 “Nõukogudeaegsete korterite plaanilahendus on suuresti parem – inimlikum ja professionaalsem, kui kinnisvaraturule paisatavad uuselamute väikekorterid,” väidab professor Mart Kalm, kelle sõnul on nõukogude arhitektuuripärand muutunud Eestis populaarseks.
Kust te seda võtate, et nõukogude arhitektuur on popp?
Ma näen, kuidas juba mitu aastat on Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse üliõpilaste seas kõige populaarsemad need teemad, mis käsitlevad nõukogude aega. Ka Tallinna alternatiivses giidis, mis kahe noore kunstiteadlase koostatud ning Kultuurkapitali mitme preemiaga auhinnatud, näidatakse traditsioonilise nodi asemel, mille abil Tallinna müüakse – raekoda ja vanalinna tornid ja altarid ja kantslid – hoopis äärealasid ja vahealasid, Koplit ning nõukogude ajal ehitatud paneelikaid. Absoluutselt teine linna suhe.
Sellele suhtele on eelnenud aga tunduvalt kauem kestnud ajajärk, kus nõukogude arhitektuur ei kõlvanud kassi saba allagi.
Siiamaani enamik inimesi ei armasta nõukogudeaegset arhitektuuri. Oma koduks tahetakse hoopis pliiatsiteks treitud palkidest maja. Mina jälestan neid. Kunstiteadlased otsivad midagi muud, midagi alternatiivset, kui seda on rahvalik maitse ja väikekodanlik ideaal. Samas ma saan rahvaliku maitse vihast nõukogude ehituspärandi vastu aru – ta on madala ehituskvaliteediga. Kõik need katkiminevad torud ja see mustus ning räpasus üldkasutataval pinnal – see peletab inimese tõesti nõukogude arhitektuurist eemale.
On ta siis hukkumisele määratud?
Ei, teda on füüsiliselt palju ja tema betoon on tugev ning kestab kaua. Pealegi on üks osa sellest vihast nõukogude ehituspärandi vastu ümber saanud. Kui 1990. aastatel leiti, et tuleb ehitada lahmakaid villasid mere äärde, sest nõukogude võim olevat ahistanud inimesed mõttetult kitsukesse keskkonda, kus üldse elada ei saa, siis nüüd on majanduslik reaalsus kohale jõudnud: iga ruutmeeter maksab – elektriarved, küttearved. Massiliselt ehitatakse korterelamuid, mille planeering on väga sarnane nõukogudeaegsetega. Tallinna korteriturul domineerivad praegu kahetoalised korterid – täpselt nagu nõukogude ajal ehitatud elamufondis. Kusjuures ma julgen väita, et nõukogudeaegsete korterite plaanilahendus on suuresti parem – inimlikum ja professionaalsem, kui kinnisvaraturule paisatavad uuselamute väikekorterid. Nõukogude korterid olid igasuguste normide kadalipu läbinud, aga normide kehtestamise eesmärk ongi tagada inimestele piiratud oludes võimalikult head tingimused. Tallinna uutes majades näeme kehva planeeringut, sest neid norme ju enam suurt pole. Seal on nii palju lõtva – arhitekti haltuurat, mis nõukogudeaegsetes oludes oli välistatud.
Kas teie nõukogude aja arhitektuuri lembuse põhjuseks võib olla see, et te kasvasite üles stalinistlikus korterelamus?
Ei, põhjus on selles, et mind on alati huvitanud lihtsate inimeste elu igapäevasus ning lapsest saadik on mulle meeldinud vaadata majade põhiplaane. Nõukogude ajal oli raamatute valik väike ning kõik, mis ilmusid, osteti ära. Minu ema ja isa ei kavatsenud endale iialgi ehitada individuaalelamut – isa oli sõjas kaotanud pooled näpud ning töötas hoopis toimetajana, mitte mingit ehitamiskirge neil ei olnud, ometigi oli koju ostetud “Individuaalehitaja käsiraamat”. Seal olid näidisprojektid ning ma kirjutasin algklassilapsena tubade põhiplaani “issi tuba”, “emme tuba”, “õe tuba”, “minu tuba” – ma kogu aeg jagasin neid ning minu meelest oli tore ette kujutada, kuidas meie pere ühes või teises individuaalelamu näidislahenduses hakkama saaks. Matemaatikavihikute tagumistele lehtedele projekteerisin ma aga ise maju ja tegin põhiplaane.
