Kaadrist väljas
Samal teemal Eesti Ekspressis:
Eesti armastatuim saatejuht kadus teleekraanilt ja “Pealtnägija” jätkumine on küsimärgi all. Ons Vahur Kersna (45) Rahvusringhäälingu juhtidega tülis või tõepoolest raskelt haige?
Mu esimene ja ainus kokkupuude Vahur Kersnaga leidis aset umbes nelja aasta eest, hilisõhtuselt tühjas Stockmanni kaubamajas. Igatahes oli leiunurk sel ajal veel teisel korrusel, just tagumise väljapääsu juures.
Hooletult üle teiste müügil olevate riiete visatud punane pintsak tundus äärmiselt huvitav leid, kuid miskipärast polnud sel küljes hinnasilti, ei sees ega väljas. Olin just otsustanud koos ihaldusväärse rõivaesemega minna müüjat otsima, kui kõrval seisev särgiväel mees malbel, kuid kuidagi tuttavalt poolsarkastilisel toonil märkis: “Vabandust, aga see on mu pintsak.”
Mida see tühine vahejuhtum ütleb, kui üldse? Kas punane pintsak võib kõnelda kandja mastaapsest egost ja tulisest iseloomust, mida mahe kõnemaneer ehk küll kaamerate ees varjab? On see märk Eestist, mis piisavalt väike (ja võib-olla ka väikesepalgaline) selleks, et ka teletähel tuleb hilisõhtusel tunnil kaubamaja allahindlusletti revideerida? Või võib-olla peaks siit järeldama hoopis maapoiss Vahur Kersna oskust alati säilitada sidet lihtrahva eluga – võime, mida on peetud tema populaarsuse tagatiseks? Kuid suuremate küsimuste esile kerkides pole enam tähtsust väikestel vastustel! “Mina tahaksin kõige rohkem teada, miks ta jonnib – et “Pealtnägijat” teha ei taha ja nii,” ütleb Vahur Kersna teemalistel mõttetalgutel üks kolleeg.
Veel nädala algul paistab see tõepoolest otsekui tähtsaim küsimus; veel paistab see tõepoolest otsekui jonn.
Telemaja “üksik hunt”, enam kui 20aastase staažiga Vahur Kersna, kes valitud kaheksa korda populaarseimaks saatejuhiks, on ju alati saanud peaaegu kõik, mis tahab. Tal on ametiautoks kuldne linnamaastur – ebatavaline ja ootamatu soodustus, millest paljud teised ETV vileda kingikoti ümber kogunenud võivad vaid unistada. Tema oskus raha küsida on palgaläbirääkimistel kurikuulus ning juhtkond on Kersnale ka teemavaliku osas andnud vabad käed. Viimasel ajal on Kersnale “Pealtnägija” kõrval meeldinud teha reisisaateid – ta on väisanud selliseid eksootilisi paiku nagu Vietnam, Kambodža, Mehhiko ja Sri Lanka. Ja korraga, juuli keskel, otsustab Vahur, et tahab jääda kaheks kuuks isapuhkusele.
Seadus näeb sellist võimalust ette. Seltskonnaajakirjade rõõmuks endast ligi poole noorema Liina Lepikuga kooselu alustanud Kersna perre on hiljuti tõepoolest sündinud laps, tänaseks üheaastane Kevin. ETV juhtkonnas krigistatakse siiski kõvasti hambaid, sest isapuhkuse nõue tähendab vajadust parimail hetkedel enam kui kolmesaja tuhandelise vaatajanumbrini jõudnud “Pealtnägija” algus edasi lükata. Lõpuks jõutakse kompromissile: Mihkel Kärmas teeb septembrikuus kaks “Pealtnägijat” üksi ning 3. oktoobrist on ka Kersna tagasi ekraanil.
Siis ründab saatus esimest korda. Augusti lõpus kukub Kesk-Aafrikas filmivõtetel viibinud Kersna Niilusesse ja nikastab õnnetult kaela. Kael on tunda andnud ka varem, kuid kui Kersna parvele tagasi saab, tundub, et midagi on tõeliselt lahti. Aafrika meedikud annavad esmaabi, Kersna tuuakse plaaniväliselt broneeritud lennupiletitega kiiresti varem koju.
