Raske haigus viis 61. eluaastal meie hulgast näitleja, lavastaja ja muusiku Kaarel Kilveti. Mehe, kelle loomingutee peegeldab kujukalt Eesti ühiskonnas ja teatris viimasel 35 aastal toimunud muutusi.
Panso kiuste teatrisse
•• Lauri Nebel, partner: Karla oli traagiline, aga meeletult visa inimene. Lastehalvatuse tagajärjel jäi ta ju lonkama. Panso ei võtnud teda esimesel katsel lavakooli vastu, ütles, et kunst on julm ja teater invaliide ei vaja.
Aga Kaarel proovis uuesti ja sai sisse. Ega tol ajal veel iseseisvat lavastajaõpet ei olnud, aga tema koolis tehtud “Don Quijote” oli üks ta parimaid lavastusi üldse. Kateedri väga hea loominguline atmosfäär oli muidugi talle toeks.
Me töötasime temaga aastaid tihedalt koos, tegime muusikat ja näitemängu. Tal oli väga hea hääl.
Tema kui vanem kolleeg ja lavastaja ei eeldanud kunagi, et me oleme ka väljaspool oma töid ja tegemisi ninapidi koos, ta lasi näitlejal vabalt hingata.
Nüüd, muusikalibuumi ajal võib öelda, et Kilvet tegi muusikali juba 30 aastat tagasi, aga palju ehedamal ja eestlastele omasemal moel. Tema “Oh armastus, sina kallis magus mesi” oli ju ikka rahva lemmik, lõi publikurekordeid. Tema lavastused olid väga head ringreisilavastused, ega nad festivalidel ju suuri preemiaid ei võitnud, aga rahvale meeldisid väga.
Õpetas sekkumata
•• Kertu, Kaarel Kilveti tütar: Isa oli väga armas inimene. Me oleme väga uhked, et ta meil oli.
Käisime tal sabas teatris ja kontsertidel. Lumivalgekest nägime vist üle 20 korra. Meie suveseelikud olid samast riidest mis mõmmibeebi püksid ning Mõmmi koolimineku peo tordi martsipanseened saime ise ära süüa.
Ta ei sekkunud palju meie kasvamisse ega kasvatanud sihiteadlikult meid vist küll kunagi (kui mitte arvestada korda, mil meid mingi pahanduse pärast 1. mai paraadile kaasa ei võetud). Samas õppisime vanematelt kogu aeg, mistõttu oskame üsna hästi eristada, mis on halb, mis hea; mis võlts ja mis ehe. Isa tugi nõukogudeaegsest keskkoolisüsteemist läbirabelemisel oli väga kindel ja turvaline. “Kannatage natuke veel,” ütles ta alati, “varsti saate ülikooli ja siis on lubatud omi mõtteid mõelda.”
Igavesti jääb meelde, kuidas ta laulis meid magama unelauluga mänguasjadest lastetoas, kus lapsed magavad. Seda laulu laulis ta meile ikka, kui mõni tähtsam sündmus oli. Näiteks me keskkooli lõpetamisel. Nüüd laulame seda oma lastele. Täna tahaks seda isale laulda.
Õhtu käes
on uinund koer
magab väsind karupoeg
jänku puhkab karbi sees
elevant ei maga veel
tasa peakest kõigutab
oma memme tervitab.
Päästis pankrotist
•• Juhan Saar, sõber: Meid ühendas huvi ja armastus teatri vastu. Siiamaani on mul meeles tema imeline ja fantaasiarohke lavastus “Mary Poppins”, kus puhkes täies õies Karla talent lavastaja, näitleja ja muusikuna.
Mina olen talle tänu võlgu, et “Valge tee kutse” üldse lavale jõudis. Nimelt sattusin ma 1980. aastatel rahalistesse raskustesse ning mõtlesin minna hoopistükkis maale pulle kasvatama, et oma majanduslikku seisu parandada. Karla arvas, et ehk on selle asemel mõttekam tuua sahtlipõhjast välja näidendi käsikiri Raimond Valgrest. Tegin seda. Karla käe all sai sellest menunäidend, mis läks Noorsooteatri laval paarsada korda ja päästis mind võlavanglast. Karlaga oli lihtsalt mõnu koos tööd teha. Ta oli leebe meelelaadiga, rõõmsa olekuga ning me mõlemad armastasime lapsi, koeri ja nalja. Just see viimane määras, et saime mõnestki vastuolust naerdes üle.
