| |
|
 |
See ülesvõte on tehtud Meta Kodaniporgist 1965. aastal. Sama aasta mais jättis ta Estonia teatrisaalis hüvasti oma talendi austajatega.
Foto: Repro |
|
Omaaegse lavatähe juured leiab Järvamaalt 06.01.2005 00:01Marika Rajamäe, toimetaja
Läinud aasta 23. detsembril möödus sada aastat teater Estonia omaaegse ooperi– ja operetilaulja Meta Kodaniporgi sünnist, kelle isa kodutalu Paide vallas Nurmsi külas on siiani alles.
Nii mõndagi mäletab oma vanaonu tütrest Meta Kodaniporgist ja tema kodustest rääkida praegu Paides vanaduspõlve veetev kauaaegne keele– ja kunstiõpetaja Erich Kommendant.
Isa koduküla hiilgas tollal rikkusega
Aleksander Kodaniburg (1875 – 1916) pärines Järvamaalt Nurmsi külast (kodanikunimi Kodanipork võeti kasutusele 1934 – toim). «Meta isa oli minu isapoolse vanaema Madli vend,» täpsustas Kommendant. «Ilus mees oli olnud, nagu itaallane, mustade lokkis juuste ja suurte vuntsidega.»
Kõrvuti paiknes kolm talu: kunstnik Ants Viidalepa onu Jalapuu, kus asus esimene külakool, edasi Kommendantide Pakri ja viimaks Kodaniporkide Sakseltõnu.
Need olid olnud suurtalud, kus peeti teenijatüdrukut ja sulast. Suviliste–käsitööliste väikesed majad põllunukkidel. Mõni lammas ja lehm, kes käisid suures karjas ja nende eest tuli siis päevi teha.
«Nurmsi oli ilus rikas küla – need metsad ja heinamaad…aga lennuväli omal ajal võttis maad ära,» lausus Kommendant.
Enne noorukina Tallinna ametit õppima läinud Aleksander olnud Sargvere mõisas sepp. Tallinnas töötas ta Volta tehases puusepana, oli osav nikerdaja ja valmistas pere tarvis kauneid esemeid, nagu kohviveski, uhmer, küünlajalad.
Lapsi oli Aleksandril pealinnast kositud Adele Puhmiga kaheksa: Adele, Meta (23. detsember 1904), Leida, Hilda, Arno, Senta, kaksikvennad Aleksander ja Johannes, kes mõnenädalastena surid.
Ema armastas muusikat ja nii kuuluvadki Meta lapsepõlvemälestuste hulka jõuluõhtud kuuse all lauldud lauludega.
Kui Meta oli 11aastane, suri isa veremürgitusse. Tänutundes meenutab ta ema, kes käis tööl mitmes kohas korraga, pühendus lastele ja pani nad kindlalt jalule. Isegi ilusaid rõivaid jõudis ta neile õmmelda.
Kuid südamehaigus tegi oma töö ja 1939 jäid täiskasvanud lapsed emata. Metat ooperilauljana ta enam ei näinud, kuid jõudis pesamuna Senta orelikunstniku diplomist rõõmu tunda.
Seda on teadnud Helga Tõnson kirjutada 1974. aastal ilmunud Meta Kodaniporgi elu ja loometee ülevaates.
Oleme ju harjunud, et enamik muusikainimesi maast madalast pilli juurde kipub, peaaegu et hällist alates vapralt igasuguseid viise (juhtub isegi, et ooperiaariaid) laulab.
Meta Kodaniporgi puhul midagi sellist pole olnud. Ta oli laps nagu lapsed ikka. Võib–olla pisut musikaalsem kui eakaaslased.
Nõukogude Naisele 1966. aasta jaanuaris antud usutluses meenutas Kodanipork, et tema elutee on olnud üsna lihtne. See on olnud päris hariliku kantseleiametniku elutee. Pärast Tallinna I tütarlaste gümnaasiumi lõpetamist ei jäänud ta asutuste uksi kulutama.
