PAAVO KIVINE: Vastasseis, kus pole võitjaid
Paavo Kivine kirjutab, miks kergejõustikujuhid end sportlaste silmis kompromiteerinud on.
Eesti olümpiaspordil oli juubel. Spordilugu mäletab ennekõike sportlasi, mitte spordi hooldajaid. On see viimaste vastu ülekohtune? Ei, miks. Liiati leiab nende varjujääja-roll kompenseerimist: neil on harukordne privileeg tegutseda elualal, mis on ülekaalukalt positiivse märgiga. Neil on õnn olla spordi teenrid, mis ongi ainuvõimalik hoiak. Kui see kellelgi ununeb, järgnevad kollisioonid.
Meenub juhtum lähiminevikust. Pärast edukat Sydneyt oskas toonane olümpiakomitee juhtkond esile kutsuda ägeda konflikti meie tippudega. Püüd näidata võimu sportlaste üle lõppes nii, nagu lõppema pidi – ametnikud lahkusid, sportlased jäid.
Mis on ju ka ainus variant, mida spordisõber niisugusel puhul tingimusteta aktsepteerib.
Hiilgus ja viletsus
Meie kergejõustik elab paremaid aegu kui kunagi varem. Au ja kiitus sellise seisu eest võib kuuluda kellele tahes, kuid juba ette öeldes – kindlasti mitte ala praegusele tegevjuhile, kes asus sellele postile alles aasta tagasi. Olümpiale on suutelised end välja võitlema kümmekond sportlast. Loskutov, Tammert, Värnik, Kanter, Nool – eks näidatagu sõrmega, kellele neist pole jõukohane võidelda medali eest? Nii rikast seisu pole ühelgi teisel spordialal.
Aga muidugi, pole olemas ühtki ilusat seisu, mida ei saaks tõsise kättevõtmise korral ära rikkuda.
Nagu teada, sai eelmine peasekretär, endine sportlane, alaliidu presidendilt sule sappa. Vabanenud toolile istutati noor mees hoopis teisest eluvaldkonnast. Ta ei tundnud sporti, kuid ütles julgelt igaühele sina, ise teadmata, kellele. Ning kelle kaheldamatuks tähetunniks oli katse peatada meie naiskoondise teekond Euroopa teise liiga karikavõidule.
Nüüd on olümpiani jäänud laias laastus pool aastakest. Meie tipud aga ei tea seniajani, milliste summadega võivad nad arvestada oma ettevalmistuses, mis peaks juba ammu käima. Kergejõustikusõber võib imestada: kuulge, see pole võimalik! Kas medaleid ei soovitagi? Ning ta vaatab kadeduse ja imetlusega suusatajate poole, kes on kaetud ja hooldatud ning kellel kõik laabub, ehkki hooaeg pakub üksnes kommertsvõistlusi, mitte võitlemisi medalite eest. Aga ei maksa kahelda, et kaugemas perspektiivis on suusarahval juba praegu sihikul Torino 2006.
Kergejõustiklased mõistagi urisevad. Aga nagu ikka, langes olümpiavõitjale see vähekadestamisväärne haugataja roll. Enam oodata ei saanud ning ta päris nii enda kui ka kolleegide nimel aru. Ning siis juhtub see, mis ikka juhtub, kui ebakompetentsus on nurka aetud – ta ründab vastu. Vaatepilt, tunnistagem, pole meeldivate killast. Kergejõustikusõpradena vääriksime paremat.
Asi on tänaseks kõigile selge: noor mees ei ole tulnud oma tööga toime. Küsimus on: miks ta üldse sellele tööle sattus, kuidas selline õnnetus juhtus? Et kõik juba niikuinii räägivad parteist, rääkigem siis meiegi.
Jah, on tõsi, et vene ajal pandi kõige kõrgematele postidele üldjuhul turakaid. Aga tegelikeks juhtideks hoopiski mitte. Nii loll partei ka ei olnud, keegi pidi ju tegeliku töö ära tegema, palja ustavuse pärast ei võinud lasta vankrit kummuli keerata.
Paistab aga, et praegune parteilisus on karmim värk. Siin pistetakse kuhu tahes üksnes ustavaid.
Objektiivselt on tegemist õnnetusega. Pooled on liiga erinevad. Tänased sporditipud on ilma näinud inimesed, omaenda peremehed, mõned kogunisti omaette institutsioonid. Nad juhivad oma elu ise, langetavad otsuseid kellegi kamandamata, sõlmides võrdse partnerina lepinguid, kui riik ootab ja loodab neilt enda esindamist.
Enamikul neist on nimi ja austusväärne positsioon suures spordiilmas. Mida suudakski üks noor inimene siin vastu pakkuda? Eks ole, üksnes ladusat ja laitmatut suhtlemisoskust. Õnnetuseks – ja seda kinnitavad paraku kõik – just see omadus peasekretäril puudub.
