Eesti rahvusliku liikumise, isesesva avaliku ja seltskondliku elu
arendamisele paneb kümnekonnaks aastaks seisma Aleksander III alustatud venestamise ajajärk Baltimail. Selle deviisiks sai “Üks riik,
üks usk, üks rahvas, üks keel.” ja vahendajaks pidi saama kohalik
kool, kirik ja keel.
Keisri poolt määrati Eestimaa kuberneriks vürst Ðahhovskoi ja tema mõjutusel sai vene ametkonna asukohaks Alutagusemaal JÕHVI. Juhtivatele kohtadele nagu haagi-ja kihelkonnakohtunikud, politseiülem, postiametnikud jms. määrati umbkeelsed venelased.
Asutati Õigeusuline Baltimaade Vennaste Selts (Provaslavnoje Pribaltiiskoje Bratstvo), mille etteotsa sai kuberneri abikaasa vürstinna Ðahhovskaja. Nimetatud “bratstvo” peaeesmärgiks sai luua vene
kultuuri eelpost Jõhvis, kust see pidi levima üle kogu Autagusemaa.
Et rahvast enda poole võita, siis asutati mitmeid heategevuslikke
asutusi, kuhu püüti värvata ka kohalikke tuntuid kultuuri- ja ühiskonnategelasi ja püüti leida paremat suhtumist vene kultuuri ja usundi vastu.
Kuna bratstvol endal raha ei olnud, siis saadi toetust riigi poolt ja nii
õnestus 1888.aastal rajada haigemaja koos ambulantsiga ja saadi veel
40000 kuldrubla kooli ehitamiseks. 20. juulil 1888. aastal õnnistatigi pidulikult vene koolimaja nurgakivi panemist ja õppetöö pidi siin algama alates 1.oktoobrist. See kahekorruseline maja kerkiski Narva maanteele (praegu asub seal Narva mnt. lõpusoas Eesti Gaasi Jõhvi kontori baas) ja kaks aastat tegutseski see kool “bratstvo” koolimajana ja peale seda Jõhvi MINISTEERIUMIKOOLINA.
1895.aastal asutati kooli juurde pedagoogikaklass rahvakooliõpetajate ettevalmistamiseks ja kooli juhatajaks oli 1889-1910.aastail Tartu Õpetajate seminari kasvandik Peeter TALTS. Ta oli tubli koolimees ja aktiivne seltskonnategelane – ajal ehitati 1899. aastal koolile juurde söögituba, toidukamber, köök, haigemaja, saun,pesuköök, puukuur ja kojamehe korter. Kuigi koolis pidi valitsema vene keel ja vene meel, suudeti siiski kooliõpilastest kasvatada tublid eestlased.
31.maist-7.juunini 1902. aastal olid Jõhvi Ministeeriumikooli pedagoogikaklassis järjekordsed lõpueksamid ja 10 lõpetaja seas oli ka hilisem tuntud hariduse- ja kultuuritegelane richard SÖÖT Jõhvist.
24. märtsil 1919. aastal sai koolimaja ahjust alguse tulekahi ja koolimaja põles maani maha. Tulest suudeti päästa vaid osa inventarist
ja koolimööblist: Kuid tulekahjuga koos lõppes ka ministeeriumikooli ja pedagoogikaklassi tegevus.
Uued koolid tegutsesid Jõhvi aleviku keskuses ja pedagoogiametit tuli õppima minna kas Rakverre või Tartu Õpetajate Seminari. See oli aga raskeks hoobiks kohalikele maakoolidele, sest paljudele jäi Tartu või rakvere koolitee kättesaamatuks raske majandusliku olukorra töttu.
Kahju on ka sellest, et Jõhvis saadi hea kooliharidus ja siit tulnud koolipapad olid tõelised maasoolad ja kohalikku päritolu.
Kodu-uurija Lembit Kiismaa ja Põlevkivimuuseumi materjalide põhjal
Arthur Ruusmaa.
