Juubilar Kallase soe süda ja õiglane meel
Postimees, laupäev 05.04.2003
Homme kuuekümneseks saava kirjaniku, dramaturgi, publitsisti, avaliku arvaja ja arvamustoimetaja Teet Kallase elu- ja loomingujoon on olnud käänuline. Kõigi kurvide üleslugemine ja kommenteerimine annaks ainet mitmeks romaaniks. Löödagu lahti «Kirjarahva leksikon», et selles veenduda: viljaka kirjatöö kõrval on Kallas vahepeal poliitvangi leiba maitsnud, toimetanud suure hulga teiste loomingut, kirjutanud kriitikat, toimetanud ajalehti, võidelnud Rahvarindes, olnud nende kuuekümne üheksa rahvasaadiku hulgas, kes taastas Eesti Vabariigi, kuulunud kolme erakonda, neist kahe asutajate ringi, kirjutanud sadu repliike, juhtkirju ja tellinud arvamusi, vedanud aastaid lohutavat äratundmist pakkuvat pereseriaali «Õnne 13», koostanud stsenaariume – ja seda kõike on ta teinud südamesoojuse ja õiglase meelega.
Kas võin öelda, Teet – seejuures lubades endale sind lugejate ees sinatada, sest vähemalt kakskümmend viimast aastat oleme enam-vähem kõrvuti käinud -, et see pikk loetelu peegeldab ühelt poolt sinu rahutut hinge, teiselt poolt tundlikku sotsiaalset närvi, kolmandalt poolt elukeskmes olemise tarvet, neljandalt poolt…?
Oijah, tuleb siis minulgi üle elada see juubeliga seotud ilus õudus – kuulda ja lugeda enda kohta korraga nii palju head või siis vähemalt huvitavat. Aga küllap sa, tark mees, põhipunktiires õigel rajal oled. Rahutus (aga võibolla ka osavasti varjatud pealiskaudsus, kust mina tean?) näitab mitmeid asju jah, võibolla sedagi, et ma pole siiamaani päriselt välja kujunenud.
Sotsiaalne närv – katsu sa närvitu olla, kui kukud ise alatihti liigagi sotsiaalseks objektiks, näiteks igatsetud iseseisvuse ajal olen sundüürnikuks sattununa läbi elanud kodukaotuse. Elukeskmes olemine… siin pean järele mõtlema.
Neljas pool aga peegeldab lisaks muule uue aja karmi mehehäält: kui ikka ülemises keskeas ühtäkki avastad, et romaanikirjutamisega enam peret ära ei toida ja last üles ei kasvata, tuli teha valik. Romaanid ja jutud jäid paremaid aegu ootama, mina õppisin üsna vanuigi ära päevalehes töötamise (mis on tavaliselt ju ikka tüüpiline kirjanikubiograafia avalöök) ja õpin juba seitse aastat teleseriaali tegema.
Kirjanduskriitikuna arvaksin su loomingu kuuluvat seni ikka õnneks veel jätkusuutlikku – see õudne sõna! – kuuekümnendate põlvkonna paradigmasse, mida luules alustasid Rummo, Kaplinski, Luik, Traat, proosas aga Unt ja siis teisena, muide, sina oma «Nii palju päikest»(1964) romaaniga. Seda paradigmat iseloomustab pendeldamine elutunnetusliku telje kahe punkti vahel, millest üks tähistab mängulisust, optimismi, elujanu, teine aga märgib eksistentsialistlikku piina. Kuidas sa end ise positsioneeriksid?
Pendeldasin siis ja pendeldan ilmselt ka edaspidi nende kahe telje vahel edasi. Elu, mis inimesele elada antud, on seletamatu või taevane kingitus, seega väga tõsine asi, aga ega selle tõsiduse äratundmine tähenda siis püsipiina.
Sündimise ja surma, ilmavalu ja suguhimu vahele mahub õnneks meeletult palju muudki, mis annab inimesele ikka veel jätkuvalt lootust. Inimene oskab ning tahab – ikka veel! – mängida ja naerda ja laulda. Ja nutta. Ja andestada. Ja kaasa tunda.
