Ain Kaalep soovitab vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama” asemel kasutada sõna “ostlema”.
Võime kujutleda sellist dialoogi:
“Vott!”
“Ah soo?”
“Okei!”
Muidugi saaks see olla vaid mingi suurema dialoogi osa. Aga igale eestlasele oleks see arusaadav – kuigi selles õieti ühtki eestikeelset sõna polegi! Kas paneksime seda pahaks? Arvan, et ei tasu. Ei tasu seda ka kramplikult p u h t a s s e eesti keelde tõlkima hakata, näiteks: “Näe!” “Kas tõesti?” “Hästi!”
Aga ma ei suudaks kujutleda selliseid sõnu tarvitamas kadunud Johannes Voldemar Veskit, kellega mul on olnud ammustel aegadel rõõm korduvalt juttu ajada. Tema kõnekeele tasand oli kõrgem, oli normipärane – n o r m a a l n e, mitte vulgaarne. Tsiteerima (või tema enda soovitatud sõnaga: osundama) oli ta muidugi valmis tarbe korral ükskõik milliseid sõnu. Olen kuulnud ühel loengul ta suust isegi selliseid, mis tolleaegseid naisüliõpilasi punastama panid.
Tähtis on praegu teda meenutada tema s õ n a v a l m i d u s e pärast. Kui aga oli vajadus, otsis ta välja murdeist, isegi mõnest sugulaskeelest või tuletas mõne liite abil olemasolevaist tüvedest uue sõna (ja mõninga vastumeelsusega tunnustas isegi Johannes Aaviku fantastilisi neologisme, kui need küllalt levida suutsid). Tema sõnalooming on määrati; osa sellest on muidugi paratamatult unarusse jäänud. Igatahes aitas ta eriti mõjukalt kaasa omaaegsest õigegi saksaliku moega Undeutsch´ist tänapäevase eesti kultuurkeele loomisele.
Ega ta fanaatiline laen- ja võõrsõnade vastane olnudki. Loomulikult teadis ta, et rangelt võttes on meil “päris oma” sõnu vähem kui mujalt tulnuid. Isegi niisugune igapäevane eesti sidesõna nagu “ja” on täpselt samal kujul ja samas funktsioonis leitav 4. sajandi Wulfila gootikeelsest piiblitõlkest. Aga omasõnu eelistas ta ju võimalusel alati – nagu mu meelest iga sügavama mõtlemisega eestlane.
Praegust keeleseisundit iseloomustab (nii nagu ilmselt kõigil maailma rahvastel) inglise keele hoogne invasioon. (Või “sissetung”, et kasutada oma sõna.) See on paratamatu, ja põhimõtteline “anglofoobsus” oleks lausa rumal. Inglise keel on vahest veelgi olulisemaks rahvusvaheliseks kultuurkeeleks saanud kui seda omal ajal oli ladina keel. Kuivõrd sobiv ta selleks on, on omaette teema. Siinkohal kõneleme ainult mõnedest meie keele sõnavaralaenudest lisaks eespool osundatud “okei´le”.
“Pusle” asemele “paage”
Kui saadaval on mõni mõistet lühemal ja seejuures eestipärasel kujul väljendav sõna, siis miks mitte! Et inglise to lease on aluseks eesti sõnale liisima, mis meil tähendab “järelmaksu abil omandama”, on päris praktiline leid. Või list tähenduses “nimekiri”. Küllap leidub teisigi selliseid, ja muidugi tuleb neid tasapisi juurde. Vaagida tuleks muidugi igal üksikjuhul, kuidas vastav anglitsism meie keelele sobib.
Tunnistan, et käesolevat arutlust kirja panema ärgitas mind eelkõige tahe kõnelda minu enda soovitatavast sõnast ostlema, millega paaril korral juba olengi avalikkuse ette astunud (ja poolehoiu osaliseks saanud). See asendaks vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama”, inglise keeles to shop. Miks siis selline ei ole sobiv? Aga mõelgem sellele, et suur osa eestlasi hääldaks seda kujul “soppama”, niisiis tuletisena sõnast “sopp”, ja “soppamine” tähendaks enam-vähem sedasama mis “sittamine”. Perenaine, kes käis linna peal soppamas, tuleks vist politsei kätte anda! – Korralik perenaine käis hoopis ostlemas, ükskõik kas sel korral ostlus oligi tulemuslik või ei.
