VE: Kaju, Urmas – jurist

Eestis enneolematult poliitiliselt paljastava raamatu kirjutanud Urmas Kaju Eesti Panga peahoone ees, kus ta töötas kümme aastat ning osales kõigis keskpanga skandaalsetes tehingutes. Foto: Raigo Pajula

Eilsest on müügil Eesti Päevalehe väljaantud Eesti Panga kauaaegse juristi Urmas Kaju mälestusraamat “Eesti Pank: persoonid ja saladused”. Esimest korda Eestis kirjutab olulistele otsustele lähedal seisnud isik väga avameelselt poliitiliste sündmuste tagamaadest ning tuntud poliitilistest persoonidest. Paljudele poliitikutele on see raamat väga valus. Eesti Päevaleht avaldab mõne katkendi raamatust ning intervjuu Urmas Kajuga.

Miks te üldse kirjutasite raamatu Eesti Panga telgitagustest? Selge, et üks põhjus oli raha, aga oli teil veel mingeid motiive – näiteks solvumine?

Võiks ju vastata, et asi, mida enda arust kõige paremini oskan, ongi analüüsimine ja kirjutamine. Aga ma pole ju professionaalne kirjamees, hariduselt ja töökogemuselt olen jurist. Seega siis mitte raha pärast. Et see raamat on pigem dokumentaalÏanris, siis selge see, et püüdsin senikogetut ja -nähtut pakkuda raamatu kujul üldisemaks lugemiseks, sest ametialane väljund oma arvamuse väljaütlemiseks on juba pikka aega puudunud.

Ja nagu raamatust näha, ei olnud neid mõtteid eelmiseski ametis eriti vaja.

Teile tehtud ülekohus oli siis motiiviks?

Ma ei ütleks, et mulle ülekohut tehti. Aga solvatud eneseuhkus paistab minu meenutustest ilmselt välja küll. Mitmel juhul, kuulnud nõuniku ebasoodsat arvamust, mindi ja talitati varem plaanitu kohaselt sellegipoolest. Kusjuures suhteliselt kohmakalt ja isegi käpardlikult.

Olin naiivne ja kõrvalejäetuna hindasin oma võimeid üle. Seda võiks lausa messianismiks nimetada. Raamatus ma ei märgi, et ronisin sellesse ·veitsi tehingusse askeldajaks lapsiku ettekujutuse tõttu, et oskusliku asjaajamise korral suudan selle avan-türistliku kava vähemalt ilma suuremate kahjudeta sadamasse tüürida.

Meeles oli siis hiljutine juhtide ülikohmakalt ja keskturu tasemel omapäi tehtud nn rublatehing. Kus keskpanga varahoidlatäis Vene rublasid müü-di maha nagu kunagi kusagil plangu taga Îiguli kardaaniristi.

Nii ma siis tolle Ðveitsi loo korral haarasingi tüürist, panemata tähele, et tegelikku tüüri hoidis keegi teine. Hiljem oleks mind rahalaeva uputamise eest peaaegu vangi pandud. Tegelikele tüürijatele aga anti uus alus ja pandi paelu juurdegi.

Miks te siis “ausa mehena” lihtsalt keskpangast minema ei jalutanud?

Minu advokaat Levingi küsis sama minult hilisema kohtuprotsessi ajal. Kuid kuhu mul minna oli? Ametipalk oli küll veel praegugi hinnates väga kõrge, kuid suure osa sellest neelas oma arvukale perele (5 inimest, sh
3 last) laenu eest ostetud elamisele pandud hüpoteek.

Raamatu kõige põnevamad peatükid on teie avameelne unenägu kuulsast 10 miljoni dollari afäärist ja unenäo seletus. Olete tasemel jurist, endine prokurör, kas teie meelest peaks politsei afääri toimiku uuesti välja otsima ja põhjalikumalt uurima?

Tegelikult ongi probleem selles, et kogu tollane uurimine ei olnud suunatud selle siis veel määratu summa tagasivõitmisele. Selleks tulnuks uurimisteravik ja jõupingutused kontsentreerida sinna, kus vargus toime pandi ehk ·veitsi ja isikutele, kes varastasid, ehk jälle ·veitsi. Selle asemel üritati kaheksa paksu toimikuga uimaseks lüüa tolleaegset juhtivat reformipoliitikut (Siim Kallast – toim) ja võimalusel ta ka pikaks ajaks vangi panna.