Tahan nüüd – parem hilja, kui mitte kunagi – ka ühe korrektiivi teha, koos vabandusega. 1970ndate lõpus, kui ilmus sinu «Eiseni tänav», arvasin selle kuuluvat «olmekirjanduse» hulka, märkamata, et toona oli selline olustiku tasapinnaline vahendamine ainus võimalus vastu hakata vaimsele tasalülitamisele. Siiski vist ei märgi ka «Eiseni tänav» sulle endale suuremat saavutust, võrreldes viis aastat varem ilmunud «Heliseb-kõliseb» romaaniga, mis, tõtt-öelda, kõliseb paljude peades siiamaani, kõnelemata meistritööst «Corrida». Mida oma kirjutatust, kui õpetlikku ja sinu arvates tähenduslikku, loeksid ise üle?
Oma veerandsajast raamatust pole ma päris ühe hooga ammuilma midagi üle lugenud. «Helisevat-kõlisevat…» lugesin koos tütrega, kui ta oli murdeeas. Polnud vigagi. (See romaan on mulle endale tähtis mitmel põhjusel. Esimese mustandi sain kirjutada kontrabandi korras Patarei vanglasse toodud kaustikutesse. Paradoks, aga poleks KGB mind kinni nabinud, vaevalt mul sel eluperioodil säärase raamatu ideed oleks pähe tulnudki, sootuks siis soovi seda kirjutada.)
Ise pidasin omal ajal oluliseks romaani «Janu» sõnumit, aga see sai toonaselt noorkriitikalt mehiselt kloppi. Eks ma olin põiganud vist natuke liiga võõrale sügavhoovuslikule mängumaale ja seega ka kergesti haavatav.
Mõru ennustus kultuuri (kirjanduse) koha muutumisest (ja mitte ainult Eestis) on üldjoontes paika pidanud ja enamgi veel. Äkki on mingi kõla tänaseski aegruumis mõnel mu novellil? (Mitmed neist – «Kokkutulek», «Insener Paberiti juhtum» jt – rändavad siiamaani tasapisi mitmes keeles mööda antoloogiaid.)
Aga et õpetlikku? Hoia taevas, on siis mõni mu raamat ka õpetlik? Kui nii, siis kogemata.
Viimane kümnend on kulunud päevalehtede toimetustes, neist kaks korda kaks aastat Eesti Sõnumites ja Sõnumilehes ning viis viimast aastat Postimehes. Oleme sinuga natuke nagu kaks dinosaurust, kes keeldusid välja suremast, kuigi tingimused olid selleks loodud (uus kiiresti vahetunud seiklust ja power’it ihkav ajakirjanike põlvkond, meie põlvkonnale stressi tekitav uue kirjaoskuse omandamine, õitsev kapitalism, sotsiaaldarvinism). Mis on aidanud sul siiani vee peal püsida?
Kui meie dinosaurusteks olemise eksperimendil mingi mõte peaks olema, siis ehk järgmine: oleme «uutele ja tundmatutele põlvedele» elavaks näiteks, et ka pealt neljakümne jätkub inimese elu ja isegi mõttetegevus. (Mujal riikides seda küll tõestama ei pea, see on postsotsialistlike riikide pikale veninud eripära.)
Teisalt olen aga nendele «uutele ja tundmatutele» tõsiselt tänulik, nad, sindrid, ei lase ju vananedagi! Nendega on huvitav asju ajada. Nad pole mingi monoliit, nagu vahel püütakse esitada. Nad on erinevad indiviididena ja koguni veerandpõlvkondadena.
Üks asi on siiski ühtemoodi: neil pole kaasas ei vanade aegade ega ka kahtluste-võrdluste taaka. Nende jaoks on oma riik loomulik asi. Meie sinuga imestame ju ikka natuke veel, sest olime selle sünni juures, ja see oli ju ime, mida oli endalgi peaaegu võimatu uskuda.
Oleks ülekohtune meenutamata jätta sinu poliitiku-minevikku. Millega jääd rahule, mis jääb neist aegadest su hinge närima?
