Kallaletung näitleja Tõnu Kilgasele on nagu maha kirjutatud kõige tavalisemast kriminullist: öine linn, kangialune, võmm kuklasse, muhk ja tühjad taskud. Kuigi möödas on juba kümme päeva, annab muhk näitleja peas ikka veel tunda.
«Elu on karm, väga karm,» hindab Kilgas juhtunut tagantjärele.
Mängis põrnikat
Kui vabakutseline näitleja Tõnu Kilgas ülemöödunud reede öösel kodu poole astuma hakkas, oli ta enda sõnul pisut svipsis. Äsja olid lõppenud
Eino Baskini lavastuse «Linnud» õnnestunud esietendus ja meeleolukas pidu teatris.
Kesklinnas elav Kilgas ei võtnud taksot, vaid läks jala. «Tavaliselt sõidan ju autoga ja taksot ka ei hakanud tellima. Hea tuur oli sees ja mõtlesin, et lähen ja lihtsalt kõnnin. Võtan värsket õhku,» hindas Kilgas võimalusi tervelt koju jõuda heaks.
Sakala tänavalt alanud jalutuskäik lõppes peaaegu koduukse ees – Pärnu maanteel endise ajakirjandusmaja vastu jääva maja, apteegi ja prillipoe vahelises kangialuses. Vaid mõni meeter eemal kohast, kus varem on kurjategijate küüsi langenud re?issöör Tõnis Kask.
«Nii kui kangi alla keerasin, olid kaks – ütleksin, et väga noort – vene poissi, nii 15-16aastased, mu vastas ja küsisid suitsu. Hakkasin rõõmsalt andma, aga siis keegi kolmas virutas mulle tagant millegagi pähe,» kirjeldab Kilgas elu öises kesklinnas. «Korraks võttis pildi eest. Nad hakkasid kohe taskutes sorima ja mõtlesin, et olen parem vait. Et mängin, et olen nende põrnikas, et ei liiguta. Igaks juhuks – võib-olla oleksid nad mu näo ära rikkunud, oleksid hakanud jalgadega panema…»
Kui tänavaröövlid plehku panid, valitses Kilgase taskutes tühjus: kadunud olid rahakott oluliste dokumentidega, mobiiltelefon, kodu- ja autovõtmed.
Suur oli aga ta rõõm, kui järgmisel päeval helistati ja rahakoti leiust teatati. Õnneks polnud vargad hoolinud ei Kilgase ID- ega pangakaardist.
Näitlejapaar Katrin Karisma ja Tõnu Kilgas ei jäänud ootama, kui leitakse kadunud võtmed. Selle asemel vahetasid nad kärmelt oma korteri ukselukud ja kodeerisid ümber auto signalisatsiooni.
«Pääsesin siiski rõõmsalt,» hingab Kilgas kergendatult, sest teab, kui õnnetult läks kolleegidel Paul Poomil ja Rednar Annusel. «Nad said kõvad koslepid. Tõnis Kasest rääkimata, tema ei näe ju siiamaani ühest silmast. Ja Gunnar Kilgas, tema sai ka omal ajal nii õnnetult peksa, et oli haiglas,» loetleb Kilgas avaliku elu tegelastega juhtunut.
Suureks õnneks peab ta muide, et tal kallaletungiööl müts ja kapuuts peas olid – need päästsid hullemast. «Muhk oli päris korralik, selline piiripealne, kärn tuli juba peale,» ütleb Kilgas löögi tugevuse iseloomustamiseks. Kuigi kahel järgmisel päeval pea pisut valutas, ei kiirustanud ta arsti juurde. Samuti ei tulnud mõttessegi politseisse pöörduda. «Ei usalda. Katsuks ikka omal jõul hakkama saada,» ütles ta neile, kes soovitasid tal mundrimeestele avaldus kirjutada.
«Tuleb välja, et Eesti vabariigis ei saa endale sellisel kellaajal jalutuskäiku lubada,» on Kilgas pahane. «Kõige hullem on see, et ma olen ju tegelikult hirmus trennipoiss. See teeb kõige rohkem tuska. Olen kümme aastat jõusaalis käinud ja sõbrad on mul seal ka parajad eluvennad, poksivad ja teevad karatet. Aga kui ikka keegi tagant tuleb, siis ei aita miski… Urmas Sisaskiga oli ju samamoodi, kaks tulid eest, üks tagant ja siis virutasid millegagi. Pesapallikurikaga tavaliselt.»
Oli ka ise pätipoiss
Omajagu tunneb Kilgas ka ennast süüdlasena, et liiga julgelt tänavale uitama läks. «Ma olen endas alati piisavalt jõudu tundnud ja pole osanud karta. Võib-olla sellepärast, et olin nooruses ise ka pätipoiss. Sai venelastega tänaval kakeldud, muidugi mitte röövimiste pärast, seal olid teised tagamõtted,» tunnistab ta.
Vanalinnastuudio lavastaja Eino Baskin kuulis kallaletungist Tõnu Kilgasele SL Õhtulehelt. «Tõesti, ma ei teadnud mitte midagi,» tunnistas vanameister. Samuti ei olnud tema silm tabanud Kilgases midagi kummalist, kui ta 15. novembri etenduses mängis.
Oma noorusajale tagasi mõeldes nentis Baskin, et nõukogude ajal selliseid muresid küll ei olnud. «Kui nüüd öösel kolme-nelja paiku tänaval olla, võib kõmmu saada küll. Ega see normaalne pole, et öösiti tänaval ei julge käia,» arvab ta.
