|
Sel nädalal möödus kümnend sellest, kui Narvas ja Sillamäel viidi läbi referendum Kirde-Eestile eristaatuse andmise küsimuses. Eristaatuse taotlejate sihiks oli keskvalitsusest sõltumatum seisund ja venekeelse asjaajamise säilitamine. Autonoomialiikumine kasutas oma eesmärkide nimel põhiseadusevastast tegevust ja väidetavalt ka relvaähvardusi.
– – – – –
Kümme aastat tagasi seisis Narvas ikka veel püsti Lenini kuju. Kuigi taasiseseisvumisest oli möödas juba kaks aastat, saatis valitsus olukorra kontrolli all hoidmiseks linna oma eriesindaja. Tollane USA suursaadik Eestis Robert Frasure nentis intervjuus Postimehele, et “Kirde-Eestis on viimastel aastatel olnud minimaalselt riikluse elemente.” Rootsi peaminister Carl Bildt viitas Narvast kõneldes Venemaa punapruunide jõudude mõjule.
Autonoomiat Kirde-Eesti venekeelsetele piirkondadele olid nõudnud juba mõni aasta varem Interliikumise juhttegelased. 1993.-ks aastaks olid intrid enamasti küll juba Venemaale läinud, kuid selle aasta kevadel vastu võetud välismaalaste seadus tõi muulaste hulgas kaasa hirmulaine, et paljud neist jäävad ilma igasugustest õigustest ja võibolla ka õigusest Eestis elada.
Ärev olukord puhus autonoomiaideele sisse uue elu. Üks juhtivaid liikumise aktiviste, Narva linnavolikogu esimees Vladimir Tšuikin põhjendas võitlust Kirde-Eesti eristaatuse pärast vajadusega kaitsta oma inimõigusi.
“Esmajärjekorras oli meie sihiks teha oma hääl kuuldavaks, et on probleem Eesti venekeelse elanikkonnaga, probleem, mis püsib kahjuks siiamaani,” põhjendas Tšuikin intervjuus Raadio Vaba Euroopale.
Aimar Altosaar, tollane valitsuse erikomisjoni nõunik näeb referendumialgatuse taga Venemaa impeeriumimeelsete kätt.
“Ega ta ei saanud enam olla nii otsene, et oleks tulnud mingid mehitatud malevad üle, kuid tulid saadetised, ka referendumi bülletäänid ja ma olen täitsa veendunud, et kogu selle referendumi ideestik ja selle läbiviimise kord, kõik see töötati välja teisel pool Narva jõge,” usub Altosaar.
Referendumiaktivistid nõudsid sisuliselt kakskeelsust ja erisuhteid Venemaaga, ühtlasi rääkis Tšuikin tollase Postimehe teadetel ka võimalusest korraldada sügisesed kohalikud valimised Eesti NSV seaduse alusel, mis andnudks hääleõiguse rohkematele narvakatele. Valitsuse eriesindaja Indrek Tarandi sõnul võis teine liikumise aktivist Juri Mišin võtta šnitti oma sünnipaigast Moldovast, mille Dnestri äärsete separatistidega säilitas Mišin kontaktid. Dnestri-äärsele mudelile viitas ka autonoomiaaktiviste innustama tulnud Mihhail Lõssenko. Tänane Tšuikin seevastu kinnitab, et nende taotletud eristaatuse ja autonoomia vahele võrdusmärki tõmmata ei saa.
“Ma arvan, et referendumi vastaste poolt võeti kurss sellele, et räägiti autonoomiast ja suisa separatismist, kuid küsimusest see välja ei tulnud. Küsimus referendumil oli, kas te tahate, et Narva ja Kirde-Eesti Eesti Vabariigi koosseisus saaksid eristaatuse. Me ei kõnelnud autonoomiast,” vaidles Tšuikin.
Ometi oli referendumi eel õhk täis ähvardusi. Toonane valitsuse eriesindaja Indrek Tarand, kes oli omamoodi Eesti suursaadikuks Narvas, hindab, et hoiatusi vägivald käiku lasta oli mitmeid, kuid ilmselt polnud selleks siiski ei võimeid ega ka tõsist kavatsust.
