|
BIRUTE KLAAS: Kas taas osa terviku asemel?
 Birute Klaas, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan
Birute Klaas kardab, et kui Eesti keskendub peaministri soovitusel inseneriharidusele, katkeb paljudel teistel erialadel mitmesaja-aastane uurimise ja õpetamise traditsioon.
Peaminister Juhan Parts rääkis intervjuus Eesti Päevalehele (19.12.) haridusstrateegia muutmise vajadusest – prioriteetidest teaduses ja keskendumisest tehniliste ja tehnoloogiliste teaduste arendamisele. Inseneriteadused on kahtlemata edendamist väärt. Aidates luua rahvuslikku rikkust, kujuneb ka soodsam keskkond kultuuri, kunstide, humanitaarteaduste jms arendamiseks. Aga Eesti teadust on vaja vaadelda siiski tervikuna ja Eesti teaduses on üks oluline osa, nimelt Eestiga seotud uuringud (keel, kirjandus, ajalugu, pärimus – nii vaimne kui ka esemeline jne), mille arendamise kohustus lasub meil endil: teadlastel ja õppejõududel, kõrgkoolidel ja teadusasutustel, riigil.
Teadlaste tasemevõrdlus
Võib-olla pole Eesti humanitaarteadlased piisavalt head? Selline müüt liigub teadusringkondades tõesti ringi, argumentideks vähene esindatus ingliskeelsetes rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille nimekiri on kokku pandud USA-s ja kuhu humanitaarvaldkonnast kuulub nii mõnigi teadusliku väärtuseta pildiÏurnaal. Ka kirjutiste koguarvult ei ole humanitaarvaldkond teadusmaailmas just esirinnas ja tsiteeritakse meid ka suhteliselt vähe.
Sel moel hinnatakse humanitaarteadlasi loodus-täppisteadlastele sobiva mudeliga ja tõesti – n-ö üksiküritajast humanitaar ei suuda produktiivsuselt konkureerida meeskonnatööd tegevate loodusteadlastega; kui alaga (näiteks eesti keele ajalugu) tegeleb maailmas tõsiselt paarkümmend inimest, on raske tsiteeringute arvult võistelda vähirakke uurivate teadlaste kümnetuhandelise hulgaga.
Euroopa humanitaarteaduste andmebaasi (ISI analoog) hakkas Euroopa Teadusfond alles sel aastal koostama. Eesti humanitaarteaduste head kvaliteeti näitab aga viimaste aastate teadusevalveerimine: parima tulemusega (hinne 4,4 skaalal 0–6) paistsid silma täppisteadused, humanitaarerialad olid kohe järgmised (keskmiseks hindeks 3,9), edestades oluliselt bioteadusi ja tehnikateadusi (mõlema tulemus Eestis 3,1) ja arstiteadusi (evalvatsiooni keskmine hinne 2,6).
Ehk on humanitaarerialade üliõpilaste arv Eestis liiga suur ja lõpetajaid kummitab tööpuudus? Ka sellised väited liiguvad ringi. Ja taas on tegu müütidega. Statistika järgi on võrreldes Soomega Eestis humanitaarerialade üliõpilasi vähem ja mis puutub tööpuudusesse, näitab Tartu Ülikooli karjääriteenistuse iga-aastane statistika, et meie lõpetajad leiavad aasta jooksul pärast bakalaureusestuudiumi läbimist rakendust enam kui keskmine näitaja ülikoolis tervikuna.
Humanitaarteaduste rahaliselt vinduvast olekust on palju räägitud. Kui nüüd tekib olukord, et teadusprioriteete paika pannes otsustatakse humanitaarteadlased jätta ühiskonna rahalist kosumist ootama, võib katkeda paljude erialade mitmesaja-aastane uurimise ja kõrgkoolis õpetamise traditsioon. Arvestades teaduse ja kõrghariduse teatud inertsust, järjepidevuse olulisust, investeeringute pikka tasuvusperioodi jms, oleks vist asjata loota, et humanitaarteadused suudaksid Okasroosikese kombel sada aastat oodata, kuni oma SKP-d kosutanud Eesti riik teda printsi kombel äratama tõttab.