Temaga oli ühteviisi kena nii kakelda kui ka katust lüüa. Seda viimast tegime koos kaks korda.
Mina aitasin tal Siigsaares suvekodus vanale saunale uue katuse peale lüüa ning Karla omakorda tuli mulle Vilsandile appi saunakatust kõpitsema. Kahju, väga kahju, et seda armast meest ja truud sõpra enam ei ole. Oleksime teinud temaga valmis veel mõnegi laulu ja parandanud mõnedki katused.
Väga hea süda
•• Priit Aimla, kolleeg ja sõber: Kaarel Kilvet oli kirglikult teatrit armastav inimene. Paraku ei olnud see kiindumus alati vastastikune. Mõnigi kord jäid tema lavastatud näidendid ajalehekajastusis looritatuiks või pälvisid rohkem nurinaid kui tänu- ja kiidusõnu.
Aga selles tuleb näha Eesti meedia ammust ja harjumuspärast kommet vaadata viltu heatujuþanrile. Õnneks on loojad-lavaletoojad tolle traditsiooniga harjunud ja neid saab valusasti lüüa ainult täieliku eemaletõukamisega, mida ka Kaarel Pärnu Endlas pidi läbi elama.
Kaarel oli väga hea südamega sõber. Ehkki tema dramaturgitöös ja lavastusis sobis eriti hästi viljakas koostöö Juhan Saarega, ei jäänud tema silmis vähetähtsaiks ei raadiotöös tarvilikud sketðid (“Meelejahutaja” iganädalane raadiosaade 1981–1988) ega laululoomingusõnumid. Rääkimata pilke- ja naljalaadis telelavastustest. Meie viimane koostöö lavalaudadel oli etendus “Taksoga Pariisi” Vanalinnastuudios, parim tulemus aga kahtlemata “Thijl Ulenspiegel” (nii Noorsooteatris kui ka Endlas) ja “Valge Hobuse võõrastemaja” Pärnus.
Üks torekummaline komme oli Kaarlil kunstinähtuste hindamisel. Kui teos talle meeldis, kasutas ta ülivõrdes kiidusõnu: “Midagi NII kihvti pole ma veel eales näinud!” Aga kui asi jättis nigela mulje, siis kasutas ta otse vastupidiseid hinnanguid vastavat arvamust väljendava mehise sõnavalikuga.
Vahest homme on juba
taevas kandled ja roosid.
Täna veel viimast korda
hüüame kooris proosit!
(Kalju Lepik)
Kaarel Kilvet
1970. aastal lõpetas Kilvet lavakunstikateedri IV lennu näitleja ja lavastajana, kursusekaaslased olid Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi, Ene Järvis ja Malle Pärn.
1970–1993 Noorsooteatris. Kilvetist kujunes peanäitejuhi Kalju Komissarovi kõrval teatri viljakamaid lavastajaid.
1993. aastal suundus Kilvet tagasi oma sünnilinna ja temast sai Pärnu Endla lavastaja
Alates 1998. aastast lavastas ta vabakutselisena teistes kutselistes ja rahvateatrites.
Kokku jõudis Kilvet lavastada üle 80 tüki ning kirjutada neist 15-le ka muusika.
Kilvet oli üks kuuest mehest, kes 1969. aastal Suitsu-õhtul Eesti teatrit raputasid.
Publik armastas tema rahvalikke, lauludega lavastusi väga. “Oh armastus, sina kallis magus mesi” lõi aastateks ületamatu publikurekordi. Saare, Viidingu, Kilveti “Kuning Herman Esimene” ning Raimond Valgre elust jutustav Saare “Valge tee kutse” ei vaja kommentaare nende jaoks, kes neid lavastusi nägid ja piletisabades seisid.
Kaarel Kilvet laulis ja mängis ansamblites Leegajus ja Kukerpillid, teatriansamblites Hampelmann, Folckklassikhuliganbänd ja Vana-Juhan, samuti oli populaarne duett Kaarel Kilvet ja Tõnu Tamm. Kilveti lauludest on tänaseni tuntud “Rannalinna restoranis”, “Istsõ maailma veerekõsõ pääle” ja “Pojad on mul õige naksid”.
Kilveti lavastatud telesari “Mõmmi ja aabits” on mitme põlve laste suur lemmik.
Tänavu omistati Kilvetile Valgetähe 5. klassi orden.
