Kihnlane trallib jõulumänni all
23.12.2003
Toomapäeval puistab hall taevas Kihnu kohal laia lobjakat, rahvamajas valmistutakse jõulupeoks, üksi tukkuvate tarede katuse all aga käib küürimine, hoitakse soojas leivaastjaid, pannakse õlu käärima ja topitakse valgeid tanguvorste.
Homme ootavad lapsed jõuluvana, päeval käiakse saunas ja seejärel kirikus, pannakse kalmule küünal ja siis, pärast pere keskel istumist, läheb poole tuhande põliselanikuga saarel peoks.
Põhku küll enam peenpuhaste kambrite põrandatele ei tooda, aga üksteise juurde sisseastumine, söömine, õllemekkimine ja järgmise pererahva juurde minek on tava, mis muudab Kihnu jõulud üksteisest rõõmutundmiseks. Vallavanem Johannes Leaski lubab kodusaarele Kihnu kombe järgi tiiru peale teha.
Ei mingit jõulustressi! Jõulurõõm on see, mis kaunistatud mändide ümber valla pääseb.
Küünlapäevani okkad küljes
Kihnu rahvamajas räägib trois ringilippav nelja-aastane Raigo Tshetshin, et tema tahab jõuluvanalt mängutelefoni.
Raigo vanemate, veelgi enam vanavanemate noorpõlves oli kombeks rõõmustada lapsi jõuluõhtul uute poelõhnaliste riiete, sukkade-sokkide, jalavarjudega. Jõululaupäeval saunast tuppa jõudes jätkus uute asjade rõõmu suurematelegi. Nüüd tuleb ninn-nänn linnakaupmeestelt, aga oma näputöö ei ole veel kaugeltki põlatud kingitus.
Jõululaupäeva hommikuvalges lähevad Kihnu mehed metsa jõulupuud valima. Noort männikut jätkub, kraavipervi samuti, kust tuppa sobivas pikkuses ja tiheduses puud valida. Nemad ei hooli käegakatsutavast võimalusest tuua mandrilt tuba kaunistama kuusk, mis praeguse otselaevaühenduse ajal Pärnuga võimalik. Enamik peredest saarel jääb truuks tavakohasele männipuule.
“Kihnus on komme, et puu tuuakse tuppa jõululaupäeval ja hoitakse seal küünlapäevani,” seletab Härma Roosi. “Kuused on tüütud, hakkavad ruttu okkaid maha ajama.”
Varasematel aegadel ehtisid jõulupuud küpsised ja õunad, nüüd riputatakse männiokstele poest ostetud kulinad ja keerutatakse tema ümber värvilised tuled. Niisamuti on jõulupuu all kingitused muutunud: üha sagedamini leiavad laste pakki tee linnareisilt ostetud asjad.
Roosi räägib, et igas Kihnu peres toodi varemalt jõuluõhtul õled tuppa. Seegi komme kipub pikkamööda kaduma. Miks?
Laud alati kaetud
“Elu on peenemaks muutunud,” möönab Merase talu perenaine Salme Mätas kahjutundega. “Kõikjal on vaibad maas ja palju mööblit.”
Kuigi õlgi tuuakse tuppa veel vaid paaris peres ja lumega saaks saarel saanisõitu teha kolme aiste vahele pandava hobusega, jätkub jõuludega seotud melu.
Meeste käima pandud õlu saab seda kangem, mida rohkem on sinna suhkrut sisse uhatud. Linnaseid igas taluaias ei kasvatata, maltoosat poeriiulil jätkub. Ja selle kraami nimekiri, mida saare neljast poest osta ei ole või mis veokulude tõttu linnakaubast kallim, antakse kaasa tuttavatele ja lastakse kohale tarida.