Hulpivad projektid
Eesti kõrghariduse ja teaduse, aga ka kogu ühiskonna arengu üheks piduriks on ressursside killustatus, kuid teisalt ka piiritu usk, et kõik probleemid on võimalik projektipõhiselt lahendada. Tegeldakse kontekstist välja tõstetud, kahtlemata vajalike algatuste kampaania korras elluviimisega. Ideed, mida projektidena arendatakse, on head. Kui aga sellised hulpivad projektid jäävad keskkonna toeta, kui projektiarenduse käigus muutub tervik ähmaseks ja ebaoluliseks, on saavutatud tulemused lühiajalise kasuteguriga.
Tuletame meelde kümneid ja kümneid miljoneid, mis on kulutatud Ida-Virumaal täiskasvanud muukeelse elanikkonna keeleõppeks, mida pole toetanud regionaalpoliitilised meetmed. Narva on endiselt kummaline linn, mis räägib ja kirjutab eri keeltes: kui sulgeda kõrvad, oleks nagu Eestis, kui sulgeda silmad, oleks nagu Venemaal.
Valmimisjärgus “Eesti keele strateegia” osas on riigistruktuuride vastukaja olnud samuti n-ö projektipõhine: ministrid Rummo ja Paet peavad vajalikuks keelenõustamiskeskuse rajamist, mis umbes ühemiljonilise aastaeelarvega võikski aidata ilusal emakeelel õitseda. Kahtlemata oluline tegevus, kuid osake tervikust. Meedia on keelestrateegiast üles leidnud teise projekti – eesti keele mainekujunduse, moodsa ja seksika tegevuse. Ka eesti keele ja kultuuri levitamine välismaal kui pehme diplomaatia võimalus on takerdumas killustatuse taha: riiklik programm valmib haridus- ja teadusministeeriumis, kus rahastamist väärivaks märksõnaks peetakse keelt, kultuur kuulub aga kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonna – ja seega ka rahastusvaldkonna – hulka.
Lõpetuseks ehk veel üks üllatav tähelepanek, mis peaministri seisukohti lugedes silma jäi. Nimelt selgub intervjuust, et rakendusliku kõrghariduse sümboliks on Tallinna Tehnikaülikool. Ilmselt on see esimene märk haridusstrateegia muutmisest. Seni on rakenduskõrgharidusest olnud juttu endiste tehnikumide baasil moodustatud kõrgkoolide puhul. Kui uus haridusstrateegia käsitleb rakenduslikuna erialasid, kus õppekava läbimise järel saadakse kutsetunnistus, siis ka Tartu Ülikoolis on selliseid erialasid päris palju, isegi filosoofiateaduskonnas (näiteks õpetajad, tõlgid, tõlkijad jne).
|
Uudised
VE: Klaas, Birute – dekaan
(22.12.2003)
BIRUTE KLAAS: Kas taas osa terviku asemel?
Birute Klaas kardab, et kui Eesti keskendub peaministri soovitusel inseneriharidusele, katkeb paljudel teistel erialadel mitmesaja-aastane uurimise ja õpetamise traditsioon.
Peaminister Juhan Parts rääkis intervjuus Eesti Päevalehele (19.12.) haridusstrateegia muutmise vajadusest – prioriteetidest teaduses ja keskendumisest tehniliste ja tehnoloogiliste teaduste arendamisele. Inseneriteadused on kahtlemata edendamist väärt. Aidates luua rahvuslikku rikkust, kujuneb ka soodsam keskkond kultuuri, kunstide, humanitaarteaduste jms arendamiseks. Aga Eesti teadust on vaja vaadelda siiski tervikuna ja Eesti teaduses on üks oluline osa, nimelt Eestiga seotud uuringud (keel, kirjandus, ajalugu, pärimus – nii vaimne kui ka esemeline jne), mille arendamise kohustus lasub meil endil: teadlastel ja õppejõududel, kõrgkoolidel ja teadusasutustel, riigil.