Paar aastat tagasi kinnitasite ühes intervjuus, et te ei taha endale individuaalelamut. On teie seisukoht samaks jäänud? Või on maja projektki juba valmis?
Ma vist jään sellele seisukohale kindlaks. Kusagil Tiskres ma tõesti ei tahaks elada. Ma olen terve elu elanud kesklinnas ja käinud jalgsi nii koolis kui tööl. Viisteist minutit jalutamist ja ma olen kohal – mulle see meeldib. Draamateatrisse etendusele minnes võin ma alles kolmveerand seitse kodunt väljuda. Kui ma peaks mõtlema selle peale, et mõnikord pärast üritust läheb veini võtmiseks ning kuidas ma siis 40 kilomeetrit linnast välja koju saan – mind see üldse ei tõmba. Alati on hea koju jalutada.
Kui teie väliskülalistel juhtub Eestis ringivaatamiseks olema palju aega – kas te viiksite nad näiteks jalutama Sillamäele?
Aga muidugi! Kevadel me korraldasime Tallinnas tohutult suure ja uhke rahvusvahelise konverentsi “Võistlevad õnned”, mis tõi kokku maailmanimega arhitektuuriteadlasi idast ja läänest, uurimaks külma sõja aegset elukeskkonda. Konverentsile järgnes klassikaline tuur, kus me pakkusime külalistele võimalust tutvuda Rakvere ja Sillamäega. Alguses mõtlesime otse Sillamäele sõita – see on nii huvitav eksootika Eestis näidata –, aga siis saime aru, et Sillamäe üksinda ei töötaks: meil on vaja näidata enne Rakveret kui tavalist Eesti linna.
Vastasel juhul oldaks lääne arhitektuurigurmaanide seas praegu arvamusel, et terve Eestimaa näeb pealinnast kaugemal välja selline nagu Sillamäe…
Just. Sillamäe linn on kohutavalt ilus ja linnaehituslikult tohutult efektne, asetsedes panga ülemisel platool, kust suunduvad trepid mere poole – see on nagu siht, helge kommunismi tuleviku kujund linnaehituses. Harva on linnaehituses sellist kujundit, aga Sillamäel on ta tõepoolest olemas.
Lisaks kahele kardinaalselt erisugusele linnaruumile kogesime kahte täiesti erisugust organisatsioonikultuuri, mis samas seda ruumi täiendas. Sillamäe andis endast parima. Meie tarvis oli kaetud laud volikogu saalis, kus seisid teeninduskooli õpilastest kelnerid, mustades vestides ja valgetes kikilipsudes, valged rätid üle käe, ning salvrätid ja klaasid olid lauale pandud mitte tavaliselt, vaid kujunditena. Kõik arvasid, et nendes klaasides on mahl, aga otse loomulikult oli see vana hea kombe kohaselt mahl viinaga pooleks – mille peale need lääneeurooplased said ðoki. Nad poleks eluski uskunud, et volikogu saalis ootab neid ees viin mahlaga pooleks.
Rakvere linnavalitsus oli meie tarvis tõstnud muuseumiaias puu alla väikese lauakese küpsiste, veinide ja veega.
Sillamäe on tegelikult tüüpprojektide järgi ehitatud. Võib ju arvata, et Venemaa on selliseid linnasid täis, mida meie siin nii unikaalseks peame…
Täis ei ole, aga neid on seal kohe kindlasti mitu. Kuid Sillamäega oli lugu teine – ta ehitati erilimiitide alusel kohutava kiirusega aatomipommi paanikas.
Tavalised Venemaa väikelinnad ei ole nii kompaktsed ansamblid. Kuid Sillamäe oli suletud linn ja jäi selleks nõukogude võimu lõpuni – see tagas, et teda ära ei solgitud ning et seal olid vahendid linna korras hoida. Alles Eesti Vabariigi tulekuga jäeti alleedel puud pügamata, nüüd on nad koledaks kasvanud ja varjavad arhitektuur ära – pool linna pidulikkusest on kaotsi läinud.
Nõukogude ajal ei tohtinud Sillamäed pildistada, kuid salaja tehti seda ikkagi ning linna muuseumis me neid väikeseid udupilte ka nägime. Teate, itaallased ja prantslased olid sillas, kui nägid fotodel, et doska patðota juurest – see on Eestis ainuke allesolev ning seetõttu minu meelest rariteetne ja väärtuslik –, et selle doska patðota juurest allasuunduvate treppide vahel olid vanasti veel kasvuhooned palmidega. Kommunism oli tõesti saabunud ning see võrdus paradiisiga, kui juba sellises kliimas palmid kasvasid!