Poekaubaks on saanud verivorstid ja piparkoogidki. Pühadesaia ja lihapirukate küpsetamist peab aga iga perenaine oma auasjaks. Saarel ei näe paljud notsud jõululaupäeva hommikut, nemad on varem veristatud, et perenaine jõuaks valge tanguvorsti ja prae õigeks ajaks valmis. Pea igas peres kasvab siga, kes enne jõule oma otsa leiab.
“Meil keedetakse jõululaupäeva õhtal kalaõuni,” ütleb Härma Roosi ja vaatab massakale ehk mandriinimesele naerulsui otsa. “Lihaga kartulit keedetakse jõulupühal.”
Kalaõunad pole mandrikeelde tõlkides midagi muud kui kalaga keedetud kartulid. Ahvenad või koha – kuidas keegi kätte või kalameestega kaubale saab – pannakse potti kartulite peale keema ja kui need pehmed, ongi jõuluroog lauale panna.
Homme hommikul sõtkuvad Kihnu naised leiva- ja saiataignat, panevad ahjud küdema.
“Mul on niisugune kandiline pann, teen neli leiba,” toob Merase perenaine hiigelmõõdus panni välja. Leivaastjas on juuretis mitu päeva pliidil soojas olnud, seda on tekigagi kaetud, et käärimine õige tuleks ja pühadeleib korralik saaks. Jahupang on ahju juurde toasooja toodud, sest külma jahuga ei tohi leiba kasta. Tegu võib untsu minna.
Laud peab pikkade pühade ajal kaetud olema. “Kõik on oodatud, tuleb, kes tuleb,” niisuguse tava järgi võõrustatakse ja käiakse ise küla- ja saartpidi.
Perest perre käiakse külas kolmekuningapäevani. Väikese eelistusega meeste kasuks, sest nemad kõnnivad uusaastaöölgi perest peresse, aga naised jäetakse siis koju.
Perest perre pidu
Jõulude eel on kihnlastel kombeks lisaks köögitoimetustele kambrid üle tapeetida, sest suvel ei jätku selleks aega ja sügis tuleb oma tegemistega peale. Tubades vahetatakse kardinaid ja voodipesu, põrandaid pestakse kahe veega, nii et kõik nurgad tolmust puhtaks saavad.
Roosi jutu järgi meisterdasid mehed varemalt jõulude eel mitmesuguseid pille, mida mängides oli jõuluajal lõbusam majast majja käia. “Aga nüüd ei arva mehed pillimängust enam suurt midagi, enamasti mängivad pilli naised,” ohkab Kihnu kindakirjade koguja ja kudujana tuntuks saanud Rosaali Karjam.
Aga jõulutavades püsivad veel maiusena sarapuupähklid. Pähklid sobivad mängimiseks ja kinkimiseks. Kui mõni tüdruk tahab poisile oma huvist tema vastu märku anda, poetab ta talle pähkleid pihku.
Kihnu rahvamaja juhataja Veera Leas kinnitab nagu teisedki tema kodusaarel, et pähklimängust “Liiad või paarid?” minnakse hoogu senini. Kavalam mees võib oma taskud pähkleist pungi koguda, kui ta õigesti arvab, kummas kinnises peos on paaris- või paaritu arv kodusaarelt korjatud pähkleid. Kui selles mängus valesti arvatakse, tuleb oma varudest ära anda nii palju, kui teisel on peos pähkleid.
Küünlapäeval viiakse männid toast välja, jõulupuu leiab oma otsa pliidi all või ahjus. Kevadel aga külvatakse saarel õlleotra ja jaanipäeval võetakse põrsas lauta, et järgmisteks jõuludeks taas kombekohaseid ettevalmistusi saaks teha.
Toomapäeva tuules külglainet trotsiva reisiparvlaeva Reet peal kõneleb põliskihnlasest meeskonnaliige Aivar Saare, et jõululaupäeval on laev rahvast täis. Kõik mandrikihnlased tulevad jõuludeks koju, suguvõsade kaupa – nii on kombeks.
