VE: Klandorf, Kalle – politseiametnik

Kalle Klandorf kirjutab, et seksiostu karistamise asemel tuleks karistada selle pakkumist.

Viimasel ajal on meedia ja ühiskonna pideva tähelepanu all prostitutsioon ja sellega kaasnev kuritegevus. Kui ma alustasin selle artikli kirjutamist, tegin väikese ekskursi ja vaatasin, palju sellel teemal kirjutatud on. Tuli välja, et tänavu on ilmunud prostitutsiooni kohta ligi 50 artiklit, ka on selle üle vaieldud tele- ja raadiosaadetes.

Mida me siis õigupoolest teame prostitutsioonist? Kindlasti tuleb paljudele tuttav ette paar tuhat aastat tagasi kirja pandud lõik piiblist, kus lõbumaja pidaja varjas oma majas teise riigi spioone: “Kui nad õhtu eel linnast välja tahtsid hiilida, siis selgus, et nad on hiljaks jäänud, väravad olid juba suletud. Seepärast otsustasid nad veeta öö ühes majas, mis asus otse linnamüüri ääres. Selle maja perenaine, hoor Raahab, tundis oma kogenud pilguga…”

Ühest lahendust pole

On pakutud kõikide bordellide sulgemist või intiimteenuse pakkumise legaliseerimist. Ühed tahavad karistada kriminaalkorras teenuse tarbijaid, teised arvavad, et karistada tuleks prostituute. Mõistlikku lahendust ei ole veel leitud. Olen selle teemaga kokku puutunud 1988. aastast alates ja olen veendunud, et ühest lahendit ei olegi võimalik leida, sest probleemid lasuvad sügaval ühiskonna sotsiaalsetes kihtides.

Mis on takistanud politseid tõhusalt tegutsemast? Kõigepealt ei ole prostitutsioon olnud politseile prioriteetsete kuritegude hulgas, politseil puudub ka vastav koolitus. Prostitutsiooni ja selle levikut on kontrollitud võimaluste ja vajaduse järgi ning seotuses mõne muu kuriteoliigiga, näiteks narkokaubandusega.

Prostitutsioon on sotsiaalne probleem, mida ei saa lahendada üksnes politsei aktiivse tegutsemisega. Praegu puudub riiklik tegevuskava prostitutsiooniga võitlemiseks. Riik ei ole kindlaks määranud, millega tegelevad võitlusest prostitutsiooniga osa võtvad ametkonnad ja millised ametkonnad need on. Politsei on oma olemuselt täitevorgan, seepärast ei ole politsei pädev tegema otsuseid riigis kehtestatud ühe või teise korra kohta.
• Milliseid seadusemuudatusi tasuks üldse kaaluda, et riik saaks prostitutsiooni oma kontrolli alla?
• Kriminaliseerida seksuaalteenuse ostmine.
• Kriminaliseerida seksuaalteenuse müümine narkokuritegude analoogial.
• Kriminaliseerida nii ostmine kui ka müümine.
• Legaliseerida intiimteenuste pakkumine.
• Intiimse kallakuga reklaamide keelustamine massimeedias.

Kui läheme Põhjamaade eeskujul seksuaalteenuse ostmise kriminaliseerimisele, peab kiiresti välja töötama vastava seaduse. Kasutada võib Rootsi eeskuju. Pean aga kahjutundega märkima, et selline seadus ise-
enesest prostitutsiooni ei kaota, sest seksuaalteenuse pakkumine ei ole antud juhul karistatav ja seetõttu teenuse osutajale sanktsioone ei järgne.

Tunduvalt parem oleks kriminaliseerida seksuaalteenuse pakkumine. Siin on analoog olemas narkokuritegudega. Siis oleks lihtsam tõestada ka vahendamist ja ebaseadusliku tegevuse võimaldamist.

Ostmise ja müümise kriminaliseerimisega surume intiimteenuste pakkumise väga sügavale põranda alla ning prostitutsiooni olemasolu ei riiva kellegi moraalitundlikku silma. Seaduste olemasolul, mis reguleeriks nii ostu kui ka müüki, saaks politsei paremini astuda prostitutsiooni vastu välja. Kindlasti oleks paremaid tulemusi kui praegu.

Ajalugu õpetab

Ajaloos on siiski hulgaliselt näiteid, kus erinevate keeluseaduste aegu hakkas lokkama varimajandus. Soome ja Ameerika kuiva seaduse ajajärgul teenisid suurt kasumit mafioossed struktuurid, kes tol ajal asutasid põrandaaluseid restorane, mängupõrguid, lõbumaju. Lokkas salaalkoholi müük. Hoopis parema tulemuse kui keelustamine andis alkoholi puhul riigi kehtestatud kontroll alkoholi müügi ja tootjate üle.

Eestist on tuua analoogseid näiteid, kui 1990-ndate alguses legaliseeriti mängupõrgud ja nüüdseks on kasiinod täiesti ametlikud. Kasiinopidajatest on saanud ausad ärimehed. Riik saab isegi määrata suures osas hasartmängu reeglid kasiinodes ja rahaliste vahendite osa, mida viimased peavad eraldama riigile spordi ja kultuuri arendamiseks.

Me peame arvestama sellise tõsiasjaga, et nii prostitutsioon kui ka hasartmäng on Eesti mõistes tööstusharud, millest üks on legaliseeritud ja toodab riigile tulu. Teine on põrandaalune tööstusharu, kus riigikassast mööda liiguvad varimajanduse taskusse sajad miljonid kui mitte miljardid kroonid.

Riigile on prostitutsiooni legaliseerimine kallis. Lihtsam oleks see mingis osas keelustada ja anda sellega tegelemine politsei kätte ja nõuda tulemust. Mina kahtlen sellise tee õigsuses, sest tulemuseks saaksime taas pooliku lahenduse – meie tegevus ei saa piirneda karistamisega, me peame ulatuma sügavamale, probleemide juurteni ja leidma võimalusi rehabilitatsiooniks.

Kõigil eelmainitud kaalutlustel eelistaks politsei konkreetset seadust, mis reguleeriks intiimteenuse ostmist ja müüki. Nii prostitutsiooni legaliseerimise kui ka keelustamise puhul on seadusemudelil omad plussid ja miinused, mida tuleks enne seaduse vastuvõtmist tõsiselt kaaluda.

Politsei vaatevinklist on kindel, et intiimteenuse ostmise keelustamine ei vii prostitutsiooni leviku tõkestamiseni. Vajalik oleks kriminaliseerida nii ost kui ka müük. Igal juhul peab riik seadusandja näol võtma lähemal ajal vastu prostitutsiooniküsimustes reaalsed otsused.

Samal teemal:
• Kristiina Luht “Rootsi eeskujuga seksi ostmise vastu”, EPL 8. märts