Richards kontrollis oma Kagu-Austraalias Morwellis asuvates maavaldustes pühapäeva hommikul tormikahjustusi, kui 200 meetri kaugusel majast talle puuoks pähe kukkus.
Känguru Lulu «haukus kui koer» nii kaua, et kohale tuli Richardsi abikaasa. Lulu istus meelemärkuseta peremehe kõrval, kaitstes teda ülakehaga, ning kiunus.
«Ta püüdis kõigiti meie tähelepanu endale tõmmata. Varem pole ta selliselt käitunud,» rääkis Richardsi tütar Celestine.
Perekond adopteeris Lulu kümne aasta eest, kui kängurupoja ema auto alla jäi. Richardsid toitsid hukkunud ema kõhukotist leitud tillukest kängurupoega pudelist.
«Lulu ja isa on väga lähedased. Lulu järgneb isale kõikjale,» lisas Celestine.
Austraalia loomakaitsjad on teinud ettepaneku Lulud premeerida.
SL Õhtuleht, esmaspäev. 22. september 2003
Tsirkuseartistid olid nii Arkadi Georginjani isa Nikolai Bariginjan kui ka vanaisa Stepan Isaakjan. «Vene Föderatsiooni ja Nõukogude Liidu rahvakunstnikud,» täpsustab Arkadi uhkusega. Kokku, arvutab Arkadi kiiresti, teeb see 80 aastat. Tema ise võib neist enda arvele kirjutada 23.
Vägisi trikki tegema ei sunni
Arkadi on loomi taltsutanud eluaeg. Õigemini pärast seda, kui mootorratta võidusõidu sinnapaika jättis. «Alustasin tiigritega, aga hiljem otsustasin eksootika kasuks.»
Tema kahtlemata kõige eksootilisemateks loomadeks on kaks känguru, kelle Arkadi muretses Hollandi kaudu Austraaliast. «Nad on haruldased loomad, isegi seda on ju nende puhul huvitav vaadata, kuidas nad jalgu või käsi (just nimelt nii Arkadi looma jäsemeid nimetab – toim.) tõstavad. Üks neist, hiidkänguru, harrastab kängurupoksi, teine tegeleb tõkkejooksuga.»
Mõlemad kängurud olid päris väikesed, kui Arkadi nad oma hoole alla võttis. «Ma ei taha nendega päris raskeid trikke teha, mulle ei meeldi loomi tagant sundida. Mida nad teha tahavad, seda ma nendega ka teen,» kinnitab artist. «Kui näiteks kaamel ei soovi balletti tantsida, siis ma teda selleks ei sunni,» toob ta näite.
Arkadi meelest pole kängurud paraku kuigi intelligentsed loomad. «Neil on ju väike pea, järelikult on ka väike aju,» arvab ta. «Treenida on neid ääretult raske. Näiteks poksimist, mis tegelikult on känguru jaoks lihtne, harjutasime enne kaks aastat. Tõkkejooksu selgeksõppimine võttis aega pool aastat. Peab kasutama kavalust – rohkem jagama neile hellust ja õrnust.» Ta lisab, et tõkkejooksu oli ta sunnitud ka ise kaasa tegema, näitamaks kängurule, mida temalt oodatakse. «Õpetad teda nagu last!»
«Isegi kui hiidkänguru hakkab poksima, ei saa me seda üle kolme minuti teha, sest siis võib ta mind tagajalgadega hakata tükkideks rebima.» Arkadi näitab oma kehale: kõhul on neli suurt armi, huuli on õmmeldud viieteistkümnel korral, sooltes on hematoom. «Vaatajale tundub show ajal, et me lööme teda, aga tegelikult ei löö. Sest vastasel juhul võib toimuda midagi sellist nagu üleeile – haaras mu kaelast ja nii-öelda lukustas selle, samal ajal aga asus jalgadega kõhtu tükkideks kraapima.» Heade tulemuste eest poksiareenil ristis Arkadi 10aastase isase hiidkänguru Mike Tysoniks.
Nii hiid- kui ka tema kaaslasel, 4aastasel isakängurul on väga hea isu. Kurgust lähevad alla kõikvõimalikud juur- ja puuviljad ning pealekrõmpsutatud hein. «Puuviljad on siiski nende lemmikud,» ütleb Arkadi.
