Sellist eneseõigustamist või teistepoolset õigustamist tavatsetakse nimetada legitimatsiooniks. Kui säärane õigustus leiab mõistmist ja toetust nendelt, kellele õigustus on suunatud, on tegemist legitiimse või-muga. Legitiimsus polegi praegu levinud arusaamade järgi midagi muud kui poliitilise režiimi tunnustatus kodanike tunnustuse kaudu. Iga riik tahab olla legitiimne ja peab seda olema vähemalt mingil määral. Riiklik võim, millel puudub igasugune legitiimsus, saab püsida ainult vägivallal ega kesta kaua.
Kõik demokraatlikuks arvatud riigid on kirjade järgi ühtaegu legitiimsed. Pole mõeldav, et demokraatia kui rahva võim ei pälvi rahva tunnustust. Ometi ei ole kõik nii lihtne ja kõigepealt sellepärast, et on olemas vähemalt kaks erinevat legitiimsust. Esiteks selline legitiimsus, mille aluseks on laitmatud mängureeglid, ennekõike valimisseadused. Protseduuriliselt korrektselt kujundatud võimul on õigus pidada end legitiimseks või suisa nõuda, et teda selliseks peetaks. Kehtib põhimõte: “Ise nad valisid, mida nad veel tahavad?” Olen seda tinglikult nimetanud A-legitiimsuseks. Teine on kodanike tegelikul, teadlikul ja püsival tunnustusel põhinev legitiimsus, mida olen tinglikult nimetanud B-legitiimsuseks.
Küllaltki suure tõenäosusega on praegune Eesti Vabariik vähemalt A-legitiimne. Ent A-legitiimsus on nõrk legitiimsus. Ainuüksi üldvalimiste ja protsendiarvutusega piirduvat võimu (nn demokraatia minimalistlik mudel) ei peeta tihti üldse legitiimseks. Me ei tea päris täpselt, mis üht või teist kodanikku valima ajendab ning millist osa etendavad tema tegevuses hetkehuvid ja rutiin, mida aeg-ajalt kodanikukohuseks nimetatakse. Meenutagem presidendi manitsusi: valimata jätmine on vabariigivastase agressiooni eriliik. Kas ja mil määral on Eesti ka B-legitiimne, selle väljaselgitamine on piisavalt keeruline ja olgem ausad, rahvaasemikke endid on see jätnud kaunis külmaks. Midagi võime siiski öelda, sest meie kasutada on Sherlock Holmesi deduktiivne meetod. Kui eeldada, et tegeliku ehk B-legitiimsuse aluseks saab olla ainult toimiv demokraatia, siis piisab esialgu teadmisest, et demokraatiaga pole Eestis asjad kaugeltki korras: mõistusevastane majanduslik ebavõrdsus teeb ülearuseks igasugused jutud võrdsetest võimalustest poliitikas osaleda.
Kaheldava legitiimsusega riiki võivad tabada ebameeldivad üllatused, kui majanduslik olukord ootamatult halveneb. Ise-äranis siis, kui riik on väike ja geopoliitiliselt haavatav nagu Eesti. Anda sellistes tingimustes Venemaale võimalus kasutada etnilist kaarti on vastutustundetu, Euroopa Liidus on poliitikutel keelatud rahvuskonflikte isegi unes näha. Vaatamata sellele, et nii mõnedki peale Huntingtoni on ennustanud etnilisuse tõusu: juba üle kümne aasta tagasi kirjutas Saksa juhtivaid demograafe Josef Schmid, et 21. sajand ei saa enam olema ideoloogiline, vaid “demograafiline”.
Ebakindel toetus
Peaministri eneseõigustused ja jäik hoiak võivad olla lihtsalt halvatuse tagajärg. Juhan Kivirähk hindas peaministri tegevust kui kodanik ja põhjendas oma seisukohta kui sotsioloog. Ühinen selle seisukohaga. Jah, paljud läänes mõistavad meid. Paljud nendest, kes mõistavad, mõistavad ka seda, et peaminister ei küündinud olukorrani. Eesti välispoliitiline kapital sulas kokku, lääne reaalpoliitikud said või-maluse kuulutada kogu maailmale: Eesti tõestas, kui idiootlik on suurvõimude allianss jõuetute väikeriikidega. Meid toetati, aga ristis hambad pole füüsikaseaduste järgi kuigi kindel tugi. Ma kardan, et peaminister pole senini mõistnud olukorra dramaatilisust. Eesti vajab praegu spetsialistide ja tehnokraatide valitsust, mitte aga, paari erandiga, keskpäraste parteisõdurite tulundusühingut.
Lõpetuseks väike mõistujutt. Elas kord Euroopas Weimari Vabariik. Vormiliselt demokraatlik, majanduslikult keskpärane, suhteliselt madala mainega kodanike seas. Elasid Euroopas veel Suurbritannia, Prantsusmaa ja mitmed teised riigid. Polnud nendegi majandus laita, lisaks sellele aga pidasid kodanikud neist rohkem lugu. Siis tuli majanduskriis, Weimari Vabariik varises põrmu ja kantsleriks hakkas postkaardimaalija Adolf Hitler. Teiste riikide käsi nii halvasti ei käinud.
Raske ja tänamatu ülesanne on ennustada, mis võib juhtuda riigiga, mille legitiimsus ei pruugi olla ülearu kõrge, mille majandusprognoosid ei välista tõsiseid tagasilööke ning mida juhivad inimesed, kes võiksid edukalt asutada midagi etnopoliitilise pankrotiklubi taolist.
Uudised
VE: Käärik, Henn – sotsioloog
HENN KÄÄRIK: On Eesti riik ikka legitiimne?