Teadlaste tasemevõrdlus
Võib-olla pole Eesti humanitaarteadlased piisavalt head? Selline müüt liigub teadusringkondades tõesti ringi, argumentideks vähene esindatus ingliskeelsetes rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille nimekiri on kokku pandud USA-s ja kuhu humanitaarvaldkonnast kuulub nii mõnigi teadusliku väärtuseta pildiÏurnaal. Ka kirjutiste koguarvult ei ole humanitaarvaldkond teadusmaailmas just esirinnas ja tsiteeritakse meid ka suhteliselt vähe.
Sel moel hinnatakse humanitaarteadlasi loodus-täppisteadlastele sobiva mudeliga ja tõesti – n-ö üksiküritajast humanitaar ei suuda produktiivsuselt konkureerida meeskonnatööd tegevate loodusteadlastega; kui alaga (näiteks eesti keele ajalugu) tegeleb maailmas tõsiselt paarkümmend inimest, on raske tsiteeringute arvult võistelda vähirakke uurivate teadlaste kümnetuhandelise hulgaga.
Euroopa humanitaarteaduste andmebaasi (ISI analoog) hakkas Euroopa Teadusfond alles sel aastal koostama. Eesti humanitaarteaduste head kvaliteeti näitab aga viimaste aastate teadusevalveerimine: parima tulemusega (hinne 4,4 skaalal 0–6) paistsid silma täppisteadused, humanitaarerialad olid kohe järgmised (keskmiseks hindeks 3,9), edestades oluliselt bioteadusi ja tehnikateadusi (mõlema tulemus Eestis 3,1) ja arstiteadusi (evalvatsiooni keskmine hinne 2,6).
Ehk on humanitaarerialade üliõpilaste arv Eestis liiga suur ja lõpetajaid kummitab tööpuudus? Ka sellised väited liiguvad ringi. Ja taas on tegu müütidega. Statistika järgi on võrreldes Soomega Eestis humanitaarerialade üliõpilasi vähem ja mis puutub tööpuudusesse, näitab Tartu Ülikooli karjääriteenistuse iga-aastane statistika, et meie lõpetajad leiavad aasta jooksul pärast bakalaureusestuudiumi läbimist rakendust enam kui keskmine näitaja ülikoolis tervikuna.
Humanitaarteaduste rahaliselt vinduvast olekust on palju räägitud. Kui nüüd tekib olukord, et teadusprioriteete paika pannes otsustatakse humanitaarteadlased jätta ühiskonna rahalist kosumist ootama, võib katkeda paljude erialade mitmesaja-aastane uurimise ja kõrgkoolis õpetamise traditsioon. Arvestades teaduse ja kõrghariduse teatud inertsust, järjepidevuse olulisust, investeeringute pikka tasuvusperioodi jms, oleks vist asjata loota, et humanitaarteadused suudaksid Okasroosikese kombel sada aastat oodata, kuni oma SKP-d kosutanud Eesti riik teda printsi kombel äratama tõttab.
Hulpivad projektid
Eesti kõrghariduse ja teaduse, aga ka kogu ühiskonna arengu üheks piduriks on ressursside killustatus, kuid teisalt ka piiritu usk, et kõik probleemid on võimalik projektipõhiselt lahendada. Tegeldakse kontekstist välja tõstetud, kahtlemata vajalike algatuste kampaania korras elluviimisega. Ideed, mida projektidena arendatakse, on head. Kui aga sellised hulpivad projektid jäävad keskkonna toeta, kui projektiarenduse käigus muutub tervik ähmaseks ja ebaoluliseks, on saavutatud tulemused lühiajalise kasuteguriga.
Tuletame meelde kümneid ja kümneid miljoneid, mis on kulutatud Ida-Virumaal täiskasvanud muukeelse elanikkonna keeleõppeks, mida pole toetanud regionaalpoliitilised meetmed. Narva on endiselt kummaline linn, mis räägib ja kirjutab eri keeltes: kui sulgeda kõrvad, oleks nagu Eestis, kui sulgeda silmad, oleks nagu Venemaal.