Viga saanud kaela uurivad nüüd põhjalikumalt ka Eesti arstid ja trauma varjus ilmneb, et Kersna on haige, raskemini haige, kui keegi oleks kartnud. “Mina isiklikult loodan hingest, et need on väljamõeldud jutud,” ütleb Kersna ammune kolleeg Maire Radsin , lisades siiski: “Vahurit niipalju aastaid tundes ma usun väga, et temas jätkub visadust selle haiguse murdmiseks.”
Kersna oma tervisest rääkida ei taha. Ta keeldub sellest otsustavalt. Hääl on jätkuvalt mahe, ühel päeval küll veidi väsinud, kuid teisel jällegi reipam. “Ma ei kujuta ette, et Eestis oleks varem olnud sellist esikaante klaperjahti nagu minuga seoses – võib-olla Savisaarega seoses ehk. Mind on olnud ebaadekvaatselt liiga palju,” räägib ta. “Need asjad, mida ma tahaksin öelda, ei ole veel küpsed. Võibolla nad küpsevad paari kuuga.”
Ometi on teletööst tagasi tõmbunud Kersna üht-teist juba öelnud. Ta on kirjutanud Postimehes kaks arvamuslugu ETVs tehtavate vigade kohta (värskeim näide imehalva reitinguga saade “Revidendid”), milles sisalduv kibedus pani Rahvusringhäälingu juhtkonna õhku ahmima. “Aastate jooksul olen liiga palju näinud, kuidas säravad anded selles hallide seintega majas on lämbunud,” lausus Kersna näiteks. Ons ETV tõesti “prillidega poolloll paksuke”, küsis ta nädalapäevad varem.
Sellistes väljaütlemistes pole tegelikult midagi uut. Oma tööandja suhtes on Kersna olnud kartmatult kriitiline ka varem. “Kersna juurde käib see, et ta on aeg-ajalt ettearvamatu ja pole kõige diplomaatilisem. Armastatud inimesed saavad endale lubada asju, mida teised ei saa,” arvab “Pealtnägija” pikaajaline toimetaja Katrin Vaga. Kuid seekord ei neelata Kersna sappi vaikselt alla, sest kaart, mida Kersna alati käes on hoidnud – publikulemmik “Pealtnägija” lõpetamise võimalus –, on käest pandud või pudenenud. Otsekui vedrunukk karbist vupsab välja Ringhäälingunõukokku kuuluv Igor Gräzin, kelle spetsialiteet on öelda ETV staaride kohta asju, mida alalhoidlikumad Ringhäälingunõukogu liikmed öelda ei soovi. Kui märtsis teadustas Gräzin SL Õhtulehes, et Anu Välba ja Marko Reikop vajavad psühholoogi abi, siis nüüd on sihikul Kersna: “Ta on väga halb ajakirjanik… Tema plõksimine ETV kallal on lihtsalt tööõiguslikult ebaeetiline.”
Ka vaenlased pole Kersnale midagi uut. Aadellikud, et mitte öelda arrogantsed maneerid, tahtmatus ilmtingimata meeldida ja ennekõike tugev ego (“Ma olen olnud koosolekutel, kus seitse inimest ütlevad: “See on halb mõte!” – ja päeva lõpuks tehakse ikkagi nii, nagu Vahur tahab,” lausub Mihkel Kärmas) on staarile sünnitanud vastaseid nii eraelus kui töös. Vahendeid pole alati valitud: kui TOP-raadio 90. aastate algul makseraskustesse sattus, võttis raadiot toona peatoimetanud Kersna pantvangi – ja lõpuks endale – ettevõtte fonoteegi. Sama kümnendi lõpus vedas ta vägikaigast Sõnajalgadega, keeldudes maha müümast pisikest korterit aadressil Vana-Viru 15 asuvas majas, mida usu-, äri- ja lauluperekond soovis maha lõhkuda. Kõik teised elanikud oli kvartett juba välja suitsetanud, kuid Kersnat ei pannud lahkuma ei ussi- ega püssirohi, enne kui ta sai hüvituseks palju suurema elamispinna Kadriorus.
