 Kohtla vallavanem ja Rahvaliidu Ida-Virumaa esinaine Etti Kagarov on oma elus teinud mitmeid järske ametialaseid kannapöördeid: sportvõimlemisest suundunud kõrgema matemaatika valda, loomatohtrina töötades parandanud autosid, olnud sekretäri ja sotsiaaltöötaja ametis. “Tähtis pole mitte see, mida sa teed, vaid et see, mida sa teed, oleks hingega tehtud,” kommenteerib ta tehtud uperpalle ise.
Omavalitsusjuhina on teil käsil magistritöö, milles näitate, milline on omavalitsuse võime vastuvõetud seadusi täita. Milline see võime siis on?
Valmis kirjutatud magistritöös näitasin, et kui riik paneb sotsiaalfunktsioonid omavalitsuse kaela, siis peab ta selleks ka raha eraldama. Praegu planeerib riik kohalikule tasandile ülesandeid üle andes raha vaid funktsioonide täitmiseks, administratiivseid kulusid pole aga ette nähtud. Minu meelest ei saa probleeme niiviisi lahendada, kõiki lisakulutusi ei saa tasandusfondide peale jätta, sest neis on rahahulk üsna kõikuv. Seega tuleb riigil ülesandeid üle andes ka vajalikud vahendid juurde anda.
Selliselt esitatud probleemiasetusega töö jäi mul kaitsmata, sest komisjoni liikmete hulgas oli neid, kes just sellise süsteemi välja mõtlesid.
Kas selline suhtumine lõi jalad alt?
Olin selleks valmis, minu meelest oli see poliitiline otsus, millest minu õppejõud-professorid olid väga ðokeeritud. Ma sain aru, et läksin liiga suure tüki kallale.
Aga sellest hoolimata analüüsin olukorda veel. Ja mulle tundub, et pean selle probleemi lahendamiseks sekkuma omavalitsusliitude koostöökogusse ja ka valitsuse töösse.
Kui ma oleksin töö ära kaitsnud, oleks see jäänud ehk kapinurka tolmama. Aga praegune olukord innustab mind selle probleemiga rohkem tegelema ja asjadesse sekkuma.
Igal asjal on oma põhjus. Arvan, et see, et läks nii nagu läks, on märk sellest, et selle probleemiga tuleb veel tõsisemalt tegelda. Tõestan igal juhul ära, et vajalike summasid eraldamata ei saa riik sotsiaalfunktsioone omavalitsuste kaela veeretada.
Kas samasugust järjekindlust nagu magistritööd tehes peate ilmutama ka Kohtla valla ja Kohtla-Järve linnaosa Kukruse ühinemisel, mida on pikka aega veeretatud nagu kuuma kartulit?
Kukrusega on läbirääkimised selles staadiumis, et oleme järjekordselt andnud nõusoleku liitumiseks. Aasta tagasi lükkus protsess edasi, sest vastasime meile tehtud haldusreformi ettepanekule seaduses ette nähtud 30 päeva asemel 31. päeval. Siseministeerium soovitas selle protseduuri uuesti algatada.
Oleme tellinud Kukruse alevikule soojamajanduse arengukava ja selle järgi peaks Kohtla-Järve tellima uue soojusvarustussüsteemi – kas gaasikatlamaja või midagi muud. Praegu doteerib Kohtla-Järve Kukruse kütmist 800 000 krooniga lisaks sellele, mida inimesed ise maksavad. Kohtla vallale on see liiga suur summa.
Kui Kohtla-Järve selle projekti tellib, on ühinemine järgmisteks valimisteks mõeldav.
Juhite valda, mille territooriumil on Eesti tähtsamad vaatamisväärsused. Kui uskuda “Kalevipoega”, siis Kalev oli esimene kuulsus, kes Valaste joa juures peatus…
Tõepoolest, Kalevipoja käigust on meie valla vappki saanud oma sümboolika – krooni ja merelained. Eepose järgi viskas kotkas Kalevi siia suure kalda – Ontika kalda peale. Kalev lõi Eesti riigi siin, nii et riigi sünnikoht peaks olema just siin.