Lisaks saadan ka foto koolist.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Jõhvi Ministeeriumikool – Virumaa haridustempel
Eesti rahvusliku liikumise, isesesva avaliku ja seltskondliku elu
arendamisele paneb kümnekonnaks aastaks seisma Aleksander III alustatud venestamise ajajärk Baltimail. Selle deviisiks sai “Üks riik,
üks usk, üks rahvas, üks keel.” ja vahendajaks pidi saama kohalik
kool, kirik ja keel.
Keisri poolt määrati Eestimaa kuberneriks vürst Ðahhovskoi ja tema mõjutusel sai vene ametkonna asukohaks Alutagusemaal JÕHVI. Juhtivatele kohtadele nagu haagi-ja kihelkonnakohtunikud, politseiülem, postiametnikud jms. määrati umbkeelsed venelased.
Asutati Õigeusuline Baltimaade Vennaste Selts (Provaslavnoje Pribaltiiskoje Bratstvo), mille etteotsa sai kuberneri abikaasa vürstinna Ðahhovskaja. Nimetatud “bratstvo” peaeesmärgiks sai luua vene
kultuuri eelpost Jõhvis, kust see pidi levima üle kogu Autagusemaa.
Et rahvast enda poole võita, siis asutati mitmeid heategevuslikke
asutusi, kuhu püüti värvata ka kohalikke tuntuid kultuuri- ja ühiskonnategelasi ja püüti leida paremat suhtumist vene kultuuri ja usundi vastu.
Kuna bratstvol endal raha ei olnud, siis saadi toetust riigi poolt ja nii
õnestus 1888.aastal rajada haigemaja koos ambulantsiga ja saadi veel
40000 kuldrubla kooli ehitamiseks. 20. juulil 1888. aastal õnnistatigi pidulikult vene koolimaja nurgakivi panemist ja õppetöö pidi siin algama alates 1.oktoobrist. See kahekorruseline maja kerkiski Narva maanteele (praegu asub seal Narva mnt. lõpusoas Eesti Gaasi Jõhvi kontori baas) ja kaks aastat tegutseski see kool “bratstvo” koolimajana ja peale seda Jõhvi MINISTEERIUMIKOOLINA.
1895.aastal asutati kooli juurde pedagoogikaklass rahvakooliõpetajate ettevalmistamiseks ja kooli juhatajaks oli 1889-1910.aastail Tartu Õpetajate seminari kasvandik Peeter TALTS. Ta oli tubli koolimees ja aktiivne seltskonnategelane – ajal ehitati 1899. aastal koolile juurde söögituba, toidukamber, köök, haigemaja, saun,pesuköök, puukuur ja kojamehe korter. Kuigi koolis pidi valitsema vene keel ja vene meel, suudeti siiski kooliõpilastest kasvatada tublid eestlased.
31.maist-7.juunini 1902. aastal olid Jõhvi Ministeeriumikooli pedagoogikaklassis järjekordsed lõpueksamid ja 10 lõpetaja seas oli ka hilisem tuntud hariduse- ja kultuuritegelane richard SÖÖT Jõhvist.
24. märtsil 1919. aastal sai koolimaja ahjust alguse tulekahi ja koolimaja põles maani maha. Tulest suudeti päästa vaid osa inventarist
ja koolimööblist: Kuid tulekahjuga koos lõppes ka ministeeriumikooli ja pedagoogikaklassi tegevus.
Uued koolid tegutsesid Jõhvi aleviku keskuses ja pedagoogiametit tuli õppima minna kas Rakverre või Tartu Õpetajate Seminari. See oli aga raskeks hoobiks kohalikele maakoolidele, sest paljudele jäi Tartu või rakvere koolitee kättesaamatuks raske majandusliku olukorra töttu.
Kahju on ka sellest, et Jõhvis saadi hea kooliharidus ja siit tulnud koolipapad olid tõelised maasoolad ja kohalikku päritolu.
Kodu-uurija Lembit Kiismaa ja Põlevkivimuuseumi materjalide põhjal
Arthur Ruusmaa.
Lisaks saadan ka foto koolist.