URMAS KAJU: Minu süüdimatusevanne
ENSV juristi URMAS KAJU meenutus: Et minu põlvkonna juristide hariduse ja kohustusliku töölesuunamise järgne teenistuskäik on taas avalikkuse tähelepanu all, olen isegi tahtmatult pidanud mõtestama omaaegset elu ja valikuid. Samuti, ootamata ära, millal minult küsitakse, esitanud endale piinava küsimuse: kas ja mida mina olen või ei ole teinud valesti?
Ma õppisin 1976-1980 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Prioriteediks nr 1 – nagu enamikul põlvkonnakaaslastelgi – Nõukogude armeesse kutsumisest pääsemine. Samaväärsed olid ka arstitõend tervisekahjustuse kohta või psühhoneuroloogia haigla vastuvõtukatsete konkursisõela läbimine. Nii oli ülikooli juurat õppima sattumine pime juhus. Ainsaks kriteeriumiks olid sisseastumiseksamid. Kuna juuras olid need humanitaarainetes ja reaalainetes tundsin end ebakindlalt, oli valik lihtne.
Sain sisseastumiseksamitel väga head hinded ja läksingi sügisel loengutele, omamata vähimatki ettekujutust, mida seal õpetama hakatakse ja millega tegemist. Juuraga oli seni olnud kokkupuude ainult paaril korral: noorteüritustel laamendamise pärast (ka pikad juuksed!), miilitsa poolt lühiajaliste kinnipidamistena ja pärast alaealiste asjade komisjoni ees seisnuna (olin keerulise lapsepõlvega nooruk).
Ahsoo: ülikooli astumisel oli “soovitav” kuuluda komsomoli. Samal küünilisel põhjusel astusingi komnooreks keskkooli viimases klassis. Vaja oli vähemalt neutraalset iseloomustust. Et koolis olin pätt (need miilitsa ja komisjoni lood!), siis oli see fakt objektiivselt ka iseloomustuses märgitud. Õnneks oli negatiivne kokkuvõte dokumendi teisel lehel. Trükkisin uue teise lehekülje ise, tõstes sinna esilehelt ka templijäljendi keedetud muna abil.
Muretu tudengielu
Nojah, ülikooli õigusloengud koosnesid esimesel õppeaastal peamiselt kasututest punastest ainetest – neis loengutes me eriti ei käinud, aineid ei viitsinud õppida, selle asemel istusime kaaslastega Humalas või lihtsalt vedelesime ühikas ja lugesime kilode kaupa raamatukogust laenutatud maailmakirjandust.
| Urmas Kaju
• 1965-1976 – Tallinna 7. keskkool
• 1976-1980 – Tartu Ülikool, jurist
• 1980-1981 – Tallinna Lenini Rajooni Siseasjade Osakond, uurija
• 1981-1984 – ENSV Harju Rajooni Prokuratuur, abiprokurör
• 1984 –1986 – ENSV Prokuratuur, osakonna prokurör, vanemprokurör
• 1987-1989 – ENSV Prokuratuur, Tallinna aseprokurör
|
Seega, ehkki juurakatest oli süsteem plaaninud kasvatada enda kaitsjaid ja ehk ka repressiivorganite töösipelgaid, elasime ülikooli ajal sellest kõigest just nagu väljaspool, lustlikku tudengielu ja keset näilist akadeemilist vabadust (rektor Koobi ajal ilmselt ka tema alluvate poolt minnalaskmist). Et kusagil valitses samal ajal tülgastav breþnevlik, jabur, ent repressiivne reþiim ja et eksisteerisid seda süsteemi vastustavad grupid ja inimesed, ei pannud nagu tähelegi. Lihtsalt ei puutunud kokku.
Ühiselamutes liikusid vargsi käest kätte ja loeti usinasti Pariisis kirjastatud venekeelset dissidentlikku kirjandust, samuti ähmaseid ei tea kus ja ei tea millelt kopeeritud käsikirju, ent see oli ka kõik. Nõukogude reÏiimi võeti enesestmõistetavalt kui võõrast ja vastikut, kuid ometi püsivat ja paratamatut nähtust, mida tuli trotsida nagu halba ilma. Sama enesestmõistetavusega nõustusid mitmed kaasvõitlejad vanematelt kursustelt karjääri huvides komparteisse värbamisega. Ent kellelgi ei tulnud pähegi midagi nõukogude korra vastu ette võtta. Et teistes teaduskondades niisuguseid asju juhtus, siis oletan, et juurakaid kui tulevasi reÏiimi sõdureid ei peetud erijälgimise vääriliseks.
Kutse organitesse
Esimese kainestava hoiatuse, et Tartu asub ENSV-s ja et väljaspool ülikooli on ootamas meid hoopis teistsugune maailm kui Tiigi ühikas või Humalas, saime neljandal-viiendal kursusel. Mäletan, kuidas dekanaadi sekretär kutsus loengust nimepidi ükshaaval välja tudengeid ja naastes olid nood mornide nägudega. Mind juhatati ühte kõrvalasuvasse kabinetti, kus ootas lühikesekasvuline, võidunud tumedas ülikonnas ja sama võidunud lipsus vanem seltsimees, kes mind nähes ruttas mulle laia sõbraliku naeratusega vastu, surus “mehiselt” kätt (tegelikult tundus see nagu niiske kotlet!) ja tutvustas ennast sm O-na “komitee kaadrite osakonnast”.
Lühidalt: tehti ühemõtteline ettepanek lõpetamise järel suunduda tööle organitesse, räägiti heast palgast ja mugavustega korterist “Talinas”. Tunnistan, et kokkupuude selle organiga oli esmakordne ja lõin vedelaks. Otsekoheselt “ei” öelda kartsin. Kogelesin midagi halvast tervisest ja ei tea mida veel. Sõnaga, sain mõtlemisaega, professionaalselt ülilahke naeratus O näolt ei kadunud ka tema jaoks negatiivsete uudiste kuulmisel. Vägisi suruti mulle tasku kaadriosakonna aadress Pagari tänavas ja sm O telefoninumber, paluti mis tahes ajal ühendust võtta ja läbi astuda. Hoiatati ka võimaluse kergemeelse mahamagamise eest, kuna tung olla suur.
Ülisooja lahkumise järel (taas kordus niiske kotleti surumine) anti kaasa parimad tervitused vanematele (nimetati ees- ja isanime pidi), õele (ees- ja isanimi) ja enne ukse sulgemist tuletati juba pisut karmima naeratuse saatel meelde: “Teate, me jälgime teie edenemist osavõtu ja tähelepanuga.” Rõhutan, see ei olnud mingi informaatoriks või agendiks värbamine, vaid “komiteesse” kaadritööle kutsumise katse. Agendiks värbamise puhul ilmselt ebaõnnestumisi ei tolereeritud. Kui kuulen praegu kellegi praalimist, kuidas ta kunagi KGB-lased pikalt saatnud, siis ei kaldu seda eriti uskuma.
Paradoksaalne suunamine
Sellele kergele ehmatusele järgnes peatselt muretu tudengielu kiire lõpp, lõpueksamid ja kohustuslik töölesuunamine. Suunamiseni olime olnud kõik võrdselt ülemeelikud üliõpilased. Mõned küll õppimises edukamad, ent kõik kulunud rõivastes ja rahapuuduses. Suunamiskomisjonis aga ilmnes, et nii see ei olnud. Selgus, et nõukogude ühiskonnas olime juba sünnilt erinevates kastides – vaid üksikud said suunamise advokatuuri, mis oli juuratudengite salaunistus kui oletatavalt ainus “mittenõukogude” kutsetöö võimalus, mis tagas tollases mõistes ka materiaalse kindlustatuse.
Mäletan, et üks õppe-eesrindlasest tütarlaps hakkas õiendama, et miks ta advokatuurikohta valida ei saa, aga see suruti resoluutselt maha ja tüdruk suunati külanõukogu kirjatsuraks. Näib pisut paradoksaalne, et nõukogude süsteemist ja keskkonnast kasvõi näiliseks pääsemiseks ja advokaadikutseks vajaliku suunamise saamiseks pruugiti sagedasti sellesama nomenklatuurse süsteemi poolt ellu kutsutud karvast kätt ehk telefoniõigust. Absurdini utreerides: privileegi omada ohutult ausaks jäämise perspektiivi omasid eeskätt “õigesse” peresse sündinud lapsed!