Praegu on juba olemas mingisugused võimalused Valaste joal külalisi vastu võtta – on kohvik ja parkimisplats. Enam ei pea joani minema läbi muda. Selle eest, et vaatamisväärset juga vaatamisväärseks muuta, on hea seisnud endine Kohtla vallavanem Arno Rossman ja asemaavanem Agu Värimäe. Nemad on selle idee projekt projekti haaval teostanud.
Olen mõelnud kohvikule ka külalisteraamatu kinkida, et soovijad saaksid sinna enda nimed jäädvustada, kuid praegu pole ma seda veel teinud.
Kuidas Soome laht valla naabrina on?
Soome laht müüb hästi, see on turistidele atraktiivne. Ontika kallas läheb UNESCO looduspärandisse, meie asi on seda hoida. See on selline, ütleme, Eesti pank – kõige kindlam pank, mis Eestis üldse on, on Ontika.
Lisaks riikliku tähtsusega loodusobjektidele ei ole ilmselt vähem oluline see, et mõnes valla külas on ebameeldiv hais, mis rikub näiteks sakalaste tervist…
Oleme selle Nitroferdi jäägiga aastaid võidelnud. Kui tehas vahepeal seisis, oli külas päris normaalne õhk, nüüd aga sõltub tuule suunast, kas hais hakkab jälle küla peale tulema või mitte. Me ei ole aktiivselt selle küsimusega tegelnud, sest aktiivseid kaebusi pole külast tulnud.
Arvan, et peame selle küsimuse vallas tõstatama.
Enne vallajuhiks saamist töötasite kümmekond aastat riigitööl – maavalitsuse sotsiaalosakonnas ja tööhõiveameti asedirektorina. Kumb teile rohkem sobib, kas olla riigi või omavalitsuse teenistuses?
Tunnen end siin paremini. Kui riigiametis tegin tööd, mida pidin tegema, ega saanud mõjutada protsesse – kui ehk, siis väga kaudselt –, siis siin saan ise koostöös volikoguga midagi konkreetset ära teha. Selles suhtes mulle meeldib siin rohkem. Näiteks Valaste joa kohvikule leidsime rentniku ja ostsime kohvikusse valla rahaga mööbli – seega käegakatsutav tulemus.
Teil on selline harvaesinev eesnimi, mis võib segadusse ajada, kas see on mehe või naise oma. Kas lennartmerelik olukord – ta sai kirja missis Meeri Lennarti nimele – on teile tuttav? Peetakse teid tihti härra Kagaroviks?
Selliseid olukordi, kus mind on kirjades nimetatud mister või härra Etti Kagaroviks, on olnud palju. Ma ei pane seda pahaks, olen sellega harjunud. Pealegi lõpeb minu perekonnanimi ju ka V-tähega. Nii et seda rohkem on eksimisvõimalusi.
Tunnete peensusteni Þigulide ja Moskvitðite “hingeelu”. Teete autokapoti all toimetades nii mõnelegi tugevama soo esindajale silmad ette. Kas mehed pahaseks ei saa?
Ei tea. Ei tohi välja näidata, et silmad ette teen, siis ei panda pahaks kah. Tuleb jätta selline mulje, et nemad on otsustajad ja tegijad.
Sovhoosi ajal veterinaarina sai küll neid Þigulisid ja Moskvitðeid remontida, aga tänapäeva autod on suures osas elektroonika peal ja seda enam ei jaga. Sovhoosi ajal sai autokummegi ise vulkaniseerida. Kui kedagi ikka käepärast ei olnud, aga sõita oli vaja, siis tuli autokumm lahti võtta, ära parandada, vulkaniseerida ja uuesti kokku panna.
Aga näiteks kui oli vaja 400-500 kilo kaaluv lehm pikali tõmmata ja ma sellega üksi toime tulin, siis olid lähedal töötanud ehitusmeeste silmad üllatusest suured küll.
Olete teinud oma elus 180kraadiseid kannapöördeid ja alati jalgadele jäänud…
Kui hakkasin põllumajandusest ära tulema, mõtlesin, et mis mulle sobiks. Käisin end näiteks müüjaks pakkumas, aga mitmel konkursil, kus osalesin, anti mõista, et olen liiga vana. 1990. aastate alguses olid vanemad kui 30aastased juba vanad.
