Reportaazh: Koeru lood
Riina Luik, toimetaja, 31.01.2004
Eestis keerleb kõik pealinna ümber, ja sageli tekib tunne, et mujal inimesi ei elagi. Maakoolide virisemishaigusest puutumata lapsed on hoopis teisest puust. Koolidest rääkides vajutab meedia sageli pedaali põhja – kool tähendab justkui iseenesestmõistetavalt narkoprobleeme, internetisõltuvust ja vägivalda.
Ons maal midagi teisiti? On küll, ja väga paljuski – probleeme vähem, rõõmu rohkem. Tagasihoidlikud olud, kuid ei mingit vingumist! Pikk kodutee, kuid keegi ei küsi, miks vanemad sooja autoga koju ja kooli ei sõidutata. Pole internetti? Ja mis siis! Selle eest on kümned huviringid ja trennid.
Aastakümneid tagasi laulis ðikk meeskvartett laulu, milles olid read: «…ja Koeru kandist koera tõin…» Paljud võib-olla ei mäleta, et tegelikult on selline Kesk-Eesti alev – Koeru – täiesti olemas. Niisama nagu üks pikaksveninud kere ja rõngas sabaga «ehtsat» Koeru-tõugu koer – Koikera, mis hoiab elus paigale aastasadu tagasi külge poogitud naljakat nime.
Umbes kahe ja poole tuhande elanikuga Koeru asub Järvamaa servas ja on tavaline Eestimaa alev. Siin on külakõrts, sihvakas kirikutorn, mõisapark, laulukoor, rahvatantsuring ja kool.
Ligi kolmesaja aasta vanuse Aruküla mõisapargi puude alla laiali pillutatud hoonetes hakati mõnekümnele kihelkonna lapsele kirjatarkust jagama juba 1725. aastal. Tänases Koeru keskkoolis õpib 370 last, ametis on kolmkümmend õpetajat ning tosin treenerit ja huviringijuhti.
Rutiinivaba argipäev. Esmaspäeva hommikul kella 8.35ks on kõik alevikust läbi sõitvad pikaliini bussid oma tiiru ära teinud ja valla koolibuss õpilaste ringi lõpetanud.
Kell heliseb ja algab maakooli argipäev. Kuid nagu tavaliselt, pole selles midagi tavalist – elu keeb nagu laevaköögis ja paljuski tundub see pealinna omadele oma võimaluste poolest silmad ette tegevat.
Palun väga: missuguses linnas leiate te kümneid tasuta huviringe ja sporditrenne, mille eest lapsed sentigi ei maksa? Või on teil ette näidata mõnus punt keskkoolipoisse, kes vihuvad vabatahtlikult rahvatantsu, et siis edasi korvpalli-, kergejõustiku või maadlustrenni tormata? Koerus on sellised olemas!
Või äkki on Eestis palju neid, kes võivad uhkeldada oma alevi jäärajaga ja kihutada seal nii, nagu seda tegi kunagi oma kooli poiss Margus Murakas, või lüüa kaasa mõisapargi suusasprindis, et jõuda maailma tippu nagu Pavo Raudsepp?
Staarid on out, õppimine in. Kooli lõpueksamite tulemused on aastaid pedagoogide südant rõõmustanud. Eelmisel aastal sai kuueteistkümnest lõpetanust kõrgkooli sisse seitse, ka maakonna parimad lõpukirjandid kirjutati just siin, luuletaja Kalju Lepiku kodukohas.
Noh, eks siingi panevad mõned kaugelt-nurga-poisid bussijaamas kojuminekut oodates plärud ette ja küladisko ei lõpe just alati ilma omavahelise väikese arveteklaarimiseta, kuid koolilaste endi sõnul tuleb seda harva ette.
Narkodiileritel pole samuti Koeru mingit asja – pole, kes ostab, ja pole, kes tarbib.
Ei oska seda täna keegi päris täpselt öelda, miks see nii on, kuid tõsiasi on see, et paljud probleemid ja mured, millega linnas kurja vaeva nähakse, ei puuduta maakoole sugugi nii valusalt.