Valmimisjärgus “Eesti keele strateegia” osas on riigistruktuuride vastukaja olnud samuti n-ö projektipõhine: ministrid Rummo ja Paet peavad vajalikuks keelenõustamiskeskuse rajamist, mis umbes ühemiljonilise aastaeelarvega võikski aidata ilusal emakeelel õitseda. Kahtlemata oluline tegevus, kuid osake tervikust. Meedia on keelestrateegiast üles leidnud teise projekti – eesti keele mainekujunduse, moodsa ja seksika tegevuse. Ka eesti keele ja kultuuri levitamine välismaal kui pehme diplomaatia võimalus on takerdumas killustatuse taha: riiklik programm valmib haridus- ja teadusministeeriumis, kus rahastamist väärivaks märksõnaks peetakse keelt, kultuur kuulub aga kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonna – ja seega ka rahastusvaldkonna – hulka.
Lõpetuseks ehk veel üks üllatav tähelepanek, mis peaministri seisukohti lugedes silma jäi. Nimelt selgub intervjuust, et rakendusliku kõrghariduse sümboliks on Tallinna Tehnikaülikool. Ilmselt on see esimene märk haridusstrateegia muutmisest. Seni on rakenduskõrgharidusest olnud juttu endiste tehnikumide baasil moodustatud kõrgkoolide puhul. Kui uus haridusstrateegia käsitleb rakenduslikuna erialasid, kus õppekava läbimise järel saadakse kutsetunnistus, siis ka Tartu Ülikoolis on selliseid erialasid päris palju, isegi filosoofiateaduskonnas (näiteks õpetajad, tõlgid, tõlkijad jne).
xxx
Birute Klaas sai Aasta naise tiitli
Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon EENA kuulutas täna välja järjekordse Aasta naise, tiitli omanikuks sai Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Birute Klaas.
Anneli Aasmäe, PM, 12.11.2003 14:00
Klaasi kasuks rääkisid tema pikaajalised kogemused töö haridus- ja teadusvallas ning aktiivne töö eesti keele säilitamisel ja arendamisel. Klaas kandideeris tänavu ka esimese naisena TÜ rektoriks.
«Mulle omistatud tiitel annab märku, et akadeemilistel kohtadel töötavad naised võiksid olla julgemad ja ettevõtlikumad, langetada olulisi otsuseid,» sõnas Birute Klaas hetk pärast aasta naiseks kuulutamist.
Klaas lubas tiitliaasta jooksul pühenduda iseäranis kõrghariduse ja teadusega seotud valdkondade probleemide lahendamisele.
Lisaks Klaasile jõudsid seekordse, järjekorras kümnenda Aasta naise konkursi lõppvooru poetess Doris Kareva, muusikaõpetaja Thea Paluoja, muuseumiteadur Odette Kirss ja mikrobioloog Marika Mikelsaar.
XXX
Birute Klaas on sündinud Tartus, 19. märtsil 1957. aastal.
Ta on lõpetanud Tartu 5. Keskkooli (1995. a.) ning omandanud kõrgema hariduse Tartu Ülikoolis eesti filoloogia erialal (1981.a.).
1988. aastal omistati Birute Klaasile filoloogiakandidaadi kraad.
Oma akadeemilise karjääri jooksul, alates 1987. aastast, on Birute Klaas täitnud TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas vanemõpetaja, lektori, dotsendi ja, alates 1. veebruarist 1999.a., professori ülesandeid olles aastatel 1997 – 1999 ühtlasi Tartu Ülikooli keelekeskuse juhataja. Vahepealsetel aastatel, 1991-1995, on olnud õpetamas eesti keele lektorina ka Helsingi Ülikooli juures.
Birute Klaasi peamised uurimisvaldkonnad on: eesti, soome ja balti keelte kontrastiivne lingvistika; väliseesti keel ja bilingvism; eesti kui võõrkeelte õpetamise metoodika; eesti keele sõnavara.
Alates 6. detsembrist 1999.a. on filosoofiateaduskonna poolt valitud dekaani ametikohal eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas.