Saksamaa küla lähedal elas kaeluskotkas
Jõgevamaal Saksamaa küla lähedal on ornitoloogid alates 8. juunist näinud linnuharuldust – kaeluskotkast.
Tegemist on raipesööjast eksikülalisega, kes pesitseb tavaliselt siit tuhandete kilomeetrite kaugusel — Lõuna-Euroopas Vahemere äärsetel aladel, Aafrikas ja Lõuna-Aasias.
Eesti kotkauurija Urmas Sellis ütles, et kaeluskotkas on Eestisse sattunud juhuslikult.
“Ta lendab küllalt kõrgel, mõnikord isegi kuni 7-8 kilomeetrit. Seal üleval kannavad kotkaid edasi tõusvad ja langevad õhuvoolud. Nii ta ilmselt meie juurde sattuski,” kinnitas Sellis.
Vajab suuri lagedaid alasid
Kaeluskotkas ja raisakotkas on üsna sarnase toidusedeliga linnud – toiduks vajavad nad raipeid.
Urmas Sellise hinnangul saab see lind kuival suvel Eestis hakkama, kuid talvel ilmselt jääks nälga. Niiske, vihmane ilm talle ka ei sobi, sest suled on kergesti märguvad ja märjana ei saa ta lennata. Lisaks jahutab märgunud sulestik liialt keha.
“Kaeluskotkas vajab suuri lagedaid alasid, meil on niisuguseid kohti vähe. Sellepärast meeldib talle elada poolkõrbes või stepilaadses maastikus,” rääkis Sellis.
Kust kaeluskotkas Jõgevamaale tuli, ei osanud kotkauurija öelda. Tema sõnul on linnul küll tiivamärgistus, kuid see on ilmselt kulunud.
“Nägime ainult kollast märgistust, tõenäoliselt on seal peal olnud ka number, mis võimaldaks selgust saada, millises kotkauurimise programmis on lind osalenud ja millal märk talle külge pandi. Kogu info võib olla ka päikese käes ära pleekinud ja me lihtsalt ei näe seda. Kui lähemalt saaks vaadata, küllap siis oleksime targemad,” nentis Sellis.
Tugevad vihmad sundisid lahkuma
Kaeluskotkast vaadeldi Saksamaa külas ka paar nädalat hiljem, kuid tugevad vihmad kas sundisid teda mujale minema või on eksikülaline sootuks hukka saanud, nagu oma levialast kaugele eemale sattunutega enamasti juhtubki.
Eesti Entsüklopeedia järgi on kaeluskotka keha kuni meetripikkune ja tiivad kuni 75 sentimeetrit pikad. Linnu tunneb ära pead ja kaela katvate valgete udusulgede ja valgete kaelasulgede järgi. Noortel kaeluskotkastel on ka kaelasuled pruunid.
Kaeluskotkad pesitsevad väikeste haudeseltsingutena kaljunukkidel, enamasti kuni kahe kilomeetri kõrgusel, kus läheduses on joogikoht. Harilikult on kotkapaaril üks poeg, kes elab pesas umbes kolm kuud.
HELVE LAASIK
Vooremaa, 07.07.05
Foto: Maaleht, 20.03.05
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: kaeluskotkas
Jõgevamaal Saksamaa küla lähedal on ornitoloogid alates 8. juunist näinud linnuharuldust – kaeluskotkast.
Tegemist on raipesööjast eksikülalisega, kes pesitseb tavaliselt siit tuhandete kilomeetrite kaugusel — Lõuna-Euroopas Vahemere äärsetel aladel, Aafrikas ja Lõuna-Aasias.
Eesti kotkauurija Urmas Sellis ütles, et kaeluskotkas on Eestisse sattunud juhuslikult.
“Ta lendab küllalt kõrgel, mõnikord isegi kuni 7-8 kilomeetrit. Seal üleval kannavad kotkaid edasi tõusvad ja langevad õhuvoolud. Nii ta ilmselt meie juurde sattuski,” kinnitas Sellis.
Vajab suuri lagedaid alasid
Kaeluskotkas ja raisakotkas on üsna sarnase toidusedeliga linnud – toiduks vajavad nad raipeid.
Urmas Sellise hinnangul saab see lind kuival suvel Eestis hakkama, kuid talvel ilmselt jääks nälga. Niiske, vihmane ilm talle ka ei sobi, sest suled on kergesti märguvad ja märjana ei saa ta lennata. Lisaks jahutab märgunud sulestik liialt keha.
“Kaeluskotkas vajab suuri lagedaid alasid, meil on niisuguseid kohti vähe. Sellepärast meeldib talle elada poolkõrbes või stepilaadses maastikus,” rääkis Sellis.
Kust kaeluskotkas Jõgevamaale tuli, ei osanud kotkauurija öelda. Tema sõnul on linnul küll tiivamärgistus, kuid see on ilmselt kulunud.
“Nägime ainult kollast märgistust, tõenäoliselt on seal peal olnud ka number, mis võimaldaks selgust saada, millises kotkauurimise programmis on lind osalenud ja millal märk talle külge pandi. Kogu info võib olla ka päikese käes ära pleekinud ja me lihtsalt ei näe seda. Kui lähemalt saaks vaadata, küllap siis oleksime targemad,” nentis Sellis.
Tugevad vihmad sundisid lahkuma
Kaeluskotkast vaadeldi Saksamaa külas ka paar nädalat hiljem, kuid tugevad vihmad kas sundisid teda mujale minema või on eksikülaline sootuks hukka saanud, nagu oma levialast kaugele eemale sattunutega enamasti juhtubki.
Eesti Entsüklopeedia järgi on kaeluskotka keha kuni meetripikkune ja tiivad kuni 75 sentimeetrit pikad. Linnu tunneb ära pead ja kaela katvate valgete udusulgede ja valgete kaelasulgede järgi. Noortel kaeluskotkastel on ka kaelasuled pruunid.
Kaeluskotkad pesitsevad väikeste haudeseltsingutena kaljunukkidel, enamasti kuni kahe kilomeetri kõrgusel, kus läheduses on joogikoht. Harilikult on kotkapaaril üks poeg, kes elab pesas umbes kolm kuud.
HELVE LAASIK
Vooremaa, 07.07.05
Foto: Maaleht, 20.03.05