Mina endale illusioone ei teinud, õppeedukuses ei olnud esimeste seas, kutset karvaselt käelt loota ei olnud ja maandusingi miilitsasse uurijaks. Kust aasta pärast õnnestus ennast (tervisele viidates) vingerdada ühte rajooni prokuratuuri prokuröri abiks ja uurijaks. Uurisin kriminaalasju, kontrollisin kolhoosides-sovhoosides söödavarumise ja loomapidamise eeskirjadest kinnipidamist, toetasin riiklikku süüdistust kohtus tapmiste, varguste jm tavakuritegude asjus.
Parteisse “heitmine”
Samasse perioodi langeb ka minu ühinemine NLKP-ga. Kui parteisse kas “astuti” või “võeti”, siis mind “heideti”. Nimelt eelmise päeva hilisööni veninud istumise jääknähtude parandamiseks tegime kolleegist uurijaga pika lõuna, mis kasvas sujuvalt üle tööluusiks. Et toona mobiiltelefone ei tuntud, ei saadud kadunud poegi töölt taga otsida. Oli aga toimunud miski suurem kuritegu ja meid mõlemaid otsiti paaniliselt taga. Järgmisel päeval, kui prokurör mind välja kutsus ja kabinetis mulle nina ette valge paberi pani ja sulepea ulatas, arvasin, et dikteeritakse lahkumisavaldus. Selle asemel dikteeriti avaldus NLKP-sse astumiseks, mille näiliku kergendusega kiirelt allkirjastasin.
Hiljem töötasin ENSV prokuratuuris üldjärelevalve prokurörina, kus osava sulesepana pälvisin libedate analüüside ja ettekannete autorina juhtkonna heakskiidu. Mind edutati tõsisemale tööle, Tallinna prokuröri asetäitjaks. Ometi puutusin sealgi vähe kokku nii kurjategijatega, tegeliku nõukogude eluga kui ka kohtus riikliku süüdistajana peaaegu ei käinudki. Minu tööks oli järelevalve miilitsa uurimistoimingute seaduslikkuse üle.
Kohtusin miilitsauurijatega, sanktsioneerisin varaste, röövlite ja üksikute mõrvarite-vägistajate vahi alla võtmisi. Nende materjalide seas ei olnud mitte ainsatki otseselt ega kaudselt poliitilist või nõukogude korra vastu suunatud aktsiooni.
Kas midagi taolist siis ei olnud? Ei tea küll, kuidas oleksin käitunud, aga minu lauale otsustuseks ühtegi niisugust asja ei sattunud. Kui mõelda sellele, kui vedelaks ma ülikoolis sm O ees lõin, siis hakkab omalgi kõhe. Julge ma just ei olnud. ¨Õnneks oli sel teinegi põhjus: “organid”
ei usaldanud sellist vedelat instantsi nagu prokuratuur, kes sotsialistlikku seaduslikkust järele valvas. Neid ei rahuldanud ka tollane “pehme” breþnevlik-vainolik sotsialistlik seaduslikkus. Ja sellepärast pidasid nad üleval “oma prokuratuuri” ja “oma prokuröre”.
Ugri-Stirlitzi ohvrid
Tööst Tallinna prokuratuuris meenub veel üks “olmeline” detail, mis tänini paneb mind tõsiselt kahtlema aeg-ajalt lahvatavates “KGB skandaalides”.
Nimelt oli 80-ndate keskpaiku linna prokuratuuri noore kollektiivi seas tuntud kuju seal alatihti ringi saaliv julgeolekuohvitser M, samas allkorrusel paiknenud Vana Tooma baaris kergemale napsitamisele kihutaja.
Mingis kitsama ringi “kohvilauas” pihtinud Stirlitzi soome-ugri kolleeg, kust pärinevat tal alati lahedalt leidunud viinaraha. Lillaninaline luuraja hoobelnud, et laseb pisitasa lipsu taha tema kui operatiivtöötaja käsutada olnud keskmiselt rikkalikku agentide ja informaatorite tasustamiseks mõeldud kassat. Milleks ta neid andmeid raamatupidamise klapitamiseks lihtsalt välja mõtles. Nimed olid juhuslikud, ent tegelikud, pärit mõne ametiasutuse andmebaasist. Arvatavalt ei tea paljud inimesed siiani, et kuulusid sellesse agentuuri. Võib-olla on nende fantoomagentide seas ka mõni süümevande andnud rahvasaadik või ametiisik?
|
Uudised
VE: Kaju, Urmas – jurist
ENSV juristi URMAS KAJU meenutus: Et minu põlvkonna juristide hariduse ja kohustusliku töölesuunamise järgne teenistuskäik on taas avalikkuse tähelepanu all, olen isegi tahtmatult pidanud mõtestama omaaegset elu ja valikuid. Samuti, ootamata ära, millal minult küsitakse, esitanud endale piinava küsimuse: kas ja mida mina olen või ei ole teinud valesti?