Lihtne vastata. Riik sai ju ära tehtud! Selleks me paari tosina loomeinimesega suurde poliitikasse läksimegi. Tänase pilguga vaadates olime hullnaiivsed romantikud – tavaliselt lastakse sellised revolutsioonimöllus esimeste hulgas maha. Aga midagi pidi meiesugustes olema, kui isegi selle maailma vägevad jäid kuulatama, kuidas kusagilt Balti provintsist kajas kunstiinimese loosung – aga ükskord me võidame nagunii!
Mis närima jäi? Noh, tegelikult oli juba siis eos kõik see, mis tänaseks väljakujunenud reaalsus. Need kaks (või kakskümmend Eestit) jne.
Oled nüüd tagasi tõmbumas oma liistude juurde, kuigi kõik, mida teinud oled, ongi ju olnud sinu liist. Siiski, enam ei pea sa pealkirju välja mõtlema, teiste mõtteid selgeks kirjutama, tellima, jooksma küljendajate vahet. Enam ei pea sa mõnd õigusega ärritunud või elust frustreeritud lugejat rahustama, enam ei pea sa õhtuti valvama, et mõni pauk sunniks sind juhtkirja uuesti kirjutama. Mis tundega jätad tegevajakirjaniku rolli ja toimetuse, mis on olnud ju sulle omamoodi teiseks koduks?
Ei oska neid tundmusi kirjeldada enne, kui see on muutunud tajutavaks tõsiasjaks. Postimees on mul elus üldse kõige pikem püsiv töökoht, kuhu hommikul mindud ja kust õhtul või öösel tuldud. Muidugi hea mõelda, sootuks siis kevadel – et tagasi kirjanikulaua taha, aga kuidagi kahju on ka… Ilmselt tuleb natuke aega harjuda – nagu kosmonaut pärast maabumist.
Mis saab Õnne-tänava epopöast? Kas oleks mõeldav sellestki kirjutada midagi jõgiromaani taolist, nagu Traat kirjutab Palanumäest?
«Õnne 13» pole minu pärislaps, kuigi olen kirjutanud rohkem kui kolmveerandi selle ekraanile jõudnud lugudest küll. Tõnis Kask mu kampa kutsus, nii jah. Keerleme sellel konveieril koos juba 7 aastat. Raamatu(te)na ei kujuta me seda päris hästi ettegi… Praegu igatahes veel mitte. Mis edasi saab, jään täna (nagu iga hooaja lõpul) vastuse võlgu.
Ons see ikka sinu Eesti, kus sa vähemalt vormiliselt võid nüüd pensionipõlve veeta? Või peaks veel pöörama – nagu 1988?
Minu, sinu, tema, meie, teie, nende Eesti on see. Igasugune. Lauluväljakul kujutasime kõik midagi muud ette, karta on, et vist paradiisi soojal suvepäeval. Aga selleks reaalsus ongi, et saada eludetailideks ja argipäevaks. Rabe väikeriik, nagu nad ikka on, kui riikidest rääkida. Mina mõtlen rohkem inimese peale. Kui oleks natuke rohkem soojust ja kaastunnet, vähem rehepaplust ja ülbust ja tigedust, saaks asjast veel asjagi.
Aga mis peamine, ilma lasteta pole asjal suurt mõtet. Pole… jätkusuutlikkust!
Rein Veidemann
*** Armas saurus
Postimees, laupäev 05.04.2003
Mihkel MuttSirbi peatoimetaja
Teet Kallas sümboliseerib minu jaoks ühte murrangut Eesti kirjanduses või õigemini selle tegijais. Ta kehastab nõndaviisi terviklikku kirjandussotsioloogist etüüdi. Lisaks paljudele müütidele, mis ringlesid vene ajal haritlaste peades, oli teiste hulgas ka see, kui hästi nad elaksid oma riigis.
Enamik arvas, et lisaks olemasolevale suhtelisele jõukusele lisandub täielik loominguvabadus, nii et nad saaksid parima mõlemast maailmast. Teet ütles mulle kord veel 1992. või 1993. aastal, kui avaldasin kahtlust, kas rahvas hakkab kirjandust senises mahus ostma, et «meid sinuga ostetakse ikka»! Ta rehkendas varasemate tiraažide järgi.