Sai kohe ametisse. Tolleaegse töö– ja hoolekandeministeeriumi kantseleisse, mis hiljem ühendati haridusministeeriumiga. «Selliselt teenisin ühes ja samas ministeeriumis 1941. aastani,» ütles ta. «Sõja päevil olin jälle ametis metsade keskvalitsuses. Ikka kantseleis.»
Lauluharrastus käis igapäevatöö kõrvalt
Laulugi hakkas Meta Kodanipork gümnaasiumi viimastes klassides õppima puht juhuslikult. «Mu kooliõel oli imeilus hääl, koloratuursopran. Ta võttis laulutunde ja mina, kes ma armastasin laulu ja muusikat, käisin tunde pealt kuulamas,» meenutas ta.
Kui ühes tunnis pakkus õpetaja Metale võimalust laulda – nii ta sinna jäigi. «Laulu õppisin endale, tundsin sellest rõõmu. Laulja elukutsele pole ma kunagi mõelnud, teatrisse pääsemisele veel vähem,» tunnistas ta.
Aastaid laulis Meta Kodanipork Estonia muusikaosakonna segakooris, temast sai koori solist, kes pälvis nii kodu– kui välisreisidel Soome, Rootsi, Lätti, Leetu ja Ungarisse muusikaavalikkuse tähelepanu. «Kogu minu lauluharrastus käis igapäevase töö kõrvalt,» meenutas ta. «Ma ei kippunud kuskile, olin rahul sellega, mis mul oli!»
Kuigi Meta Kodaniporgi nooruseunistustes polnud teatril mitte kõige pisematki osa, teatrit ta siiski armastas. «Olin tema harras austaja. Mulle meeldis õhtuid seal mööda saata. Kuid külastajana,» ütles ta.
Küll kujutas ta ette, kuidas üks või teine osa tema tahtmise järgi oleks välja kukkunud. Seesuguste asjade üle mõtisklemisele kulus palju vaba aega, nagu teatriskäimiselegi. «Aga see pakkus mulle elamusi, rahuldust,» põhjendas ta.
Ja ometi sai temast armastatud ooperi– ja operetiartist, teatri primadonna. 1945. aasta sügisest täiendas ta Estonia hõredaks jäänud ooperikoori. Juba samal aastal tulid ka osapakkumised.
Esimene osa oli Sirje Eugen Kapi ooperis «Tasuleegid», viis kuud hiljem tuli ta lavale Rombergi operetis «Kõrbelaul» Margot’na. «Minule oli «Kõrbelaul» tõeline pähkel, kui soovite – tuleproov,» meenutas Kodanipork. «Alles pärast seda hakkas mul enese vastu usaldus tekkima.»
Nii oligi teater Meta Kodaniporgi võitnud. «Sellest ajast peale sulgus minu jaoks ülejäänud maailm. Kuulusin jäägitult temale – teatrile,» tunnistas ta Nõukogude Naise usutluses.
Osatäitmistes, mida mahtus aastate 1945 ja 1959 vahele koguni 34, on Kodanipork köitnud ikka oma koolitatud hääle, imetlusväärse lavasarmi, pilkupüüdva liikumise ja välimusega. Süda, mõistus ja suur töövõime peale selle.
Ka Erich Kommendandil on Meta Kodanipork meeles eeskätt teatrilavalt, kui ta ise 1946. aastal Nurmsist ja Paidest pealinna elama ja õppima läks. «Mul on olnud õnne peaaegu kogu tema Estonia ooperi– ja operetirepertuaar ära näha,» lausus ta. ««Kõrbelaulu» käisin koguni neli korda vaatamas.»
Moskva tunnustas eestlasi
Tunnustavalt lausus Kommendant, et Meta lihtsalt hiilgas laval – samas nii loomulik ja vahetu. «Muidu publik sumises veidi, aga kui Meta lavale tuli, oli vaikus majas,» meenutas ta. «See oli lummav, kuidas nad Georg Otsaga laulsid. See inimene pidi ikka puutükk olema, keda nad ei liigutanud.»