“Seda ütles Tšuikin mulle mingis vestluses, et mul on siin nihukesed tuliste peadega poisid ja nende käes on relvad ja saad isegi aru, et kui sa siin nende õiglase viha ette jääd, siis tema ei saa enam olukorda kontrollida. Ma arvan, et ta pisut siiski bluffis ja ma ei usu, et Narva linnas oleks olnud Eesti võimudele märkamatult loodud mingisuguseid paramilitaarseid üksusi,” vestis Tarand Raadio Vaba Euroopale.
Tarand tunnistab, et paljuski oli tegu infopuudusest tingitud kriisiga. Enamik narvakaid vaatasid kas Vene kanaleid või siis kuulasid linna traatraadiot, mille eetrikontroll oli impeeriuminostalgilise volikogu kätes. Eriesindaja võitles küll välja õiguse käia traatraadio stuudios valitsuse poliitikat selgitamas, kuid teinekord tabas teda tehniline kättemaks.
“Aga kuna need selgitused jälle Malkovskile ei meeldinud, siis hiljem ma sain teada, et selleks ajaks, kui mina seal eetris olin, lülitas ta selle võrgu kuidagi välja, nii et minu vestlused kulgesid mõnikord väga väikese auditooriumi ees,“ ironiseeris Tarand.
Kuid noorel vabariigil oli siiski rohkem nuppe, mida vajutada. Kui tarvis, ilmus platsi Kaitsepolitsei ja juba augustikuus tunnistas Riigikohus referendumi põhiseaduse vastaseks, põhjendades, et territoriaalautonoomiat Eesti koosseisus olla ei saa. Peatselt tabas ka narvalasi toetanud Venemaa Duumaringkondi kaotus, sest järgnenud Moskva võimuvõitluses jäid nad president Jeltsinile alla. Uued valimised andsid Narvale uue ja valitsusmeelsema juhtkonna ning peatselt kadus ka Lenini kuju Narva keskväljakult. Interliikumise jätkule oli tulnud lõpp.
|
Uudised
VE: Kirde-Eesti autonoomiareferendum
Kirde-Eesti autonoomiareferendumist möödus kümnend
Priit Simson – 19. juuli, 2003 18:59
Sel nädalal möödus kümnend sellest, kui Narvas ja Sillamäel viidi läbi referendum Kirde-Eestile eristaatuse andmise küsimuses. Eristaatuse taotlejate sihiks oli keskvalitsusest sõltumatum seisund ja venekeelse asjaajamise säilitamine. Autonoomialiikumine kasutas oma eesmärkide nimel põhiseadusevastast tegevust ja väidetavalt ka relvaähvardusi.
– – – – –
Kümme aastat tagasi seisis Narvas ikka veel püsti Lenini kuju. Kuigi taasiseseisvumisest oli möödas juba kaks aastat, saatis valitsus olukorra kontrolli all hoidmiseks linna oma eriesindaja. Tollane USA suursaadik Eestis Robert Frasure nentis intervjuus Postimehele, et “Kirde-Eestis on viimastel aastatel olnud minimaalselt riikluse elemente.” Rootsi peaminister Carl Bildt viitas Narvast kõneldes Venemaa punapruunide jõudude mõjule.
Autonoomiat Kirde-Eesti venekeelsetele piirkondadele olid nõudnud juba mõni aasta varem Interliikumise juhttegelased. 1993.-ks aastaks olid intrid enamasti küll juba Venemaale läinud, kuid selle aasta kevadel vastu võetud välismaalaste seadus tõi muulaste hulgas kaasa hirmulaine, et paljud neist jäävad ilma igasugustest õigustest ja võibolla ka õigusest Eestis elada.
Ärev olukord puhus autonoomiaideele sisse uue elu. Üks juhtivaid liikumise aktiviste, Narva linnavolikogu esimees Vladimir Tšuikin põhjendas võitlust Kirde-Eesti eristaatuse pärast vajadusega kaitsta oma inimõigusi.
“Esmajärjekorras oli meie sihiks teha oma hääl kuuldavaks, et on probleem Eesti venekeelse elanikkonnaga, probleem, mis püsib kahjuks siiamaani,” põhjendas Tšuikin intervjuus Raadio Vaba Euroopale.