Inetuid inglise laene on teisigi. Silma ja kõrva on torganud näiteks “pusle”, mille all mõeldakse tükkidest kokkupandavat piltmõistatust. Inglise puzzle-sõna tähendus on küll hoopis laiem, praegu võtkem arvesse ainult seda osa, mis niisugust piltmõistatust tähendab. Suurt Saareste sõnaraamatut appi võttes moodustasin sõna paage (omastatav paake), mille aluseks oleks (muide, O. W. Masingul esinev) tegusõna “paakima”, tähendusega “üheks tükiks koondama”. (Missugune paage on lastele jõukohane, missugused paaked aga ei ole, jäägu lapsevanemate otsustada!)
On ka mõned vene keele kaudu tulnud ja hoopis moondunud inglise sõnad, mis mu meelest olemuselt ka rämpsu hulka kuuluvad. Kõigepealt “kruiis”, inglise keeles cruise (hääldada: kruuz), mis tähendab (teatavat) lõbureisi. Miks mitte kasutada oma tüve, mis ju sõnas “ristleja” ongi olemas! Kui siirduksime edaspidi ristmesõidule või ristakureisile, vahest isegi lihtsalt ristmele või ristakule, oleks ehk “kruiisist” mõnusam!
“Sviidi” asemele “olemu”
Inglise algmega rämpssõnaks loeksin ka hotellinduses esineva “sviidi”. See on inglise keeles suite (hääldus: swiit). Sõna on pärit õieti prantsuse keelest ja meile tuttav muusikaalase terminina “süit”. Nüüd tähendab see korterile vastavat tubadekompleksi, mille nimetuseks eesti keeles söandaksin pakkuda sõna olemu. Näiteks: igas paremas hotellis on presidendi-olemu, mõnes nimetatakse seda kuninga-olemuks.
On ka inglise sõnu, mida meil on kasutatud ilma mingi vajaduseta, n-ö lihtsalt moepärast, näiteks “ruulima”, mis tähendab “valitsemist, valdamist” või “pauer” (eesti keeles “jõud”, “jaks”, “ramm”, “vägi” – võta ainult ja vali!). Tühja nendega, õieti on nad argoosõnad (ehk “släng”), nad tulevad ja lähevad, ja kui mõni jääbki, mis siis! (Nõnda jäi ammu-ammu meie oma sõna “pii” kohale balti keelte “hammas”; “piile” jäi ainult kitsas tähendus, päris välja teda ka ei tõrjutud.)
Lugeja võib-olla märkas, et eespool kasutasin paar korda sõna sobiv, mis viimaseil aastail “sobiliku” eest nagu kaduma hakkab. J. V. Veski, keda taas nimetada söandan, oleks tõenäoliselt juba ammu osutanud sellele, et “sobi” tähendab sedasama, mis “sohk”, ja “sobilik” võiks olla eesti vasteks sõnale “korruptiivne”, mitte midagi muud. Tähenduses “sobiv” on see üks eesti rämpssõnu, nagu neid leidub ju omajagu.
|
Uudised
VE: Kaalep, Ain – kirjanik
10. mai 2004 9:00
Ain Kaalep soovitab vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama” asemel kasutada sõna “ostlema”, sest “shoppamine” kõlab nagu “sittamine”.
Praegust keeleseisundit iseloomustab (nii nagu ilmselt kõigil maailma rahvastel) inglise keele hoogne invasioon, kirjutab kirjanik Ain Kaalep Eesti Päevalehes.
„See on paratamatu, ja põhimõtteline “anglofoobsus” oleks lausa rumal,” leiab Kaalep. „Inglise keel on vahest veelgi olulisemaks rahvusvaheliseks kultuurkeeleks saanud kui seda omal ajal oli ladina keel. Kuivõrd sobiv ta selleks on, on omaette teema.”
