| Vaadates riigikogu istungeid või jälgides elukohajärgse kohaliku omavalitsuse tegevust on mul tunne, et mind on petetud. Petmiseks pean seda, et minu eest on esindusdemokraatia nippidega sattunud otsustama inimesed, kellega mul pole vähimatki ühist. |
Demokraatlik riigikord on üles ehitatud nii, et me oleme sunnitud tarbima poliitikat ja sõltume sellest tahes või tahtmata. Makstes makstes peame üleval poliitilist süsteemi. Kuna maksame kodanikena poliitika tegemise eest, siis on ka igati õigustatud ootus saada oma raha eest võimalikult kvaliteetset poliitilist teenust.
Teenindussfääris on üldiselt teada, milline peaks olema hea teenindaja. Küsimusele, milline peaks olema adekvaatne poliitik, on palju raskem vastata peamiselt seetõttu, et poliitikas ja võimu jagamises sisalduv mängulisuse element ei luba sündmusi üksüheselt tõlgendada. Iga poliitiku tungiks on olla ninapidi võimu juures. Teisalt kipub eesmärk „võim iga hinnaga“ aga konkreetset poliitikat devalveerima.
Liina Tõnisson ütles riigikogust lahkumise kõnes, et säravad isiksused on Toompea saalis asendumas kuulekate käsutäitjatega. Tõesti, kõrvutame Kristiina Ojulandi ja kunagist justiits- ja siseministrit Kaido Kama: viimasel jagub siiani visioone, kuidas elu paremaks teha, esimene annab parimal juhul välja tüüpilise euroametniku mõõdu. Ojulandi väljaütlemised on igavad, Kama Vikerraadio ööülikoolis peetud loenguid on huvitav kuulata ka mitu korda.
On ekslik arvata, et näiteks riigikogu saadik, reformierakondlasest sotsiaalkomisjoni liige Tatjana Muravjova midagi otsustab. Kas keegi on kunagi kuulnud Muravjovat sõna võtmas olulistes poliitilistes — või üldse mingites — küsimustes? Mina olen näinud teda kõnelemas ühel alkoholitemaatikat puudutaval ümarlaual, ja kui te arvate, et ainult Mailis oskab repsida, siis võin kinnitada, et Muravjovagi sai vähemalt tol korral Rumeenia alkoidülli kirjeldades sellega suurepäraselt hakkama.
Kvaliteetset poliitikat on alati iseloomustanud avangard, aga tänases Eestis näeme üha enam maailma sabas jõlkumist. Lennart Meri kombel, marker taskus, elegantselt Valgesse Majja sisenemise asemel näeme igasuguse loomingulise lähenemiseta euroseaduste kriitikavaba ja ajudeta lansseerimist. Kuulekad ametnikutüübid on poliitilistes taustavägedes omal kohal, kuid esirinnas toovad nad realiseerimata majanduslike ja poliitiliste võimaluste näol ainult häda.
Kuulekast ametnikutüübist on veelgi hullemad teatud poliitiliste liidrite populaarsuse tuules võimuni jõudnud politikaanid ja karjeristid. Miks on juhtival kohal Mihhail Korb ja Mart Viisitamm? Kas nad on hea haridusega säravad isiksused, kellele on konkreetne visioon, mismoodi elu paremaks teha? Pumba juures on nad tänu edgarjugendlikule taustale ja on võimu juurde saanud ainult tänu esindusdemokraatia nippidele.
Poliitika, mida nad ajavad, puhas rämps. Korbi suurimaks „saavutuseks“ jääb Prisma afäär, Viisitamme valitsemise ajal on Pärnu linn jõudnud eelarve masendava miinuseni. Võimu suursaavutustena esitatakse tänavaaukude lappimist, kui tegelikult vajame kohaliku majanduselu elavdamiseks pigem radikaalseid kui tasaseid samme.
Kahjuks pole veel välja mõeldud süsteemi, kuidas tagada seadustega poliitika kvaliteeti. Seadustega paika pandud mängureeglid sätestavad valimiste korra, kuid poliitikute jaoks nõuded samahästi kui puuduvad, mis annab Tallinna volikogu näitel kohati üpris kriminaalse minevikuga tulemusi.
Ka poliitikutel oma turg ja poliitikute turuhinnaks on nende populaarsus. Elust enesest võib jääda mulje, et raha hulk õilistab mõnda meest päris palju, sarnaseid suundumusi on täheldada ka poliitikas. Et kui on kõva populaarsus, siis on kõik õige — hoolimata sellest, et tegu on poliitilise keskkonna saastamisega. Või kuidas teisiti nimetada võimulesaamist pensioniealiste kodanike 500 krooniga äraostmise kaudu?
Poliitikaga peab kaasas käima teatud eesrindlikkus, poliitilise kummitempli näol on poliitika kaotanud oma sisu ja liikumapaneva mõtte. Poliitika ongi mäng, kuid võrdsete partnerite mäng. Kummitempli stiilis poliitika on nukuteater, kus me tegelikke otsustajaid/liigutajaid ei näe. Eestis ei ole asjad veel nii hästi, et riigikogu saaks endale lubada kaheksaminutilisi tööpäevi ja eurodirektiivide mäletsemist lehmakarja kombel.