Veel mäletas Kommendant, et aplausid olid alati meeletud. «Tollal oli lilli raske muretseda, aga Metale jagus neid pärast igat etendust alati,» lisas ta.
Teatrisse sattus Kommendant vähemalt kord nädalas, ja ikka oma lahke sugulase Meta Kodaniporgi abil. «Pileteid oli raske saada, Meta siis muretses, kas ja mida tahaksin näha,» meenutas ta. «Leppis uksehoidjatega kokku ja pääsesin sisse, vahel seisin ka püsti, aga lõpuks leidus ikka mõni koht.»
Küllaltki tähtsaks hetkeks Meta Kodaniporgi lavaelus peab Kommendant tema mängitud Tatjanat Tšaikovski ooperis «Jevgeni Onegin», millega Estonia 1950. aasta suvel Moskvas käis.
Kus ooperi lõpp kujunes kauakestvaks ovatsiooniks ja eesriie avanes koguni kaheksateist korda.
«Kui nad Moskvast tagasi tulid, oli sellele etendusele suur tung, sest keegi ei uskunud, et eestlaste lavastus seal nii toimib,» lausus ta.
Meta meenutustest on Kommendandil meeles, et üsna lava lähedal teisel korrusel oli üks loo©, rohelised kardinad ees. «Kes ja k
as seal käisid, näitlejad ei näinud, aga neid hoiatati küll, et valitsus on kohal,» ütles ta. (Ühtedel andmetel olevat etendust jälginud Molotov, tollane ministrite nõukogu esimehe asetäitja – toim).
Moskva tunnistas Meta Kodaniporgi Tatjana osa suurepäraselt õnnestunuks ja temast sai esimene eesti naine, ooperisolist, kes pälvis NSVLi riikliku preemia, hiljem ka Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.
Omavahelist läbikäimist jätkus sugulastel ka väljapoole teatrit. «Meil oli Tallinnas palju sugulasi, käisime kokku Meta isa venna Jaani juurde Nõmmele ja õe Hilda juurde Vabaduse puiesteele,» ütles Kommendant. «Laulsime palju, Hilda mees tegi õunasiidrit, aga ega meil joodikuid olnud. Suvel käisime marjul.»
Külaskäikudest Meta juurde, kes elas tollal draamateatri vastas majas, kus noori paari pandi, mäletas Kommendant, et ta oli hea kostitaja. «Meta armastas palju küpsetada,» lausus ta. «Vanilje maitse tema küpsetistes on mul siiani meeles.»
Tavaelus suheldes olevat Meta Kodanipork olnud samasugune nagu laval: vapustavalt aval ja sümpaatne. «Peale sugulaste ja näitlejate oli tema suhtlusring võrdlemisi väike,» lausus Kommendant. «Päris igaüht ta ligi ei lasknud, aastaid sõbrustas ta ühe Märjamaa keskkooli saksa keele õpetajaga, seal oli ka tema suvekodu.»
Kuigi teatri kõrvalt aastakümneid harrastatud agara kontserttegevusega on Meta Kodanipork sattunud laulma ka Paidesse ja Türile, pole Kommendandi teada tee isatallu teda viinud.
«Sakseltõnu talu jäi Meta onu Kustase ja hiljem tema omaste pidada,» lausus ta. «Meta pole teadaolevalt seal kunagi käinud, kui, siis korra õel Hildal külas, kui too lapsena Pakril ja Sakseltõnul loomi karjatas.»
Kommendant märkis, et Sakseltõnu talukoht paistab praegu kätte Tallinna – Tartu maanteelt pärast Mäeküla kurvi ja enne Nurmsi bussipeatust vasakut kätt, nagu ülemisel pildil on näha.