Igasugune ebaõnn konkursil vähendab enesekindlust. Õnneks oli mul üks väga hea kolleeg, kes ütles, et nad ei tea, millest nad ilma jäävad, kui mind ei vali. Ja mina mõtlesin: “Loomulikult!” See oli väga hea tugi.
Mida need pöörded teile õpetanud on?
Veterinaarina töötades õppisin nägema probleeme tervikuna, hakkasin aru saama, et kõik asjad on omavahel seotud. Organism on tervik: kui kusagilt on haige, võib selle haiguse põhjustaja tegelikult hoopis mujal olla.
Kõrgema matemaatika õpingud andsid arusaamise, et kõik on omavahel seotud.
Elu on õpetanud sedagi, et alati peab jääma inimeseks, mis ametis sa ka poleks. Kui oma tööd hingega teha, siis ei ole oluline, kas see töö on seotud inimeste või loomadega.
Teie endised kolleegid ütlesid teid iseloomustades, et kui te midagi ei oska, siis teete selle endale selgeks. Aga ikkagi, mida te ei oska?
Ma ei oska mitte millestki pikalt ja kaunisõnaliselt kõnet pidada. Kõnede koostamine on mulle paras pähkel, ma ei oska sinna vahtu juurde lisada.
Ametite vahetamise kõrval on siiski üks püsiv asi, mida olete esimesest klassist peale harrastanud – rahvatants. Tantsurühmakaaslased ütlevad, et kui rühmas on mõni uus või nõrk tantsija, tuleb ta Etti kätte anda…
Nii kipub olema tõesti. Ainult et mõnda annab lükata, aga mõni hakkab vastu ka.
Olen paar aastat Sakal tantsurühma juhtinud, aga ajanappuse tõttu on see pooleli jäänud.
Mitu paari tantsukingi olete läbi kulutanud?
Ei tea, üsna mitu ehk, tantsin esimesest klassist peale. Kui töötasin mitmel pool, siis mõtlesin, et aega tantsuks ei jää. Et ei hakka enam tantsimas käima. Siis aga mõtlesin, et mis siis niimoodi mulle endale jääb. Seda ma pean ja teist ma pean ja igal pool ma pean, aga midagi on iseendale ka vaja. Ning otsustasin, et käin tantsimas edasi, mis siis, et jõuan rühma harva, aga eks ma õpin tagantjärele.
Olete maakonnas Rahvaliidu liider. Miks just selline poliitiline valik?
Minule teisi alternatiivi pole, ehkki pakkumisi teiste parteide ridadesse hakata oli hulga. Aga minu maailmavaatega sobivad kas Keskerakond, sotsiaaldemokraadid või Rahvaliit. Keskerakonna puhul ei sobinud mulle Savisaare meetodid poliitika elluviimisel. Rahvaliidus aga olid mul juba tuttavad ees, seepärast saigi selline valik tehtud.
Kogu aeg räägitakse, et naisi peaks poliitikas rohkem olema. Miks siis?
Arvan, et selleks, et naised poliitikasse tuleksid, on vaja tõsta poliitika mainet. Olen veendunud, et poliitika ei peaks olema räpane. Olen ehk loll, aga arvan, et poliitika peab olema inimeste heaks, siin ei tohiks vahepeal räpaseid mänge olla.
Tegelikult puudutab poliitika iga inimest ja mida rohkem naisi tuleb poliitikase, seda rohkem saaksid nad protsesse mõjutada. Ei ole nii, et ma ei saa poliitikat kuidagi mõjutada. Saab küll – samm-sammult, tilk tilga haaval. Kas või kohalike valimiste tasemel.
Kutsusin valla noori rääkima sellest, mida nad soovivad oma külas ära teha. Me toetaksime nende ettevõtmisi alati, ka see on poliitika.
Kui meie ei mõjuta poliitikat, mõjutab poliitika meid.
Ka poliitikutel on oma salasoovid. Millest unistate?