Ma õppisin 1976-1980 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Prioriteediks nr 1 – nagu enamikul põlvkonnakaaslastelgi – Nõukogude armeesse kutsumisest pääsemine. Samaväärsed olid ka arstitõend tervisekahjustuse kohta või psühhoneuroloogia haigla vastuvõtukatsete konkursisõela läbimine. Nii oli ülikooli juurat õppima sattumine pime juhus. Ainsaks kriteeriumiks olid sisseastumiseksamid. Kuna juuras olid need humanitaarainetes ja reaalainetes tundsin end ebakindlalt, oli valik lihtne.
Sain sisseastumiseksamitel väga head hinded ja läksingi sügisel loengutele, omamata vähimatki ettekujutust, mida seal õpetama hakatakse ja millega tegemist. Juuraga oli seni olnud kokkupuude ainult paaril korral: noorteüritustel laamendamise pärast (ka pikad juuksed!), miilitsa poolt lühiajaliste kinnipidamistena ja pärast alaealiste asjade komisjoni ees seisnuna (olin keerulise lapsepõlvega nooruk).
Ahsoo: ülikooli astumisel oli “soovitav” kuuluda komsomoli. Samal küünilisel põhjusel astusingi komnooreks keskkooli viimases klassis. Vaja oli vähemalt neutraalset iseloomustust. Et koolis olin pätt (need miilitsa ja komisjoni lood!), siis oli see fakt objektiivselt ka iseloomustuses märgitud. Õnneks oli negatiivne kokkuvõte dokumendi teisel lehel. Trükkisin uue teise lehekülje ise, tõstes sinna esilehelt ka templijäljendi keedetud muna abil.
Muretu tudengielu
Nojah, ülikooli õigusloengud koosnesid esimesel õppeaastal peamiselt kasututest punastest ainetest – neis loengutes me eriti ei käinud, aineid ei viitsinud õppida, selle asemel istusime kaaslastega Humalas või lihtsalt vedelesime ühikas ja lugesime kilode kaupa raamatukogust laenutatud maailmakirjandust.
• 1965-1976 – Tallinna 7. keskkool
• 1976-1980 – Tartu Ülikool, jurist
• 1980-1981 – Tallinna Lenini Rajooni Siseasjade Osakond, uurija
• 1981-1984 – ENSV Harju Rajooni Prokuratuur, abiprokurör
• 1984 –1986 – ENSV Prokuratuur, osakonna prokurör, vanemprokurör
• 1987-1989 – ENSV Prokuratuur, Tallinna aseprokurör
Seega, ehkki juurakatest oli süsteem plaaninud kasvatada enda kaitsjaid ja ehk ka repressiivorganite töösipelgaid, elasime ülikooli ajal sellest kõigest just nagu väljaspool, lustlikku tudengielu ja keset näilist akadeemilist vabadust (rektor Koobi ajal ilmselt ka tema alluvate poolt minnalaskmist). Et kusagil valitses samal ajal tülgastav breþnevlik, jabur, ent repressiivne reþiim ja et eksisteerisid seda süsteemi vastustavad grupid ja inimesed, ei pannud nagu tähelegi. Lihtsalt ei puutunud kokku.
Ühiselamutes liikusid vargsi käest kätte ja loeti usinasti Pariisis kirjastatud venekeelset dissidentlikku kirjandust, samuti ähmaseid ei tea kus ja ei tea millelt kopeeritud käsikirju, ent see oli ka kõik. Nõukogude reÏiimi võeti enesestmõistetavalt kui võõrast ja vastikut, kuid ometi püsivat ja paratamatut nähtust, mida tuli trotsida nagu halba ilma. Sama enesestmõistetavusega nõustusid mitmed kaasvõitlejad vanematelt kursustelt karjääri huvides komparteisse värbamisega. Ent kellelgi ei tulnud pähegi midagi nõukogude korra vastu ette võtta. Et teistes teaduskondades niisuguseid asju juhtus, siis oletan, et juurakaid kui tulevasi reÏiimi sõdureid ei peetud erijälgimise vääriliseks.