Pidevalt ühest kohast teise rändamisega on loomad harjunud. Kaugeim punkt on seni Taiwan. Lennureisi lõppedes olid neljajalgsed paar tundi šokis, kuid harjusid siis uue ümbruskonnaga.
Loomad võivad vahel käituda ettearvamatult. Seepärast ei tahaks kuidagi uskuda, et näiteks Arkadi numbrisse kaamelitega on sisse kirjutatud, et üks neist neli-viis korda talle näkku sülitab. Etendusel, mida SL Õhtuleht vaatamas käis, aga just nii juhtus.
Arkadi räägib, et üks teine kaamel üritas lömastada tema kaela, ise samal ajal jalgadega pekstes. «Aga et mul päris hirm oma elu pärast oleks hakanud – sellist asja pole juhtunud.» Šveitsis etendusi andes väsis üks ahv nii, et trikkide tegemise asemel ronis hoopis basseini ujuma ja kui välja tuli, keeras end rahumeeli päikese kätte pikutama.
Tsirkusedünastia võib otsa saada
Arkadi kahetseb, et kahjuks on praegu mööda riiki tuuril oleva Eesti esimese tsirkuse manee? liialt väike – kõiki numbreid ta seal esitleda ei saagi. Seetõttu ei astu lavale ka tema abikaasa Svetlana, kes hoolitseb Eesti etendustel rekvisiitide eest ja assisteerib.
Artist muretseb, et kolm põlve kestnud tsirkusedünastia võib temaga lõppeda. Sest 17aastane poeg õpib Moskva Ülikooli ajalooteaduskonnas, 16aastast tütart huvitab moekunst. «Ainult Jumal teab, mis saab. Ise kardan seda küll.»
Eestisse saabusid Georginjanid Mongooliast, siit sõidavad edasi läbi Venemaa Türki.
Lauri Viikna ostis tsirkuse
Eesti esimese tsirkuse omanik Lauri Viikna on rahul, kui teda nimetada Eesti Karabas Barabasiks. «Olen sellest kaheksa aastat unistanud,» õhkab ta. «Kaks aastat tagasi ostsin tivoli, nüüd tsirkuse.»
Viikna sõnul pole tal plaanis ehitada statsionaarset tsirkusehoonet. «Sest see – nagu Riias – ei toimi. Milleks? See pole seal ju tsirkus! Kultuurimajades tsirkuse tegemine on jama,» ütleb ta veendunult. «Programm peab vahetuma, asi arenema. See, et liigub ühest kohast teise ja kõik lõhnab loomade järele – just see ongi tsirkus. Nagu Eestis. Ma võin minna ja teha seda Hispaanias, Soomes – kus tahes!»
Esinemisi Hispaaniasse, Saksamaale ja Soome on Viiknale juba pakutud. Venemaale ta aga minna ei kavatse: «Ma kardan sealset maffiavärki. Tulevad ja võtavad sul veel kõik käest ära… Mujale lähen aga siis, kui end kindlana tunnen.»
Viikna kavatseb Eestis korraldada aastas vähemalt kaks tsirkusetuuri. «Tahan näidata tsirkust, mis on Eesti lipu all, mida eesti mehed teevad eestlaste maitsele. Praegune programm – nagu mulle on öeldud – on parim, mida seni tsirkusetuuridel nähtud. Ja see on minu tehtud. Olen kõik – kunstiline juht, direktor ja mis kõik veel.» Tsirkusetelgi areeni ääres asuvate loo?idele on kuldselt kirjutatud monogramm: LV.
Telk, kuhu mahub kuni 1200 vaatajat, on Itaalia päritolu, kuid ostetud Poolast. «Kallis oli,» keeldub Viikna maksumust avaldamast.
VE: känguru
Omanikku kiindunud känguru päästis oma peremehe 23.09.2003 13:54PM Online
Ühesilmalisest kängurust sai Austraalias kangelane, sest ta päästis oma peremehe Len Richardsi, kui viimane meelemärkuseta ja pähe kukkunud puuoksast vigastatuna maas lamas, vahendab Postimees Online Helsingin Sanomat.
