Kuidas Tull päeva soojendas ja Lemps sommi tuuseldasJaan Martinson, 3. juuni 2004
Kui N.Liidu meistrivõistluste etapil, mis peeti Pirita-Kose-Kloostrimetsa motopühamus kord või kaks aastas, käidi vaatamas, kuidas eestlased venelasi ja lätlasi nüpeldavad, siis Kalevi Suursõidul oli vaid üks küsimus: kas Lembit Teesalu teeb soomlasele, ju oli see Kari Lahtinen, tuule alla.
Nädalapäevad enne motopidu hakkas levima kumu, et Teesalu olla saanud võimsa Jaapani mootori, pealegi tuttuue, seda juttu räägiti aastast aastasse. Ajasõitudel aeti kõrv kikki ja kahtlemata kuuldi, mida kuulda taheti – Lempsi motikas teeb võidukat häält.
Kõik muud sõidud olid soojendus, aga kohale tuli saabuda varakult – ehk nihverdab ilma piletita sisse, kott ?iguli õllest ja vinnutatud kalast pungis. Aastatega kujunesid igaühel lemmikpaigad, kust kõige parem sündmusi jälgida. Parematest parim plats – sellega nõustusid kõik – oli Rummu kurvi juures bussipeatuse katusel. Paraku vallutati katus koiduhämaruses, tragimad tarisid kodust tooligi kaasa ja istusid kui kuningad.
Lükati silla kõrval olid samuti miljoni dollari, õigemini miljoni rubla paigad, ja surnuaia S-kurvis ja kinokurvis. Mujal metsa vahel tuli leida koht, kuhu kostaks Gunnar Hololei hääl, s.t. kus ripuks mölakastiks kutsutud plekist häälekõvendi.
Esimesed õlled nööbiti lahti kohe, et õige tunne sisse saada. Tavaliselt tormasid esmalt ühises sõidus rajale noored parmupillidel ja Luule Tull. Grand old bensiinilõhnaline leedi tegi, mis tahtis. Seega algas päev alati hästi.
Tulli sõit oli sedavõrd ülivõimas, et sobis käesoojenduseks. Nimelt oli trükitud võistlusprogrammi vahel tabel, kuhu sai ringide kaupa märkida tsiklite numbreid, et kes ees, kes teine, kes kolmas. Võimsamad tsiklid tuiskasid tuulispasana, nende puhul tuli juba naabritega kokku mängida – vasakpoolne võtab kolm esimest, keskmine kolm järgmist, parempoolne kohad seitsmendast üheksandani.
Järgmisena oli kavas 350 cm³ B-klass, 250sed ja muud patserid. Seks ajaks oli tuju juba lõbus ning kui kurvist tuldi, oli tavaliselt Till, Indrek Till, pikalt-pikalt ees.
Kõhtu täideti harilikult ðaðlõki või hiirepirukatega. (Hiirepirukad said nime kahel põhjusel. Esiteks olid nad hiirekujulised. Teiseks rääkis legend, et kui hakklihamasin, kust pirukate täitemass voolama hakkas, hommikul käima löödi, tuli sealt esmalt masinas maganud hiirte liha, pärast ehk natuke sea omagi.) Kui esimene õllekast hakkas lahendust leidma, oli suht suva, mis liha pirukates peitus. Nõrgemanärvilised eelistasid pirukaid povidloga, mis oli tavoti välimuse ja maitsega moos.
Lõpuks jõudis kätte hetk, kui 350ste A-klassi pillid stardijoonele lükati. Teesalu ja somm, vist Lahtinen. Tavaliselt käis mees-mehe heitlus finiðisirgeni ja tavaliselt tegi viimases Rummu kurvis somm, vist Lahtinen, Teesalule ära.
Aga siis! See võis olla neljas või viies duell, kui juhtus vastupidi. Teesalu lõikas Rummu kurvi nii ägedalt, et somm, vist Lahtinen, põrutas otse. Ja oligi suurtegu tehtud. Rahvas möllas nii, et oleks võimaluse korral tsikli seljas istuva Teesalu kätel koduukseni kandnud.