Üks minu salasoov on maalida. Kui ükskord pensionile jään, õpin maalimise ära ja hakkangi sellega tegelema. Praegu rahvaülikoolid ju õpetavad maalimist.
Kohti, mida jäädvustada, on küll. Näiteks Ontika kaldal päikeseloojangut.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 17.07.2004
|
Uudised
VE: Kagarov, Etti – vallavanem
Omavalitsusjuhina on teil käsil magistritöö, milles näitate, milline on omavalitsuse võime vastuvõetud seadusi täita. Milline see võime siis on?
Valmis kirjutatud magistritöös näitasin, et kui riik paneb sotsiaalfunktsioonid omavalitsuse kaela, siis peab ta selleks ka raha eraldama. Praegu planeerib riik kohalikule tasandile ülesandeid üle andes raha vaid funktsioonide täitmiseks, administratiivseid kulusid pole aga ette nähtud. Minu meelest ei saa probleeme niiviisi lahendada, kõiki lisakulutusi ei saa tasandusfondide peale jätta, sest neis on rahahulk üsna kõikuv. Seega tuleb riigil ülesandeid üle andes ka vajalikud vahendid juurde anda.
Selliselt esitatud probleemiasetusega töö jäi mul kaitsmata, sest komisjoni liikmete hulgas oli neid, kes just sellise süsteemi välja mõtlesid.
Kas selline suhtumine lõi jalad alt?
Olin selleks valmis, minu meelest oli see poliitiline otsus, millest minu õppejõud-professorid olid väga ðokeeritud. Ma sain aru, et läksin liiga suure tüki kallale.
Aga sellest hoolimata analüüsin olukorda veel. Ja mulle tundub, et pean selle probleemi lahendamiseks sekkuma omavalitsusliitude koostöökogusse ja ka valitsuse töösse.
Kui ma oleksin töö ära kaitsnud, oleks see jäänud ehk kapinurka tolmama. Aga praegune olukord innustab mind selle probleemiga rohkem tegelema ja asjadesse sekkuma.
Igal asjal on oma põhjus. Arvan, et see, et läks nii nagu läks, on märk sellest, et selle probleemiga tuleb veel tõsisemalt tegelda. Tõestan igal juhul ära, et vajalike summasid eraldamata ei saa riik sotsiaalfunktsioone omavalitsuste kaela veeretada.
Kas samasugust järjekindlust nagu magistritööd tehes peate ilmutama ka Kohtla valla ja Kohtla-Järve linnaosa Kukruse ühinemisel, mida on pikka aega veeretatud nagu kuuma kartulit?
Kukrusega on läbirääkimised selles staadiumis, et oleme järjekordselt andnud nõusoleku liitumiseks. Aasta tagasi lükkus protsess edasi, sest vastasime meile tehtud haldusreformi ettepanekule seaduses ette nähtud 30 päeva asemel 31. päeval. Siseministeerium soovitas selle protseduuri uuesti algatada.
Oleme tellinud Kukruse alevikule soojamajanduse arengukava ja selle järgi peaks Kohtla-Järve tellima uue soojusvarustussüsteemi – kas gaasikatlamaja või midagi muud. Praegu doteerib Kohtla-Järve Kukruse kütmist 800 000 krooniga lisaks sellele, mida inimesed ise maksavad. Kohtla vallale on see liiga suur summa.
Kui Kohtla-Järve selle projekti tellib, on ühinemine järgmisteks valimisteks mõeldav.
Juhite valda, mille territooriumil on Eesti tähtsamad vaatamisväärsused. Kui uskuda “Kalevipoega”, siis Kalev oli esimene kuulsus, kes Valaste joa juures peatus…
Tõepoolest, Kalevipoja käigust on meie valla vappki saanud oma sümboolika – krooni ja merelained. Eepose järgi viskas kotkas Kalevi siia suure kalda – Ontika kalda peale. Kalev lõi Eesti riigi siin, nii et riigi sünnikoht peaks olema just siin.
Praegu on juba olemas mingisugused võimalused Valaste joal külalisi vastu võtta – on kohvik ja parkimisplats. Enam ei pea joani minema läbi muda. Selle eest, et vaatamisväärset juga vaatamisväärseks muuta, on hea seisnud endine Kohtla vallavanem Arno Rossman ja asemaavanem Agu Värimäe. Nemad on selle idee projekt projekti haaval teostanud.