Richards kontrollis oma Kagu-Austraalias Morwellis asuvates maavaldustes pühapäeva hommikul tormikahjustusi, kui 200 meetri kaugusel majast talle puuoks pähe kukkus.
Känguru Lulu «haukus kui koer» nii kaua, et kohale tuli Richardsi abikaasa. Lulu istus meelemärkuseta peremehe kõrval, kaitstes teda ülakehaga, ning kiunus.
«Ta püüdis kõigiti meie tähelepanu endale tõmmata. Varem pole ta selliselt käitunud,» rääkis Richardsi tütar Celestine.
Perekond adopteeris Lulu kümne aasta eest, kui kängurupoja ema auto alla jäi. Richardsid toitsid hukkunud ema kõhukotist leitud tillukest kängurupoega pudelist.
«Lulu ja isa on väga lähedased. Lulu järgneb isale kõikjale,» lisas Celestine.
Austraalia loomakaitsjad on teinud ettepaneku Lulud premeerida.
«Kängurul on ju väike pea, järelikult on ka aju väike.»
SL Õhtuleht, esmaspäev. 22. september 2003
MEES KÄNGURU VASTU: Kängurupoksi numbris «võitleb» hiidkänguru Mike Tyson inimvastasega, kohtuniku valges särgis valvab võitluse käigu järele Arkadi Georginjan. Tema eestvõttel tulevad hiljem lavale ka sebra, kaamelid, tõkkejooksukänguru, ahvid ja püütonid.
Tänasest Eesti-tuurile siirduvas Eesti esimeses päris oma tsirkuses külalisena esineva loomataltsutaja Arkadi Georginjani meelest pole tema ühed hoolealused – kaks känguru – eriti intelligentsed loomad. Kuigi alluvad õpetusele raskesti, saavad nad poksimise ja tõkkejooksuga väga hästi ja naljakalt hakkama.
Verni Leivak
Vägisi trikki tegema ei sunni
Arkadi on loomi taltsutanud eluaeg. Õigemini pärast seda, kui mootorratta võidusõidu sinnapaika jättis. «Alustasin tiigritega, aga hiljem otsustasin eksootika kasuks.»
Tema kahtlemata kõige eksootilisemateks loomadeks on kaks känguru, kelle Arkadi muretses Hollandi kaudu Austraaliast. «Nad on haruldased loomad, isegi seda on ju nende puhul huvitav vaadata, kuidas nad jalgu või käsi (just nimelt nii Arkadi looma jäsemeid nimetab – toim.) tõstavad. Üks neist, hiidkänguru, harrastab kängurupoksi, teine tegeleb tõkkejooksuga.»
Mõlemad kängurud olid päris väikesed, kui Arkadi nad oma hoole alla võttis. «Ma ei taha nendega päris raskeid trikke teha, mulle ei meeldi loomi tagant sundida. Mida nad teha tahavad, seda ma nendega ka teen,» kinnitab artist. «Kui näiteks kaamel ei soovi balletti tantsida, siis ma teda selleks ei sunni,» toob ta näite.
Arkadi meelest pole kängurud paraku kuigi intelligentsed loomad. «Neil on ju väike pea, järelikult on ka väike aju,» arvab ta. «Treenida on neid ääretult raske. Näiteks poksimist, mis tegelikult on känguru jaoks lihtne, harjutasime enne kaks aastat. Tõkkejooksu selgeksõppimine võttis aega pool aastat. Peab kasutama kavalust – rohkem jagama neile hellust ja õrnust.» Ta lisab, et tõkkejooksu oli ta sunnitud ka ise kaasa tegema, näitamaks kängurule, mida temalt oodatakse. «Õpetad teda nagu last!»
«Isegi kui hiidkänguru hakkab poksima, ei saa me seda üle kolme minuti teha, sest siis võib ta mind tagajalgadega hakata tükkideks rebima.» Arkadi näitab oma kehale: kõhul on neli suurt armi, huuli on õmmeldud viieteistkümnel korral, sooltes on hematoom. «Vaatajale tundub show ajal, et me lööme teda, aga tegelikult ei löö. Sest vastasel juhul võib toimuda midagi sellist nagu üleeile – haaras mu kaelast ja nii-öelda lukustas selle, samal ajal aga asus jalgadega kõhtu tükkideks kraapima.» Heade tulemuste eest poksiareenil ristis Arkadi 10aastase isase hiidkänguru Mike Tysoniks.