Kaarel Kilveti ärasaatmine 8. mail kell 12 Pärnu Eliisabeti kirikus.
|
Uudised
VE: Kilvet, Kaarel – näitleja, lavastaja ja muusik
Kaarel Kilvet 13.7.1944–30.4.2005
Kristi Eberhart
03.05.2005
Raske haigus viis 61. eluaastal meie hulgast näitleja, lavastaja ja muusiku Kaarel Kilveti. Mehe, kelle loomingutee peegeldab kujukalt Eesti ühiskonnas ja teatris viimasel 35 aastal toimunud muutusi.
Panso kiuste teatrisse
•• Lauri Nebel, partner: Karla oli traagiline, aga meeletult visa inimene. Lastehalvatuse tagajärjel jäi ta ju lonkama. Panso ei võtnud teda esimesel katsel lavakooli vastu, ütles, et kunst on julm ja teater invaliide ei vaja.
Aga Kaarel proovis uuesti ja sai sisse. Ega tol ajal veel iseseisvat lavastajaõpet ei olnud, aga tema koolis tehtud “Don Quijote” oli üks ta parimaid lavastusi üldse. Kateedri väga hea loominguline atmosfäär oli muidugi talle toeks.
Me töötasime temaga aastaid tihedalt koos, tegime muusikat ja näitemängu. Tal oli väga hea hääl.
Tema kui vanem kolleeg ja lavastaja ei eeldanud kunagi, et me oleme ka väljaspool oma töid ja tegemisi ninapidi koos, ta lasi näitlejal vabalt hingata.
Nüüd, muusikalibuumi ajal võib öelda, et Kilvet tegi muusikali juba 30 aastat tagasi, aga palju ehedamal ja eestlastele omasemal moel. Tema “Oh armastus, sina kallis magus mesi” oli ju ikka rahva lemmik, lõi publikurekordeid. Tema lavastused olid väga head ringreisilavastused, ega nad festivalidel ju suuri preemiaid ei võitnud, aga rahvale meeldisid väga.
Õpetas sekkumata
•• Kertu, Kaarel Kilveti tütar: Isa oli väga armas inimene. Me oleme väga uhked, et ta meil oli.
Käisime tal sabas teatris ja kontsertidel. Lumivalgekest nägime vist üle 20 korra. Meie suveseelikud olid samast riidest mis mõmmibeebi püksid ning Mõmmi koolimineku peo tordi martsipanseened saime ise ära süüa.
Ta ei sekkunud palju meie kasvamisse ega kasvatanud sihiteadlikult meid vist küll kunagi (kui mitte arvestada korda, mil meid mingi pahanduse pärast 1. mai paraadile kaasa ei võetud). Samas õppisime vanematelt kogu aeg, mistõttu oskame üsna hästi eristada, mis on halb, mis hea; mis võlts ja mis ehe. Isa tugi nõukogudeaegsest keskkoolisüsteemist läbirabelemisel oli väga kindel ja turvaline. “Kannatage natuke veel,” ütles ta alati, “varsti saate ülikooli ja siis on lubatud omi mõtteid mõelda.”
Igavesti jääb meelde, kuidas ta laulis meid magama unelauluga mänguasjadest lastetoas, kus lapsed magavad. Seda laulu laulis ta meile ikka, kui mõni tähtsam sündmus oli. Näiteks me keskkooli lõpetamisel. Nüüd laulame seda oma lastele. Täna tahaks seda isale laulda.
Õhtu käes
on uinund koer
magab väsind karupoeg
jänku puhkab karbi sees
elevant ei maga veel
tasa peakest kõigutab
oma memme tervitab.
Päästis pankrotist
•• Juhan Saar, sõber: Meid ühendas huvi ja armastus teatri vastu. Siiamaani on mul meeles tema imeline ja fantaasiarohke lavastus “Mary Poppins”, kus puhkes täies õies Karla talent lavastaja, näitleja ja muusikuna.
Mina olen talle tänu võlgu, et “Valge tee kutse” üldse lavale jõudis. Nimelt sattusin ma 1980. aastatel rahalistesse raskustesse ning mõtlesin minna hoopistükkis maale pulle kasvatama, et oma majanduslikku seisu parandada. Karla arvas, et ehk on selle asemel mõttekam tuua sahtlipõhjast välja näidendi käsikiri Raimond Valgrest. Tegin seda. Karla käe all sai sellest menunäidend, mis läks Noorsooteatri laval paarsada korda ja päästis mind võlavanglast. Karlaga oli lihtsalt mõnu koos tööd teha. Ta oli leebe meelelaadiga, rõõmsa olekuga ning me mõlemad armastasime lapsi, koeri ja nalja. Just see viimane määras, et saime mõnestki vastuolust naerdes üle.