Olen mõelnud kohvikule ka külalisteraamatu kinkida, et soovijad saaksid sinna enda nimed jäädvustada, kuid praegu pole ma seda veel teinud.
Kuidas Soome laht valla naabrina on?
Soome laht müüb hästi, see on turistidele atraktiivne. Ontika kallas läheb UNESCO looduspärandisse, meie asi on seda hoida. See on selline, ütleme, Eesti pank – kõige kindlam pank, mis Eestis üldse on, on Ontika.
Lisaks riikliku tähtsusega loodusobjektidele ei ole ilmselt vähem oluline see, et mõnes valla külas on ebameeldiv hais, mis rikub näiteks sakalaste tervist…
Oleme selle Nitroferdi jäägiga aastaid võidelnud. Kui tehas vahepeal seisis, oli külas päris normaalne õhk, nüüd aga sõltub tuule suunast, kas hais hakkab jälle küla peale tulema või mitte. Me ei ole aktiivselt selle küsimusega tegelnud, sest aktiivseid kaebusi pole külast tulnud.
Arvan, et peame selle küsimuse vallas tõstatama.
Enne vallajuhiks saamist töötasite kümmekond aastat riigitööl – maavalitsuse sotsiaalosakonnas ja tööhõiveameti asedirektorina. Kumb teile rohkem sobib, kas olla riigi või omavalitsuse teenistuses?
Tunnen end siin paremini. Kui riigiametis tegin tööd, mida pidin tegema, ega saanud mõjutada protsesse – kui ehk, siis väga kaudselt –, siis siin saan ise koostöös volikoguga midagi konkreetset ära teha. Selles suhtes mulle meeldib siin rohkem. Näiteks Valaste joa kohvikule leidsime rentniku ja ostsime kohvikusse valla rahaga mööbli – seega käegakatsutav tulemus.
Teil on selline harvaesinev eesnimi, mis võib segadusse ajada, kas see on mehe või naise oma. Kas lennartmerelik olukord – ta sai kirja missis Meeri Lennarti nimele – on teile tuttav? Peetakse teid tihti härra Kagaroviks?
Selliseid olukordi, kus mind on kirjades nimetatud mister või härra Etti Kagaroviks, on olnud palju. Ma ei pane seda pahaks, olen sellega harjunud. Pealegi lõpeb minu perekonnanimi ju ka V-tähega. Nii et seda rohkem on eksimisvõimalusi.
Tunnete peensusteni Þigulide ja Moskvitðite “hingeelu”. Teete autokapoti all toimetades nii mõnelegi tugevama soo esindajale silmad ette. Kas mehed pahaseks ei saa?
Ei tea. Ei tohi välja näidata, et silmad ette teen, siis ei panda pahaks kah. Tuleb jätta selline mulje, et nemad on otsustajad ja tegijad.
Sovhoosi ajal veterinaarina sai küll neid Þigulisid ja Moskvitðeid remontida, aga tänapäeva autod on suures osas elektroonika peal ja seda enam ei jaga. Sovhoosi ajal sai autokummegi ise vulkaniseerida. Kui kedagi ikka käepärast ei olnud, aga sõita oli vaja, siis tuli autokumm lahti võtta, ära parandada, vulkaniseerida ja uuesti kokku panna.
Aga näiteks kui oli vaja 400-500 kilo kaaluv lehm pikali tõmmata ja ma sellega üksi toime tulin, siis olid lähedal töötanud ehitusmeeste silmad üllatusest suured küll.
Olete teinud oma elus 180kraadiseid kannapöördeid ja alati jalgadele jäänud…
Kui hakkasin põllumajandusest ära tulema, mõtlesin, et mis mulle sobiks. Käisin end näiteks müüjaks pakkumas, aga mitmel konkursil, kus osalesin, anti mõista, et olen liiga vana. 1990. aastate alguses olid vanemad kui 30aastased juba vanad.