Nii hiid- kui ka tema kaaslasel, 4aastasel isakängurul on väga hea isu. Kurgust lähevad alla kõikvõimalikud juur- ja puuviljad ning pealekrõmpsutatud hein. «Puuviljad on siiski nende lemmikud,» ütleb Arkadi.
Pidevalt ühest kohast teise rändamisega on loomad harjunud. Kaugeim punkt on seni Taiwan. Lennureisi lõppedes olid neljajalgsed paar tundi šokis, kuid harjusid siis uue ümbruskonnaga.
Loomad võivad vahel käituda ettearvamatult. Seepärast ei tahaks kuidagi uskuda, et näiteks Arkadi numbrisse kaamelitega on sisse kirjutatud, et üks neist neli-viis korda talle näkku sülitab. Etendusel, mida SL Õhtuleht vaatamas käis, aga just nii juhtus.
Arkadi räägib, et üks teine kaamel üritas lömastada tema kaela, ise samal ajal jalgadega pekstes. «Aga et mul päris hirm oma elu pärast oleks hakanud – sellist asja pole juhtunud.» Šveitsis etendusi andes väsis üks ahv nii, et trikkide tegemise asemel ronis hoopis basseini ujuma ja kui välja tuli, keeras end rahumeeli päikese kätte pikutama.
Tsirkusedünastia võib otsa saada
Arkadi kahetseb, et kahjuks on praegu mööda riiki tuuril oleva Eesti esimese tsirkuse manee? liialt väike – kõiki numbreid ta seal esitleda ei saagi. Seetõttu ei astu lavale ka tema abikaasa Svetlana, kes hoolitseb Eesti etendustel rekvisiitide eest ja assisteerib.
Artist muretseb, et kolm põlve kestnud tsirkusedünastia võib temaga lõppeda. Sest 17aastane poeg õpib Moskva Ülikooli ajalooteaduskonnas, 16aastast tütart huvitab moekunst. «Ainult Jumal teab, mis saab. Ise kardan seda küll.»
Eestisse saabusid Georginjanid Mongooliast, siit sõidavad edasi läbi Venemaa Türki.
Lauri Viikna ostis tsirkuse
Eesti esimese tsirkuse omanik Lauri Viikna on rahul, kui teda nimetada Eesti Karabas Barabasiks. «Olen sellest kaheksa aastat unistanud,» õhkab ta. «Kaks aastat tagasi ostsin tivoli, nüüd tsirkuse.»
Viikna sõnul pole tal plaanis ehitada statsionaarset tsirkusehoonet. «Sest see – nagu Riias – ei toimi. Milleks? See pole seal ju tsirkus! Kultuurimajades tsirkuse tegemine on jama,» ütleb ta veendunult. «Programm peab vahetuma, asi arenema. See, et liigub ühest kohast teise ja kõik lõhnab loomade järele – just see ongi tsirkus. Nagu Eestis. Ma võin minna ja teha seda Hispaanias, Soomes – kus tahes!»
Esinemisi Hispaaniasse, Saksamaale ja Soome on Viiknale juba pakutud. Venemaale ta aga minna ei kavatse: «Ma kardan sealset maffiavärki. Tulevad ja võtavad sul veel kõik käest ära… Mujale lähen aga siis, kui end kindlana tunnen.»
Viikna kavatseb Eestis korraldada aastas vähemalt kaks tsirkusetuuri. «Tahan näidata tsirkust, mis on Eesti lipu all, mida eesti mehed teevad eestlaste maitsele. Praegune programm – nagu mulle on öeldud – on parim, mida seni tsirkusetuuridel nähtud. Ja see on minu tehtud. Olen kõik – kunstiline juht, direktor ja mis kõik veel.» Tsirkusetelgi areeni ääres asuvate loo?idele on kuldselt kirjutatud monogramm: LV.
Telk, kuhu mahub kuni 1200 vaatajat, on Itaalia päritolu, kuid ostetud Poolast. «Kallis oli,» keeldub Viikna maksumust avaldamast.