Temaga oli ühteviisi kena nii kakelda kui ka katust lüüa. Seda viimast tegime koos kaks korda.
Mina aitasin tal Siigsaares suvekodus vanale saunale uue katuse peale lüüa ning Karla omakorda tuli mulle Vilsandile appi saunakatust kõpitsema. Kahju, väga kahju, et seda armast meest ja truud sõpra enam ei ole. Oleksime teinud temaga valmis veel mõnegi laulu ja parandanud mõnedki katused.
Väga hea süda
•• Priit Aimla, kolleeg ja sõber: Kaarel Kilvet oli kirglikult teatrit armastav inimene. Paraku ei olnud see kiindumus alati vastastikune. Mõnigi kord jäid tema lavastatud näidendid ajalehekajastusis looritatuiks või pälvisid rohkem nurinaid kui tänu- ja kiidusõnu.
Aga selles tuleb näha Eesti meedia ammust ja harjumuspärast kommet vaadata viltu heatujuþanrile. Õnneks on loojad-lavaletoojad tolle traditsiooniga harjunud ja neid saab valusasti lüüa ainult täieliku eemaletõukamisega, mida ka Kaarel Pärnu Endlas pidi läbi elama.
Kaarel oli väga hea südamega sõber. Ehkki tema dramaturgitöös ja lavastusis sobis eriti hästi viljakas koostöö Juhan Saarega, ei jäänud tema silmis vähetähtsaiks ei raadiotöös tarvilikud sketðid (“Meelejahutaja” iganädalane raadiosaade 1981–1988) ega laululoomingusõnumid. Rääkimata pilke- ja naljalaadis telelavastustest. Meie viimane koostöö lavalaudadel oli etendus “Taksoga Pariisi” Vanalinnastuudios, parim tulemus aga kahtlemata “Thijl Ulenspiegel” (nii Noorsooteatris kui ka Endlas) ja “Valge Hobuse võõrastemaja” Pärnus.
Üks torekummaline komme oli Kaarlil kunstinähtuste hindamisel. Kui teos talle meeldis, kasutas ta ülivõrdes kiidusõnu: “Midagi NII kihvti pole ma veel eales näinud!” Aga kui asi jättis nigela mulje, siis kasutas ta otse vastupidiseid hinnanguid vastavat arvamust väljendava mehise sõnavalikuga.
Vahest homme on juba
taevas kandled ja roosid.
Täna veel viimast korda
hüüame kooris proosit!
(Kalju Lepik)
Kaarel Kilvet
1970. aastal lõpetas Kilvet lavakunstikateedri IV lennu näitleja ja lavastajana, kursusekaaslased olid Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi, Ene Järvis ja Malle Pärn.
1970–1993 Noorsooteatris. Kilvetist kujunes peanäitejuhi Kalju Komissarovi kõrval teatri viljakamaid lavastajaid.
1993. aastal suundus Kilvet tagasi oma sünnilinna ja temast sai Pärnu Endla lavastaja
Alates 1998. aastast lavastas ta vabakutselisena teistes kutselistes ja rahvateatrites.
Kokku jõudis Kilvet lavastada üle 80 tüki ning kirjutada neist 15-le ka muusika.
Kilvet oli üks kuuest mehest, kes 1969. aastal Suitsu-õhtul Eesti teatrit raputasid.
Publik armastas tema rahvalikke, lauludega lavastusi väga. “Oh armastus, sina kallis magus mesi” lõi aastateks ületamatu publikurekordi. Saare, Viidingu, Kilveti “Kuning Herman Esimene” ning Raimond Valgre elust jutustav Saare “Valge tee kutse” ei vaja kommentaare nende jaoks, kes neid lavastusi nägid ja piletisabades seisid.
Kaarel Kilvet laulis ja mängis ansamblites Leegajus ja Kukerpillid, teatriansamblites Hampelmann, Folckklassikhuliganbänd ja Vana-Juhan, samuti oli populaarne duett Kaarel Kilvet ja Tõnu Tamm. Kilveti lauludest on tänaseni tuntud “Rannalinna restoranis”, “Istsõ maailma veerekõsõ pääle” ja “Pojad on mul õige naksid”.
Kilveti lavastatud telesari “Mõmmi ja aabits” on mitme põlve laste suur lemmik.
Tänavu omistati Kilvetile Valgetähe 5. klassi orden.
Kaarel Kilveti ärasaatmine 8. mail kell 12 Pärnu Eliisabeti kirikus.