Säärased skandaalid kombinatsioonis “Kersna värvika eraeluga” (pealkiri 6. juuni SL Õhtulehest) on saatejuhti aastaid hoidnud siinse seltskonnapressi ja telepubliku huviorbiidis. Kersna nimi on kaubamärk, mida mõnel juhusel on kasutanud isegi Stockmanni kalaleti töötajad – “Väga head& ; ; ;nbs p;räimed, Kersna just ostis neid oma kassile!” Kuid alust ei pannud tähelennule sapised märkused ega armuafäärid, vaid t&oum
l;ö kaamerate ees. “Tema televaist on selline, et seda tagatiseks pannes võiks pangast laenu võtta,” kiidab kolleeg Mihkel Kärmas. “Ta võib ühe ja sama küsimusega 20–30minutilises intervjuus tulla tagasi neljal või viiel korral, ja nii kavalalt, et vastajale tundub, et nüüd vastab ta hoopis millelegi muule – ning lõpuks istub ikka selle konksu otsa, mille Vahur on välja pakkunud,” vaimustub Maire Radsin.
See poiss, kes 80. aastate keskel telemajja ilmus, ei olnud sugugi veel kange, kuri ja alati jonnakalt oma asja ajav “üksik hunt”. Noor Kersna oli vaikne, omapärase huumorimeelega, pigem kinnine ja sissepoole.
Kuulsaks tegi Kersna (nagu ka Ivar Vigla) “Noortestuudio pärastlõuna”, mis oli kultussaade 1986/1987 hooajal. Järgnesid “Kuniks elu” ja “Öine lend ei kuhugi”, rääkimata “Kohtumisest tundmatuga”, milles Kersna käsitles ajastutundlikult kõike, mis vähegi kuulus parapsühholoogia valda. Ka “Pealtnägija” üks läbi aegade populaarsemaid hitte on olnud Kersna saatelõik ühes Männiku korteris ringi lendavast poltergeist-kingast. Kersnal endalgi on teda lähemalt tundvate inimeste väitel “erilisi võimeid”. “Ta on ennast kurssi viinud punktmassaaži meetoditega ja kui pea valutab või on algav külmetus, siis see on küll mõjunud, kui ta kukla juures mõnda punkti muljub,” kirjeldab Katrin Vaga.
Kuid nüüd on Kersna ise haige ja tõeliselt suurele küsimusele, mis saab edasi, pole kellelgi vastust.
Loodame parimat ja hoiame pöialt. “Nagu vanad hiinlased ütlevad – it’s not over till it’s over,” armastab Kersna ise vahel öelda.
Mõnda staari argipäevast
- Sündinud 4. aprillil 1962.
- On aastaid tegelnud spordiga. Tunneb hästi kümnevõistleja Erki Noolt.
- On aastaid järginud dieeti, mis ei luba koos tarbida süsivesikuid ja valke. Tunneb hästi imeravitseja Heikki Krimmi.
- Elab Tallinna kesklinnas Telemaja lähedal.
Uudised
VE: Kersna, Vahur – teleajakirjanik
Kaadrist väljas
Eesti armastatuim saatejuht kadus teleekraanilt ja “Pealtnägija” jätkumine on küsimärgi all. Ons Vahur Kersna (45) Rahvusringhäälingu juhtidega tülis või tõepoolest raskelt haige?
Hooletult üle teiste müügil olevate riiete visatud punane pintsak tundus äärmiselt huvitav leid, kuid miskipärast polnud sel küljes hinnasilti, ei sees ega väljas. Olin just otsustanud koos ihaldusväärse rõivaesemega minna müüjat otsima, kui kõrval seisev särgiväel mees malbel, kuid kuidagi tuttavalt poolsarkastilisel toonil märkis: “Vabandust, aga see on mu pintsak.”
Mida see tühine vahejuhtum ütleb, kui üldse? Kas punane pintsak võib kõnelda kandja mastaapsest egost ja tulisest iseloomust, mida mahe kõnemaneer ehk küll kaamerate ees varjab? On see märk Eestist, mis piisavalt väike (ja võib-olla ka väikesepalgaline) selleks, et ka teletähel tuleb hilisõhtusel tunnil kaubamaja allahindlusletti revideerida? Või võib-olla peaks siit järeldama hoopis maapoiss Vahur Kersna oskust alati säilitada sidet lihtrahva eluga – võime, mida on peetud tema populaarsuse tagatiseks? Kuid suuremate küsimuste esile kerkides pole enam tähtsust väikestel vastustel! “Mina tahaksin kõige rohkem teada, miks ta jonnib – et “Pealtnägijat” teha ei taha ja nii,” ütleb Vahur Kersna teemalistel mõttetalgutel üks kolleeg.
Veel nädala algul paistab see tõepoolest otsekui tähtsaim küsimus; veel paistab see tõepoolest otsekui jonn.