Mingi staaritsemine ei tulevat samuti kõne alla, sest see mõjub koolis, kus kõik kõiki tunnevad, lihtsalt nõmedalt. Mis hämmastavam – keegi lihtsalt ei reageeri sellele, ja nii polegi, kelle ees ülbitseda. Kogu lugu.
Kelle käes on koolis võim? Kui me õpilasomavalitsuse liikmete Lily Teppani, Lauri Bobrovski ja Liisa Pihlakuga huvitoas kohtume, läheb jutt kohe sellele, mille poolest maa- ja linnakoolid omavahel erinevad.
Lauri arvab, et nende eeliseks on hubane ja väike kool, suhted teeb lihtsamaks see, et inimesed üksteist tunnevad ja vastastikune usaldus on suurem. Suurt puudust tuntakse aga kinost ja ujulast.
Lauri: «Eks see keskkond muidugi ammendab end, vahel tahaks lihtsalt avarust, samas – õppimist ei sega miski ja huvialaringe jagub tõepoolest seinast seina.»
Kui aga Järvamaa koolide arengukava teoks saab, jätaks see maakonda alles vaid kaks gümnaasiumi ja keskkooli kadumine paneks noorte sõnul ränga hoobi kogu alevi elule.
Viiulitund vanas riietusruumis. Kunagises pimedas, võimlemismatte, rööbaspuid ja muud vana kolu täis olnud võlvlagedega ruumist on tänaseks saanud kuldkollane ja moodsa valgustusega solfedþoklass, kus Joanna Makstin püüdlikult poognat seab.
Juba viis aastat tegutsenud muusikakooli nooruke direktriss Kerli Lille on silmanähtavalt rahul, kui nimetab pillide arvu, mida 37 last nende juures õppida saavad: akordion, viiul, klaver, puhkpillid. Muusika on kogu vallas ainuke huviala, mille eest vanematel tuleb maksta, kuid hoolimata 150 ja 200 krooni vahele jäävast summast on muusikakool äärmiselt populaarne.
Siin valmivad oscarid. Endises kooli internaadihoones, kus kunagi ligi kakskümmend last raudvooditel magasid, asub nüüd kunstiõpetaja Merike Ilvese juhitav kunstiklass.
Siinsest põletusahjust tulevad igal aastal ka Koeru oma Oscarid ehk kohalikud Filmikoerad, millega pärjatakse küla parimad koduvideo, reklaamklipi ja muusikavideo tegijad.
Käsitööõpetaja Reet Saar istub praegu ruumipuudusel aga koos oma sukavardaid klõbistavate kuuenda klassi tüdrukutega vana valitsejamaja pööningukorrusel, tulles alati mõni tund varem, et klassituba enne laste tulekut soojaks kütta.
Õnneks ei tule tüdrukutel enam kaua kannatada, sest allkorrusel käib juba uue klassiruumi ehitus.
Rahvatantsust ei saa üle ega ümber. Hilisel pärastlõunal kostab kultuurimaja suurest saalist Urmas Alenderi kunagine menulaul «Tahaksin pihlapuu rüppe» – käib rahvatantsutrenn. Koerust läheb eelseisvale XVII koolinoorte laulu- ja tantsupeole nii segarahvatantsurühm kui ka kaks võimlemisrühma.
Naiivsevõitu küsimusele, mis tõmbab juba keskkooli lõpusirgele jõudnud noori mehi «Oige ja vasembat» tantsima, ütleb juhendaja Ülle Jääger naerdes, et neil noortel pole lihtsalt muud valikut – nad on tantsinud kogu oma teadliku elu.
Kokku keerutab Koerus rahvatantsuringides jalga ligi sada tantsijat ning lisaks eelseisvale tantsupeole osaleb noorte segarühm ka Euroopa noorte rahvatantsu suurpeol «Europide 2004» Riias.
Meie valu ei karda! Õhtu on juba käes, kui fotograafiga tagasi koolimajja jõuame. Kooli direktor Tiit Kalda ja juba teist põlve Koerus kehalise kasvatuse õpetaja ametit pidav Toomas Aan on veel samuti majas. Spordisaalis on lauatennisetreeneri Urmas Virvese harjutajad oma Kettleri superlauad juba kokku pannud. Järgmised mitukümmend poissi ootavad omakorda saali keskele veetud hiiglaslikule maadlusmatile minekut.
