Miks just teie, USAs elav vabakutseline piltnik, võitlete nii jõuliselt Estonia huku tegelike asjaolude väljaselgitamise eest?
Kas nüüd kõige jõulisemalt, kuid rahvusvahelise Estonia Protsessi Ühingu esimeheks valiti mind juba 2002. Soovime avalikkuse ette tuua Estonia huku põhjused.
Nii Eesti kui ka Rootsi valitsuse ning vastavate ametkondade jätkuv jäärapäisus tõe väljaselgitamisel annab laevahukuga tegelemiseks pidevalt põhjust.
Oleksite te ka siis sama aktiivne, kui teie endine abikaasa Urmas Alender poleks sel ööl laevas olnud?
On tõesti traagiline, et Urmas kuulus nende hulka, kes toodi tol ööl riikidevahelise relvaäri ja erinevate julgeolekuorganite vahel olnud intriigi ohvriks.
Kas ma oleksin sama aktiivne, kui mind poleks katastroof nii lähedalt tabanud? Võib-olla mitte… Mind ajab iiveldama, et rootslased kasutasid Estoniat «tehnika» veoks ja panid kaalule reisijate turvalisuse. On teada, et 1994. aasta 28. septembri hommikul pidi Rootsi teedeministeerium garanteerima eskordi Estonialt Arlandale.
On teil selle kinnituseks ka fakte?
Rootsi teedeamet oli hommikul sadamas. Kuuldes laeva hukkumisest, nad lahkusid. Sellest kirjutati ka Rootsi ajalehes. Seoses Rootsi tollitöötaja paljastusega relvaveost omab ka see episood suuremat tähtsust. Meile on teada kahe inimese nimed, kes selle kohta täpsemat infot teavad, kuid ma ei taha esialgu neid avaldada.
Paneb teid imestama Eesti ametnike ükskõiksus uue uurimise vastu?
Aastate jooksul valitsuses olnud ametnike meeleheitlik korrutamine, et uurimiskomisjon on töö lõpetanud, viitab vaid sellele, et ametkonnad on asjasse segatud.
Nüüd on nad sunnitud kolleegide tegusid varjama. Estonia katastroofi kui kuritöö üksikasju hoitakse kalevi all kuni tuleb jälle mõni tõsisemalt võetav infoleke.
Kuigi Eestil on vastavalt rahvusvahelistele mereseadustele täielik õigus ja kohustus seoses Eestit puudutanud mereõnnetusega initsiatiivi võtmiseks ja tähtsate otsuste tegemiseks, on millegipärast just Rootsi kõike kamandanud. Meie ametnikud on algusest peale kuulanud Rootsi valitsuse diktaati. Rootsi domineerimine algas kohe pärast katastroofi. Estonia uurimisega tegelev International Fact Group on avalikustanud dokumendi 1994. aasta 15. detsembrist, kus peaminister Andres Tarandile dikteeriti Rootsi saadiku Lars Grundbergi poolt, et laevavrakk tuleb merepõhja jätta ja hukkunute laipadega ei saa midagi ette võtta.
Praegu jääb mulje, et Estonia tõe selgitamine huvitab vaid Eesti ja Rootsi ajakirjandust?
Kui Eesti ajakirjandus tahaks tõesti Estonia kohta tõde välja selgitada, tuleks kindlasti tutvustada ro-ro-laevade ehitaja ja mereohutusinseneri Anders Björkmani uurimistööd Estonia huku kohta. Kahjuks pole ma siiani leidnud Eestis kirjastust, kes julgeks ta õigustatud kriitikat ametliku lõppraporti kohta avaldada.
Eesti on mereriik ja Björkmani analüüs Estonia katastroofi näite varal pakuks kindlasti suurt huvi. Hirschfeldi hiljutine raport tõestas muidugi väga kujukalt, kui sügavalt Rootsi valitsus soovib Estonia teemat lahata. Björkman nimetas uurimust «meistriteoseks»… Saime vaid teada, et kõik, mida kuulda tahtsime, jäi riiklikuks saladuseks. Täiesti absurdne ju, et sama seadus keelas ka Rootsi endisel õiguskantsleril Johan Hirschfeldil uurimise käigus välja tulnud teavet avalikustada.
Raske on siiski tõestada, et kapten Piht ja ta kaaslased on elus ning et nad viidi Stockholmist minema?