Sillamäe muuseum meeldis üldse kõikidele kohutavalt, seal olevast 1950. aastate olme nurgakesest oldi ahvivaimustuses. Siis on seal ka mingi mineraalide kollektsioon, ja see kõik asub stalinistlikus hoones, kus varem oli lasteaed. See kõik on nii ebaprofessionaalne, nii diletantlik, aga nii võluv.
Muinsuskaitse alla olevaid stalinistlikke ehitisi viimase aja ümberehitused ei puuduta, kuid teistel pole olnud plastakende ja fassaadimuudatuste eest pääsu. Kes peaks nende eest hea seisma? Või kulgebki kõik edasi omasoodu?
Ma arvan, et ta kahjuks läheb suhteliselt omasoodu – sinna ei saa midagi teha. Ida-Virumaa omavalitsused on üsna nõrgad, demokraatlik traditsioon noor ning ja kodanikuaktiivsus väike. Esialgu päästab see, on elanikkond on üsna vaene ega jõua aknaid vahetada ning maja soojustada. Päästaksid ka ühistud, kes otsustaksid aknad ära vahetada kõikides korterites korraga ja ühtemoodi – saaks odavamalt, samas ei läheks ka asulapildi ühtsus kaotsi.
Miks peaksid ühistud selle asulapildi terviklikkuse pärast nii väga muret tundma, kui linnavalitsuse lahkel loal võivad väikeäripidajad majale uksi juurde raiuda nagu kilplased – igaühele oma?
Sel juhul on tegemist fassaadi muutmisega ning see peab olema linnavalitsuses kinnitatud – selleks on vaja projekti. Aga ma kujutan ette, et ega teil seal korralikku projekti ei tehta, sest see on liiga kallis, ning asja teevad valmis kohalikud töömehed Petjad ja Vasjad.
Te olete arhitektuuriteadlane. Mida teeb üks arhitektuuriteadlane Eestis, kus suurte riikidega võrreldes arhitektuuri justkui polegi?
Arhitektuuriteadlane teeb kogu aeg ja igal pool, kus keegi on mingi maja ehitanud, tööd. Arhitektuuriteadlast võib tööpõud tabada vaid Arktikas. Kuigi ka seal saaks mingeid jääkarude eluasemeid uurida.
TIIA LINNARD
Põhjarannik, 18.12.2004
|
Uudised
VE: Kalm, Mart – arhitektuuriajaloolane
Kust te seda võtate, et nõukogude arhitektuur on popp?
Ma näen, kuidas juba mitu aastat on Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse üliõpilaste seas kõige populaarsemad need teemad, mis käsitlevad nõukogude aega. Ka Tallinna alternatiivses giidis, mis kahe noore kunstiteadlase koostatud ning Kultuurkapitali mitme preemiaga auhinnatud, näidatakse traditsioonilise nodi asemel, mille abil Tallinna müüakse – raekoda ja vanalinna tornid ja altarid ja kantslid – hoopis äärealasid ja vahealasid, Koplit ning nõukogude ajal ehitatud paneelikaid. Absoluutselt teine linna suhe.
Sellele suhtele on eelnenud aga tunduvalt kauem kestnud ajajärk, kus nõukogude arhitektuur ei kõlvanud kassi saba allagi.
Siiamaani enamik inimesi ei armasta nõukogudeaegset arhitektuuri. Oma koduks tahetakse hoopis pliiatsiteks treitud palkidest maja. Mina jälestan neid. Kunstiteadlased otsivad midagi muud, midagi alternatiivset, kui seda on rahvalik maitse ja väikekodanlik ideaal. Samas ma saan rahvaliku maitse vihast nõukogude ehituspärandi vastu aru – ta on madala ehituskvaliteediga. Kõik need katkiminevad torud ja see mustus ning räpasus üldkasutataval pinnal – see peletab inimese tõesti nõukogude arhitektuurist eemale.
On ta siis hukkumisele määratud?