Koeru maadlusklubi Järvamaa Matimehed treenerid Ants Ilves ja Mati Sadam sõidavad kord-kaks nädalas kohale üks Rakverest, teine Türilt ning näib, nagu maksaks nad ise oma hobile peale.
Kes sellesse algul nii väga uskus, on raske öelda, kuid tänaseks on viis aastat tagasi soetatud maadlusmatilt sirgunud esimesed Eesti meistrid. Eelmisel aastal Koerus toimunud Eesti meistrivõistlustelt jätsid Koeru poisid koju neli kulda ja ühe hõbeda.
«Eks see olegi minu rõõm,» tõdeb Ilves, kes saab töö eest vallalt 400 krooni kuus. Aga poiste kohta ütleb lihtsalt: «Te küsite, mis neid motiveerib? Aga ma küsin – mis neil siin maal muud teha on kui sporti? See on ala, kus üsna varsti tunned, et midagi oskad ja suudad, ja väiksematele on eeskujuks medaleid võitnud trennikaaslased: vennad Lauri ja Aare Bobrovski ning Jaak ja Toomas Tammik.»
Pingil istuvad seitsmeaastased Steven, Kairet ja Revo on kõik esimest aastat maadlustrennis ja ütlevad, et neile meeldib siin seepärast, et trenn on natuke müramise moodi. «Saab tugevaks ja saab trenni teha,» märgib Steven tähtsalt.
Kõigepealt pidi treener õpetama selgeks kukkumise ja saltod ja kukerpallid, lisavad kõik vigurvändad kui ühest suust ja kinnitavad, et nemad küll valu ei karda.
Lihtne erilisus. Mis see Koeru siis ära ei ole, mis tast ikka kirjutada? Ja ometi pole selles midagi ebatavalist, me lihtsalt oleme harjunud asju pealinna poolt mõistma ja ettekujutama. Käige korra kuskil ära ja te tunnete, kuidas tahaks ka oma elus midagi muuta.
Uudised
VE: Koeru lood
Reportaazh: Koeru lood
Riina Luik, toimetaja, 31.01.2004
Ons maal midagi teisiti? On küll, ja väga paljuski – probleeme vähem, rõõmu rohkem. Tagasihoidlikud olud, kuid ei mingit vingumist! Pikk kodutee, kuid keegi ei küsi, miks vanemad sooja autoga koju ja kooli ei sõidutata. Pole internetti? Ja mis siis! Selle eest on kümned huviringid ja trennid.
Aastakümneid tagasi laulis ðikk meeskvartett laulu, milles olid read: «…ja Koeru kandist koera tõin…» Paljud võib-olla ei mäleta, et tegelikult on selline Kesk-Eesti alev – Koeru – täiesti olemas. Niisama nagu üks pikaksveninud kere ja rõngas sabaga «ehtsat» Koeru-tõugu koer – Koikera, mis hoiab elus paigale aastasadu tagasi külge poogitud naljakat nime.
Umbes kahe ja poole tuhande elanikuga Koeru asub Järvamaa servas ja on tavaline Eestimaa alev. Siin on külakõrts, sihvakas kirikutorn, mõisapark, laulukoor, rahvatantsuring ja kool.
Ligi kolmesaja aasta vanuse Aruküla mõisapargi puude alla laiali pillutatud hoonetes hakati mõnekümnele kihelkonna lapsele kirjatarkust jagama juba 1725. aastal. Tänases Koeru keskkoolis õpib 370 last, ametis on kolmkümmend õpetajat ning tosin treenerit ja huviringijuhti.
Rutiinivaba argipäev. Esmaspäeva hommikul kella 8.35ks on kõik alevikust läbi sõitvad pikaliini bussid oma tiiru ära teinud ja valla koolibuss õpilaste ringi lõpetanud.