Rootsi ajakirjanik Sven Anér on jõudnud järjekindlusega väga kaugele. Muu hulgas sai ta juba paar aastat tagasi enda kätte väga huvitavad lennudokumendid, mis tõestavad, et Arlanda lennujaamast viidi 28. ja 29. septembril 1994 kahe eralennukiga minema vastavalt neli ja viis registreerimata reisijat. On ju vaja tingimata kindlaks teha, kes need inimesed olid.
Võib-olla rööviti lapsi? Selline teguviis viitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) põhikirja ehk nn Rooma statuudi ühele artiklile, mille järgi “inimeste sunnitud kadunuksjäämist” nimetatakse inimsusvastaseks kuriteoks.
Selles, et Avo Piht ja Lembit Leiger pääsesid eluga, on kapten Erich Moik rohkem kui 100% kindel. Mis aga Pihti ja tema saatusekaaslaste pääsemist kinnitab, on Aftonbladetis 1994. aasta 28. septembri toodud fakt, et helikopter Y-64 päästis koos Kenneth Svenssoniga tõepoolest juba varahommikul üheksa merehädalist ja viis nad Huddinge haiglasse.
Lõppraport jätab selle haigla aruandest välja, kuigi Huddingesse viidi peale üheksa eestlase teisigi. Haiglast teavet saada on seniajani absoluutselt võimatu.
Teie usute, et üheksa surnuks kuulutatud eestlast on elus?
Aga loomulikult! On tunnistaja kaitseprogramm, mille alusel antakse inimesele uus identiteet, töö- ja elukoht. Eesti valitsusel on ÜRO kehtestatud seaduste järgi kohustus teha omalt poolt kõik, et oma kodanike saatuse kohta selgitust tuua. Et lõpetada perekondade kannatused, kes siiani lähedasi koju ootavad.
Kapten Piht ja ta kaaslased on siis tunnistajate kaitseprogrammi all?
Ma täiesti usun seda.
Kas Estonial hukkunute omaksed pöörduvad tihti teie poole, et teid liigseis vandenõuteooriais manitseda või abi küsida?
Manitsenud ei ole mind keegi peale Yoko Alendri. Pole midagi parata, kui versioonid valitsuse omadega kokku põrkavad.
Usun, et paljud ametnikud, ka peaminister ja president, kes oma toolist kinni hoiavad ja korraldusi täidavad, soovivad südamest, et Estonia huku teema selgineks.
Miks kõik Estoniat puudutavad kohtuprotsessid on ummikus?
Siiani pole tõesti midagi märkimisväärset saavutatud. Nii laevale valed sõidupaberid andnud Bureau Veritase kui ka laevaehitaja Meyer Werfti advokaadid valisid taktikaks passiivsuse, kuni 1996. aastal alustatud protsess Estonia 10. aastapäeval nende jaoks Prantsuse seaduse kohaselt kenasti aegus.
Kuid enne seda alustas meid esindav advokaat Erik Schmill hukkunute lähedaste nõusolekul uut menetlust ja loota on, et kaks eelmainitut end 14. veebruaril siiski kohtusse veavad. Ka selles protsessis on suureks segajaks rootslaste käsi.
Juba 1996 väitsid nad, et diplomaatilisi kanaleid pidi tehakse kõik selleks, et omastele ei võimaldataks iseseisvat uurimist. Nii ka läks.
Milline on USA roll Estonia hukus?
On täiesti kindel, et ameeriklased ihaldasid endale nõukogude kosmosetehnika imesid. Kas osa neist ka Estonial oli, kui see hukkus, mina täpselt ei tea. Aga viis, kuidas valitsused pärast Estonia hukku käitusid ja kes sellesse segatud on, viitab üsna selgelt ka USA rollile.
On võimalik, et Estonial veeti eriti salajast lasti just 28. septembril, kui algas NATO mereväeõppus “Cooperative Venture 94”. Seal osalesid NATO maad ja 10 partnerriiki kopterite, laevade, lennukite ja sateliittehnikaga – ka Venemaa, Soome, Rootsi ja Baltimaad.
Õppuse eesmark oli otsingu- ja päästeoperatsioon. Mõistetamatu on vaid see, miks nad siis päästeoperatsioonil ei osalenud… Samas mitteametlike andmete järgi olevat vee all toimunud ajaloos veel vähe tuntud lahing. Hiljuti Floridas ühte FBI kõrget agenti külastades ütles viimane, et sõda pole veel lõppenud…
Kirjeldage oma teooriat, miks Estonia 28. septembril 1994 põhja läks?
Rahvusvahelised eksperdid on piisavalt tõestanud, et Estonia uppumise põhjustas mingi kahjustus allpool veepiiri, sauna juures. Samas kohas, kus tuukritele laeva sisemuses liivahunnik ette tuli. Mismoodi see kahjustus tekkis, ma ei tea ega spekuleeri.
Küll usun ma Björkmani teooriat, et vöörivisiir lõhati pärast laeva uppumist Rootsi mereväe poolt lahti, et ajada laevahukk selle osa kaela. Rootsi mereväes insenerina töötanud Björkman teatab, et pärast Estonia uppumist olid õiges hukukohas ainult Rootsi mereväe laevad, kusjuures ajakirjanduse ja omaste lollitamiseks pandi 1,5 km taha sinine poi.
Mida Björkmani uurimus tõestas?
Björkman on kirjutanud uurimistest ja analüüsidest kolm raamatut. Kuna ta on laevaehitusinsener, siis ta tõestab, et Estonia ei saanud uppuda nii kiiresti ainult seetõttu, et vesi sattus autotekile. Lõpparuanne ei maini sõnagi veest autotekil. Ta tõestab, et visiiri lagunemine on väljamõeldis.
Kuidas on teie oletused Estonia suhtes viimase 10,5 aastaga muutunud?
Mulle oli algusest selge, et Estonia ei saanud uppuda 0,5 tunniga, kui laine on nelja meetri kõrgune. Elasin siis Rootsis ja mul oli valitsuse vassimist valus kuulata. Teise maailmasõja ajal uppusid täpselt samamoodi torpeedotabamuse saanud laevad.
Üha enam näib, et Saksa ajakirjaniku Jutta Rabe film vastab tõele?
Tegelikult oli film mõeldud palju tõsisema ja asjalikumana. Kuid Juttal oli filmi finantseerimisega raskusi. Siis lendas ühel päeval peale Hollywoodi “päästemeeskond” Reuben ja Mimmi Lederiga. Mõlemad on Steven Spielbergi head sõbrad. Tean, et Reuben kirjutas sü?ee ringi, pani sisse labase dialoogi ja ropendused, mis õnneks lõppvariandist välja jäid…
Usun, et selle “päästemeeskonna” eesmärk oli filmi ebaõnnestumine, millest Jutta aru ei saanud. Nüüd seisab film näiteks USAs mingi firma ThinkFilm riiulil ja isegi nende infosekretär ei tea, et nad on selle ostnud.
Jutta tegeleb praegu Estonia huku uurimisega kirglikult edasi.
Miks rahvusvaheline uurimiskomisjon relvasaadetisi ei avastanud?
Aga neil ei palutud seda teha. Neil ei palutud isegi autotekki ja kaptenisilda uurida. Kahjuks ei saanud nad laine kõrgusegi määramisega hakkama, sest siiamaani palutakse meil uskuda, et laev uppus kümnemeetristes lainetes.
Kes keelas uurimiskomisjonil Estonia huku põhjust avastada?
Need, kes aruande tellisid, eesotsas Rootsi peaministri ja ta kabinetiga. Nii tookordne Rootsi informatsiooniminister Ines Uusman kui ka hiljem meie uurimiskomisjoni esimees Uno Laur väitsid, et nende eesmärk polnud süüdlaste leidmine. Neil kästi kirjutada tellimustöö, mille kohaselt uputas laeva purunenud visiir.
Teisi võimalusi ei uuritud – kuidas sattus vesi kõigepealt esimesele tekile? Ka ei pööratud tähelepanu sellele, mida sisaldas laevalast.
Tegelikult ei saa me laeva pinnale tõstmata kunagi teada, mis seal juhtus.
Ka laeva üles tõstmata on võimalik teha palju täiendavaid uurimisi. Vrakk lebab ju 60-80 meetri sügavuses. Kui oleks olnud tõsine huvi, oleks huku põhjus juba sama aasta novembris välja toodud.
Te tõesti välistate, et laeva hukutasid torm, suur kiirus ja konstruktsioonivead?
Ma tean veel kolme kaunist sõna: meri, tuul ja tähed. Iga peitmise puhul mõeldakse välja rahvale võimalikult lihtsalt arusaadav põhjendus. Täpselt nagu poplaulu sõnad – lihtne ja lööv, et kõik hästi meelde jääks.
Uudised
VE: Kaskel, Helje: Estonia visiir lõhati alles pärast laeva uppumist?
Estonia visiir lõhati alles pärast laeva uppumist?Urmo Soonvald, SLÕL, 5. veebruar 2005
Laulja Urmas Alenderi USAs elav eksabikaasa Helje Kaskel teab, et Estonia huku lõpparuande tellinud Rootsi valitsust õnnetuse süüdlaste väljaselgitamine ei huvitanud.
Kas nüüd kõige jõulisemalt, kuid rahvusvahelise Estonia Protsessi Ühingu esimeheks valiti mind juba 2002. Soovime avalikkuse ette tuua Estonia huku põhjused.
Nii Eesti kui ka Rootsi valitsuse ning vastavate ametkondade jätkuv jäärapäisus tõe väljaselgitamisel annab laevahukuga tegelemiseks pidevalt põhjust.
Oleksite te ka siis sama aktiivne, kui teie endine abikaasa Urmas Alender poleks sel ööl laevas olnud?
On tõesti traagiline, et Urmas kuulus nende hulka, kes toodi tol ööl riikidevahelise relvaäri ja erinevate julgeolekuorganite vahel olnud intriigi ohvriks.
Kas ma oleksin sama aktiivne, kui mind poleks katastroof nii lähedalt tabanud? Võib-olla mitte… Mind ajab iiveldama, et rootslased kasutasid Estoniat «tehnika» veoks ja panid kaalule reisijate turvalisuse. On teada, et 1994. aasta 28. septembri hommikul pidi Rootsi teedeministeerium garanteerima eskordi Estonialt Arlandale.
On teil selle kinnituseks ka fakte?
Rootsi teedeamet oli hommikul sadamas. Kuuldes laeva hukkumisest, nad lahkusid. Sellest kirjutati ka Rootsi ajalehes. Seoses Rootsi tollitöötaja paljastusega relvaveost omab ka see episood suuremat tähtsust. Meile on teada kahe inimese nimed, kes selle kohta täpsemat infot teavad, kuid ma ei taha esialgu neid avaldada.
Paneb teid imestama Eesti ametnike ükskõiksus uue uurimise vastu?
Aastate jooksul valitsuses olnud ametnike meeleheitlik korrutamine, et uurimiskomisjon on töö lõpetanud, viitab vaid sellele, et ametkonnad on asjasse segatud.
Nüüd on nad sunnitud kolleegide tegusid varjama. Estonia katastroofi kui kuritöö üksikasju hoitakse kalevi all kuni tuleb jälle mõni tõsisemalt võetav infoleke.
Kuigi Eestil on vastavalt rahvusvahelistele mereseadustele täielik õigus ja kohustus seoses Eestit puudutanud mereõnnetusega initsiatiivi võtmiseks ja tähtsate otsuste tegemiseks, on millegipärast just Rootsi kõike kamandanud. Meie ametnikud on algusest peale kuulanud Rootsi valitsuse diktaati. Rootsi domineerimine algas kohe pärast katastroofi. Estonia uurimisega tegelev International Fact Group on avalikustanud dokumendi 1994. aasta 15. detsembrist, kus peaminister Andres Tarandile dikteeriti Rootsi saadiku Lars Grundbergi poolt, et laevavrakk tuleb merepõhja jätta ja hukkunute laipadega ei saa midagi ette võtta.
Praegu jääb mulje, et Estonia tõe selgitamine huvitab vaid Eesti ja Rootsi ajakirjandust?
Kui Eesti ajakirjandus tahaks tõesti Estonia kohta tõde välja selgitada, tuleks kindlasti tutvustada ro-ro-laevade ehitaja ja mereohutusinseneri Anders Björkmani uurimistööd Estonia huku kohta. Kahjuks pole ma siiani leidnud Eestis kirjastust, kes julgeks ta õigustatud kriitikat ametliku lõppraporti kohta avaldada.
Eesti on mereriik ja Björkmani analüüs Estonia katastroofi näite varal pakuks kindlasti suurt huvi. Hirschfeldi hiljutine raport tõestas muidugi väga kujukalt, kui sügavalt Rootsi valitsus soovib Estonia teemat lahata. Björkman nimetas uurimust «meistriteoseks»… Saime vaid teada, et kõik, mida kuulda tahtsime, jäi riiklikuks saladuseks. Täiesti absurdne ju, et sama seadus keelas ka Rootsi endisel õiguskantsleril Johan Hirschfeldil uurimise käigus välja tulnud teavet avalikustada.
Raske on siiski tõestada, et kapten Piht ja ta kaaslased on elus ning et nad viidi Stockholmist minema?