Nõuniku (Kaju – toim) laiaks litsumine käis lihtsalt asja juurde. 140 miljonit krooni näis selle eesmärgi saavutamise eest olevat madal hind. Seetõttu selle peenraha jälgi mitte keegi tõsiselt ei otsinudki.

Nimetage mind pessimistiks, aga arvan, et nüüd on juba hilja. Raha on kadunud, Siim Kallas tipp-poliitikas edasi. Praegu torkas pähe jube oletus, mis loodetavasti ei täitu: arvestades selle kohtuasja algatamise ajendeid, pole tõepoolest võimatu, et sama asi kaevatakse üles ja uuritakse veel pikalt ja põhjalikult juhul, kui Kallas jälle kellelegi ette jääb. Aga ta on ju õppinud ja oli vahepeal koos Savisaarega lausa samas valitsuses!

Muidugi, kui Parts (peaminister Juhan Parts – toim) nõelaks, siis ei jääks ilmselt Kallasest, Vahur Kraftist ja koos nendega ka Enn Teimannist (Kraft on Eesti Panga president ja Teimann endine asepresident – toim), Kajust ja veel mõnest märga plekkigi järele. Aga Parts on ratsionaalne, tal pole niisugust jama vaja. Kraft kuulab ainuüksi sellise võimaluse meeldetuletamise järel sõna. Ja Kallast pole Euroopa Liidu tingimustes vaja jätta koju Murrusse (seal asub vangla – toim), vaid võib saata jalust ära Brüsselisse.

Raamatust tuleb selgelt välja teie kibestumus selle üle, kuidas teie pikaaegne tööandja Eesti Pank kriminaalasja uurimise ajal teid sisuliselt tänavale viskas. Mis hetkel te pettusite Eesti Pangas ning Kallases ja Kraftis?

Mis Kallasesse puutub, siis ei ole ma temas kuigivõrd pettunud. Oma komplitseeritud ja vastuolulist suhtumist kirjeldan raamatus üpris pikalt ja loodetavasti põhjalikult. Ma ei saa sellest vastuolulisest, vaieldamatult andekast ja töökast mehest aru siiamaani.

No aga Kraftis ei tule küsimuses peituv dilemma kõne allagi. Meievahelised tunded ei jõudnud puhkeda, Kallase ajal ma tema kui asepresidendiga peaaegu üldse ei suhelnud. Arvatavalt oli see vastastikune, minu uulitsale tõstmine ei olnud seotud usutavasti “pettumisega”, vaid ratsionaalse, uue peremehe poolt oma koja puhastamisega.

Vaevalt et ta “pettus” äkitselt kõigis nendes, kes tema unustusse määratud eluperioodist midagi teadsid. Kõik me püüame unustada oma varasemaid ebameeldivaid ja piinlikke kogemusi, aga see unustamine toimub erinevalt. Mul pole pähegi tulnud üles otsida ja kõrvaldada Tiit, kelle abiga ma keskkooli matemaatika lõpueksami edukalt maha spikerdasin. Tunnistajate kõrvaldamine on kriminaalide tava.

Olete viimasel ajal Kallase või Kraftiga suhelnud või püüdnud suhelda? Milline on nende reaktsioon?

Ei ole. Õigemini jah, ühe korra ja tõesti viimases hädas pöördusin läbi hea tuttava Kallase poole, kes omakorda rääkis tema parteilise lähedase kaasvõitlejaga. Reaktsioon tuli samuti läbi pika ahela kõrgelt mäe otsast.

Vaevalt et sellises sõnastuses, aga minu generatsioonis oleks seda väljendatud sõnadega “pane ennast põlema”.

Teil on pärast 10 miljoni skandaali ja pangast sisuliselt minema löömist kõik allamäge läinud. Mis tundega vaatate Kallast ja Krafti, kes mõlemad on endiselt või isegi veelgi rohkem lugupeetud inimesed, keda korduvalt jamadest välj
a päästsite?

Kui ma ei seisaks praegu päevast päeva silmitsi eksistentsiaalsete muredega, vaid veedaksin aega varaliselt kindlustatuna rahulikult kirjutades või tegeleksin oma lõbuks mingi ühiskondliku tegevusega, siis vaataksin neile pigem haletsuse kui kadedusega.

Mingitest jamadest ma neid ju välja päästnud ei ole, pigem vastupidi. Nende initsieeritud operatsioonidesse ronisin ju ise, kujutades ette, et suudan need ilma “jamade tekkimiseta” lõpule viia. Et see ·veitsi lugu nii õnnetult lõppes – sellepärast valutan südant siiamaani, ehkki pisut vähem kui omal ajal. “Jamadest” päästsid need härrad ennast ise, nõunikule pähe astudes. Võib-olla ka asja eest. Mis ometi ei peaks neile ometi rahulikumat und tooma.

Tänu millele teie meelest Kallas ja Kraft 10 miljoni loost välja rabelesid? Keegi ei usu ju, et selle tehingu põhikonstrueerijad, läbiviijad ja petturid Eesti poolt olid kolmik Kaju-Vähi-Ðer? (Peeter Vähi juhtis Põhja-Eesti Panka, mis Eesti Panga käsul kandis miljonid üle ning Abram Ðer vahendas pakkumist, mille eest teenis pool miljonit dollarit – toim.)

Kuna selle kohta on kirjutatud kaheksaköiteline kriminaalasi, mida kohus Merle Partsi eesistumisel uuris, oleks see küsimus pigem kohtule. Seetõttu oleks selle asja ületorkimine libe tee.

Kuna faktikeeles oleks kohtuasjadest lühidalt ja seetõttu ka pealiskaudselt kirjutada sobimatu, kirjeldan raamatus oma unenäolist nägemust toimunust: “10 kuldmündi skandaal Zamundas”.

Unenägu ei maksaks võtta liiga tõsiselt ja otsida sealt konkreetseid isikuid ja fakte. See on minu visioon, “kuidas need asjad võinuksid olla”. Et kirjastaja ei jäänud rahule, siis peatüki lõppu on lisatud kirjastaja usutlus, mis püüab nägemust maksimaalselt seletada. Et seletajaks olen ma ise, siis seal antud seletusele kirjutan alla. Ma ei ole sealgi osanud esitada ainsatki fakti või väidet, olen püüdnud vaid kaudselt tõlgendada ja püstitada tuvastatud faktide analüüsi põhjal oma versiooni, mis siis ikkagi kümnemiljonilise rahahunnikuga juhtuda võis, miks juhtus ja kuidas niisugune asi üldse võimalikuks sai.

Urmas Ott nimetas üht literaati ajalehes “sitapeaks” ja käis pärast tükk aega kohut. Ott ei ole jurist, autor on. Mistõttu ma lihtsalt kirjeldan, mida ma unes nägin. Unenägusid võib olla igasuguseid – mõned usuvad neid, mõned mitte. Aga liiga tõsiselt nendesse uskujaid ei võeta.

Kuigi olete niigi maaslamaja, kas ei karda, et teile makstakse kuidagi kätte Eesti Panga saladustest kirjutamise eest? Ja mida te kirjutamata jätsite? Vihja kasvõi!

Ot-oot! Milliseid saladusi ma paljastasin? Ära unusta, et minu elukutse eeldab, et kliendi mis tahes saladused on tema omad ja ma ei tohi midagi “paljastada”. Seda ei ole ma kunagi teinud ega tee ka edaspidi. Muidu poleks mitte ainult minu, vaid kogu minu professiooni esindajate keskmine eluiga üürike või niisugused südamepuistamise kalduvustega juristidki kõik töötud vähemalt. Ma ei lobise asjadest, mis pole minu omad, mitte hirmust eelviidatud asjaolude ees, isegi mitte sellepärast, et olen elukutselt jurist. Ma ei räägi mulle ametialaselt või kuidagi teisiti teatavaks saanud võõraid saladusi või lihtsalt diskreetseid fakte välja sellepärast, et tahan ennast vähemalt iseenese ees pidada korralikuks inimeseks.

