Mis hakkab toimuma haridusmaastikul?
Postimees, laupäev 05.04.2003
Ants JuskeTartu Kõrgema Kunstikooli rektor
Juba enne uue valitsuse moodustamist spekuleeriti uue haridusministri ja tema hariduspoliitika üle. Paljusid asju dikteerib ühiskonnas valitsev olukord ise. Nii võibki arutleda selle üle, mis toimuma hakkab.
Ülo Vooglaid võib küll nõuda, et enne defineerime hariduse ja harituse, akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse mõisted, kuid elu ruttab targutamistest ette.
Loomulik korrastumine
Esimene asi on see, et kooli minevaid lapsi jääb kuni vähemalt 2006. aastani järjest vähemaks. 1988 kui laulva revolutsiooni aasta oli iibe kõrgaeg, sealt edasi on olnud ainult langus, mis tabas esmajärjekorras algkoole, nüüd juba keskkoole.
Nii korrastub haridusmaastik n-ö loomulikus korras – kui lapsi ei ole, tuleb koolid sulgeda. Juba ongi prognoositud, et Tallinnas suletakse lähiaastatel umbes viisteist kooli.
Seesama haridusmaastik korrastub samal moel, et kui meil on üle mõistuse ja üle 50 kõrgkooli, siis laste arvu vähenemisega kaovad kõigepealt tasulised nn kassi- ja korterikoolid. Konkursid tasuta riigikooli vähenevad ja miks ma siis peaksin oma last suure raha eest koolitama, seda enam, et kool võib minna pankrotti.
Kindlasti võib ette näha akadeemilise ja kutse-rakendusliku kõrghariduse eristumist, kusjuures viimane pole ühiskonnas vähem aktsepteeritud.
Pigem vastupidi – tööjõuturg nõuab oma ja lapsed hakkavad plaane juba varakult paika panema, millestki peab ju end ära elatama. Kõik see eeldab kõrgkoolide nõukogudes ka tööandjate esindatust.
Eestisse jääb ainult üks avalik-õiguslik ja miks mitte ka rahvusülikool, mis esindab kogu meie rahva huve ja mida finantseerib riik.
Ülejäänud kõrgkoolid oleksid puhtalt rakendusliku iseloomuga, mille rahastamine toimuks kombineeritud mudeli järgi: riiklik koolitustellimus, tööandjad, sponsorid ja tasulised tudengid, välisinvestorid jne.
Seejuures peaks riik tellima koolitust ka erakõrgkoolidelt või vastasel juhul panema maksumaksja raha riigile oluliste oma koolide koolituse alla.
Veel üks arenguskeem. Teatavasti ühineme Euroopa Liiduga, mis muudab oluliselt kogu meie nn haridusmaastikku. Ühelt poolt kaotame potentsiaalseid omakeelseid tudengeid, kuid teiselt poolt võime võita välismaiseid tudengeid.
On viimane aeg investeerida meie oma õpetajate ja õppejõudude täiendkoolitusse – lihtsalt et nad oskaksid korralikul tasemel inglise, soome või vene keelt ja suudaksid selles keeles õpetada.
Viimane probleem
Tahame olla hästi haritud rahvas. Tore, kuid raha pumbatakse pidevalt üldharidusse – et ikka kõik oleksid kesk- ja akadeemilise ülikooliharidusega. «Kutsekas» on ikka sõimusõna.
Tulemuseks on töötute armee. Viimast toodavad paljuski üldhariduskoolide õpetajad, kes tänu oma palganõudele teenivad juba rohkem kui kõrgkoolide professorid. Kui nad jätkavad TALOga sama palgatõusu tempot, riskivad nad sellega, et ühel heal päeval tulevad dotsendid ja professorid ning võtavad nende kohad üle.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Juske, Ants – kunstiteadlane, pedagoog
Mis hakkab toimuma haridusmaastikul?
Postimees, laupäev 05.04.2003
Ants JuskeTartu Kõrgema Kunstikooli rektor
Juba enne uue valitsuse moodustamist spekuleeriti uue haridusministri ja tema hariduspoliitika üle. Paljusid asju dikteerib ühiskonnas valitsev olukord ise. Nii võibki arutleda selle üle, mis toimuma hakkab.
Ülo Vooglaid võib küll nõuda, et enne defineerime hariduse ja harituse, akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse mõisted, kuid elu ruttab targutamistest ette.
Loomulik korrastumine
Esimene asi on see, et kooli minevaid lapsi jääb kuni vähemalt 2006. aastani järjest vähemaks. 1988 kui laulva revolutsiooni aasta oli iibe kõrgaeg, sealt edasi on olnud ainult langus, mis tabas esmajärjekorras algkoole, nüüd juba keskkoole.
Nii korrastub haridusmaastik n-ö loomulikus korras – kui lapsi ei ole, tuleb koolid sulgeda. Juba ongi prognoositud, et Tallinnas suletakse lähiaastatel umbes viisteist kooli.
Seesama haridusmaastik korrastub samal moel, et kui meil on üle mõistuse ja üle 50 kõrgkooli, siis laste arvu vähenemisega kaovad kõigepealt tasulised nn kassi- ja korterikoolid. Konkursid tasuta riigikooli vähenevad ja miks ma siis peaksin oma last suure raha eest koolitama, seda enam, et kool võib minna pankrotti.
Kindlasti võib ette näha akadeemilise ja kutse-rakendusliku kõrghariduse eristumist, kusjuures viimane pole ühiskonnas vähem aktsepteeritud.
Pigem vastupidi – tööjõuturg nõuab oma ja lapsed hakkavad plaane juba varakult paika panema, millestki peab ju end ära elatama. Kõik see eeldab kõrgkoolide nõukogudes ka tööandjate esindatust.
Eestisse jääb ainult üks avalik-õiguslik ja miks mitte ka rahvusülikool, mis esindab kogu meie rahva huve ja mida finantseerib riik.
Ülejäänud kõrgkoolid oleksid puhtalt rakendusliku iseloomuga, mille rahastamine toimuks kombineeritud mudeli järgi: riiklik koolitustellimus, tööandjad, sponsorid ja tasulised tudengid, välisinvestorid jne.
Seejuures peaks riik tellima koolitust ka erakõrgkoolidelt või vastasel juhul panema maksumaksja raha riigile oluliste oma koolide koolituse alla.
Veel üks arenguskeem. Teatavasti ühineme Euroopa Liiduga, mis muudab oluliselt kogu meie nn haridusmaastikku. Ühelt poolt kaotame potentsiaalseid omakeelseid tudengeid, kuid teiselt poolt võime võita välismaiseid tudengeid.
On viimane aeg investeerida meie oma õpetajate ja õppejõudude täiendkoolitusse – lihtsalt et nad oskaksid korralikul tasemel inglise, soome või vene keelt ja suudaksid selles keeles õpetada.
Viimane probleem
Tahame olla hästi haritud rahvas. Tore, kuid raha pumbatakse pidevalt üldharidusse – et ikka kõik oleksid kesk- ja akadeemilise ülikooliharidusega. «Kutsekas» on ikka sõimusõna.
Tulemuseks on töötute armee. Viimast toodavad paljuski üldhariduskoolide õpetajad, kes tänu oma palganõudele teenivad juba rohkem kui kõrgkoolide professorid. Kui nad jätkavad TALOga sama palgatõusu tempot, riskivad nad sellega, et ühel heal päeval tulevad dotsendid ja professorid ning võtavad nende kohad üle.