TEAVE
Meta Kodaniporgi tuntumaid osi:
1946 Rombergi operett «Kõrbelaul»
1947 Bizet ooper «Carmen»
1948 Kalmani operett «Silva»
1949 Tšaikovski ooper «Jevgeni Onegin»
1949 Ernesaksa ooper «Tormide rand»
1949 Miljutini operett «Rahutu õnn»
1950 Frimli operett «Rose-Marie»
1952 Mozarti ooper «Don Juan»
1953 Straussi operett «Nahkhiir»
1955 Lehari operett «Lõbus lesk»
1959 Kalmani operett «Mariza»
Uudised
VE: Kodanipork, Meta – sopran, ooperi– ja operetilaulja
Foto: Repro
Omaaegse lavatähe juured leiab Järvamaalt 06.01.2005 00:01Marika Rajamäe, toimetaja
Nii mõndagi mäletab oma vanaonu tütrest Meta Kodaniporgist ja tema kodustest rääkida praegu Paides vanaduspõlve veetev kauaaegne keele– ja kunstiõpetaja Erich Kommendant.
Isa koduküla hiilgas tollal rikkusega
Aleksander Kodaniburg (1875 – 1916) pärines Järvamaalt Nurmsi külast (kodanikunimi Kodanipork võeti kasutusele 1934 – toim). «Meta isa oli minu isapoolse vanaema Madli vend,» täpsustas Kommendant. «Ilus mees oli olnud, nagu itaallane, mustade lokkis juuste ja suurte vuntsidega.»
Kõrvuti paiknes kolm talu: kunstnik Ants Viidalepa onu Jalapuu, kus asus esimene külakool, edasi Kommendantide Pakri ja viimaks Kodaniporkide Sakseltõnu.
Need olid olnud suurtalud, kus peeti teenijatüdrukut ja sulast. Suviliste–käsitööliste väikesed majad põllunukkidel. Mõni lammas ja lehm, kes käisid suures karjas ja nende eest tuli siis päevi teha.
«Nurmsi oli ilus rikas küla – need metsad ja heinamaad…aga lennuväli omal ajal võttis maad ära,» lausus Kommendant.
Enne noorukina Tallinna ametit õppima läinud Aleksander olnud Sargvere mõisas sepp. Tallinnas töötas ta Volta tehases puusepana, oli osav nikerdaja ja valmistas pere tarvis kauneid esemeid, nagu kohviveski, uhmer, küünlajalad.
Lapsi oli Aleksandril pealinnast kositud Adele Puhmiga kaheksa: Adele, Meta (23. detsember 1904), Leida, Hilda, Arno, Senta, kaksikvennad Aleksander ja Johannes, kes mõnenädalastena surid.
Ema armastas muusikat ja nii kuuluvadki Meta lapsepõlvemälestuste hulka jõuluõhtud kuuse all lauldud lauludega.
Kui Meta oli 11aastane, suri isa veremürgitusse. Tänutundes meenutab ta ema, kes käis tööl mitmes kohas korraga, pühendus lastele ja pani nad kindlalt jalule. Isegi ilusaid rõivaid jõudis ta neile õmmelda.
Kuid südamehaigus tegi oma töö ja 1939 jäid täiskasvanud lapsed emata. Metat ooperilauljana ta enam ei näinud, kuid jõudis pesamuna Senta orelikunstniku diplomist rõõmu tunda.
Seda on teadnud Helga Tõnson kirjutada 1974. aastal ilmunud Meta Kodaniporgi elu ja loometee ülevaates.
Oleme ju harjunud, et enamik muusikainimesi maast madalast pilli juurde kipub, peaaegu et hällist alates vapralt igasuguseid viise (juhtub isegi, et ooperiaariaid) laulab.
Meta Kodaniporgi puhul midagi sellist pole olnud. Ta oli laps nagu lapsed ikka. Võib–olla pisut musikaalsem kui eakaaslased.
Nõukogude Naisele 1966. aasta jaanuaris antud usutluses meenutas Kodanipork, et tema elutee on olnud üsna lihtne. See on olnud päris hariliku kantseleiametniku elutee. Pärast Tallinna I tütarlaste gümnaasiumi lõpetamist ei jäänud ta asutuste uksi kulutama.
Sai kohe ametisse. Tolleaegse töö– ja hoolekandeministeeriumi kantseleisse, mis hiljem ühendati haridusministeeriumiga. «Selliselt teenisin ühes ja samas ministeeriumis 1941. aastani,» ütles ta. «Sõja päevil olin jälle ametis metsade keskvalitsuses. Ikka kantseleis.»