Kirjutamata jätsin kõigest, mis sind praegu hirmsasti endiselt huvitab ja millele sa raamatust vastust ei leidnud. Sinu meelerahu aitab säilitada pigem see, et sa ei tea, mida kõike ma tean!

Väljavõtteid mälestusraamatust:

I peatükk “Siim Kallas: aurik ja inimene”

“Mõnemiljardilist kapitali seadusega antud autoritaarsusega käsutanud Siim Kallas ei näinud märkavat, et paljud tuttavad ei ilmunud tema seltskonda ega püüdnud seal visalt püsida alati mitte tema isiksuse sädelevast võlust haaratuna, vaid piilusid kiivalt tema käsutada olevat rahakotti. Paraku see rahakott polnud Siim Kallase oma, vaid kuulus keskpangale. Ja tema pakutavad võimalusedki enamasti samuti. /—-/

Samas tuleb tunnistada, et sama kergusega ta ka unustas need suhted ja lugematud vastuvõttudel jagatud lubadused. Kallase vastuvõtutuba oli seetõttu tihtipeale tõsistes raskustes sinna eiteakust “sõber Siimu” otsima ilmunud mõnikord täiesti tundmatute ja erinevates keeltes kõnelevate siidlipsukandjate või mõnel juhul ehk lipsu ainult pildilt näinud tegelastega.

Tihtipeale polnud neil ette näidata midagi peale kusagil üritusel või seltskonnas presidendilt saadud ebamäärase suulise lubaduse või visiitkaardi. /—/ Siim Kallas on hea inimene, ta lihtsalt ei suuda kellelegi ei öelda. (Seda teades olime paari teda tundnud inimesega 1996. aastal tõsiselt hirmul, oodates välisminister Kallase ja venelaste läbirääkimiste tulemusi piirilepingu sõlmimiseks.). Presidendi nipernaadilik rõõmsameelselt kergemeelne iseloom ei olnud tema ümbruskonnas saladuseks. Sellesse suhtuti heatahtliku huumoriga à la Ðvejki definitsioon “põrunud vana”. Mäletan, et presidendile vaieldamatult lojaalsete kaaskondlaste seas kasutati seetõttu tema suhtes sugugi mitte pahatahtlikult hüüdnime “kõlkapüks”.”

III peatükk “Eesti Panga argipäevad”

“Üks omaaegseid vihasemaid isepäise Eesti Panga (paljuski siiski juba siis poliitikasse oma nina toppinud Siim Kallase) vaenlasi oli (kui kadekuri Toompea in corpore välja jätta) aktiivselt ja sagedasti sõna võttev poliitik Janno Reiljan. /—/ Mäletan, et “Reiljani personaalküsimus” oli mitmel korral arutusel kui mitte juhatuses, siis praktiliselt samu isikuid hõlmavas mitteametlikus ringis.

Hea nõu on kallis, nõunik aga võrreldes keskpanga materiaalsete võimalustega praktiliselt muidu käes. Ja õela nõuniku ässitusel realiseeritigi salakaval plaan. Infoosakond kogus kokku kõik Janno Reiljani avalikud sõnavõtud ja artiklid-kolumnid ning andis need keskpangapoliitika, aga samuti makromajanduse osakonna haritud teoreetikutele-ekspertidele analüüsida.

Tulemusena valmis paari kuni enama lehe-küljeline õiend, kus teaduslikult emotsioonivaba külma neutraalsusega analüüsiti üksipulgi Janno Reiljani avalikes sõnavõttudes leiduvates väidetes esinevaid vigu ja eksimusi majandusteaduse elementaartõdede vastu. /—/

Adresseerisime viidatud kriitilise analüüsi hoopis Tartu ülikooli akadeemilisele nõukogule ja saatekirjas palusime nõukogul majandusõppejõu majandusteaduslikult ebapädevaid avalikke sõnavõtte ja artikleid selle koosolekul arutada. Väljendasime silmakirjalikult oma “sügavat rahutust ja muret” ülikoolis tulevastele rahvamajandusspetsialistidele pakutava majandushariduse taseme üle, kui seda õpetab nii ekslikke ja küündimatuid vaateid propageeriv õppejõud. Julgen oletada, et see õel kiri langes viljakale pinnasele.”
VII peatükk “Rublatehing ja esimene suur pangakriis”