Noormees ise – Erik Pallase, kui me pole veel öelnud – proovib seda parteivärki seletada. Igal pool olla reformerid eesotsas sel lihtsal põhjusel, et just nemad hoolivat spordi arengust kõige enam.
Hea küll, hooligu. Aga miks annab see hoolimine eri spordialadel erinevaid tulemusi? Reformer Toomas Savi juhib suusaliitu, reformer Neinar Seli kergejõustikuliitu. Suusatajate asjad lähevad hiilgavalt, ei kosta sealt mingeid kobinaid, vaid üksnes rahapaberite krabinat ja medalite kõlinat. Kergejõustikus seevastu varjutab medalikõlina vali hammastekrigin ning kodusõja püssipaugud. Ühel pool tulevad võidud tänu tehtule, teisel pool tegematajätmiste kiuste.
Mis oleks sellises seisus kergejõustikule parim lahendus? Küllap see, et noor mees ise mõistaks, et leidub kümneid muid kohti, kus vähema kahjuga oma ebakompetentsust demonstreerida. Et seda ei pea tingimata tegema spordis, mis liiga paljudele armas.
Presidendi pretsedenditus
Raskem on lugu presidendi endaga. Raskem sellepärast, et käimasolevas konfliktis on alaliidu president ise läinud sellisesse hoogu, et ei anna enam endale oma sõnadest aru.
Kas mõistes, et argumente jääb väheseks või neid polegi, lubas ta endale ütlemise: “Kui Erki Nool dopingukontrolliks vajalikke liikumisgraafikuid ei saada, võidakse arvata, et tal on midagi varjata.” Ja edasi: selline käitumine tõmbavat olümpiavõitjale “hämara varju”. Kui tahakski, öeldut enam tagasi ei võta. Spordijuht on positsioneerinud end sportlase suhtes täpselt ja ühemõtteliselt.
Ning sportlane, mida peab tundma tema? Pole muud võimalustki, see on talle võimalikest suurim solvang. Mõndagi võib unustada ja andestada, sellist asja – vaevalt.
Tõepoolest, öeldu on käsitamatu. Igal juhul jäädvustas Neinar Seli end selle lausega kustumatult meie spordilukku kui esimene alaliidu president, kes heidab oma esisportlasele dopingutarvitamise varju.
Kuidas edasi, president? Kuidas edasi, kergejõustikurahvas?
|
Uudised
VE: Kivine, Paavo – sportlane, spordiajakirjanik
(10.12.2003)
Paavo Kivine kirjutab, miks kergejõustikujuhid end sportlaste silmis kompromiteerinud on.
Eesti olümpiaspordil oli juubel. Spordilugu mäletab ennekõike sportlasi, mitte spordi hooldajaid. On see viimaste vastu ülekohtune? Ei, miks. Liiati leiab nende varjujääja-roll kompenseerimist: neil on harukordne privileeg tegutseda elualal, mis on ülekaalukalt positiivse märgiga. Neil on õnn olla spordi teenrid, mis ongi ainuvõimalik hoiak. Kui see kellelgi ununeb, järgnevad kollisioonid.
Meenub juhtum lähiminevikust. Pärast edukat Sydneyt oskas toonane olümpiakomitee juhtkond esile kutsuda ägeda konflikti meie tippudega. Püüd näidata võimu sportlaste üle lõppes nii, nagu lõppema pidi – ametnikud lahkusid, sportlased jäid.
Mis on ju ka ainus variant, mida spordisõber niisugusel puhul tingimusteta aktsepteerib.
Hiilgus ja viletsus
Meie kergejõustik elab paremaid aegu kui kunagi varem. Au ja kiitus sellise seisu eest võib kuuluda kellele tahes, kuid juba ette öeldes – kindlasti mitte ala praegusele tegevjuhile, kes asus sellele postile alles aasta tagasi. Olümpiale on suutelised end välja võitlema kümmekond sportlast. Loskutov, Tammert, Värnik, Kanter, Nool – eks näidatagu sõrmega, kellele neist pole jõukohane võidelda medali eest? Nii rikast seisu pole ühelgi teisel spordialal.
Aga muidugi, pole olemas ühtki ilusat seisu, mida ei saaks tõsise kättevõtmise korral ära rikkuda.
Nagu teada, sai eelmine peasekretär, endine sportlane, alaliidu presidendilt sule sappa. Vabanenud toolile istutati noor mees hoopis teisest eluvaldkonnast. Ta ei tundnud sporti, kuid ütles julgelt igaühele sina, ise teadmata, kellele. Ning kelle kaheldamatuks tähetunniks oli katse peatada meie naiskoondise teekond Euroopa teise liiga karikavõidule.