”Kui saadaval on mõni mõistet lühemal ja seejuures eestipärasel kujul väljendav sõna, siis miks mitte,” lausub Kaalep. „Et inglise to lease on aluseks eesti sõnale liisima, mis meil tähendab “järelmaksu abil omandama”, on päris praktiline leid. Või list tähenduses “nimekiri”. Küllap leidub teisigi selliseid, ja muidugi tuleb neid tasapisi juurde. Vaagida tuleks muidugi igal üksikjuhul, kuidas vastav anglitsism meie keelele sobib.”
”Tunnistan, et käesolevat arutlust kirja panema ärgitas mind eelkõige tahe kõnelda minu enda soovitatavast sõnast ostlema, millega paaril korral juba olengi avalikkuse ette astunud (ja poolehoiu osaliseks saanud),” teatab Kaalep.„See asendaks vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama”, inglise keeles to shop.
Miks siis selline ei ole sobiv? „Aga mõelgem sellele, et suur osa eestlasi hääldaks seda kujul “soppama”, niisiis tuletisena sõnast “sopp”, ja “soppamine” tähendaks enam-vähem sedasama mis “sittamine”,” lausub Kaalep.
xxx
AIN KAALEP: On olemas ka rämpssõnad
10.05.2004
Ain Kaalep soovitab vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama” asemel kasutada sõna “ostlema”.
Võime kujutleda sellist dialoogi:
“Vott!”
“Ah soo?”
“Okei!”
Muidugi saaks see olla vaid mingi suurema dialoogi osa. Aga igale eestlasele oleks see arusaadav – kuigi selles õieti ühtki eestikeelset sõna polegi! Kas paneksime seda pahaks? Arvan, et ei tasu. Ei tasu seda ka kramplikult p u h t a s s e eesti keelde tõlkima hakata, näiteks: “Näe!” “Kas tõesti?” “Hästi!”
Aga ma ei suudaks kujutleda selliseid sõnu tarvitamas kadunud Johannes Voldemar Veskit, kellega mul on olnud ammustel aegadel rõõm korduvalt juttu ajada. Tema kõnekeele tasand oli kõrgem, oli normipärane – n o r m a a l n e, mitte vulgaarne. Tsiteerima (või tema enda soovitatud sõnaga: osundama) oli ta muidugi valmis tarbe korral ükskõik milliseid sõnu. Olen kuulnud ühel loengul ta suust isegi selliseid, mis tolleaegseid naisüliõpilasi punastama panid.
Tähtis on praegu teda meenutada tema s õ n a v a l m i d u s e pärast. Kui aga oli vajadus, otsis ta välja murdeist, isegi mõnest sugulaskeelest või tuletas mõne liite abil olemasolevaist tüvedest uue sõna (ja mõninga vastumeelsusega tunnustas isegi Johannes Aaviku fantastilisi neologisme, kui need küllalt levida suutsid). Tema sõnalooming on määrati; osa sellest on muidugi paratamatult unarusse jäänud. Igatahes aitas ta eriti mõjukalt kaasa omaaegsest õigegi saksaliku moega Undeutsch´ist tänapäevase eesti kultuurkeele loomisele.
Ega ta fanaatiline laen- ja võõrsõnade vastane olnudki. Loomulikult teadis ta, et rangelt võttes on meil “päris oma” sõnu vähem kui mujalt tulnuid. Isegi niisugune igapäevane eesti sidesõna nagu “ja” on täpselt samal kujul ja samas funktsioonis leitav 4. sajandi Wulfila gootikeelsest piiblitõlkest. Aga omasõnu eelistas ta ju võimalusel alati – nagu mu meelest iga sügavama mõtlemisega eestlane.
Praegust keeleseisundit iseloomustab (nii nagu ilmselt kõigil maailma rahvastel) inglise keele hoogne invasioon. (Või “sissetung”, et kasutada oma sõna.) See on paratamatu, ja põhimõtteline “anglofoobsus” oleks lausa rumal. Inglise keel on vahest veelgi olulisemaks rahvusvaheliseks kultuurkeeleks saanud kui seda omal ajal oli ladina keel. Kuivõrd sobiv ta selleks on, on omaette teema. Siinkohal kõneleme ainult mõnedest meie keele sõnavaralaenudest lisaks eespool osundatud “okei´le”.
