|
Kui vähegi võimalik, ärge täna seda veergu palun lugege. Järgnev lugu ei tee kedagi õnnelikumaks. Aga mina pean ta seest välja kirjutama. Seega.
Ega ma arvanudki, et minu mõtete vastukaaluks lahingusse sööstes hakkab endine ülemus analüüsima, kuidas ja miks just tema valitsemisajal järsult omaprogrammi vähendades ETV kogemuste ja potentsiaaliga liiderkanalist ohutuks sülekoeraks muudeti. Kellest aastaga sörkisid mööda nii Kanal 2 kui TV 3. Ja mitte kunagi ei saa me tõenäoliselt teada, kui palju ja kes erakanalitele ülikasumeid tootnud otsuste eest tänaseks dividende välja on võtnud. Unustatud aeg.
Kui keegi aga juhtub mäletama?
Kogenud meediainimene teab, millise relvaga suupruukijale läbi sõnavahu kõige kindlamalt ära panna. Muidugi, mis inimestele korda läheb?
Teise poole süüdistused
«Sina, Vahur, oleksid võinud loobuda nii sellest sissetulekust, mis oli kaks korda suurem kui telejuhil endal, kui ka sponsorsoodustustest, mis ei tulnudki ETV kassa kaudu.» (tsitaat Ilmar Raagi artiklist SL Õhtulehes 26.09.07)
Ja ongi nii, et sõlmides tööandjaga lepingu, saame paar aastat hiljem kuulda avalikke etteheiteid lepingu allkirjastanud teise poole käest?
No räägime siis rahast. ETV juhi avalik palk oli toona 33 000 krooni. Minu brutopalk jäi ikka mitu sammu allapoole. Ma ei tea ega tohikski rääkida kolleegidest, kuid minu leping võimaldas tõesti saada kaks korda aastas ka preemiat. Seda juhul, kui suudame hoida «Pealtnägija» Eesti vaadatuima saatena. Suuline kokkulepe sätestas lisaks, et väldiksin selle eest ka kõikvõimalike kassiristsete ja vorstipoeavamiste juhtimist. Sihukese värgiga teenivad kolleegid päris hästi, 5000 kr päevane, 10 000 õhtune üritus. Juhatuse esimees konfereeris nii ooperipäevi kui pankurite jõuluõhtut. So what?
Edukas programmivedur
Preemiapunkt ei tekkinud lepingusse minu initsiatiivil. Saate eelarve koostab produtsent talle antud võimaluste piires. Ja rohkem kui keegi oskab arvata, võlgneb ETV produtsent Piret Priisaare oskustele «Pealtnägija» püsimise nii anomaalselt eduka programmivedurina läbi kaheksa aasta. Pireti südameasi ja saavutus oli hoida saadet võimsana ja igal juhul just ETVs.
Sponsorsoodustused, mis ei tulnudki ETV kassa kaudu ja mille kohta eksdirektor kasutab Postimehes väljendit «räpane raha», on karm süüdistus. Miks ma kuulen seda esimest korda alles nüüd?
Mina telejuhina oleksin vähimagi kahtluse korral viinud läbi Süüdlase avaliku ja armutu autodafee ETV stuudiote ees fuajees. Kõigile hoiatuseks, täpselt nii nagu tegi Herkki Haldre Ivar Viglaga Eesti Raadios. Seda enam et kogu telemaja mäletas veel värskelt aega, kui «Aktuaalsesse kaamerasse» oli võimalik 3000 krooniga lugu osta.
Olen nõus kõigiga, kes arvavad, et selliste asjade üle ei peaks vaidlema lehes. Seda võiksid teha professionaalid mustade talaaride ees.
Me ei paranda ju ise endil hambaid?
|
Uudised
VE: Kersna, Vahur – teleajakirjanik
Vahur Kersna veerg: räägime minu rahast
19.10.2007 00:01Vahur Kersna
Kui vähegi võimalik, ärge täna seda veergu palun lugege. Järgnev lugu ei tee kedagi õnnelikumaks. Aga mina pean ta seest välja kirjutama. Seega.
Ega ma arvanudki, et minu mõtete vastukaaluks lahingusse sööstes hakkab endine ülemus analüüsima, kuidas ja miks just tema valitsemisajal järsult omaprogrammi vähendades ETV kogemuste ja potentsiaaliga liiderkanalist ohutuks sülekoeraks muudeti. Kellest aastaga sörkisid mööda nii Kanal 2 kui TV 3. Ja mitte kunagi ei saa me tõenäoliselt teada, kui palju ja kes erakanalitele ülikasumeid tootnud otsuste eest tänaseks dividende välja on võtnud. Unustatud aeg.
Kui keegi aga juhtub mäletama?
Kogenud meediainimene teab, millise relvaga suupruukijale läbi sõnavahu kõige kindlamalt ära panna. Muidugi, mis inimestele korda läheb?
Teise poole süüdistused
«Sina, Vahur, oleksid võinud loobuda nii sellest sissetulekust, mis oli kaks korda suurem kui telejuhil endal, kui ka sponsorsoodustustest, mis ei tulnudki ETV kassa kaudu.» (tsitaat Ilmar Raagi artiklist SL Õhtulehes 26.09.07)
Ja ongi nii, et sõlmides tööandjaga lepingu, saame paar aastat hiljem kuulda avalikke etteheiteid lepingu allkirjastanud teise poole käest?
No räägime siis rahast. ETV juhi avalik palk oli toona 33 000 krooni. Minu brutopalk jäi ikka mitu sammu allapoole. Ma ei tea ega tohikski rääkida kolleegidest, kuid minu leping võimaldas tõesti saada kaks korda aastas ka preemiat. Seda juhul, kui suudame hoida «Pealtnägija» Eesti vaadatuima saatena. Suuline kokkulepe sätestas lisaks, et väldiksin selle eest ka kõikvõimalike kassiristsete ja vorstipoeavamiste juhtimist. Sihukese värgiga teenivad kolleegid päris hästi, 5000 kr päevane, 10 000 õhtune üritus. Juhatuse esimees konfereeris nii ooperipäevi kui pankurite jõuluõhtut. So what?
Edukas programmivedur
Preemiapunkt ei tekkinud lepingusse minu initsiatiivil. Saate eelarve koostab produtsent talle antud võimaluste piires. Ja rohkem kui keegi oskab arvata, võlgneb ETV produtsent Piret Priisaare oskustele «Pealtnägija» püsimise nii anomaalselt eduka programmivedurina läbi kaheksa aasta. Pireti südameasi ja saavutus oli hoida saadet võimsana ja igal juhul just ETVs.
Sponsorsoodustused, mis ei tulnudki ETV kassa kaudu ja mille kohta eksdirektor kasutab Postimehes väljendit «räpane raha», on karm süüdistus. Miks ma kuulen seda esimest korda alles nüüd?
Mina telejuhina oleksin vähimagi kahtluse korral viinud läbi Süüdlase avaliku ja armutu autodafee ETV stuudiote ees fuajees. Kõigile hoiatuseks, täpselt nii nagu tegi Herkki Haldre Ivar Viglaga Eesti Raadios. Seda enam et kogu telemaja mäletas veel värskelt aega, kui «Aktuaalsesse kaamerasse» oli võimalik 3000 krooniga lugu osta.
Olen nõus kõigiga, kes arvavad, et selliste asjade üle ei peaks vaidlema lehes. Seda võiksid teha professionaalid mustade talaaride ees.
Me ei paranda ju ise endil hambaid?