Igasugune ebaõnn konkursil vähendab enesekindlust. Õnneks oli mul üks väga hea kolleeg, kes ütles, et nad ei tea, millest nad ilma jäävad, kui mind ei vali. Ja mina mõtlesin: “Loomulikult!” See oli väga hea tugi.
Mida need pöörded teile õpetanud on?
Veterinaarina töötades õppisin nägema probleeme tervikuna, hakkasin aru saama, et kõik asjad on omavahel seotud. Organism on tervik: kui kusagilt on haige, võib selle haiguse põhjustaja tegelikult hoopis mujal olla.
Kõrgema matemaatika õpingud andsid arusaamise, et kõik on omavahel seotud.
Elu on õpetanud sedagi, et alati peab jääma inimeseks, mis ametis sa ka poleks. Kui oma tööd hingega teha, siis ei ole oluline, kas see töö on seotud inimeste või loomadega.
Teie endised kolleegid ütlesid teid iseloomustades, et kui te midagi ei oska, siis teete selle endale selgeks. Aga ikkagi, mida te ei oska?
Ma ei oska mitte millestki pikalt ja kaunisõnaliselt kõnet pidada. Kõnede koostamine on mulle paras pähkel, ma ei oska sinna vahtu juurde lisada.
Ametite vahetamise kõrval on siiski üks püsiv asi, mida olete esimesest klassist peale harrastanud – rahvatants. Tantsurühmakaaslased ütlevad, et kui rühmas on mõni uus või nõrk tantsija, tuleb ta Etti kätte anda…
Nii kipub olema tõesti. Ainult et mõnda annab lükata, aga mõni hakkab vastu ka.
Olen paar aastat Sakal tantsurühma juhtinud, aga ajanappuse tõttu on see pooleli jäänud.
Mitu paari tantsukingi olete läbi kulutanud?
Ei tea, üsna mitu ehk, tantsin esimesest klassist peale. Kui töötasin mitmel pool, siis mõtlesin, et aega tantsuks ei jää. Et ei hakka enam tantsimas käima. Siis aga mõtlesin, et mis siis niimoodi mulle endale jääb. Seda ma pean ja teist ma pean ja igal pool ma pean, aga midagi on iseendale ka vaja. Ning otsustasin, et käin tantsimas edasi, mis siis, et jõuan rühma harva, aga eks ma õpin tagantjärele.
Olete maakonnas Rahvaliidu liider. Miks just selline poliitiline valik?
Minule teisi alternatiivi pole, ehkki pakkumisi teiste parteide ridadesse hakata oli hulga. Aga minu maailmavaatega sobivad kas Keskerakond, sotsiaaldemokraadid või Rahvaliit. Keskerakonna puhul ei sobinud mulle Savisaare meetodid poliitika elluviimisel. Rahvaliidus aga olid mul juba tuttavad ees, seepärast saigi selline valik tehtud.
Kogu aeg räägitakse, et naisi peaks poliitikas rohkem olema. Miks siis?
Arvan, et selleks, et naised poliitikasse tuleksid, on vaja tõsta poliitika mainet. Olen veendunud, et poliitika ei peaks olema räpane. Olen ehk loll, aga arvan, et poliitika peab olema inimeste heaks, siin ei tohiks vahepeal räpaseid mänge olla.
Tegelikult puudutab poliitika iga inimest ja mida rohkem naisi tuleb poliitikase, seda rohkem saaksid nad protsesse mõjutada. Ei ole nii, et ma ei saa poliitikat kuidagi mõjutada. Saab küll – samm-sammult, tilk tilga haaval. Kas või kohalike valimiste tasemel.
Kutsusin valla noori rääkima sellest, mida nad soovivad oma külas ära teha. Me toetaksime nende ettevõtmisi alati, ka see on poliitika.
Kui meie ei mõjuta poliitikat, mõjutab poliitika meid.
Ka poliitikutel on oma salasoovid. Millest unistate?
Üks minu salasoov on maalida. Kui ükskord pensionile jään, õpin maalimise ära ja hakkangi sellega tegelema. Praegu rahvaülikoolid ju õpetavad maalimist.
Kohti, mida jäädvustada, on küll. Näiteks Ontika kaldal päikeseloojangut.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 17.07.2004