Aimar Altosaar, tollane valitsuse erikomisjoni nõunik näeb referendumialgatuse taga Venemaa impeeriumimeelsete kätt.
“Ega ta ei saanud enam olla nii otsene, et oleks tulnud mingid mehitatud malevad üle, kuid tulid saadetised, ka referendumi bülletäänid ja ma olen täitsa veendunud, et kogu selle referendumi ideestik ja selle läbiviimise kord, kõik see töötati välja teisel pool Narva jõge,” usub Altosaar.
Referendumiaktivistid nõudsid sisuliselt kakskeelsust ja erisuhteid Venemaaga, ühtlasi rääkis Tšuikin tollase Postimehe teadetel ka võimalusest korraldada sügisesed kohalikud valimised Eesti NSV seaduse alusel, mis andnudks hääleõiguse rohkematele narvakatele. Valitsuse eriesindaja Indrek Tarandi sõnul võis teine liikumise aktivist Juri Mišin võtta šnitti oma sünnipaigast Moldovast, mille Dnestri äärsete separatistidega säilitas Mišin kontaktid. Dnestri-äärsele mudelile viitas ka autonoomiaaktiviste innustama tulnud Mihhail Lõssenko. Tänane Tšuikin seevastu kinnitab, et nende taotletud eristaatuse ja autonoomia vahele võrdusmärki tõmmata ei saa.
“Ma arvan, et referendumi vastaste poolt võeti kurss sellele, et räägiti autonoomiast ja suisa separatismist, kuid küsimusest see välja ei tulnud. Küsimus referendumil oli, kas te tahate, et Narva ja Kirde-Eesti Eesti Vabariigi koosseisus saaksid eristaatuse. Me ei kõnelnud autonoomiast,” vaidles Tšuikin.
Ometi oli referendumi eel õhk täis ähvardusi. Toonane valitsuse eriesindaja Indrek Tarand, kes oli omamoodi Eesti suursaadikuks Narvas, hindab, et hoiatusi vägivald käiku lasta oli mitmeid, kuid ilmselt polnud selleks siiski ei võimeid ega ka tõsist kavatsust.
“Seda ütles Tšuikin mulle mingis vestluses, et mul on siin nihukesed tuliste peadega poisid ja nende käes on relvad ja saad isegi aru, et kui sa siin nende õiglase viha ette jääd, siis tema ei saa enam olukorda kontrollida. Ma arvan, et ta pisut siiski bluffis ja ma ei usu, et Narva linnas oleks olnud Eesti võimudele märkamatult loodud mingisuguseid paramilitaarseid üksusi,” vestis Tarand Raadio Vaba Euroopale.
Tarand tunnistab, et paljuski oli tegu infopuudusest tingitud kriisiga. Enamik narvakaid vaatasid kas Vene kanaleid või siis kuulasid linna traatraadiot, mille eetrikontroll oli impeeriuminostalgilise volikogu kätes. Eriesindaja võitles küll välja õiguse käia traatraadio stuudios valitsuse poliitikat selgitamas, kuid teinekord tabas teda tehniline kättemaks.
“Aga kuna need selgitused jälle Malkovskile ei meeldinud, siis hiljem ma sain teada, et selleks ajaks, kui mina seal eetris olin, lülitas ta selle võrgu kuidagi välja, nii et minu vestlused kulgesid mõnikord väga väikese auditooriumi ees,“ ironiseeris Tarand.
Kuid noorel vabariigil oli siiski rohkem nuppe, mida vajutada. Kui tarvis, ilmus platsi Kaitsepolitsei ja juba augustikuus tunnistas Riigikohus referendumi põhiseaduse vastaseks, põhjendades, et territoriaalautonoomiat Eesti koosseisus olla ei saa. Peatselt tabas ka narvalasi toetanud Venemaa Duumaringkondi kaotus, sest järgnenud Moskva võimuvõitluses jäid nad president Jeltsinile alla. Uued valimised andsid Narvale uue ja valitsusmeelsema juhtkonna ning peatselt kadus ka Lenini kuju Narva keskväljakult. Interliikumise jätkule oli tulnud lõpp.