Lauluharrastus käis igapäevatöö kõrvalt
Laulugi hakkas Meta Kodanipork gümnaasiumi viimastes klassides õppima puht juhuslikult. «Mu kooliõel oli imeilus hääl, koloratuursopran. Ta võttis laulutunde ja mina, kes ma armastasin laulu ja muusikat, käisin tunde pealt kuulamas,» meenutas ta.
Kui ühes tunnis pakkus õpetaja Metale võimalust laulda – nii ta sinna jäigi. «Laulu õppisin endale, tundsin sellest rõõmu. Laulja elukutsele pole ma kunagi mõelnud, teatrisse pääsemisele veel vähem,» tunnistas ta.
Aastaid laulis Meta Kodanipork Estonia muusikaosakonna segakooris, temast sai koori solist, kes pälvis nii kodu– kui välisreisidel Soome, Rootsi, Lätti, Leetu ja Ungarisse muusikaavalikkuse tähelepanu. «Kogu minu lauluharrastus käis igapäevase töö kõrvalt,» meenutas ta. «Ma ei kippunud kuskile, olin rahul sellega, mis mul oli!»
Kuigi Meta Kodaniporgi nooruseunistustes polnud teatril mitte kõige pisematki osa, teatrit ta siiski armastas. «Olin tema harras austaja. Mulle meeldis õhtuid seal mööda saata. Kuid külastajana,» ütles ta.
Küll kujutas ta ette, kuidas üks või teine osa tema tahtmise järgi oleks välja kukkunud. Seesuguste asjade üle mõtisklemisele kulus palju vaba aega, nagu teatriskäimiselegi. «Aga see pakkus mulle elamusi, rahuldust,» põhjendas ta.
Ja ometi sai temast armastatud ooperi– ja operetiartist, teatri primadonna. 1945. aasta sügisest täiendas ta Estonia hõredaks jäänud ooperikoori. Juba samal aastal tulid ka osapakkumised.
Esimene osa oli Sirje Eugen Kapi ooperis «Tasuleegid», viis kuud hiljem tuli ta lavale Rombergi operetis «Kõrbelaul» Margot’na. «Minule oli «Kõrbelaul» tõeline pähkel, kui soovite – tuleproov,» meenutas Kodanipork. «Alles pärast seda hakkas mul enese vastu usaldus tekkima.»
Nii oligi teater Meta Kodaniporgi võitnud. «Sellest ajast peale sulgus minu jaoks ülejäänud maailm. Kuulusin jäägitult temale – teatrile,» tunnistas ta Nõukogude Naise usutluses.
Osatäitmistes, mida mahtus aastate 1945 ja 1959 vahele koguni 34, on Kodanipork köitnud ikka oma koolitatud hääle, imetlusväärse lavasarmi, pilkupüüdva liikumise ja välimusega. Süda, mõistus ja suur töövõime peale selle.
Ka Erich Kommendandil on Meta Kodanipork meeles eeskätt teatrilavalt, kui ta ise 1946. aastal Nurmsist ja Paidest pealinna elama ja õppima läks. «Mul on olnud õnne peaaegu kogu tema Estonia ooperi– ja operetirepertuaar ära näha,» lausus ta. ««Kõrbelaulu» käisin koguni neli korda vaatamas.»
Moskva tunnustas eestlasi
Tunnustavalt lausus Kommendant, et Meta lihtsalt hiilgas laval – samas nii loomulik ja vahetu. «Muidu publik sumises veidi, aga kui Meta lavale tuli, oli vaikus majas,» meenutas ta. «See oli lummav, kuidas nad Georg Otsaga laulsid. See inimene pidi ikka puutükk olema, keda nad ei liigutanud.»
Veel mäletas Kommendant, et aplausid olid alati meeletud. «Tollal oli lilli raske muretseda, aga Metale jagus neid pärast igat etendust alati,» lisas ta.