“Mäletan, et ühel päeval piilusid n&oti
lde;uniku kabinetti Eesti Pangas kaks häbelikku noormeest. Aknast välja vaadates ja pärast smooltooki (“kuidas läheb?” jne.) küsiti nõunikult ükskõikse häälega, kuidas peaks suhtuma võimalusse müüa Kaukaasiasse maha Eesti Panga varahoidlas alates reformist ladustatud vene rublad. Professionaalselt kompleksivaba, ent konkreetne nõunik küsis kohe vastu – kui palju me selle eest vastu saame, ehk milline oleks rahaline tulu keskpangale. Täpset vastuseks öeldud summat ei mäleta (vist mõni miljon dollarit), ent panga tolleaegsest operatiivsest kasumist moodustas see tühise osa. Arvates, et küsitigi tehingu kasumlikkust PANGALE, andsin sellele hävitava hinnangu. /—/

Alles kunagi hiljem lahvatas skandaal: ajakirjandusest lugesin, et Eesti on müünud Venemaaga sõlmitud lepingut murdes reformirublad maha Kaukaasiasse, seega sinnasamasse rublatsooni tagasi. Võib ka öelda, et emiteerisime Venemaal tol ajal käibinud rahaühikut nagu Hitler mõni aeg varem Briti naelu. /—/

Ehkki kuupäevi enam ei meenu, näis mulle tookord ajalehest tehingust lugedes, et pärast mainitud vestlust nõunikuga pidid “häbelikud noormehed” (tegelikult ikka Siim Kallas ja Enn Teimann) joonelt suunduma kuhugi kabinetti ja trükkima kardetavalt ühesõrmetehnikas arvutil valmis nii umbes pooleleheküljelise “dokumendi”. Dokument oli konkreetne ja lühike: saatekiri xxx hulga rublade suunamiseks Eesti Panga varahoidlast “lattu” (ladu oli tegelikult Tallinna lennuväljal oodanud transpordilennuk liinil Tallinn-Groznõi).

IX peatükk “Kuidas meie politsei mind uuris” – 10 miljoni dollari afäär

“Kuni viimase hetkeni ei suutnud jurist, kunagi ka prokurörina töötanud Kaju taibata, kui tõsine kogu see Wabariigi algatatud uurimine tema jaoks võib olla. Tõsi, teadsin ja tean loo telgitagustest peaaegu kõike, kuid need teadmised justnagu viitasid sellele, et esimene muretseja peaks olema Kraft, kes asepresidendi ja ametiisikuna kogu seda vastikut ja kriminaalseks osutunud “operatsiooni” kureeris ja mõne rahade liigutamist käivitava allkirjagi andis; ning teisena Kallas, kes Suure Pealikuna kaudselt absoluutselt kõige eest vastutas ja ka ise mõnele asjakohasele paberile oma autograafi jättis. No ja eks nõunik ka: mida ta siis passis seal, selle asemel, et pangajuhtide peale politseisse kaebama minna. /—-/

Et naabermajas elas toona kunagine koolivend, siis juba tuntud advokaat, astusin õhtul tema poolt läbi, et lobisemise ja sigarillo tõmbamise kõrval ka pisut nõu ja juhatust saada.

Kuulanud minu kerglaselt iroonilise jutustuse ära (mida ta osalt niigi ajalehtedest juba teadis), pühkis ta oma külalise ülemeeliku tuju hoobilt, kui ütles mõtlikult ja tõsiselt: ”Tead, Urmas, see on poliitiline asi ja mõeldud Kallase hirmutamiseks. Aga poliitik Kallasele range noomituse tegemine tähendab, et tema nõunik pannakse hoiatuseks vangi. Teda ennast on pärast seda, kui ta on grogiks tehtud, ka vabaduses vaja. Vedelaks löödud poliitikategelast on palju kasulikum nööri otsas pidada kui et teda üldse pole. Teda veetakse lõa otsas banketilt banketile, aga sina lurbid Murrus suppi.””

• Urmas Kaju annab ka lugejatele intervjuu Eesti Päevaleht Online’is, kus talle saab küsimusi esitada täna, vastused ilmuvad homme.