See, mis juhtus, tabas paljusid kui külm dušš. Enne kultuurkapitali tulekut, aga ka pärast seda sai kirjanikele üheks vähestest võimalustest elatist teenida ajalehtedele kaastöö tegemine. Jah, just ajakirjandusele, mille suhtes paljud olid varem nina kirtsutanud.
Ja mis veel hullem – ajalehtede toimetajad hakkasid lugupeetud sõnameistreid õpetama, kuidas tuleb kirjutada! Et pole tarvis sõnataidurlikult kujutada, sest lugejatel pole heietusteks aega. Ei tule pikalt-laialt esitada vastu- ja poolt-argumente, vaid kiirelt ja subjektiivselt hinnanguid anda. Tarkuse asemele asus huvitavus jne – see kõik on juba teada asi.
Mõned kirjanikud olid suutelised seda uut žanri, seda kolumnistikat omandama ja õppisid «tulistama», mõned mitte. Mõned küll omandasid, aga nägid sellega nii hirmsat vaeva, ja kaua aega, et proovisid paar korda küll, aga loobusid. Endastmõistetav, et uutele tulijatele, praegu juba keskealistele oli asi algusest peale lihtsam, nemad võtsid seda loomulikult.
Nood on praegu juba auväärsed literaadid, nagu näiteks Ehlvest või veel noorematest Kivirähk. Vanematest omandas «tulistamise» kunsti kõige paremini ehk Mati Unt tänu oma teatrimeelele ja proteuslikule andele. Teet Kallas, homne sünnipäevalaps, on mu meelest üks viimaseid «vanu», kes jala ukse vahele sai. Ka tema õppis ära. Ta on lehetoimetuses kümme aastat tegutsenud.
Samas ma näen, et ta lugudes on ikka liiga palju kirjandust, on liiga palju kunsti. See paneb heldima. Mina kui katkestuste kultuuri vaenlane ja põlvkondade järjekestvusse parandamatu uskuja aiman rõõmuga, et säärasest imeelukast nagu Teet oli toimetusele kaugelt rohkem kasu kui need nood väikesed lood, mis ta tegi või tellis. Ja kui nooremad kolleegid jäävad temast puudust tundma, ei ole lõppeks ajad üldsegi nii hukas.
Uudised
VE: Kallas, Teet – kirjanik, kolumnist
Juubilar Kallase soe süda ja õiglane meel
Postimees, laupäev 05.04.2003
Homme kuuekümneseks saava kirjaniku, dramaturgi, publitsisti, avaliku arvaja ja arvamustoimetaja Teet Kallase elu- ja loomingujoon on olnud käänuline. Kõigi kurvide üleslugemine ja kommenteerimine annaks ainet mitmeks romaaniks. Löödagu lahti «Kirjarahva leksikon», et selles veenduda: viljaka kirjatöö kõrval on Kallas vahepeal poliitvangi leiba maitsnud, toimetanud suure hulga teiste loomingut, kirjutanud kriitikat, toimetanud ajalehti, võidelnud Rahvarindes, olnud nende kuuekümne üheksa rahvasaadiku hulgas, kes taastas Eesti Vabariigi, kuulunud kolme erakonda, neist kahe asutajate ringi, kirjutanud sadu repliike, juhtkirju ja tellinud arvamusi, vedanud aastaid lohutavat äratundmist pakkuvat pereseriaali «Õnne 13», koostanud stsenaariume – ja seda kõike on ta teinud südamesoojuse ja õiglase meelega.
Kas võin öelda, Teet – seejuures lubades endale sind lugejate ees sinatada, sest vähemalt kakskümmend viimast aastat oleme enam-vähem kõrvuti käinud -, et see pikk loetelu peegeldab ühelt poolt sinu rahutut hinge, teiselt poolt tundlikku sotsiaalset närvi, kolmandalt poolt elukeskmes olemise tarvet, neljandalt poolt…?
Sotsiaalne närv – katsu sa närvitu olla, kui kukud ise alatihti liigagi sotsiaalseks objektiks, näiteks igatsetud iseseisvuse ajal olen sundüürnikuks sattununa läbi elanud kodukaotuse. Elukeskmes olemine… siin pean järele mõtlema.