Telemaja “üksik hunt”, enam kui 20aastase staažiga Vahur Kersna, kes valitud kaheksa korda populaarseimaks saatejuhiks, on ju alati saanud peaaegu kõik, mis tahab. Tal on ametiautoks kuldne linnamaastur – ebatavaline ja ootamatu soodustus, millest paljud teised ETV vileda kingikoti ümber kogunenud võivad vaid unistada. Tema oskus raha küsida on palgaläbirääkimistel kurikuulus ning juhtkond on Kersnale ka teemavaliku osas andnud vabad käed. Viimasel ajal on Kersnale “Pealtnägija” kõrval meeldinud teha reisisaateid – ta on väisanud selliseid eksootilisi paiku nagu Vietnam, Kambodža, Mehhiko ja Sri Lanka. Ja korraga, juuli keskel, otsustab Vahur, et tahab jääda kaheks kuuks isapuhkusele.
Seadus näeb sellist võimalust ette. Seltskonnaajakirjade rõõmuks endast ligi poole noorema Liina Lepikuga kooselu alustanud Kersna perre on hiljuti tõepoolest sündinud laps, tänaseks üheaastane Kevin. ETV juhtkonnas krigistatakse siiski kõvasti hambaid, sest isapuhkuse nõue tähendab vajadust parimail hetkedel enam kui kolmesaja tuhandelise vaatajanumbrini jõudnud “Pealtnägija” algus edasi lükata. Lõpuks jõutakse kompromissile: Mihkel Kärmas teeb septembrikuus kaks “Pealtnägijat” üksi ning 3. oktoobrist on ka Kersna tagasi ekraanil.
Siis ründab saatus esimest korda. Augusti lõpus kukub Kesk-Aafrikas filmivõtetel viibinud Kersna Niilusesse ja nikastab õnnetult kaela. Kael on tunda andnud ka varem, kuid kui Kersna parvele tagasi saab, tundub, et midagi on tõeliselt lahti. Aafrika meedikud annavad esmaabi, Kersna tuuakse plaaniväliselt broneeritud lennupiletitega kiiresti varem koju.
Viga saanud kaela uurivad nüüd põhjalikumalt ka Eesti arstid ja trauma varjus ilmneb, et Kersna on haige, raskemini haige, kui keegi oleks kartnud. “Mina isiklikult loodan hingest, et need on väljamõeldud jutud,” ütleb Kersna ammune kolleeg Maire Radsin , lisades siiski: “Vahurit niipalju aastaid tundes ma usun väga, et temas jätkub visadust selle haiguse murdmiseks.”
Kersna oma tervisest rääkida ei taha. Ta keeldub sellest otsustavalt. Hääl on jätkuvalt mahe, ühel päeval küll veidi väsinud, kuid teisel jällegi reipam. “Ma ei kujuta ette, et Eestis oleks varem olnud sellist esikaante klaperjahti nagu minuga seoses – võib-olla Savisaarega seoses ehk. Mind on olnud ebaadekvaatselt liiga palju,” räägib ta. “Need asjad, mida ma tahaksin öelda, ei ole veel küpsed. Võibolla nad küpsevad paari kuuga.”
Ometi on teletööst tagasi tõmbunud Kersna üht-teist juba öelnud. Ta on kirjutanud Postimehes kaks arvamuslugu ETVs tehtavate vigade kohta (värskeim näide imehalva reitinguga saade “Revidendid”), milles sisalduv kibedus pani Rahvusringhäälingu juhtkonna õhku ahmima. “Aastate jooksul olen liiga palju näinud, kuidas säravad anded selles hallide seintega majas on lämbunud,” lausus Kersna näiteks. Ons ETV tõesti “prillidega poolloll paksuke”, küsis ta nädalapäevad varem.
Sellistes väljaütlemistes pole tegelikult midagi uut. Oma tööandja suhtes on Kersna olnud kartmatult kriitiline ka varem. “Kersna juurde käib see, et ta on aeg-ajalt ettearvamatu ja pole kõige diplomaatilisem. Armastatud inimesed saavad endale lubada asju, mida teised ei saa,” arvab “Pealtnägija” pikaajaline toimetaja Katrin Vaga. Kuid seekord ei neelata Kersna sappi vaikselt alla, sest kaart, mida Kersna alati käes on hoidnud – publikulemmik “Pealtnägija” lõpetamise võimalus –, on käest pandud või pudenenud. Otsekui vedrunukk karbist vupsab välja Ringhäälingunõukokku kuuluv Igor Gräzin, kelle spetsialiteet on öelda ETV staaride kohta asju, mida alalhoidlikumad Ringhäälingunõukogu liikmed öelda ei soovi. Kui märtsis teadustas Gräzin SL Õhtulehes, et Anu Välba ja Marko Reikop vajavad psühholoogi abi, siis nüüd on sihikul Kersna: “Ta on väga halb ajakirjanik… Tema plõksimine ETV kallal on lihtsalt tööõiguslikult ebaeetiline.”