Ei, teda on füüsiliselt palju ja tema betoon on tugev ning kestab kaua. Pealegi on üks osa sellest vihast nõukogude ehituspärandi vastu ümber saanud. Kui 1990. aastatel leiti, et tuleb ehitada lahmakaid villasid mere äärde, sest nõukogude võim olevat ahistanud inimesed mõttetult kitsukesse keskkonda, kus üldse elada ei saa, siis nüüd on majanduslik reaalsus kohale jõudnud: iga ruutmeeter maksab – elektriarved, küttearved. Massiliselt ehitatakse korterelamuid, mille planeering on väga sarnane nõukogudeaegsetega. Tallinna korteriturul domineerivad praegu kahetoalised korterid – täpselt nagu nõukogude ajal ehitatud elamufondis. Kusjuures ma julgen väita, et nõukogudeaegsete korterite plaanilahendus on suuresti parem – inimlikum ja professionaalsem, kui kinnisvaraturule paisatavad uuselamute väikekorterid. Nõukogude korterid olid igasuguste normide kadalipu läbinud, aga normide kehtestamise eesmärk ongi tagada inimestele piiratud oludes võimalikult head tingimused. Tallinna uutes majades näeme kehva planeeringut, sest neid norme ju enam suurt pole. Seal on nii palju lõtva – arhitekti haltuurat, mis nõukogudeaegsetes oludes oli välistatud.
Kas teie nõukogude aja arhitektuuri lembuse põhjuseks võib olla see, et te kasvasite üles stalinistlikus korterelamus?
Ei, põhjus on selles, et mind on alati huvitanud lihtsate inimeste elu igapäevasus ning lapsest saadik on mulle meeldinud vaadata majade põhiplaane. Nõukogude ajal oli raamatute valik väike ning kõik, mis ilmusid, osteti ära. Minu ema ja isa ei kavatsenud endale iialgi ehitada individuaalelamut – isa oli sõjas kaotanud pooled näpud ning töötas hoopis toimetajana, mitte mingit ehitamiskirge neil ei olnud, ometigi oli koju ostetud “Individuaalehitaja käsiraamat”. Seal olid näidisprojektid ning ma kirjutasin algklassilapsena tubade põhiplaani “issi tuba”, “emme tuba”, “õe tuba”, “minu tuba” – ma kogu aeg jagasin neid ning minu meelest oli tore ette kujutada, kuidas meie pere ühes või teises individuaalelamu näidislahenduses hakkama saaks. Matemaatikavihikute tagumistele lehtedele projekteerisin ma aga ise maju ja tegin põhiplaane.
Paar aastat tagasi kinnitasite ühes intervjuus, et te ei taha endale individuaalelamut. On teie seisukoht samaks jäänud? Või on maja projektki juba valmis?
Ma vist jään sellele seisukohale kindlaks. Kusagil Tiskres ma tõesti ei tahaks elada. Ma olen terve elu elanud kesklinnas ja käinud jalgsi nii koolis kui tööl. Viisteist minutit jalutamist ja ma olen kohal – mulle see meeldib. Draamateatrisse etendusele minnes võin ma alles kolmveerand seitse kodunt väljuda. Kui ma peaks mõtlema selle peale, et mõnikord pärast üritust läheb veini võtmiseks ning kuidas ma siis 40 kilomeetrit linnast välja koju saan – mind see üldse ei tõmba. Alati on hea koju jalutada.
Kui teie väliskülalistel juhtub Eestis ringivaatamiseks olema palju aega – kas te viiksite nad näiteks jalutama Sillamäele?
Aga muidugi! Kevadel me korraldasime Tallinnas tohutult suure ja uhke rahvusvahelise konverentsi “Võistlevad õnned”, mis tõi kokku maailmanimega arhitektuuriteadlasi idast ja läänest, uurimaks külma sõja aegset elukeskkonda. Konverentsile järgnes klassikaline tuur, kus me pakkusime külalistele võimalust tutvuda Rakvere ja Sillamäega. Alguses mõtlesime otse Sillamäele sõita – see on nii huvitav eksootika Eestis näidata –, aga siis saime aru, et Sillamäe üksinda ei töötaks: meil on vaja näidata enne Rakveret kui tavalist Eesti linna.
Vastasel juhul oldaks lääne arhitektuurigurmaanide seas praegu arvamusel, et terve Eestimaa näeb pealinnast kaugemal välja selline nagu Sillamäe…
Just. Sillamäe linn on kohutavalt ilus ja linnaehituslikult tohutult efektne, asetsedes panga ülemisel platool, kust suunduvad trepid mere poole – see on nagu siht, helge kommunismi tuleviku kujund linnaehituses. Harva on linnaehituses sellist kujundit, aga Sillamäel on ta tõepoolest olemas.