Neljas pool aga peegeldab lisaks muule uue aja karmi mehehäält: kui ikka ülemises keskeas ühtäkki avastad, et romaanikirjutamisega enam peret ära ei toida ja last üles ei kasvata, tuli teha valik. Romaanid ja jutud jäid paremaid aegu ootama, mina õppisin üsna vanuigi ära päevalehes töötamise (mis on tavaliselt ju ikka tüüpiline kirjanikubiograafia avalöök) ja õpin juba seitse aastat teleseriaali tegema.
Kirjanduskriitikuna arvaksin su loomingu kuuluvat seni ikka õnneks veel jätkusuutlikku – see õudne sõna! – kuuekümnendate põlvkonna paradigmasse, mida luules alustasid Rummo, Kaplinski, Luik, Traat, proosas aga Unt ja siis teisena, muide, sina oma «Nii palju päikest»(1964) romaaniga. Seda paradigmat iseloomustab pendeldamine elutunnetusliku telje kahe punkti vahel, millest üks tähistab mängulisust, optimismi, elujanu, teine aga märgib eksistentsialistlikku piina. Kuidas sa end ise positsioneeriksid?
Pendeldasin siis ja pendeldan ilmselt ka edaspidi nende kahe telje vahel edasi. Elu, mis inimesele elada antud, on seletamatu või taevane kingitus, seega väga tõsine asi, aga ega selle tõsiduse äratundmine tähenda siis püsipiina.
Sündimise ja surma, ilmavalu ja suguhimu vahele mahub õnneks meeletult palju muudki, mis annab inimesele ikka veel jätkuvalt lootust. Inimene oskab ning tahab – ikka veel! – mängida ja naerda ja laulda. Ja nutta. Ja andestada. Ja kaasa tunda.
Tahan nüüd – parem hilja, kui mitte kunagi – ka ühe korrektiivi teha, koos vabandusega. 1970ndate lõpus, kui ilmus sinu «Eiseni tänav», arvasin selle kuuluvat «olmekirjanduse» hulka, märkamata, et toona oli selline olustiku tasapinnaline vahendamine ainus võimalus vastu hakata vaimsele tasalülitamisele. Siiski vist ei märgi ka «Eiseni tänav» sulle endale suuremat saavutust, võrreldes viis aastat varem ilmunud «Heliseb-kõliseb» romaaniga, mis, tõtt-öelda, kõliseb paljude peades siiamaani, kõnelemata meistritööst «Corrida». Mida oma kirjutatust, kui õpetlikku ja sinu arvates tähenduslikku, loeksid ise üle?
Oma veerandsajast raamatust pole ma päris ühe hooga ammuilma midagi üle lugenud. «Helisevat-kõlisevat…» lugesin koos tütrega, kui ta oli murdeeas. Polnud vigagi. (See romaan on mulle endale tähtis mitmel põhjusel. Esimese mustandi sain kirjutada kontrabandi korras Patarei vanglasse toodud kaustikutesse. Paradoks, aga poleks KGB mind kinni nabinud, vaevalt mul sel eluperioodil säärase raamatu ideed oleks pähe tulnudki, sootuks siis soovi seda kirjutada.)
Ise pidasin omal ajal oluliseks romaani «Janu» sõnumit, aga see sai toonaselt noorkriitikalt mehiselt kloppi. Eks ma olin põiganud vist natuke liiga võõrale sügavhoovuslikule mängumaale ja seega ka kergesti haavatav.
Mõru ennustus kultuuri (kirjanduse) koha muutumisest (ja mitte ainult Eestis) on üldjoontes paika pidanud ja enamgi veel. Äkki on mingi kõla tänaseski aegruumis mõnel mu novellil? (Mitmed neist – «Kokkutulek», «Insener Paberiti juhtum» jt – rändavad siiamaani tasapisi mitmes keeles mööda antoloogiaid.)
Aga et õpetlikku? Hoia taevas, on siis mõni mu raamat ka õpetlik? Kui nii, siis kogemata.