Igasugune võim püüab ennast ja oma olemasolu õigustada. Isegi jumalad ja nende võim vajavad õigustust. Nemad, tõsi küll, ise toime ei tule, sellega peavad hakkama saama tavalised inimesed.
Sellist eneseõigustamist või teistepoolset õigustamist tavatsetakse nimetada legitimatsiooniks. Kui säärane õigustus leiab mõistmist ja toetust nendelt, kellele õigustus on suunatud, on tegemist legitiimse või-muga. Legitiimsus polegi praegu levinud arusaamade järgi midagi muud kui poliitilise režiimi tunnustatus kodanike tunnustuse kaudu. Iga riik tahab olla legitiimne ja peab seda olema vähemalt mingil määral. Riiklik võim, millel puudub igasugune legitiimsus, saab püsida ainult vägivallal ega kesta kaua.
Kõik demokraatlikuks arvatud riigid on kirjade järgi ühtaegu legitiimsed. Pole mõeldav, et demokraatia kui rahva võim ei pälvi rahva tunnustust. Ometi ei ole kõik nii lihtne ja kõigepealt sellepärast, et on olemas vähemalt kaks erinevat legitiimsust. Esiteks selline legitiimsus, mille aluseks on laitmatud mängureeglid, ennekõike valimisseadused. Protseduuriliselt korrektselt kujundatud võimul on õigus pidada end legitiimseks või suisa nõuda, et teda selliseks peetaks. Kehtib põhimõte: “Ise nad valisid, mida nad veel tahavad?” Olen seda tinglikult nimetanud A-legitiimsuseks. Teine on kodanike tegelikul, teadlikul ja püsival tunnustusel põhinev legitiimsus, mida olen tinglikult nimetanud B-legitiimsuseks.
Küllaltki suure tõenäosusega on praegune Eesti Vabariik vähemalt A-legitiimne. Ent A-legitiimsus on nõrk legitiimsus. Ainuüksi üldvalimiste ja protsendiarvutusega piirduvat võimu (nn demokraatia minimalistlik mudel) ei peeta tihti üldse legitiimseks. Me ei tea päris täpselt, mis üht või teist kodanikku valima ajendab ning millist osa etendavad tema tegevuses hetkehuvid ja rutiin, mida aeg-ajalt kodanikukohuseks nimetatakse. Meenutagem presidendi manitsusi: valimata jätmine on vabariigivastase agressiooni eriliik. Kas ja mil määral on Eesti ka B-legitiimne, selle väljaselgitamine on piisavalt keeruline ja olgem ausad, rahvaasemikke endid on see jätnud kaunis külmaks. Midagi võime siiski öelda, sest meie kasutada on Sherlock Holmesi deduktiivne meetod. Kui eeldada, et tegeliku ehk B-legitiimsuse aluseks saab olla ainult toimiv demokraatia, siis piisab esialgu teadmisest, et demokraatiaga pole Eestis asjad kaugeltki korras: mõistusevastane majanduslik ebavõrdsus teeb ülearuseks igasugused jutud võrdsetest võimalustest poliitikas osaleda.
Kaheldava legitiimsusega riiki võivad tabada ebameeldivad üllatused, kui majanduslik olukord ootamatult halveneb. Ise-äranis siis, kui riik on väike ja geopoliitiliselt haavatav nagu Eesti. Anda sellistes tingimustes Venemaale võimalus kasutada etnilist kaarti on vastutustundetu, Euroopa Liidus on poliitikutel keelatud rahvuskonflikte isegi unes näha. Vaatamata sellele, et nii mõnedki peale Huntingtoni on ennustanud etnilisuse tõusu: juba üle kümne aasta tagasi kirjutas Saksa juhtivaid demograafe Josef Schmid, et 21. sajand ei saa enam olema ideoloogiline, vaid “demograafiline”.
Ebakindel toetus
Peaministri eneseõigustused ja jäik hoiak võivad olla lihtsalt halvatuse tagajärg. Juhan Kivirähk hindas peaministri tegevust kui kodanik ja põhjendas oma seisukohta kui sotsioloog. Ühinen selle seisukohaga. Jah, paljud läänes mõistavad meid. Paljud nendest, kes mõistavad, mõistavad ka seda, et peaminister ei küündinud olukorrani. Eesti välispoliitiline kapital sulas kokku, lääne reaalpoliitikud said või-maluse kuulutada kogu maailmale: Eesti tõestas, kui idiootlik on suurvõimude allianss jõuetute väikeriikidega. Meid toetati, aga ristis hambad pole füüsikaseaduste järgi kuigi kindel tugi. Ma kardan, et peaminister pole senini mõistnud olukorra dramaatilisust. Eesti vajab praegu spetsialistide ja tehnokraatide valitsust, mitte aga, paari erandiga, keskpäraste parteisõdurite tulundusühingut.
Lõpetuseks väike mõistujutt. Elas kord Euroopas Weimari Vabariik. Vormiliselt demokraatlik, majanduslikult keskpärane, suhteliselt madala mainega kodanike seas. Elasid Euroopas veel Suurbritannia, Prantsusmaa ja mitmed teised riigid. Polnud nendegi majandus laita, lisaks sellele aga pidasid kodanikud neist rohkem lugu. Siis tuli majanduskriis, Weimari Vabariik varises põrmu ja kantsleriks hakkas postkaardimaalija Adolf Hitler. Teiste riikide käsi nii halvasti ei käinud.
Raske ja tänamatu ülesanne on ennustada, mis võib juhtuda riigiga, mille legitiimsus ei pruugi olla ülearu kõrge, mille majandusprognoosid ei välista tõsiseid tagasilööke ning mida juhivad inimesed, kes võiksid edukalt asutada midagi etnopoliitilise pankrotiklubi taolist.