Kell heliseb ja algab maakooli argipäev. Kuid nagu tavaliselt, pole selles midagi tavalist – elu keeb nagu laevaköögis ja paljuski tundub see pealinna omadele oma võimaluste poolest silmad ette tegevat.
Palun väga: missuguses linnas leiate te kümneid tasuta huviringe ja sporditrenne, mille eest lapsed sentigi ei maksa? Või on teil ette näidata mõnus punt keskkoolipoisse, kes vihuvad vabatahtlikult rahvatantsu, et siis edasi korvpalli-, kergejõustiku või maadlustrenni tormata? Koerus on sellised olemas!
Või äkki on Eestis palju neid, kes võivad uhkeldada oma alevi jäärajaga ja kihutada seal nii, nagu seda tegi kunagi oma kooli poiss Margus Murakas, või lüüa kaasa mõisapargi suusasprindis, et jõuda maailma tippu nagu Pavo Raudsepp?
Staarid on out, õppimine in. Kooli lõpueksamite tulemused on aastaid pedagoogide südant rõõmustanud. Eelmisel aastal sai kuueteistkümnest lõpetanust kõrgkooli sisse seitse, ka maakonna parimad lõpukirjandid kirjutati just siin, luuletaja Kalju Lepiku kodukohas.
Noh, eks siingi panevad mõned kaugelt-nurga-poisid bussijaamas kojuminekut oodates plärud ette ja küladisko ei lõpe just alati ilma omavahelise väikese arveteklaarimiseta, kuid koolilaste endi sõnul tuleb seda harva ette.
Narkodiileritel pole samuti Koeru mingit asja – pole, kes ostab, ja pole, kes tarbib.
Ei oska seda täna keegi päris täpselt öelda, miks see nii on, kuid tõsiasi on see, et paljud probleemid ja mured, millega linnas kurja vaeva nähakse, ei puuduta maakoole sugugi nii valusalt.
Mingi staaritsemine ei tulevat samuti kõne alla, sest see mõjub koolis, kus kõik kõiki tunnevad, lihtsalt nõmedalt. Mis hämmastavam – keegi lihtsalt ei reageeri sellele, ja nii polegi, kelle ees ülbitseda. Kogu lugu.
Kelle käes on koolis võim? Kui me õpilasomavalitsuse liikmete Lily Teppani, Lauri Bobrovski ja Liisa Pihlakuga huvitoas kohtume, läheb jutt kohe sellele, mille poolest maa- ja linnakoolid omavahel erinevad.
Lauri arvab, et nende eeliseks on hubane ja väike kool, suhted teeb lihtsamaks see, et inimesed üksteist tunnevad ja vastastikune usaldus on suurem. Suurt puudust tuntakse aga kinost ja ujulast.
Lauri: «Eks see keskkond muidugi ammendab end, vahel tahaks lihtsalt avarust, samas – õppimist ei sega miski ja huvialaringe jagub tõepoolest seinast seina.»
Kui aga Järvamaa koolide arengukava teoks saab, jätaks see maakonda alles vaid kaks gümnaasiumi ja keskkooli kadumine paneks noorte sõnul ränga hoobi kogu alevi elule.
Viiulitund vanas riietusruumis. Kunagises pimedas, võimlemismatte, rööbaspuid ja muud vana kolu täis olnud võlvlagedega ruumist on tänaseks saanud kuldkollane ja moodsa valgustusega solfedþoklass, kus Joanna Makstin püüdlikult poognat seab.
Juba viis aastat tegutsenud muusikakooli nooruke direktriss Kerli Lille on silmanähtavalt rahul, kui nimetab pillide arvu, mida 37 last nende juures õppida saavad: akordion, viiul, klaver, puhkpillid. Muusika on kogu vallas ainuke huviala, mille eest vanematel tuleb maksta, kuid hoolimata 150 ja 200 krooni vahele jäävast summast on muusikakool äärmiselt populaarne.
Siin valmivad oscarid. Endises kooli internaadihoones, kus kunagi ligi kakskümmend last raudvooditel magasid, asub nüüd kunstiõpetaja Merike Ilvese juhitav kunstiklass.