Kutse organitesse
Esimese kainestava hoiatuse, et Tartu asub ENSV-s ja et väljaspool ülikooli on ootamas meid hoopis teistsugune maailm kui Tiigi ühikas või Humalas, saime neljandal-viiendal kursusel. Mäletan, kuidas dekanaadi sekretär kutsus loengust nimepidi ükshaaval välja tudengeid ja naastes olid nood mornide nägudega. Mind juhatati ühte kõrvalasuvasse kabinetti, kus ootas lühikesekasvuline, võidunud tumedas ülikonnas ja sama võidunud lipsus vanem seltsimees, kes mind nähes ruttas mulle laia sõbraliku naeratusega vastu, surus “mehiselt” kätt (tegelikult tundus see nagu niiske kotlet!) ja tutvustas ennast sm O-na “komitee kaadrite osakonnast”.
Lühidalt: tehti ühemõtteline ettepanek lõpetamise järel suunduda tööle organitesse, räägiti heast palgast ja mugavustega korterist “Talinas”. Tunnistan, et kokkupuude selle organiga oli esmakordne ja lõin vedelaks. Otsekoheselt “ei” öelda kartsin. Kogelesin midagi halvast tervisest ja ei tea mida veel. Sõnaga, sain mõtlemisaega, professionaalselt ülilahke naeratus O näolt ei kadunud ka tema jaoks negatiivsete uudiste kuulmisel. Vägisi suruti mulle tasku kaadriosakonna aadress Pagari tänavas ja sm O telefoninumber, paluti mis tahes ajal ühendust võtta ja läbi astuda. Hoiatati ka võimaluse kergemeelse mahamagamise eest, kuna tung olla suur.
Ülisooja lahkumise järel (taas kordus niiske kotleti surumine) anti kaasa parimad tervitused vanematele (nimetati ees- ja isanime pidi), õele (ees- ja isanimi) ja enne ukse sulgemist tuletati juba pisut karmima naeratuse saatel meelde: “Teate, me jälgime teie edenemist osavõtu ja tähelepanuga.” Rõhutan, see ei olnud mingi informaatoriks või agendiks värbamine, vaid “komiteesse” kaadritööle kutsumise katse. Agendiks värbamise puhul ilmselt ebaõnnestumisi ei tolereeritud. Kui kuulen praegu kellegi praalimist, kuidas ta kunagi KGB-lased pikalt saatnud, siis ei kaldu seda eriti uskuma.
Paradoksaalne suunamine
Sellele kergele ehmatusele järgnes peatselt muretu tudengielu kiire lõpp, lõpueksamid ja kohustuslik töölesuunamine. Suunamiseni olime olnud kõik võrdselt ülemeelikud üliõpilased. Mõned küll õppimises edukamad, ent kõik kulunud rõivastes ja rahapuuduses. Suunamiskomisjonis aga ilmnes, et nii see ei olnud. Selgus, et nõukogude ühiskonnas olime juba sünnilt erinevates kastides – vaid üksikud said suunamise advokatuuri, mis oli juuratudengite salaunistus kui oletatavalt ainus “mittenõukogude” kutsetöö võimalus, mis tagas tollases mõistes ka materiaalse kindlustatuse.
Mäletan, et üks õppe-eesrindlasest tütarlaps hakkas õiendama, et miks ta advokatuurikohta valida ei saa, aga see suruti resoluutselt maha ja tüdruk suunati külanõukogu kirjatsuraks. Näib pisut paradoksaalne, et nõukogude süsteemist ja keskkonnast kasvõi näiliseks pääsemiseks ja advokaadikutseks vajaliku suunamise saamiseks pruugiti sagedasti sellesama nomenklatuurse süsteemi poolt ellu kutsutud karvast kätt ehk telefoniõigust. Absurdini utreerides: privileegi omada ohutult ausaks jäämise perspektiivi omasid eeskätt “õigesse” peresse sündinud lapsed!