“Pusle” asemele “paage”
Kui saadaval on mõni mõistet lühemal ja seejuures eestipärasel kujul väljendav sõna, siis miks mitte! Et inglise to lease on aluseks eesti sõnale liisima, mis meil tähendab “järelmaksu abil omandama”, on päris praktiline leid. Või list tähenduses “nimekiri”. Küllap leidub teisigi selliseid, ja muidugi tuleb neid tasapisi juurde. Vaagida tuleks muidugi igal üksikjuhul, kuidas vastav anglitsism meie keelele sobib.
Tunnistan, et käesolevat arutlust kirja panema ärgitas mind eelkõige tahe kõnelda minu enda soovitatavast sõnast ostlema, millega paaril korral juba olengi avalikkuse ette astunud (ja poolehoiu osaliseks saanud). See asendaks vulgaarkeeles levima hakanud sõna “shoppama”, inglise keeles to shop. Miks siis selline ei ole sobiv? Aga mõelgem sellele, et suur osa eestlasi hääldaks seda kujul “soppama”, niisiis tuletisena sõnast “sopp”, ja “soppamine” tähendaks enam-vähem sedasama mis “sittamine”. Perenaine, kes käis linna peal soppamas, tuleks vist politsei kätte anda! – Korralik perenaine käis hoopis ostlemas, ükskõik kas sel korral ostlus oligi tulemuslik või ei.
Inetuid inglise laene on teisigi. Silma ja kõrva on torganud näiteks “pusle”, mille all mõeldakse tükkidest kokkupandavat piltmõistatust. Inglise puzzle-sõna tähendus on küll hoopis laiem, praegu võtkem arvesse ainult seda osa, mis niisugust piltmõistatust tähendab. Suurt Saareste sõnaraamatut appi võttes moodustasin sõna paage (omastatav paake), mille aluseks oleks (muide, O. W. Masingul esinev) tegusõna “paakima”, tähendusega “üheks tükiks koondama”. (Missugune paage on lastele jõukohane, missugused paaked aga ei ole, jäägu lapsevanemate otsustada!)
On ka mõned vene keele kaudu tulnud ja hoopis moondunud inglise sõnad, mis mu meelest olemuselt ka rämpsu hulka kuuluvad. Kõigepealt “kruiis”, inglise keeles cruise (hääldada: kruuz), mis tähendab (teatavat) lõbureisi. Miks mitte kasutada oma tüve, mis ju sõnas “ristleja” ongi olemas! Kui siirduksime edaspidi ristmesõidule või ristakureisile, vahest isegi lihtsalt ristmele või ristakule, oleks ehk “kruiisist” mõnusam!
“Sviidi” asemele “olemu”
Inglise algmega rämpssõnaks loeksin ka hotellinduses esineva “sviidi”. See on inglise keeles suite (hääldus: swiit). Sõna on pärit õieti prantsuse keelest ja meile tuttav muusikaalase terminina “süit”. Nüüd tähendab see korterile vastavat tubadekompleksi, mille nimetuseks eesti keeles söandaksin pakkuda sõna olemu. Näiteks: igas paremas hotellis on presidendi-olemu, mõnes nimetatakse seda kuninga-olemuks.
On ka inglise sõnu, mida meil on kasutatud ilma mingi vajaduseta, n-ö lihtsalt moepärast, näiteks “ruulima”, mis tähendab “valitsemist, valdamist” või “pauer” (eesti keeles “jõud”, “jaks”, “ramm”, “vägi” – võta ainult ja vali!). Tühja nendega, õieti on nad argoosõnad (ehk “släng”), nad tulevad ja lähevad, ja kui mõni jääbki, mis siis! (Nõnda jäi ammu-ammu meie oma sõna “pii” kohale balti keelte “hammas”; “piile” jäi ainult kitsas tähendus, päris välja teda ka ei tõrjutud.)
Lugeja võib-olla märkas, et eespool kasutasin paar korda sõna sobiv, mis viimaseil aastail “sobiliku” eest nagu kaduma hakkab. J. V. Veski, keda taas nimetada söandan, oleks tõenäoliselt juba ammu osutanud sellele, et “sobi” tähendab sedasama, mis “sohk”, ja “sobilik” võiks olla eesti vasteks sõnale “korruptiivne”, mitte midagi muud. Tähenduses “sobiv” on see üks eesti rämpssõnu, nagu neid leidub ju omajagu.