Rootsi ajakirjanik Sven Anér on jõudnud järjekindlusega väga kaugele. Muu hulgas sai ta juba paar aastat tagasi enda kätte väga huvitavad lennudokumendid, mis tõestavad, et Arlanda lennujaamast viidi 28. ja 29. septembril 1994 kahe eralennukiga minema vastavalt neli ja viis registreerimata reisijat. On ju vaja tingimata kindlaks teha, kes need inimesed olid.
Võib-olla rööviti lapsi? Selline teguviis viitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) põhikirja ehk nn Rooma statuudi ühele artiklile, mille järgi “inimeste sunnitud kadunuksjäämist” nimetatakse inimsusvastaseks kuriteoks.
Selles, et Avo Piht ja Lembit Leiger pääsesid eluga, on kapten Erich Moik rohkem kui 100% kindel. Mis aga Pihti ja tema saatusekaaslaste pääsemist kinnitab, on Aftonbladetis 1994. aasta 28. septembri toodud fakt, et helikopter Y-64 päästis koos Kenneth Svenssoniga tõepoolest juba varahommikul üheksa merehädalist ja viis nad Huddinge haiglasse.
Lõppraport jätab selle haigla aruandest välja, kuigi Huddingesse viidi peale üheksa eestlase teisigi. Haiglast teavet saada on seniajani absoluutselt võimatu.
Teie usute, et üheksa surnuks kuulutatud eestlast on elus?
Aga loomulikult! On tunnistaja kaitseprogramm, mille alusel antakse inimesele uus identiteet, töö- ja elukoht. Eesti valitsusel on ÜRO kehtestatud seaduste järgi kohustus teha omalt poolt kõik, et oma kodanike saatuse kohta selgitust tuua. Et lõpetada perekondade kannatused, kes siiani lähedasi koju ootavad.
Kapten Piht ja ta kaaslased on siis tunnistajate kaitseprogrammi all?
Ma täiesti usun seda.
Kas Estonial hukkunute omaksed pöörduvad tihti teie poole, et teid liigseis vandenõuteooriais manitseda või abi küsida?
Manitsenud ei ole mind keegi peale Yoko Alendri. Pole midagi parata, kui versioonid valitsuse omadega kokku põrkavad.
Usun, et paljud ametnikud, ka peaminister ja president, kes oma toolist kinni hoiavad ja korraldusi täidavad, soovivad südamest, et Estonia huku teema selgineks.
Miks kõik Estoniat puudutavad kohtuprotsessid on ummikus?
Siiani pole tõesti midagi märkimisväärset saavutatud. Nii laevale valed sõidupaberid andnud Bureau Veritase kui ka laevaehitaja Meyer Werfti advokaadid valisid taktikaks passiivsuse, kuni 1996. aastal alustatud protsess Estonia 10. aastapäeval nende jaoks Prantsuse seaduse kohaselt kenasti aegus.
Kuid enne seda alustas meid esindav advokaat Erik Schmill hukkunute lähedaste nõusolekul uut menetlust ja loota on, et kaks eelmainitut end 14. veebruaril siiski kohtusse veavad. Ka selles protsessis on suureks segajaks rootslaste käsi.
Juba 1996 väitsid nad, et diplomaatilisi kanaleid pidi tehakse kõik selleks, et omastele ei võimaldataks iseseisvat uurimist. Nii ka läks.
Milline on USA roll Estonia hukus?
On täiesti kindel, et ameeriklased ihaldasid endale nõukogude kosmosetehnika imesid. Kas osa neist ka Estonial oli, kui see hukkus, mina täpselt ei tea. Aga viis, kuidas valitsused pärast Estonia hukku käitusid ja kes sellesse segatud on, viitab üsna selgelt ka USA rollile.
On võimalik, et Estonial veeti eriti salajast lasti just 28. septembril, kui algas NATO mereväeõppus “Cooperative Venture 94”. Seal osalesid NATO maad ja 10 partnerriiki kopterite, laevade, lennukite ja sateliittehnikaga – ka Venemaa, Soome, Rootsi ja Baltimaad.
Õppuse eesmark oli otsingu- ja päästeoperatsioon. Mõistetamatu on vaid see, miks nad siis päästeoperatsioonil ei osalenud… Samas mitteametlike andmete järgi olevat vee all toimunud ajaloos veel vähe tuntud lahing. Hiljuti Floridas ühte FBI kõrget agenti külastades ütles viimane, et sõda pole veel lõppenud…
Kirjeldage oma teooriat, miks Estonia 28. septembril 1994 põhja läks?