Mina endale illusioone ei teinud, õppeedukuses ei olnud esimeste seas, kutset karvaselt käelt loota ei olnud ja maandusingi miilitsasse uurijaks. Kust aasta pärast õnnestus ennast (tervisele viidates) vingerdada ühte rajooni prokuratuuri prokuröri abiks ja uurijaks. Uurisin kriminaalasju, kontrollisin kolhoosides-sovhoosides söödavarumise ja loomapidamise eeskirjadest kinnipidamist, toetasin riiklikku süüdistust kohtus tapmiste, varguste jm tavakuritegude asjus.
Parteisse “heitmine”
Samasse perioodi langeb ka minu ühinemine NLKP-ga. Kui parteisse kas “astuti” või “võeti”, siis mind “heideti”. Nimelt eelmise päeva hilisööni veninud istumise jääknähtude parandamiseks tegime kolleegist uurijaga pika lõuna, mis kasvas sujuvalt üle tööluusiks. Et toona mobiiltelefone ei tuntud, ei saadud kadunud poegi töölt taga otsida. Oli aga toimunud miski suurem kuritegu ja meid mõlemaid otsiti paaniliselt taga. Järgmisel päeval, kui prokurör mind välja kutsus ja kabinetis mulle nina ette valge paberi pani ja sulepea ulatas, arvasin, et dikteeritakse lahkumisavaldus. Selle asemel dikteeriti avaldus NLKP-sse astumiseks, mille näiliku kergendusega kiirelt allkirjastasin.
Hiljem töötasin ENSV prokuratuuris üldjärelevalve prokurörina, kus osava sulesepana pälvisin libedate analüüside ja ettekannete autorina juhtkonna heakskiidu. Mind edutati tõsisemale tööle, Tallinna prokuröri asetäitjaks. Ometi puutusin sealgi vähe kokku nii kurjategijatega, tegeliku nõukogude eluga kui ka kohtus riikliku süüdistajana peaaegu ei käinudki. Minu tööks oli järelevalve miilitsa uurimistoimingute seaduslikkuse üle.
Kohtusin miilitsauurijatega, sanktsioneerisin varaste, röövlite ja üksikute mõrvarite-vägistajate vahi alla võtmisi. Nende materjalide seas ei olnud mitte ainsatki otseselt ega kaudselt poliitilist või nõukogude korra vastu suunatud aktsiooni.
Kas midagi taolist siis ei olnud? Ei tea küll, kuidas oleksin käitunud, aga minu lauale otsustuseks ühtegi niisugust asja ei sattunud. Kui mõelda sellele, kui vedelaks ma ülikoolis sm O ees lõin, siis hakkab omalgi kõhe. Julge ma just ei olnud. ¨Õnneks oli sel teinegi põhjus: “organid”
ei usaldanud sellist vedelat instantsi nagu prokuratuur, kes sotsialistlikku seaduslikkust järele valvas. Neid ei rahuldanud ka tollane “pehme” breþnevlik-vainolik sotsialistlik seaduslikkus. Ja sellepärast pidasid nad üleval “oma prokuratuuri” ja “oma prokuröre”.
Ugri-Stirlitzi ohvrid
Tööst Tallinna prokuratuuris meenub veel üks “olmeline” detail, mis tänini paneb mind tõsiselt kahtlema aeg-ajalt lahvatavates “KGB skandaalides”.
Nimelt oli 80-ndate keskpaiku linna prokuratuuri noore kollektiivi seas tuntud kuju seal alatihti ringi saaliv julgeolekuohvitser M, samas allkorrusel paiknenud Vana Tooma baaris kergemale napsitamisele kihutaja.
Mingis kitsama ringi “kohvilauas” pihtinud Stirlitzi soome-ugri kolleeg, kust pärinevat tal alati lahedalt leidunud viinaraha. Lillaninaline luuraja hoobelnud, et laseb pisitasa lipsu taha tema kui operatiivtöötaja käsutada olnud keskmiselt rikkalikku agentide ja informaatorite tasustamiseks mõeldud kassat. Milleks ta neid andmeid raamatupidamise klapitamiseks lihtsalt välja mõtles. Nimed olid juhuslikud, ent tegelikud, pärit mõne ametiasutuse andmebaasist. Arvatavalt ei tea paljud inimesed siiani, et kuulusid sellesse agentuuri. Võib-olla on nende fantoomagentide seas ka mõni süümevande andnud rahvasaadik või ametiisik?
(08.02.2003)