruusmann ja nüüd muudeti ka senine komando vabaatahtlikuks tuletõrjeühinguks. Lühikese ajaga paisus tuletõrje sedavõrd, et meeskonnast moodustati juba kaks käsipritsi- ja ronijate jaoskonda, hiljem liitus nendega ka veel korrapidajate jaoskond. Nüüd hakkas ka kavakindel töö tuletõrjes – korraldati õppusi, harjutusi ja võistlusi ja nii kujunes endisest komandost tuletõrjeüksus, mis korduvalt tõestas end tulekahjude kustutamisel .
1930.aastal suurenes tuletõrje koosseis veel muusikaosakonna võrra (orkestrisse kuulus 25 liiget).
1932.a.-l muretseti auto, järgmisel aastal mootorprits ja nii pandi ka alus motoriseeritud jaoskonnale.
Tuletõrje juurde moodustus ka oma naisring, kes aitas igati kaasa tuletõrje
üldisele tegevusele ja seltsiliikumisele.
1935.a-l oli Kohtla-Järve kaevanduse tuletõrje tööpiirkonnas korraldatud valve 143 maja üle.
1936.a.-l võeti vastu uus tuletõrjeseadus ja see muutis tunduvalt
ka kaevanduse tuletõrjet. Selle seadusega nõuti ühtset ühingut omavalitsuse piires ja nii sai kohalikust tuletõrjekomandost puhtalt kaevanduse tuletõrje oma varaga (osa endisest varast läks selle seadusega omavalituse käsutusse). Kõigist muudatustest hoolimata (ühingus oli märgata mõningast käegalöömist ja kaaluti isegi laiali minekut) suudeti siiski jätkata oma algatatud joont ja töötada edasi kogu piirkonna huvides.
Uus tõus oli 1940-te algul kui käivitus taas võistluste ja õppuste süsteem ja tuletõrje tõestas oma olemasolu vajalikkust.
Nüüdseks on Kohtla-Järvele jäänud ainult sõjaväestatud tuletõrje ja kogu maakonna asja ajab suuremas osas Päästeteenistus.
Kohtla-Järve Vabatahtlik Tuletõrjeühing on kolinud aga Jõhvi, millest on saanud Ida-Virumaa Tuletõrjeühing.
Muuseumi materjalide alusel Arthur Ruusmaa
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Kohtla-Järve kaevanduse tuletõrje
Kohtla-Järve kaevanduse tuletõrje kui heategev koondis kuulub siinsete vanimate organisatsioonide hulka, vähemalt nende hulka, kelle
tegevust ei lõpetanud ka 1940.a. võimuvahetus.
1922.a. sügisel, kui tööstus moodustas juba muust ümbruskonnast erineva asula (pölevkiivtööstuse ümber oli ehitatud palju uusi ja suuri elamuid, tööstusettevõtteid) tekkis ka tarvidus oma tuletõrje järele.
1922.a. augustis moodustati nn. kaevanduse tuletõrjekomando ühe käsipritsiga komando näol ja seda hakkas juhtima K. Kiiver. 1926.a. mais sai tuletõrje juhiks jõujaama (elektirjaama) meister J. Kruusmann ja nüüd muudeti ka senine komando vabaatahtlikuks tuletõrjeühinguks. Lühikese ajaga paisus tuletõrje sedavõrd, et meeskonnast moodustati juba kaks käsipritsi- ja ronijate jaoskonda, hiljem liitus nendega ka veel korrapidajate jaoskond. Nüüd hakkas ka kavakindel töö tuletõrjes – korraldati õppusi, harjutusi ja võistlusi ja nii kujunes endisest komandost tuletõrjeüksus, mis korduvalt tõestas end tulekahjude kustutamisel .
1930.aastal suurenes tuletõrje koosseis veel muusikaosakonna võrra (orkestrisse kuulus 25 liiget).
1932.a.-l muretseti auto, järgmisel aastal mootorprits ja nii pandi ka alus motoriseeritud jaoskonnale.
Tuletõrje juurde moodustus ka oma naisring, kes aitas igati kaasa tuletõrje
üldisele tegevusele ja seltsiliikumisele.
1935.a-l oli Kohtla-Järve kaevanduse tuletõrje tööpiirkonnas korraldatud valve 143 maja üle.
1936.a.-l võeti vastu uus tuletõrjeseadus ja see muutis tunduvalt
ka kaevanduse tuletõrjet. Selle seadusega nõuti ühtset ühingut omavalitsuse piires ja nii sai kohalikust tuletõrjekomandost puhtalt kaevanduse tuletõrje oma varaga (osa endisest varast läks selle seadusega omavalituse käsutusse). Kõigist muudatustest hoolimata (ühingus oli märgata mõningast käegalöömist ja kaaluti isegi laiali minekut) suudeti siiski jätkata oma algatatud joont ja töötada edasi kogu piirkonna huvides.
Uus tõus oli 1940-te algul kui käivitus taas võistluste ja õppuste süsteem ja tuletõrje tõestas oma olemasolu vajalikkust.
Nüüdseks on Kohtla-Järvele jäänud ainult sõjaväestatud tuletõrje ja kogu maakonna asja ajab suuremas osas Päästeteenistus.
Kohtla-Järve Vabatahtlik Tuletõrjeühing on kolinud aga Jõhvi, millest on saanud Ida-Virumaa Tuletõrjeühing.
Muuseumi materjalide alusel Arthur Ruusmaa