Teatrisse sattus Kommendant vähemalt kord nädalas, ja ikka oma lahke sugulase Meta Kodaniporgi abil. «Pileteid oli raske saada, Meta siis muretses, kas ja mida tahaksin näha,» meenutas ta. «Leppis uksehoidjatega kokku ja pääsesin sisse, vahel seisin ka püsti, aga lõpuks leidus ikka mõni koht.»
Küllaltki tähtsaks hetkeks Meta Kodaniporgi lavaelus peab Kommendant tema mängitud Tatjanat Tšaikovski ooperis «Jevgeni Onegin», millega Estonia 1950. aasta suvel Moskvas käis.
Kus ooperi lõpp kujunes kauakestvaks ovatsiooniks ja eesriie avanes koguni kaheksateist korda.
«Kui nad Moskvast tagasi tulid, oli sellele etendusele suur tung, sest keegi ei uskunud, et eestlaste lavastus seal nii toimib,» lausus ta.
Meta meenutustest on Kommendandil meeles, et üsna lava lähedal teisel korrusel oli üks loo©, rohelised kardinad ees. «Kes ja k
as seal käisid, näitlejad ei näinud, aga neid hoiatati küll, et valitsus on kohal,» ütles ta. (Ühtedel andmetel olevat etendust jälginud Molotov, tollane ministrite nõukogu esimehe asetäitja – toim).
Moskva tunnistas Meta Kodaniporgi Tatjana osa suurepäraselt õnnestunuks ja temast sai esimene eesti naine, ooperisolist, kes pälvis NSVLi riikliku preemia, hiljem ka Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.
Omavahelist läbikäimist jätkus sugulastel ka väljapoole teatrit. «Meil oli Tallinnas palju sugulasi, käisime kokku Meta isa venna Jaani juurde Nõmmele ja õe Hilda juurde Vabaduse puiesteele,» ütles Kommendant. «Laulsime palju, Hilda mees tegi õunasiidrit, aga ega meil joodikuid olnud. Suvel käisime marjul.»
Külaskäikudest Meta juurde, kes elas tollal draamateatri vastas majas, kus noori paari pandi, mäletas Kommendant, et ta oli hea kostitaja. «Meta armastas palju küpsetada,» lausus ta. «Vanilje maitse tema küpsetistes on mul siiani meeles.»
Tavaelus suheldes olevat Meta Kodanipork olnud samasugune nagu laval: vapustavalt aval ja sümpaatne. «Peale sugulaste ja näitlejate oli tema suhtlusring võrdlemisi väike,» lausus Kommendant. «Päris igaüht ta ligi ei lasknud, aastaid sõbrustas ta ühe Märjamaa keskkooli saksa keele õpetajaga, seal oli ka tema suvekodu.»
Kuigi teatri kõrvalt aastakümneid harrastatud agara kontserttegevusega on Meta Kodanipork sattunud laulma ka Paidesse ja Türile, pole Kommendandi teada tee isatallu teda viinud.
«Sakseltõnu talu jäi Meta onu Kustase ja hiljem tema omaste pidada,» lausus ta. «Meta pole teadaolevalt seal kunagi käinud, kui, siis korra õel Hildal külas, kui too lapsena Pakril ja Sakseltõnul loomi karjatas.»
Kommendant märkis, et Sakseltõnu talukoht paistab praegu kätte Tallinna – Tartu maanteelt pärast Mäeküla kurvi ja enne Nurmsi bussipeatust vasakut kätt, nagu ülemisel pildil on näha.
TEAVE
Meta Kodaniporgi tuntumaid osi:
1946 Rombergi operett «Kõrbelaul»
1947 Bizet ooper «Carmen»
1948 Kalmani operett «Silva»
1949 Tšaikovski ooper «Jevgeni Onegin»
1949 Ernesaksa ooper «Tormide rand»
1949 Miljutini operett «Rahutu õnn»
1950 Frimli operett «Rose-Marie»
1952 Mozarti ooper «Don Juan»
1953 Straussi operett «Nahkhiir»
1955 Lehari operett «Lõbus lesk»
1959 Kalmani operett «Mariza»