Ka vaenlased pole Kersnale midagi uut. Aadellikud, et mitte öelda arrogantsed maneerid, tahtmatus ilmtingimata meeldida ja ennekõike tugev ego (“Ma olen olnud koosolekutel, kus seitse inimest ütlevad: “See on halb mõte!” – ja päeva lõpuks tehakse ikkagi nii, nagu Vahur tahab,” lausub Mihkel Kärmas) on staarile sünnitanud vastaseid nii eraelus kui töös. Vahendeid pole alati valitud: kui TOP-raadio 90. aastate algul makseraskustesse sattus, võttis raadiot toona peatoimetanud Kersna pantvangi – ja lõpuks endale – ettevõtte fonoteegi. Sama kümnendi lõpus vedas ta vägikaigast Sõnajalgadega, keeldudes maha müümast pisikest korterit aadressil Vana-Viru 15 asuvas majas, mida usu-, äri- ja lauluperekond soovis maha lõhkuda. Kõik teised elanikud oli kvartett juba välja suitsetanud, kuid Kersnat ei pannud lahkuma ei ussi- ega püssirohi, enne kui ta sai hüvituseks palju suurema elamispinna Kadriorus.
Säärased skandaalid kombinatsioonis “Kersna värvika eraeluga” (pealkiri 6. juuni SL Õhtulehest) on saatejuhti aastaid hoidnud siinse seltskonnapressi ja telepubliku huviorbiidis. Kersna nimi on kaubamärk, mida mõnel juhusel on kasutanud isegi Stockmanni kalaleti töötajad – “Väga head& ; ; ;nbs p;räimed, Kersna just ostis neid oma kassile!” Kuid alust ei pannud tähelennule sapised märkused ega armuafäärid, vaid t&oum
l;ö kaamerate ees. “Tema televaist on selline, et seda tagatiseks pannes võiks pangast laenu võtta,” kiidab kolleeg Mihkel Kärmas. “Ta võib ühe ja sama küsimusega 20–30minutilises intervjuus tulla tagasi neljal või viiel korral, ja nii kavalalt, et vastajale tundub, et nüüd vastab ta hoopis millelegi muule – ning lõpuks istub ikka selle konksu otsa, mille Vahur on välja pakkunud,” vaimustub Maire Radsin.
See poiss, kes 80. aastate keskel telemajja ilmus, ei olnud sugugi veel kange, kuri ja alati jonnakalt oma asja ajav “üksik hunt”. Noor Kersna oli vaikne, omapärase huumorimeelega, pigem kinnine ja sissepoole.
Kuulsaks tegi Kersna (nagu ka Ivar Vigla) “Noortestuudio pärastlõuna”, mis oli kultussaade 1986/1987 hooajal. Järgnesid “Kuniks elu” ja “Öine lend ei kuhugi”, rääkimata “Kohtumisest tundmatuga”, milles Kersna käsitles ajastutundlikult kõike, mis vähegi kuulus parapsühholoogia valda. Ka “Pealtnägija” üks läbi aegade populaarsemaid hitte on olnud Kersna saatelõik ühes Männiku korteris ringi lendavast poltergeist-kingast. Kersnal endalgi on teda lähemalt tundvate inimeste väitel “erilisi võimeid”. “Ta on ennast kurssi viinud punktmassaaži meetoditega ja kui pea valutab või on algav külmetus, siis see on küll mõjunud, kui ta kukla juures mõnda punkti muljub,” kirjeldab Katrin Vaga.
Kuid nüüd on Kersna ise haige ja tõeliselt suurele küsimusele, mis saab edasi, pole kellelgi vastust.
Loodame parimat ja hoiame pöialt. “Nagu vanad hiinlased ütlevad – it’s not over till it’s over,” armastab Kersna ise vahel öelda.