Mida keskpärasema inimesesega on poliitiku näo tegemist, seda lihtsam on ka teatud ärimeestel soovi korral poliitikut ära kasutada. Riigi eesotsa vajame säravaid isiksusi, mitte karjainstinktidest juhinduvat nomenklatuuri.
|
Uudised
VE: Kallas, Karol: rämpspoliitikast on kõrini
7. jaanuar 2008 3:22
Demokraatlik riigikord on üles ehitatud nii, et me oleme sunnitud tarbima poliitikat ja sõltume sellest tahes või tahtmata. Makstes makstes peame üleval poliitilist süsteemi. Kuna maksame kodanikena poliitika tegemise eest, siis on ka igati õigustatud ootus saada oma raha eest võimalikult kvaliteetset poliitilist teenust.
Teenindussfääris on üldiselt teada, milline peaks olema hea teenindaja. Küsimusele, milline peaks olema adekvaatne poliitik, on palju raskem vastata peamiselt seetõttu, et poliitikas ja võimu jagamises sisalduv mängulisuse element ei luba sündmusi üksüheselt tõlgendada. Iga poliitiku tungiks on olla ninapidi võimu juures. Teisalt kipub eesmärk „võim iga hinnaga“ aga konkreetset poliitikat devalveerima.
Liina Tõnisson ütles riigikogust lahkumise kõnes, et säravad isiksused on Toompea saalis asendumas kuulekate käsutäitjatega. Tõesti, kõrvutame Kristiina Ojulandi ja kunagist justiits- ja siseministrit Kaido Kama: viimasel jagub siiani visioone, kuidas elu paremaks teha, esimene annab parimal juhul välja tüüpilise euroametniku mõõdu. Ojulandi väljaütlemised on igavad, Kama Vikerraadio ööülikoolis peetud loenguid on huvitav kuulata ka mitu korda.
On ekslik arvata, et näiteks riigikogu saadik, reformierakondlasest sotsiaalkomisjoni liige Tatjana Muravjova midagi otsustab. Kas keegi on kunagi kuulnud Muravjovat sõna võtmas olulistes poliitilistes — või üldse mingites — küsimustes? Mina olen näinud teda kõnelemas ühel alkoholitemaatikat puudutaval ümarlaual, ja kui te arvate, et ainult Mailis oskab repsida, siis võin kinnitada, et Muravjovagi sai vähemalt tol korral Rumeenia alkoidülli kirjeldades sellega suurepäraselt hakkama.
Kvaliteetset poliitikat on alati iseloomustanud avangard, aga tänases Eestis näeme üha enam maailma sabas jõlkumist. Lennart Meri kombel, marker taskus, elegantselt Valgesse Majja sisenemise asemel näeme igasuguse loomingulise lähenemiseta euroseaduste kriitikavaba ja ajudeta lansseerimist. Kuulekad ametnikutüübid on poliitilistes taustavägedes omal kohal, kuid esirinnas toovad nad realiseerimata majanduslike ja poliitiliste võimaluste näol ainult häda.
Kuulekast ametnikutüübist on veelgi hullemad teatud poliitiliste liidrite populaarsuse tuules võimuni jõudnud politikaanid ja karjeristid. Miks on juhtival kohal Mihhail Korb ja Mart Viisitamm? Kas nad on hea haridusega säravad isiksused, kellele on konkreetne visioon, mismoodi elu paremaks teha? Pumba juures on nad tänu edgarjugendlikule taustale ja on võimu juurde saanud ainult tänu esindusdemokraatia nippidele.
Poliitika, mida nad ajavad, puhas rämps. Korbi suurimaks „saavutuseks“ jääb Prisma afäär, Viisitamme valitsemise ajal on Pärnu linn jõudnud eelarve masendava miinuseni. Võimu suursaavutustena esitatakse tänavaaukude lappimist, kui tegelikult vajame kohaliku majanduselu elavdamiseks pigem radikaalseid kui tasaseid samme.
Kahjuks pole veel välja mõeldud süsteemi, kuidas tagada seadustega poliitika kvaliteeti. Seadustega paika pandud mängureeglid sätestavad valimiste korra, kuid poliitikute jaoks nõuded samahästi kui puuduvad, mis annab Tallinna volikogu näitel kohati üpris kriminaalse minevikuga tulemusi.
Ka poliitikutel oma turg ja poliitikute turuhinnaks on nende populaarsus. Elust enesest võib jääda mulje, et raha hulk õilistab mõnda meest päris palju, sarnaseid suundumusi on täheldada ka poliitikas. Et kui on kõva populaarsus, siis on kõik õige — hoolimata sellest, et tegu on poliitilise keskkonna saastamisega. Või kuidas teisiti nimetada võimulesaamist pensioniealiste kodanike 500 krooniga äraostmise kaudu?
Poliitikaga peab kaasas käima teatud eesrindlikkus, poliitilise kummitempli näol on poliitika kaotanud oma sisu ja liikumapaneva mõtte. Poliitika ongi mäng, kuid võrdsete partnerite mäng. Kummitempli stiilis poliitika on nukuteater, kus me tegelikke otsustajaid/liigutajaid ei näe. Eestis ei ole asjad veel nii hästi, et riigikogu saaks endale lubada kaheksaminutilisi tööpäevi ja eurodirektiivide mäletsemist lehmakarja kombel.
Mida keskpärasema inimesesega on poliitiku näo tegemist, seda lihtsam on ka teatud ärimeestel soovi korral poliitikut ära kasutada. Riigi eesotsa vajame säravaid isiksusi, mitte karjainstinktidest juhinduvat nomenklatuuri.