Viimane kümnend on kulunud päevalehtede toimetustes, neist kaks korda kaks aastat Eesti Sõnumites ja Sõnumilehes ning viis viimast aastat Postimehes. Oleme sinuga natuke nagu kaks dinosaurust, kes keeldusid välja suremast, kuigi tingimused olid selleks loodud (uus kiiresti vahetunud seiklust ja power’it ihkav ajakirjanike põlvkond, meie põlvkonnale stressi tekitav uue kirjaoskuse omandamine, õitsev kapitalism, sotsiaaldarvinism). Mis on aidanud sul siiani vee peal püsida?
Kui meie dinosaurusteks olemise eksperimendil mingi mõte peaks olema, siis ehk järgmine: oleme «uutele ja tundmatutele põlvedele» elavaks näiteks, et ka pealt neljakümne jätkub inimese elu ja isegi mõttetegevus. (Mujal riikides seda küll tõestama ei pea, see on postsotsialistlike riikide pikale veninud eripära.)
Teisalt olen aga nendele «uutele ja tundmatutele» tõsiselt tänulik, nad, sindrid, ei lase ju vananedagi! Nendega on huvitav asju ajada. Nad pole mingi monoliit, nagu vahel püütakse esitada. Nad on erinevad indiviididena ja koguni veerandpõlvkondadena.
Üks asi on siiski ühtemoodi: neil pole kaasas ei vanade aegade ega ka kahtluste-võrdluste taaka. Nende jaoks on oma riik loomulik asi. Meie sinuga imestame ju ikka natuke veel, sest olime selle sünni juures, ja see oli ju ime, mida oli endalgi peaaegu võimatu uskuda.
Oleks ülekohtune meenutamata jätta sinu poliitiku-minevikku. Millega jääd rahule, mis jääb neist aegadest su hinge närima?
Lihtne vastata. Riik sai ju ära tehtud! Selleks me paari tosina loomeinimesega suurde poliitikasse läksimegi. Tänase pilguga vaadates olime hullnaiivsed romantikud – tavaliselt lastakse sellised revolutsioonimöllus esimeste hulgas maha. Aga midagi pidi meiesugustes olema, kui isegi selle maailma vägevad jäid kuulatama, kuidas kusagilt Balti provintsist kajas kunstiinimese loosung – aga ükskord me võidame nagunii!
Mis närima jäi? Noh, tegelikult oli juba siis eos kõik see, mis tänaseks väljakujunenud reaalsus. Need kaks (või kakskümmend Eestit) jne.
Oled nüüd tagasi tõmbumas oma liistude juurde, kuigi kõik, mida teinud oled, ongi ju olnud sinu liist. Siiski, enam ei pea sa pealkirju välja mõtlema, teiste mõtteid selgeks kirjutama, tellima, jooksma küljendajate vahet. Enam ei pea sa mõnd õigusega ärritunud või elust frustreeritud lugejat rahustama, enam ei pea sa õhtuti valvama, et mõni pauk sunniks sind juhtkirja uuesti kirjutama. Mis tundega jätad tegevajakirjaniku rolli ja toimetuse, mis on olnud ju sulle omamoodi teiseks koduks?
Ei oska neid tundmusi kirjeldada enne, kui see on muutunud tajutavaks tõsiasjaks. Postimees on mul elus üldse kõige pikem püsiv töökoht, kuhu hommikul mindud ja kust õhtul või öösel tuldud. Muidugi hea mõelda, sootuks siis kevadel – et tagasi kirjanikulaua taha, aga kuidagi kahju on ka… Ilmselt tuleb natuke aega harjuda – nagu kosmonaut pärast maabumist.
Mis saab Õnne-tänava epopöast? Kas oleks mõeldav sellestki kirjutada midagi jõgiromaani taolist, nagu Traat kirjutab Palanumäest?
«Õnne 13» pole minu pärislaps, kuigi olen kirjutanud rohkem kui kolmveerandi selle ekraanile jõudnud lugudest küll. Tõnis Kask mu kampa kutsus, nii jah. Keerleme sellel konveieril koos juba 7 aastat. Raamatu(te)na ei kujuta me seda päris hästi ettegi… Praegu igatahes veel mitte. Mis edasi saab, jään täna (nagu iga hooaja lõpul) vastuse võlgu.