Rahvusvahelised eksperdid on piisavalt tõestanud, et Estonia uppumise põhjustas mingi kahjustus allpool veepiiri, sauna juures. Samas kohas, kus tuukritele laeva sisemuses liivahunnik ette tuli. Mismoodi see kahjustus tekkis, ma ei tea ega spekuleeri.
Küll usun ma Björkmani teooriat, et vöörivisiir lõhati pärast laeva uppumist Rootsi mereväe poolt lahti, et ajada laevahukk selle osa kaela. Rootsi mereväes insenerina töötanud Björkman teatab, et pärast Estonia uppumist olid õiges hukukohas ainult Rootsi mereväe laevad, kusjuures ajakirjanduse ja omaste lollitamiseks pandi 1,5 km taha sinine poi.
Mida Björkmani uurimus tõestas?
Björkman on kirjutanud uurimistest ja analüüsidest kolm raamatut. Kuna ta on laevaehitusinsener, siis ta tõestab, et Estonia ei saanud uppuda nii kiiresti ainult seetõttu, et vesi sattus autotekile. Lõpparuanne ei maini sõnagi veest autotekil. Ta tõestab, et visiiri lagunemine on väljamõeldis.
Kuidas on teie oletused Estonia suhtes viimase 10,5 aastaga muutunud?
Mulle oli algusest selge, et Estonia ei saanud uppuda 0,5 tunniga, kui laine on nelja meetri kõrgune. Elasin siis Rootsis ja mul oli valitsuse vassimist valus kuulata. Teise maailmasõja ajal uppusid täpselt samamoodi torpeedotabamuse saanud laevad.
Üha enam näib, et Saksa ajakirjaniku Jutta Rabe film vastab tõele?
Tegelikult oli film mõeldud palju tõsisema ja asjalikumana. Kuid Juttal oli filmi finantseerimisega raskusi. Siis lendas ühel päeval peale Hollywoodi “päästemeeskond” Reuben ja Mimmi Lederiga. Mõlemad on Steven Spielbergi head sõbrad. Tean, et Reuben kirjutas sü?ee ringi, pani sisse labase dialoogi ja ropendused, mis õnneks lõppvariandist välja jäid…
Usun, et selle “päästemeeskonna” eesmärk oli filmi ebaõnnestumine, millest Jutta aru ei saanud. Nüüd seisab film näiteks USAs mingi firma ThinkFilm riiulil ja isegi nende infosekretär ei tea, et nad on selle ostnud.
Jutta tegeleb praegu Estonia huku uurimisega kirglikult edasi.
Miks rahvusvaheline uurimiskomisjon relvasaadetisi ei avastanud?
Aga neil ei palutud seda teha. Neil ei palutud isegi autotekki ja kaptenisilda uurida. Kahjuks ei saanud nad laine kõrgusegi määramisega hakkama, sest siiamaani palutakse meil uskuda, et laev uppus kümnemeetristes lainetes.
Kes keelas uurimiskomisjonil Estonia huku põhjust avastada?
Need, kes aruande tellisid, eesotsas Rootsi peaministri ja ta kabinetiga. Nii tookordne Rootsi informatsiooniminister Ines Uusman kui ka hiljem meie uurimiskomisjoni esimees Uno Laur väitsid, et nende eesmärk polnud süüdlaste leidmine. Neil kästi kirjutada tellimustöö, mille kohaselt uputas laeva purunenud visiir.
Teisi võimalusi ei uuritud – kuidas sattus vesi kõigepealt esimesele tekile? Ka ei pööratud tähelepanu sellele, mida sisaldas laevalast.
Tegelikult ei saa me laeva pinnale tõstmata kunagi teada, mis seal juhtus.
Ka laeva üles tõstmata on võimalik teha palju täiendavaid uurimisi. Vrakk lebab ju 60-80 meetri sügavuses. Kui oleks olnud tõsine huvi, oleks huku põhjus juba sama aasta novembris välja toodud.
Te tõesti välistate, et laeva hukutasid torm, suur kiirus ja konstruktsioonivead?
Ma tean veel kolme kaunist sõna: meri, tuul ja tähed. Iga peitmise puhul mõeldakse välja rahvale võimalikult lihtsalt arusaadav põhjendus. Täpselt nagu poplaulu sõnad – lihtne ja lööv, et kõik hästi meelde jääks.