–>Riina Kuru
riina.k@postimees.prn.ee
Uudised
VE: Kihnlase jõulud
Kihnlane trallib jõulumänni all
23.12.2003
Toomapäeval puistab hall taevas Kihnu kohal laia lobjakat, rahvamajas valmistutakse jõulupeoks, üksi tukkuvate tarede katuse all aga käib küürimine, hoitakse soojas leivaastjaid, pannakse õlu käärima ja topitakse valgeid tanguvorste.
Homme ootavad lapsed jõuluvana, päeval käiakse saunas ja seejärel kirikus, pannakse kalmule küünal ja siis, pärast pere keskel istumist, läheb poole tuhande põliselanikuga saarel peoks.
Põhku küll enam peenpuhaste kambrite põrandatele ei tooda, aga üksteise juurde sisseastumine, söömine, õllemekkimine ja järgmise pererahva juurde minek on tava, mis muudab Kihnu jõulud üksteisest rõõmutundmiseks. Vallavanem Johannes Leaski lubab kodusaarele Kihnu kombe järgi tiiru peale teha.
Ei mingit jõulustressi! Jõulurõõm on see, mis kaunistatud mändide ümber valla pääseb.
Küünlapäevani okkad küljes
Kihnu rahvamajas räägib trois ringilippav nelja-aastane Raigo Tshetshin, et tema tahab jõuluvanalt mängutelefoni.
Raigo vanemate, veelgi enam vanavanemate noorpõlves oli kombeks rõõmustada lapsi jõuluõhtul uute poelõhnaliste riiete, sukkade-sokkide, jalavarjudega. Jõululaupäeval saunast tuppa jõudes jätkus uute asjade rõõmu suurematelegi. Nüüd tuleb ninn-nänn linnakaupmeestelt, aga oma näputöö ei ole veel kaugeltki põlatud kingitus.
Jõululaupäeva hommikuvalges lähevad Kihnu mehed metsa jõulupuud valima. Noort männikut jätkub, kraavipervi samuti, kust tuppa sobivas pikkuses ja tiheduses puud valida. Nemad ei hooli käegakatsutavast võimalusest tuua mandrilt tuba kaunistama kuusk, mis praeguse otselaevaühenduse ajal Pärnuga võimalik. Enamik peredest saarel jääb truuks tavakohasele männipuule.
“Kihnus on komme, et puu tuuakse tuppa jõululaupäeval ja hoitakse seal küünlapäevani,” seletab Härma Roosi. “Kuused on tüütud, hakkavad ruttu okkaid maha ajama.”
Varasematel aegadel ehtisid jõulupuud küpsised ja õunad, nüüd riputatakse männiokstele poest ostetud kulinad ja keerutatakse tema ümber värvilised tuled. Niisamuti on jõulupuu all kingitused muutunud: üha sagedamini leiavad laste pakki tee linnareisilt ostetud asjad.
Roosi räägib, et igas Kihnu peres toodi varemalt jõuluõhtul õled tuppa. Seegi komme kipub pikkamööda kaduma. Miks?
Laud alati kaetud
“Elu on peenemaks muutunud,” möönab Merase talu perenaine Salme Mätas kahjutundega. “Kõikjal on vaibad maas ja palju mööblit.”
Kuigi õlgi tuuakse tuppa veel vaid paaris peres ja lumega saaks saarel saanisõitu teha kolme aiste vahele pandava hobusega, jätkub jõuludega seotud melu.
Meeste käima pandud õlu saab seda kangem, mida rohkem on sinna suhkrut sisse uhatud. Linnaseid igas taluaias ei kasvatata, maltoosat poeriiulil jätkub. Ja selle kraami nimekiri, mida saare neljast poest osta ei ole või mis veokulude tõttu linnakaubast kallim, antakse kaasa tuttavatele ja lastakse kohale tarida.