Ons see ikka sinu Eesti, kus sa vähemalt vormiliselt võid nüüd pensionipõlve veeta? Või peaks veel pöörama – nagu 1988?
Minu, sinu, tema, meie, teie, nende Eesti on see. Igasugune. Lauluväljakul kujutasime kõik midagi muud ette, karta on, et vist paradiisi soojal suvepäeval. Aga selleks reaalsus ongi, et saada eludetailideks ja argipäevaks. Rabe väikeriik, nagu nad ikka on, kui riikidest rääkida. Mina mõtlen rohkem inimese peale. Kui oleks natuke rohkem soojust ja kaastunnet, vähem rehepaplust ja ülbust ja tigedust, saaks asjast veel asjagi.
Aga mis peamine, ilma lasteta pole asjal suurt mõtet. Pole… jätkusuutlikkust!
Rein Veidemann
*** Armas saurus
Postimees, laupäev 05.04.2003
Mihkel MuttSirbi peatoimetaja
Teet Kallas sümboliseerib minu jaoks ühte murrangut Eesti kirjanduses või õigemini selle tegijais. Ta kehastab nõndaviisi terviklikku kirjandussotsioloogist etüüdi. Lisaks paljudele müütidele, mis ringlesid vene ajal haritlaste peades, oli teiste hulgas ka see, kui hästi nad elaksid oma riigis.
Enamik arvas, et lisaks olemasolevale suhtelisele jõukusele lisandub täielik loominguvabadus, nii et nad saaksid parima mõlemast maailmast. Teet ütles mulle kord veel 1992. või 1993. aastal, kui avaldasin kahtlust, kas rahvas hakkab kirjandust senises mahus ostma, et «meid sinuga ostetakse ikka»! Ta rehkendas varasemate tiraažide järgi.
See, mis juhtus, tabas paljusid kui külm dušš. Enne kultuurkapitali tulekut, aga ka pärast seda sai kirjanikele üheks vähestest võimalustest elatist teenida ajalehtedele kaastöö tegemine. Jah, just ajakirjandusele, mille suhtes paljud olid varem nina kirtsutanud.
Ja mis veel hullem – ajalehtede toimetajad hakkasid lugupeetud sõnameistreid õpetama, kuidas tuleb kirjutada! Et pole tarvis sõnataidurlikult kujutada, sest lugejatel pole heietusteks aega. Ei tule pikalt-laialt esitada vastu- ja poolt-argumente, vaid kiirelt ja subjektiivselt hinnanguid anda. Tarkuse asemele asus huvitavus jne – see kõik on juba teada asi.
Mõned kirjanikud olid suutelised seda uut žanri, seda kolumnistikat omandama ja õppisid «tulistama», mõned mitte. Mõned küll omandasid, aga nägid sellega nii hirmsat vaeva, ja kaua aega, et proovisid paar korda küll, aga loobusid. Endastmõistetav, et uutele tulijatele, praegu juba keskealistele oli asi algusest peale lihtsam, nemad võtsid seda loomulikult.
Nood on praegu juba auväärsed literaadid, nagu näiteks Ehlvest või veel noorematest Kivirähk. Vanematest omandas «tulistamise» kunsti kõige paremini ehk Mati Unt tänu oma teatrimeelele ja proteuslikule andele. Teet Kallas, homne sünnipäevalaps, on mu meelest üks viimaseid «vanu», kes jala ukse vahele sai. Ka tema õppis ära. Ta on lehetoimetuses kümme aastat tegutsenud.
Samas ma näen, et ta lugudes on ikka liiga palju kirjandust, on liiga palju kunsti. See paneb heldima. Mina kui katkestuste kultuuri vaenlane ja põlvkondade järjekestvusse parandamatu uskuja aiman rõõmuga, et säärasest imeelukast nagu Teet oli toimetusele kaugelt rohkem kasu kui need nood väikesed lood, mis ta tegi või tellis. Ja kui nooremad kolleegid jäävad temast puudust tundma, ei ole lõppeks ajad üldsegi nii hukas.