Nüüd on olümpiani jäänud laias laastus pool aastakest. Meie tipud aga ei tea seniajani, milliste summadega võivad nad arvestada oma ettevalmistuses, mis peaks juba ammu käima. Kergejõustikusõber võib imestada: kuulge, see pole võimalik! Kas medaleid ei soovitagi? Ning ta vaatab kadeduse ja imetlusega suusatajate poole, kes on kaetud ja hooldatud ning kellel kõik laabub, ehkki hooaeg pakub üksnes kommertsvõistlusi, mitte võitlemisi medalite eest. Aga ei maksa kahelda, et kaugemas perspektiivis on suusarahval juba praegu sihikul Torino 2006.
Kergejõustiklased mõistagi urisevad. Aga nagu ikka, langes olümpiavõitjale see vähekadestamisväärne haugataja roll. Enam oodata ei saanud ning ta päris nii enda kui ka kolleegide nimel aru. Ning siis juhtub see, mis ikka juhtub, kui ebakompetentsus on nurka aetud – ta ründab vastu. Vaatepilt, tunnistagem, pole meeldivate killast. Kergejõustikusõpradena vääriksime paremat.
Asi on tänaseks kõigile selge: noor mees ei ole tulnud oma tööga toime. Küsimus on: miks ta üldse sellele tööle sattus, kuidas selline õnnetus juhtus? Et kõik juba niikuinii räägivad parteist, rääkigem siis meiegi.
Jah, on tõsi, et vene ajal pandi kõige kõrgematele postidele üldjuhul turakaid. Aga tegelikeks juhtideks hoopiski mitte. Nii loll partei ka ei olnud, keegi pidi ju tegeliku töö ära tegema, palja ustavuse pärast ei võinud lasta vankrit kummuli keerata.
Paistab aga, et praegune parteilisus on karmim värk. Siin pistetakse kuhu tahes üksnes ustavaid.
Objektiivselt on tegemist õnnetusega. Pooled on liiga erinevad. Tänased sporditipud on ilma näinud inimesed, omaenda peremehed, mõned kogunisti omaette institutsioonid. Nad juhivad oma elu ise, langetavad otsuseid kellegi kamandamata, sõlmides võrdse partnerina lepinguid, kui riik ootab ja loodab neilt enda esindamist.
Enamikul neist on nimi ja austusväärne positsioon suures spordiilmas. Mida suudakski üks noor inimene siin vastu pakkuda? Eks ole, üksnes ladusat ja laitmatut suhtlemisoskust. Õnnetuseks – ja seda kinnitavad paraku kõik – just see omadus peasekretäril puudub.
Noormees ise – Erik Pallase, kui me pole veel öelnud – proovib seda parteivärki seletada. Igal pool olla reformerid eesotsas sel lihtsal põhjusel, et just nemad hoolivat spordi arengust kõige enam.
Hea küll, hooligu. Aga miks annab see hoolimine eri spordialadel erinevaid tulemusi? Reformer Toomas Savi juhib suusaliitu, reformer Neinar Seli kergejõustikuliitu. Suusatajate asjad lähevad hiilgavalt, ei kosta sealt mingeid kobinaid, vaid üksnes rahapaberite krabinat ja medalite kõlinat. Kergejõustikus seevastu varjutab medalikõlina vali hammastekrigin ning kodusõja püssipaugud. Ühel pool tulevad võidud tänu tehtule, teisel pool tegematajätmiste kiuste.
Mis oleks sellises seisus kergejõustikule parim lahendus? Küllap see, et noor mees ise mõistaks, et leidub kümneid muid kohti, kus vähema kahjuga oma ebakompetentsust demonstreerida. Et seda ei pea tingimata tegema spordis, mis liiga paljudele armas.
Presidendi pretsedenditus
Raskem on lugu presidendi endaga. Raskem sellepärast, et käimasolevas konfliktis on alaliidu president ise läinud sellisesse hoogu, et ei anna enam endale oma sõnadest aru.
Kas mõistes, et argumente jääb väheseks või neid polegi, lubas ta endale ütlemise: “Kui Erki Nool dopingukontrolliks vajalikke liikumisgraafikuid ei saada, võidakse arvata, et tal on midagi varjata.” Ja edasi: selline käitumine tõmbavat olümpiavõitjale “hämara varju”. Kui tahakski, öeldut enam tagasi ei võta. Spordijuht on positsioneerinud end sportlase suhtes täpselt ja ühemõtteliselt.
Ning sportlane, mida peab tundma tema? Pole muud võimalustki, see on talle võimalikest suurim solvang. Mõndagi võib unustada ja andestada, sellist asja – vaevalt.
Tõepoolest, öeldu on käsitamatu. Igal juhul jäädvustas Neinar Seli end selle lausega kustumatult meie spordilukku kui esimene alaliidu president, kes heidab oma esisportlasele dopingutarvitamise varju.
Kuidas edasi, president? Kuidas edasi, kergejõustikurahvas?