Poekaubaks on saanud verivorstid ja piparkoogidki. Pühadesaia ja lihapirukate küpsetamist peab aga iga perenaine oma auasjaks. Saarel ei näe paljud notsud jõululaupäeva hommikut, nemad on varem veristatud, et perenaine jõuaks valge tanguvorsti ja prae õigeks ajaks valmis. Pea igas peres kasvab siga, kes enne jõule oma otsa leiab.
“Meil keedetakse jõululaupäeva õhtal kalaõuni,” ütleb Härma Roosi ja vaatab massakale ehk mandriinimesele naerulsui otsa. “Lihaga kartulit keedetakse jõulupühal.”
Kalaõunad pole mandrikeelde tõlkides midagi muud kui kalaga keedetud kartulid. Ahvenad või koha – kuidas keegi kätte või kalameestega kaubale saab – pannakse potti kartulite peale keema ja kui need pehmed, ongi jõuluroog lauale panna.
Homme hommikul sõtkuvad Kihnu naised leiva- ja saiataignat, panevad ahjud küdema.
“Mul on niisugune kandiline pann, teen neli leiba,” toob Merase perenaine hiigelmõõdus panni välja. Leivaastjas on juuretis mitu päeva pliidil soojas olnud, seda on tekigagi kaetud, et käärimine õige tuleks ja pühadeleib korralik saaks. Jahupang on ahju juurde toasooja toodud, sest külma jahuga ei tohi leiba kasta. Tegu võib untsu minna.
Laud peab pikkade pühade ajal kaetud olema. “Kõik on oodatud, tuleb, kes tuleb,” niisuguse tava järgi võõrustatakse ja käiakse ise küla- ja saartpidi.
Perest perre käiakse külas kolmekuningapäevani. Väikese eelistusega meeste kasuks, sest nemad kõnnivad uusaastaöölgi perest peresse, aga naised jäetakse siis koju.
Perest perre pidu
Jõulude eel on kihnlastel kombeks lisaks köögitoimetustele kambrid üle tapeetida, sest suvel ei jätku selleks aega ja sügis tuleb oma tegemistega peale. Tubades vahetatakse kardinaid ja voodipesu, põrandaid pestakse kahe veega, nii et kõik nurgad tolmust puhtaks saavad.
Roosi jutu järgi meisterdasid mehed varemalt jõulude eel mitmesuguseid pille, mida mängides oli jõuluajal lõbusam majast majja käia. “Aga nüüd ei arva mehed pillimängust enam suurt midagi, enamasti mängivad pilli naised,” ohkab Kihnu kindakirjade koguja ja kudujana tuntuks saanud Rosaali Karjam.
Aga jõulutavades püsivad veel maiusena sarapuupähklid. Pähklid sobivad mängimiseks ja kinkimiseks. Kui mõni tüdruk tahab poisile oma huvist tema vastu märku anda, poetab ta talle pähkleid pihku.
Kihnu rahvamaja juhataja Veera Leas kinnitab nagu teisedki tema kodusaarel, et pähklimängust “Liiad või paarid?” minnakse hoogu senini. Kavalam mees võib oma taskud pähkleist pungi koguda, kui ta õigesti arvab, kummas kinnises peos on paaris- või paaritu arv kodusaarelt korjatud pähkleid. Kui selles mängus valesti arvatakse, tuleb oma varudest ära anda nii palju, kui teisel on peos pähkleid.
Küünlapäeval viiakse männid toast välja, jõulupuu leiab oma otsa pliidi all või ahjus. Kevadel aga külvatakse saarel õlleotra ja jaanipäeval võetakse põrsas lauta, et järgmisteks jõuludeks taas kombekohaseid ettevalmistusi saaks teha.
Toomapäeva tuules külglainet trotsiva reisiparvlaeva Reet peal kõneleb põliskihnlasest meeskonnaliige Aivar Saare, et jõululaupäeval on laev rahvast täis. Kõik mandrikihnlased tulevad jõuludeks koju, suguvõsade kaupa – nii on kombeks.
–>Riina Kuru
riina.k@postimees.prn.ee