Lisaks kahele kardinaalselt erisugusele linnaruumile kogesime kahte täiesti erisugust organisatsioonikultuuri, mis samas seda ruumi täiendas. Sillamäe andis endast parima. Meie tarvis oli kaetud laud volikogu saalis, kus seisid teeninduskooli õpilastest kelnerid, mustades vestides ja valgetes kikilipsudes, valged rätid üle käe, ning salvrätid ja klaasid olid lauale pandud mitte tavaliselt, vaid kujunditena. Kõik arvasid, et nendes klaasides on mahl, aga otse loomulikult oli see vana hea kombe kohaselt mahl viinaga pooleks – mille peale need lääneeurooplased said ðoki. Nad poleks eluski uskunud, et volikogu saalis ootab neid ees viin mahlaga pooleks.
Rakvere linnavalitsus oli meie tarvis tõstnud muuseumiaias puu alla väikese lauakese küpsiste, veinide ja veega.
Sillamäe on tegelikult tüüpprojektide järgi ehitatud. Võib ju arvata, et Venemaa on selliseid linnasid täis, mida meie siin nii unikaalseks peame…
Täis ei ole, aga neid on seal kohe kindlasti mitu. Kuid Sillamäega oli lugu teine – ta ehitati erilimiitide alusel kohutava kiirusega aatomipommi paanikas.
Tavalised Venemaa väikelinnad ei ole nii kompaktsed ansamblid. Kuid Sillamäe oli suletud linn ja jäi selleks nõukogude võimu lõpuni – see tagas, et teda ära ei solgitud ning et seal olid vahendid linna korras hoida. Alles Eesti Vabariigi tulekuga jäeti alleedel puud pügamata, nüüd on nad koledaks kasvanud ja varjavad arhitektuur ära – pool linna pidulikkusest on kaotsi läinud.
Nõukogude ajal ei tohtinud Sillamäed pildistada, kuid salaja tehti seda ikkagi ning linna muuseumis me neid väikeseid udupilte ka nägime. Teate, itaallased ja prantslased olid sillas, kui nägid fotodel, et doska patðota juurest – see on Eestis ainuke allesolev ning seetõttu minu meelest rariteetne ja väärtuslik –, et selle doska patðota juurest allasuunduvate treppide vahel olid vanasti veel kasvuhooned palmidega. Kommunism oli tõesti saabunud ning see võrdus paradiisiga, kui juba sellises kliimas palmid kasvasid!
Sillamäe muuseum meeldis üldse kõikidele kohutavalt, seal olevast 1950. aastate olme nurgakesest oldi ahvivaimustuses. Siis on seal ka mingi mineraalide kollektsioon, ja see kõik asub stalinistlikus hoones, kus varem oli lasteaed. See kõik on nii ebaprofessionaalne, nii diletantlik, aga nii võluv.
Muinsuskaitse alla olevaid stalinistlikke ehitisi viimase aja ümberehitused ei puuduta, kuid teistel pole olnud plastakende ja fassaadimuudatuste eest pääsu. Kes peaks nende eest hea seisma? Või kulgebki kõik edasi omasoodu?
Ma arvan, et ta kahjuks läheb suhteliselt omasoodu – sinna ei saa midagi teha. Ida-Virumaa omavalitsused on üsna nõrgad, demokraatlik traditsioon noor ning ja kodanikuaktiivsus väike. Esialgu päästab see, on elanikkond on üsna vaene ega jõua aknaid vahetada ning maja soojustada. Päästaksid ka ühistud, kes otsustaksid aknad ära vahetada kõikides korterites korraga ja ühtemoodi – saaks odavamalt, samas ei läheks ka asulapildi ühtsus kaotsi.
Miks peaksid ühistud selle asulapildi terviklikkuse pärast nii väga muret tundma, kui linnavalitsuse lahkel loal võivad väikeäripidajad majale uksi juurde raiuda nagu kilplased – igaühele oma?
Sel juhul on tegemist fassaadi muutmisega ning see peab olema linnavalitsuses kinnitatud – selleks on vaja projekti. Aga ma kujutan ette, et ega teil seal korralikku projekti ei tehta, sest see on liiga kallis, ning asja teevad valmis kohalikud töömehed Petjad ja Vasjad.
Te olete arhitektuuriteadlane. Mida teeb üks arhitektuuriteadlane Eestis, kus suurte riikidega võrreldes arhitektuuri justkui polegi?
Arhitektuuriteadlane teeb kogu aeg ja igal pool, kus keegi on mingi maja ehitanud, tööd. Arhitektuuriteadlast võib tööpõud tabada vaid Arktikas. Kuigi ka seal saaks mingeid jääkarude eluasemeid uurida.
TIIA LINNARD
Põhjarannik, 18.12.2004