Järgmisel aastal somm, vist Lahtinen, enam suursõidule ei tulnud.
Uudised
VE: Kalevi Suursõit
Kuidas Tull päeva soojendas ja Lemps sommi tuuseldasJaan Martinson, 3. juuni 2004
Kui N.Liidu meistrivõistluste etapil, mis peeti Pirita-Kose-Kloostrimetsa motopühamus kord või kaks aastas, käidi vaatamas, kuidas eestlased venelasi ja lätlasi nüpeldavad, siis Kalevi Suursõidul oli vaid üks küsimus: kas Lembit Teesalu teeb soomlasele, ju oli see Kari Lahtinen, tuule alla.
Kõik muud sõidud olid soojendus, aga kohale tuli saabuda varakult – ehk nihverdab ilma piletita sisse, kott ?iguli õllest ja vinnutatud kalast pungis. Aastatega kujunesid igaühel lemmikpaigad, kust kõige parem sündmusi jälgida. Parematest parim plats – sellega nõustusid kõik – oli Rummu kurvi juures bussipeatuse katusel. Paraku vallutati katus koiduhämaruses, tragimad tarisid kodust tooligi kaasa ja istusid kui kuningad.
Lükati silla kõrval olid samuti miljoni dollari, õigemini miljoni rubla paigad, ja surnuaia S-kurvis ja kinokurvis. Mujal metsa vahel tuli leida koht, kuhu kostaks Gunnar Hololei hääl, s.t. kus ripuks mölakastiks kutsutud plekist häälekõvendi.
Esimesed õlled nööbiti lahti kohe, et õige tunne sisse saada. Tavaliselt tormasid esmalt ühises sõidus rajale noored parmupillidel ja Luule Tull. Grand old bensiinilõhnaline leedi tegi, mis tahtis. Seega algas päev alati hästi.
Tulli sõit oli sedavõrd ülivõimas, et sobis käesoojenduseks. Nimelt oli trükitud võistlusprogrammi vahel tabel, kuhu sai ringide kaupa märkida tsiklite numbreid, et kes ees, kes teine, kes kolmas. Võimsamad tsiklid tuiskasid tuulispasana, nende puhul tuli juba naabritega kokku mängida – vasakpoolne võtab kolm esimest, keskmine kolm järgmist, parempoolne kohad seitsmendast üheksandani.
Järgmisena oli kavas 350 cm³ B-klass, 250sed ja muud patserid. Seks ajaks oli tuju juba lõbus ning kui kurvist tuldi, oli tavaliselt Till, Indrek Till, pikalt-pikalt ees.
Kõhtu täideti harilikult ðaðlõki või hiirepirukatega. (Hiirepirukad said nime kahel põhjusel. Esiteks olid nad hiirekujulised. Teiseks rääkis legend, et kui hakklihamasin, kust pirukate täitemass voolama hakkas, hommikul käima löödi, tuli sealt esmalt masinas maganud hiirte liha, pärast ehk natuke sea omagi.) Kui esimene õllekast hakkas lahendust leidma, oli suht suva, mis liha pirukates peitus. Nõrgemanärvilised eelistasid pirukaid povidloga, mis oli tavoti välimuse ja maitsega moos.
Lõpuks jõudis kätte hetk, kui 350ste A-klassi pillid stardijoonele lükati. Teesalu ja somm, vist Lahtinen. Tavaliselt käis mees-mehe heitlus finiðisirgeni ja tavaliselt tegi viimases Rummu kurvis somm, vist Lahtinen, Teesalule ära.
Aga siis! See võis olla neljas või viies duell, kui juhtus vastupidi. Teesalu lõikas Rummu kurvi nii ägedalt, et somm, vist Lahtinen, põrutas otse. Ja oligi suurtegu tehtud. Rahvas möllas nii, et oleks võimaluse korral tsikli seljas istuva Teesalu kätel koduukseni kandnud.
Järgmisel aastal somm, vist Lahtinen, enam suursõidule ei tulnud.