Siinsest põletusahjust tulevad igal aastal ka Koeru oma Oscarid ehk kohalikud Filmikoerad, millega pärjatakse küla parimad koduvideo, reklaamklipi ja muusikavideo tegijad.
Käsitööõpetaja Reet Saar istub praegu ruumipuudusel aga koos oma sukavardaid klõbistavate kuuenda klassi tüdrukutega vana valitsejamaja pööningukorrusel, tulles alati mõni tund varem, et klassituba enne laste tulekut soojaks kütta.
Õnneks ei tule tüdrukutel enam kaua kannatada, sest allkorrusel käib juba uue klassiruumi ehitus.
Rahvatantsust ei saa üle ega ümber. Hilisel pärastlõunal kostab kultuurimaja suurest saalist Urmas Alenderi kunagine menulaul «Tahaksin pihlapuu rüppe» – käib rahvatantsutrenn. Koerust läheb eelseisvale XVII koolinoorte laulu- ja tantsupeole nii segarahvatantsurühm kui ka kaks võimlemisrühma.
Naiivsevõitu küsimusele, mis tõmbab juba keskkooli lõpusirgele jõudnud noori mehi «Oige ja vasembat» tantsima, ütleb juhendaja Ülle Jääger naerdes, et neil noortel pole lihtsalt muud valikut – nad on tantsinud kogu oma teadliku elu.
Kokku keerutab Koerus rahvatantsuringides jalga ligi sada tantsijat ning lisaks eelseisvale tantsupeole osaleb noorte segarühm ka Euroopa noorte rahvatantsu suurpeol «Europide 2004» Riias.
Meie valu ei karda! Õhtu on juba käes, kui fotograafiga tagasi koolimajja jõuame. Kooli direktor Tiit Kalda ja juba teist põlve Koerus kehalise kasvatuse õpetaja ametit pidav Toomas Aan on veel samuti majas. Spordisaalis on lauatennisetreeneri Urmas Virvese harjutajad oma Kettleri superlauad juba kokku pannud. Järgmised mitukümmend poissi ootavad omakorda saali keskele veetud hiiglaslikule maadlusmatile minekut.
Koeru maadlusklubi Järvamaa Matimehed treenerid Ants Ilves ja Mati Sadam sõidavad kord-kaks nädalas kohale üks Rakverest, teine Türilt ning näib, nagu maksaks nad ise oma hobile peale.
Kes sellesse algul nii väga uskus, on raske öelda, kuid tänaseks on viis aastat tagasi soetatud maadlusmatilt sirgunud esimesed Eesti meistrid. Eelmisel aastal Koerus toimunud Eesti meistrivõistlustelt jätsid Koeru poisid koju neli kulda ja ühe hõbeda.
«Eks see olegi minu rõõm,» tõdeb Ilves, kes saab töö eest vallalt 400 krooni kuus. Aga poiste kohta ütleb lihtsalt: «Te küsite, mis neid motiveerib? Aga ma küsin – mis neil siin maal muud teha on kui sporti? See on ala, kus üsna varsti tunned, et midagi oskad ja suudad, ja väiksematele on eeskujuks medaleid võitnud trennikaaslased: vennad Lauri ja Aare Bobrovski ning Jaak ja Toomas Tammik.»
Pingil istuvad seitsmeaastased Steven, Kairet ja Revo on kõik esimest aastat maadlustrennis ja ütlevad, et neile meeldib siin seepärast, et trenn on natuke müramise moodi. «Saab tugevaks ja saab trenni teha,» märgib Steven tähtsalt.
Kõigepealt pidi treener õpetama selgeks kukkumise ja saltod ja kukerpallid, lisavad kõik vigurvändad kui ühest suust ja kinnitavad, et nemad küll valu ei karda.
Lihtne erilisus. Mis see Koeru siis ära ei ole, mis tast ikka kirjutada? Ja ometi pole selles midagi ebatavalist, me lihtsalt oleme harjunud asju pealinna poolt mõistma ja ettekujutama. Käige korra kuskil ära ja te tunnete, kuidas tahaks ka oma elus midagi muuta.