Uudised
VE: Kilgas, Tõnu – näitleja
«Korraks võttis pildi eest…»
Kirsti Vainküla, SLÕL, teisipäev, 25. november 2003
Esmapilgul süütu suitsuküsimine lõppes näitleja Tõnu Kilgasele suure muhu ja tühjade taskutega. Et varaste saagiks langesid ka kodu- ja autovõtmed, vahetas Kilgas kärmelt koduukselukud ja kodeeris ümber auto signalisatsiooni.
«Elu on karm, väga karm,» hindab Kilgas juhtunut tagantjärele.
Mängis põrnikat
Kui vabakutseline näitleja Tõnu Kilgas ülemöödunud reede öösel kodu poole astuma hakkas, oli ta enda sõnul pisut svipsis. Äsja olid lõppenud
Eino Baskini lavastuse «Linnud» õnnestunud esietendus ja meeleolukas pidu teatris.
Kesklinnas elav Kilgas ei võtnud taksot, vaid läks jala. «Tavaliselt sõidan ju autoga ja taksot ka ei hakanud tellima. Hea tuur oli sees ja mõtlesin, et lähen ja lihtsalt kõnnin. Võtan värsket õhku,» hindas Kilgas võimalusi tervelt koju jõuda heaks.
Sakala tänavalt alanud jalutuskäik lõppes peaaegu koduukse ees – Pärnu maanteel endise ajakirjandusmaja vastu jääva maja, apteegi ja prillipoe vahelises kangialuses. Vaid mõni meeter eemal kohast, kus varem on kurjategijate küüsi langenud re?issöör Tõnis Kask.
«Nii kui kangi alla keerasin, olid kaks – ütleksin, et väga noort – vene poissi, nii 15-16aastased, mu vastas ja küsisid suitsu. Hakkasin rõõmsalt andma, aga siis keegi kolmas virutas mulle tagant millegagi pähe,» kirjeldab Kilgas elu öises kesklinnas. «Korraks võttis pildi eest. Nad hakkasid kohe taskutes sorima ja mõtlesin, et olen parem vait. Et mängin, et olen nende põrnikas, et ei liiguta. Igaks juhuks – võib-olla oleksid nad mu näo ära rikkunud, oleksid hakanud jalgadega panema…»
Kui tänavaröövlid plehku panid, valitses Kilgase taskutes tühjus: kadunud olid rahakott oluliste dokumentidega, mobiiltelefon, kodu- ja autovõtmed.
Suur oli aga ta rõõm, kui järgmisel päeval helistati ja rahakoti leiust teatati. Õnneks polnud vargad hoolinud ei Kilgase ID- ega pangakaardist.
Näitlejapaar Katrin Karisma ja Tõnu Kilgas ei jäänud ootama, kui leitakse kadunud võtmed. Selle asemel vahetasid nad kärmelt oma korteri ukselukud ja kodeerisid ümber auto signalisatsiooni.
«Pääsesin siiski rõõmsalt,» hingab Kilgas kergendatult, sest teab, kui õnnetult läks kolleegidel Paul Poomil ja Rednar Annusel. «Nad said kõvad koslepid. Tõnis Kasest rääkimata, tema ei näe ju siiamaani ühest silmast. Ja Gunnar Kilgas, tema sai ka omal ajal nii õnnetult peksa, et oli haiglas,» loetleb Kilgas avaliku elu tegelastega juhtunut.
Suureks õnneks peab ta muide, et tal kallaletungiööl müts ja kapuuts peas olid – need päästsid hullemast. «Muhk oli päris korralik, selline piiripealne, kärn tuli juba peale,» ütleb Kilgas löögi tugevuse iseloomustamiseks. Kuigi kahel järgmisel päeval pea pisut valutas, ei kiirustanud ta arsti juurde. Samuti ei tulnud mõttessegi politseisse pöörduda. «Ei usalda. Katsuks ikka omal jõul hakkama saada,» ütles ta neile, kes soovitasid tal mundrimeestele avaldus kirjutada.
«Tuleb välja, et Eesti vabariigis ei saa endale sellisel kellaajal jalutuskäiku lubada,» on Kilgas pahane. «Kõige hullem on see, et ma olen ju tegelikult hirmus trennipoiss. See teeb kõige rohkem tuska. Olen kümme aastat jõusaalis käinud ja sõbrad on mul seal ka parajad eluvennad, poksivad ja teevad karatet. Aga kui ikka keegi tagant tuleb, siis ei aita miski… Urmas Sisaskiga oli ju samamoodi, kaks tulid eest, üks tagant ja siis virutasid millegagi. Pesapallikurikaga tavaliselt.»
Oli ka ise pätipoiss
Omajagu tunneb Kilgas ka ennast süüdlasena, et liiga julgelt tänavale uitama läks. «Ma olen endas alati piisavalt jõudu tundnud ja pole osanud karta. Võib-olla sellepärast, et olin nooruses ise ka pätipoiss. Sai venelastega tänaval kakeldud, muidugi mitte röövimiste pärast, seal olid teised tagamõtted,» tunnistab ta.
Vanalinnastuudio lavastaja Eino Baskin kuulis kallaletungist Tõnu Kilgasele SL Õhtulehelt. «Tõesti, ma ei teadnud mitte midagi,» tunnistas vanameister. Samuti ei olnud tema silm tabanud Kilgases midagi kummalist, kui ta 15. novembri etenduses mängis.
Oma noorusajale tagasi mõeldes nentis Baskin, et nõukogude ajal selliseid muresid küll ei olnud. «Kui nüüd öösel kolme-nelja paiku tänaval olla, võib kõmmu saada küll. Ega see normaalne pole, et öösiti tänaval ei julge käia,» arvab ta.